Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 07.06.2017 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Justiitsministeerium edastas 29.06.2016 Siseministeeriumile pöördumise nr 11-3/5096-1 „Ettepanek sissesõidukeelu kohaldamiseks XXX suhtes“, milles tegi ettepaneku kohaldada sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki Vene Föderatsiooni kodaniku XXX suhtes.
2.Siseministeeriumi 04.10.2016 otsusega nr 1-24/140 kohaldati XXX suhtes sissesõidukeeldu Schengeni territooriumile kümneks aastaks.
3.27.10.2016 saabus Tallinna Halduskohtusse XXX kaebus Siseministeeriumi 04.10.2016 otsuse nr 1-24/140 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus andis 27.10.2016 määrusega haldusasja nr 3-16-2155 üle kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule.
4.Tartu Halduskohus jättis 12.12.2016 kohtumäärusega kaebuse käiguta ning andis kaebuse puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja alates määruse kättesaamisest.
29.12.2016 esitas kaebaja kaebusele täienduse, milles palus tunnistada end maksejõuetuks ning võimaldada talle riigi õigusabi tema õiguste kaitseks. 16.01.2017 kohtumäärusega Tartu Halduskohus vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, jättis taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 15.02.2017 saabus kohtule Siseministeeriumi vastus kaebusele
5.16.02.2017 määrusega Tartu Halduskohus kaasas menetlusse arvamuse andmiseks Justiitsministeeriumi. 09.03.2017 saabus kohtule Justiitsministeeriumi arvamus.
KAEBAJA VÄITED
6.Kaebaja märgib, et ta vaidlustab otsuse, kuna ei ole sellega nõus ja leiab, et kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvesse võttes on see ebaproportsionaalne. Kaevatav meede ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning on ebaproportsionaalne soovitava eesmärgiga. Kaebaja lisab, et tema päritoluriik on Eesti Vabariik, kus ta on sündinud, kasvanud, käinud koolis, abiellunud ja saanud lapsed. Siin elab ta pensionärist ema ning asub tema kinnisvara. Veel märgib kaebaja, et tema sotsiaalsed ja kultuurilised sidemed on seotud ainult Eesti Vabariigiga ning Venemaa Föderatsiooniga ei seo teda mitte miski.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7.Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väidetega ning on seisukohal, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et kaebuse rahuldamiseks puudub igasugune õiguslik alus. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 311 lg-st 1 tuleneb, et sissesõidukeelu kohaldamiseks võib valdkonna eest vastutavale ministrile teha ettepaneku valitsusasutus või valitsusasutuse hallatav riigiasutus. Käesoleval juhul tegi kaebajale sissesõidukeelu kohaldamiseks ettepaneku Justiitsministeerium, kes põhjendas ettepanekut vajadusega kaitsta avalikku korda kui õigusaktidest tulenevat elukorraldust, millega tagatakse isiku õiguste ja vabaduste kaitse, ühiskonna turvalisus, avaliku võimu ning avalike teenuste toimimine. Kuna esitatud ettepanekust nähtus, et kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks, st ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju ja kelle varasem käitumine viitab, et vägivalla kasutamine on olnud korduv, on tahtlikult rünnanud või raskelt vigastanud teisi isikuid ja korduvalt kasutanud ka vaimset vägivalda tahtevastastele tegudele sundimiseks, samuti on teda Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kokku neljal korral, siis leidis vastustaja, et sissesõidukeelu kohaldamine kaebaja suhtes on ennetava meetmena asjakohane, proportsionaalne ja õigustatud, et tagada avalik kord ka kaebaja vanglast vabanemise järgselt. Seejuures võttis vastustaja veel arvesse, et ka otsuse tegemise hetkel kandis kaebaja kümne aasta pikkust vanglakaristust ning et kuriteo toimepanemisega on kaebaja selgelt kahjustanud teiste isikute õigushüve ja rikkunud sellega ka avalikku korda. Samuti võttis vastustaja otsuse tegemisel arvesse VSS § 31 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, sh seda, et Eestis elab kaebaja ema, kaks täiskasvanud last ja endine abikaasa ning et välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last või vanemat, kui välismaalane on alaealine. Seega leidis vastustaja, et kaebajal Eestis perekonnaliikmeid ei ole, samuti ei ole tal muid sõltuvussuhteid ega kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, ning leidis, et sissesõidukeelu kohaldamise vajadus kaalub üles kaebaja isiklikud huvid. Eeltoodust nähtub, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel lähtus
vastustaja kehtivatest õigusaktidest ning konkreetsetest asjaoludest ja tegi igati kaalutletud ja õiguspärase otsuse.
KAASATUD HALDUSORGANI ARVAMUS
8.Justiitsministeerium palub jätta XXX kaebus rahuldamata, olles seisukohal, et vaidlusalune otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Justiitsministeerium on seisukohal, et vaidlusaluse otsuse tegemisel on vastustaja järginud nii proportsionaalsuse põhimõtet kui võtnud arvesse ka kaebaja põhiõigusi, sh õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Vanglas läbi viidud riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele (risk ühiskonnas) kõrgohtlikuks ehk ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur kahju. Varasem käitumine viitab, et vägivalla kasutamine on olnud korduv, on tahtlikult rünnanud või raskelt vigastanud teisi inimesi. Kaebaja on korduvalt kasutanud vaimset vägivalda tahtevastastele tegudele sundimiseks. Ohustatud on avalikkus üldiselt. Kaebaja ei ole enne viimast kuritegu pannud toime isikuvastaseid kuritegusid. Praegune kuritegu on raskem kui eelmised toimepandud kuriteod. Kuritegudele on lisandunud vägivallakomponent ning isik ei planeerinud käesolevat kuritegu ette. Varasemalt on kuriteod olnud samuti seotud relvadega. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on alkoholi tarvitamine. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem alkoholi tarvitamise korral. Alkoholijoobes olles võib kasutada enesekehtestamiseks vägivalda, mõtlemata oma tegude tagajärgedele. Korduvad karistused samaliigiliste kuritegude eest viitavad kriminaalsetele hoiakutele, korduvad väärteod negatiivsesse suhtumisse ühiskonda. Kaebaja on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud neljal korral. Seega on sissesõidukeelu kohaldamine vajalik, et vältida kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemist. Meetme rakendamise vajalikkuse on tinginud kaebaja ise oma Eestis sooritatud raske kuriteoga. Justiitsministeeriumile ei nähtu asjaolusid, millest võiks järeldada, et kaebaja ja tema ema vahel on erakorraline sõltuvussuhe. Samuti ei saa kaebaja tugineda perekonnaelu olemasolule, viidates täiskasvanule, kes ei kuulu tuumikperekonda ja kelle suhtes ta ei suuda näidata, et nad on kaebaja abivajavad perekonnaliikmed. Hetkel kannab kaebaja vanglas 10 aastast karistust, nad suhtlevad telefoni teel ning ema on käinud ka mõnel lühiajalisel kokkusaamisel. Võib järeldada, et kaebaja ema ei sõltu emotsionaalselt ega materiaalselt kaebajast. Kui kaebaja soovib anda oma emale materiaalset abi, on see võimalik ka siis, kui kaebaja ei asu Eestis. Senimaani on telefoni teel suhtlus kaebaja ja ta ema vahel toiminud ning nad on suutnud hoida lähedased suhted, seega ei näe Justiitsministeerium takistusi, miks ei võiks suhtlus samal viisil edasi toimuda. Eelnevast tulenevalt on Justiitsministeerium seisukohal, et kaebajal ei ole selliseid sõltuvussuhteid ega perekondlikke sidemeid, samuti muid kaalukaid kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga, mistõttu kaalub temast lähtuv oht avalikule korrale ja ühiskonna turvalisusele üles riive tema eraelule.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
9.Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, vaidlustatud otsust, hinnanud menetlusosaliste esitatud seisukohti ja kogutud tõendeid nende kogumis, vastastikuses seoses ja koosmõjus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks.
10.Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on VSS § 31 lg 1, § 29 lg 1 p-d 1 ja 7 ning § 271 lg
3.VSS § 31 lg 1 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseministeerium või Siseministeeriumi valitsusasutus põhjendamatu viivituseta. VSS § 29 lg 1 p 1 kohaselt võidakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kohaldada, kui on põhjendatult alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või teiste isikute tervist. VSS § 29 lg 1 p 7 alusel võib kohaldada sissesõidukeeldu, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õigusrikkumise eest ja karistus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. VSS § 271 lg 3 kohaselt sissesõidukeelu kehtivusaeg algab sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva.
11.Asja materjalidest nähtuvalt on XXX sündinud 03.06.1963 Eestis, kuid on 2009. aastast Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kuigi kaebaja on sündinud ja kasvanud Eestis, ei oska ta eesti keelt ning ei ole soovinud omandada Eesti Vabariigi kodakondsust. Isik suhtleb peamiselt vene rahvusest isikutega ja kõneleb vene keelt emakeelena. Kaebaja lähivõrgustikku kuuluvad ema, endine abikaasa ja kaks täiskasvanud last. Enne vangistust elas kaebaja oma endise abikaasa ja täisealise pojaga endisele abikaasale kuuluvas korteris aadressil XXX XXX, Tallinn.
12.Kaebaja puhul on tegemist integreerunud välismaalasega. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 06.05.2009 otsuse nr 3-1-1-38-09 p-s 8, et kuriteo toime pannud integreerunud välismaalase väljasaatmine ei ole välistatud. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on leidnud korduvalt, et just kuriteo raskus (relvastatud rööv, vägistamine, vargus, narkokaubandus) kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal (vt Boujlifa vs. Prantsusmaa, lahend 21. oktoobrist 1997; Baghli vs. Prantsusmaa, lahend 30. novembrist 1999; El Boujaidi vs. Prantsusmaa, lahend 27. septembrist 1997).
13.Hetkel kannab kaebaja Tartu Vanglas kümne aasta pikkust vanglakaristust lõhkeseadeldise ebaseadusliku omandamise ja hoidmise ning kehalise väärkohtlemise eest. Kaebajat on Eesti Vabariigis karistatud kriminaalkorras neljal korral ning kahel korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Lisaks on kaebajat seitsmel korral karistatud väärteokorras. 27.02.2014 mõistis Harju Maakohus XXX süüdi karistusseadustiku § 415 lg 1, § 114 lg 1 p-de 2, 3 ja 7 ning § 121 järgi ning mõistis talle karistuseks kümme aastat vangistust. Karistusaja algus oli 10.09.2013 ja lõpp on 10.09.2023.
14.Kaebaja ei vaidle vastu vaidlustatavas otsuses välja toodud väidetele, mis kinnitavad kuritegude toimepanemist ning varasemat karistatavust. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 18.09.2003 kohtuasjas nr 3-1-1-102-03, et avaliku korra all mõistetakse kohtupraktikas tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Seega on iga kuritegu suuremal või vähemal määral avaliku kindlustunde rikkumine. Kaebaja kannab käesoleval hetkel 10 aasta pikkust vanglakaristust lõhkeseadeldise mõrva katsel üldohtlikul viisil kahe või enama isiku suhtes kasutamise eest. Lisaks kannab kaebaja karistust ka lõhkeseadeldise ebaseadusliku omandamise ja hoidmise ning kehalise väärkohtlemise eest. Seega seisneb kaebajast tulenev oht raskete, eluohtlike kehavigastuste tekitamises ning füüsilise vägivalla kasutamises probleemisituatsiooni lahendamisel. Oht võib seisneda ka lõhkeseadeldise kasutamises, millega võib ohtu seada juhuslikud isikud. Vastustaja on otsuses märkinud, et XXX on kuriteo toimepanemisega selgelt kahjustanud teiste isikute õigushüve ja sellega rikkunud ka avalikku korda ning ainuüksi nimetatud asjaolust tuleneb ja säilib oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-14, p 19). Arvestades kaebaja poolt korduvalt tahtlike kuritegude nagu huligaansuse, ähvardamise,
lõhkeseadeldise ebaseadusliku omandamise ja hoidmise ning kehalise väärkohtlemise toimepanemist, on alust prognoosida kuritegude jätkumise ohtu ka pärast tema vanglast vabanemist. Seega nõustub kohus vastustajaga, et kaebajast tulenev oht on tõendatud ning oht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine ka peale vanglast vabanemist.
15.Kohus nõustub vastustajaga, et sissesõidukeelu kohaldamist ei välista ainuüksi asjaolu, et kaebaja on Eesti Vabariigis sündinud. Kaebaja on vaatamata oma sünnikohale välismaalane, kes peab arvestama, et tema suhtes võidakse seaduse alusel kohaldada sissesõidukeeldu. Ka Riigikohtu halduskolleegium märkis 13.04.2016 otsuse nr 3-3-1-2-16 p-s 16, et EIK väljakujunenud praktika kohaselt ei ole siiski välistatud ka selliste isikute väljasaatmine, kes on vastuvõtjariigis sündinud. Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse (edaspidi EIÕK) art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli lg-st 2 tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Ka Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/109/EÜ art 12 tõlgendamisel võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast seda, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud, on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Selle hindamise käigus peavad need ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil (Euroopa Kohtu 08.12.2011 otsus asjas C-371/08: Ziebell, p d 82–83). Seega pelk elamine mingi riigi territooriumil ei loo automaatselt seesuguseid sidemeid, mida tuleks pidada sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks. Seega vaatamata Eesti Vabariigis sündimise faktile on kaebaja siiski Venemaa Föderatsiooni kodakondsuses ning seetõttu tuleb teda kohtu arvates käsitleda kui integreerunud välismaalast, kellele sissesõidukeelu kohaldamine on pärast seda, kui on leidnud tõendamist, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, lubatud.
16.Kaebaja väitel ta praegu oma lapsega ei suhtle, kuna viibib vanglas, kuid vabanedes muutuvad suhted lähedasemateks ja paremateks, samuti on ta ainus pensionärist ema jaoks, kes saaks ema pärast vanglast vabanemist toetada. Kohus märgib, et välismaalase perekonnaliikme definitsioon on sätestatud VSS § 29 lg-s 4, mille kohaselt välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühes perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Välismaalase perekonnaliikme defineerimisel ei lähtuta perekonnaseaduses sätestatust. Seetõttu on ka vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel nimetatud sättest tulenevalt õigesti leidnud, et XXX Eestis perekonnaliikmeid ei ole. Ka EIK on 15.01.2007 asjas Sisojeva ja teised vs. Läti asunud seisukohale, et täiesealiste laste ja vanemate suhted ei ole käsitatavad perekonnana EIÕK art 8 tähenduses, kui ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Arvestades, et kaebajal ja tema emal ning täisealistel lastel ei esine erakorralist sõltuvussuhet, siis on vastustaja kohtu arvates põhjendatult leidnud, et kaebajal Eestis perekonnaliikmeid ei ole. Kohus on seisukohal, et seega ei takista ka see asjaolu sissesõidukeelu kohaldamist. EIK on aktsepteerinud eri riikides elavate sugulaste suhtlust nii telefonitsi kui ka e-kirja teel ning seda isegi juhul, kui isikul on alaealised lapsed, kellega ta koos ei ole elanud (vt 08.01.2009 otsus kohtuasjas Joseph Grant v. United Kingdom nr. 10606/07 p 40). Sellest lähtuvalt leiab kohus, et ka eelnimetatud moel saab kaebaja olla emale ja täisealistele lastele vajadusel ja soovi korral moraalseks toeks mistahes kohas asudes. Arvestades, et kaebaja viibib alates 2004. aastast vanglas, saab väita, et senimaani on selline side nende vahel toiminud ja ei nähtu asjaolusid, miks see ei saaks toimida samamoodi edasi. Kui kaebaja soovib töötada ja anda emale
materiaalset abi, on see samuti võimalik, kui kaebaja asub mingis muus asukohas. Seejuures ei võta kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld tema emalt ära õigust külastada oma poega Venemaa Föderatsioonis. Seega on vastustaja seisukohal, et sissesõidukeelu kohaldamisega jäävad kaebaja sidemed emaga ja täisealiste lastega küll piiratuks, ent senisel tasemel ei pruugi need kuidagi katkeda, va kui kaebaja ise enda tegevusest tulenevalt ei kavatase emale kirjutada või posti saata.
17.Kaebaja arvates ei ole vaidlustatud otsus õiguspärane, kuna selle tegemisel on arvesse võetud aegunud teod. Kohus sellise väitega ei nõustu. VSS § 29 lg 1 p 7 sätestab, et välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalast on karistatud Eestis või välisriigis toime pandud tahtliku kuriteo või muu õiguserikkumise eest ja karistatus ei ole kustunud ega kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus sama seaduse § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lg 1 p-s 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Nimetatud seaduse § 20 lg 1 p 4 kohaselt on registri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Seega sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel õiguslik tähendus ka nendel karistusregistri andmetel, mis on kustutatud ja arhiivi kantud.
18.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et teda ei seo Venemaa Föderatsiooniga miski. Kohtu arvates seob kaebajat eelnimetatud riigiga kodakondsus, mis tekitab tema ja Venemaa Föderatsiooni vahel õigusliku sideme koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega ning kaebaja emakeel on vene keel.
19.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et vastustaja on diskretsiooni teostanud õiguspäraselt ning kõik asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud, seega puudub alus Siseministeeriumi 04.10.2016 otsuse nr 1-24/140 tühistamiseks.
20.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.