Sotsiaalõigus › Muu

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.06.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-15-2944 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-2944 eurot kuus. Lapse CC kasvatamise eest maksti 01.04.2011-28.02.2014 lapsetoetust 19,18 eurot kuus, 05.06.2011-31.12.2012 lapsehooldustasu 38,35 eurot kuus, 01.04.2011-04.06.2011 vanemahüvitist 417,28 eurot kuus ja 01.04.2011-31.07.2012 puudega lapse toetust 80,55 eurot kuus. 3) Ettekirjutuses osutatakse VHS § 2 lg-tele 1 ja 5, § 5 lg-le 1, § 7 lg 1 p-le 3, RPTS § 2 lg-tele 1 ja 3, § 29 lg-le 1, § 30 lg-le 1, PISTS § 3 lg-le 1, § 20 lg-le 7 ning märgitakse, et XX ei teavitanud SKA-d peretoetuste, vanemahüvitise ja puudega lapse toetuse saamist mõjutavatest asjaoludest – perehüvitise maksmisest Rootsi Kuningriigi pädeva asutuse poolt. Perioodil 01.04.2011-28.02.2014 BB eest enammakstud perehüvitis on 1033,16 eurot ning CC eest 2351,76 eurot. Õigusliku aluseta makstud perehüvitise summa on 3384,92 eurot, mis kuulub tagastamisele. 4) Ettekirjutuse õiguslike alustena viidatakse ettekirjutuses riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg-le 3, RPTS § 29 lg-le 1, § 30 lg-tele 1 ja 3, VHS § 5 lg-le 1, § 7 lg 1 p-le 3 ja lg-le 3, PISTS § 20 lg-le 7 ja § 24 lg-le 3.

SKA jättis 21.10.2015 vaideotsusega nr 1.1-10/99 XX vaide rahuldamata.

1) Euroopa Majanduspiirkonna riikides elavate ja töötavate isikute sotsiaalkindlustusele kohalduvad põhimäärus ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.09.2009 määrus nr 897/2009 (rakendusmäärus). Põhimääruse art 1 (z) tähenduses loetakse perehüvitisteks kõiki perekonna väljaminekute katmiseks antavaid rahalisi ja mitterahalisi hüvitisi, v.a sünnitoetust, lapsendamistoetust ja elatisabi. Euroopa Komisjoni juures asuv võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon vaatas enne Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga liitumist siinsed toetused ja hüvitised üle ning otsustas, et põhimääruse art 1 (z) definitsioonile vastavad mitme Eesti Vabariigi õigusakti alusel makstavad toetused, mida tuleb määrata ja maksta vastavalt Euroopa Liidu perehüvitiste koordinatsioonireeglitele. Eesti Vabariigis tuleb käsitada perehüvitistena Euroopa Liidu reeglite tähenduses selliseid hüvitisi nagu lapsetoetus, lapsehooldustasu, puudega lapse toetus, üksikvanematoetus, vanemahüvitis jt. Põhimääruse preambuli p 35 kohaselt on hüvitiste lubamatu kattumise vältimiseks vaja kehtestada prioriteetsuse määramise eeskirjad juhuks, kui perehüvitist on õigus saada nii pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel kui ka pereliikmete elukohariigi õigusaktide alusel. Perehüvitiste prioriteetsuse määramise eeskirjad on sätestatud põhimääruse art-s 68. 2) Laste isal YY-l on alates 01.12.2010 töösuhe Rootsi Kuningriigis. Laste ema XX viibis 01.03.2011-31.12.2012 lapsehoolduspuhkusel (omades Eestis töösuhet), alates 2013. aastast töösuhe Eestiga puudub. Rootsi Kuningriigi pädeva asutuse Försäkringskassan kinnitusel elavad lapsed alates 18.03.2011 Rootsi Kuningriigis. Eesti Vabariik ei olnud alates 01.04.2011 perehüvitiste esmamaksja. BB ei teavitanud SKA-d asjaolust, et ta asus koos lastega alates 18.03.2011 elama Rootsi Kuningriiki ja Rootsi Kuningriigi poolt makstakse YY-le laste eest perehüvitisi täies ulatuses. SKA sai sellest teada 22.04.2014 Rootsi pädevast asutusest saadetud infovahetuse vormilt.

3-15-2944 oli tal õigus saada vanemahüvitist. Vastustaja märgib samuti, et kaebajal oli õigus saada Eestis lisaks vanemahüvitist, kui Eesti vanemahüvitis ületab Rootsis makstavat perehüvitist. Ettekirjutusest nähtuvalt puuduvad aga andmed, et kaebajale oleks makstud Rootsis vanemahüvitist. 2) Haldusaktis on vasturääkivused. Vastustaja järeldab, et kaebaja abikaasa on registreeritud Rootsi Kuningriigi residendiks ja tema perekond elab alates 18.03.2011 Rootsis. Samaaegselt väidab vastustaja, et kaebajal olid asjaolud, mis võimaldavad võrdsustada tema tegevust 01.03.2011-31.12.2012 Eestis töötamisega. Vastustaja viitas sellele, et kui Eestis makstava perehüvitise summa on suurem, kui Rootsis makstav summa, siis on kaebajal õigus saada vähemalt Rootsis ja Eestis makstavate summade vahe. Vastustaja nõudest on võimalik järeldada, et esinesid alused toetuste/hüvitiste saamiseks erinevates riikides, mistõttu pole selge, miks vastustaja nõuab kõigi väljamakstud summade tagastamist. 3) Vastustaja märkis, et kui mõlemad vanemad töötavad erinevates riikides, siis makstakse lastega seotud toetused välja lapse elukohariigi reeglite järgi. Vastustaja kinnitas, et ajavahemikul, mille eest esitatakse tagasinõue, oli mõlemal vanemal töö või töötamisega võrdsustatud tegevus nii Rootsis kui Eestis. Vastustaja loogika kohaselt pidi sel juhul maksma toetust ja hüvitist see riik, kus lapsed elasid. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit või viidet asjaolule, mis kinnitaks vastustaja arvamust, et laste elukohaks oli Rootsi. Vastustaja kirjeldusest tuleneb, et laste vanemad võisid elada eraldi. Pole välistatud, et lapsed elasid koos emaga.

Sotsiaalkindlustusamet palus 31.12.2015 vastuses (tl 34-36) jätta kaebus rahuldamata.

1) Ettekirjutus ja hoiatus on kooskõlas Euroopa Liidu ja Eesti õigusega. Selles on toodud akti andmise faktiline ja õiguslik alus, akt on selge, üheselt mõistetav ja piisavalt põhjendatud. Perehüvitiste definitsioon tuleneb põhimääruse art-st 1 (z). Euroopa Liidu määrused on tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides, mistõttu ei saa väita, et Eestis puudub perehüvitiste definitsioon. Vastustaja leiab RPTS § 1 lg-le 1, VHS § 1 lg-le 1 ja PISTS § 6 lg-le 1 viidates, et kõik kolm toetust/hüvitist kvalifitseeruvad perehüvitisteks põhimääruse mõttes, sest nende eesmärk on toetada peresid ja katta perekulusid. Rootsi Kuningriigi pädev asutus on SKA-le edastatud 14.04.2014 vormi F002 p-s 11 teatanud, et ta on maksnud perehüvitisi YY-le. Seega on Rootsi Kuningriik kinnitanud perehüvitiste maksmist ja Eesti riigil puudub alus kahelda, et tegemist on perehüvitistega põhimääruse mõttes. Rakendusmääruse art 5 p 1 kohaselt aktsepteerib liikmesriik teise liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil niikaua, kui need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud. Rootsi Kuningriik ei ole 14.04.2014 vormi F002 tagasi võtnud ega kehtetuks tunnistanud. 2) Perehüvitis on ette nähtud perele, mitte ühele lapsevanemale. Vastavalt RPTS, VHS ja PISTS-le makstakse toetust või hüvitist alati ühele lapsevanemale või seaduses nimetatud muule isikule, kuid see ei tähenda, et toetus/hüvitis on määratud ainult sellele lapsevanemale. Määruse kohaselt makstakse perehüvitisi perekulude katteks (põhimääruse art 1 (z)). Määruse eesmärk on koordineerida liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme. Muu hulgas peetakse vajalikuks vältida hüvitiste lubamatut kattumist ning kehtestada selleks prioriteetsuse määramise eeskirjad. Asjas olulised prioriteetsuse määramise põhimõtted on ettekirjutuses lahti kirjutatud. Põhimääruse art-s 76 on sätestatud koostöö põhimõtted liikmesriikide vahel ning art 76 p 4 kohaselt lasub riigi pädevatel asutustel kohustus vastastikku teavitada ja teha koostööd määruse rakendamiseks, sh hüvitiste kattumise vältimiseks. Põhimääruse preambuli p 5 kohaselt on koordineerimise raames vaja tagada asjaomastele isikutele võrdne kohtlemine erinevate siseriiklike õigusaktide alusel ühenduse piires ning p 15 kohaselt on vaja ühenduse piires liikuvate isikute suhtes kohaldada üksnes ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi, et vältida eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldamist ning sellest tulenevat kattumist.

4(9)

3-15-2944 3) Ettekirjutusega ei nõuta kaebajalt tagasi kogu peretoetusteks, vanemahüvitiseks ja puudega lapse toetuseks makstud summat. Eesti riigi poolt makstavate perehüvitiste summa oli 01.04.2011-31.07.2012 CC kohta suurem kui Rootsi riigi poolt antud perioodil maksti. Ettekirjutuse tabelis on välja toodud summad, mis on tervikuna makstud ja kui suured summad sellest on enammakse. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et vastustaja nõuab kõigi makstud summade tagastamist. 4) Ettekirjutuses on märgitud, et vastustaja väide laste elukoha kohta tugineb Rootsi Kuningriigi pädevalt asutuselt saadud andmetele. Tulenevalt rakendusmääruse art-st 5 aktsepteerib liikmesriik teise liikmesriigi pädevate asutuste väljastatud dokumente. Pealegi ei ole vaidlust selles, et kaebaja pere sai perehüvitisi Rootsi riigilt ning põhimääruse üks eesmärke on vältida kattuvaid hüvitisi. Vormi F002 lk 2 p-s 4 kinnitab Rootsi riigi pädev asutus, et vastavalt Rootsi rahvastikuregistrile elavad lapsed Rootsis alates 18.03.2011. Lisaks on Försäkringskassan edastanud SKA-le kaebaja enda poolt esitatud ja 11.04.2011 allkirjastatud registreerimisavalduse, milles ta kinnitab, et elab Rootsis, sissesõidukuupäev on 05.02.2011, ta jääb Rootsi elama kauemaks kui 1 aasta, planeerib otsida Rootsis tööd ja õpib Rootsi keelt, tema viimane tööpäev Eestis oli 17.10.2009 ja ta ei saa sissetulekut mõnest teisest Euroopa Liidu riigist. Avalduse allkirjastamise hetkel maksis Eesti riik kaebajale lapsetoetust mõlema lapse eest ja vanemahüvitist noorema lapse eest. Avaldust allkirjastades kinnitas kaebaja, et andmed blanketil on õiged ja täielikud ning andmete muutumisel peab sellest teavitama Rootsi Sotsiaalkindlustusametit. Kui kaebaja oleks esitanud avaldusel õiged andmed, oleks Rootsi riik teavitanud Eesti riiki hüvitiste maksmisest ning perehüvitiste maksmise kattumist ehk enammakset ega selle tagasinõuet ei oleks tekkinud.

Tallinna Halduskohus jättis 09.05.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kohus nõustus HKMS § 165 lg-le 2 viidates vaidlustatud haldusakti ja vaideotsuse põhjendustega, samuti vastustaja kirjalikus seletuses tooduga. 2) Vastustaja on vaideotsuses põhjendatult selgitanud, et Euroopa Majanduspiirkonna riikides elavate ja töötavate isikute sotsiaalkindlustusele kohalduvad põhimäärus ja rakendusmäärus, mis on suunatud ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete kaitse tagamisele sotsiaalkindlustuse vallas ning kõnealused määrused on Eesti õigussüsteemi osaks. Põhimääruse art 1 (z) kohaselt on perehüvitisteks kõik mitterahalised või rahalised hüvitised perekulude katteks, välja arvatud I lisas nimetatud ülalpidamistoetuste ning spetsiaalsete sünnitus- ja lapsendamistoetuste ettemaksed. Kaebajale RPTS alusel makstud lapsetoetus ja lapsehooldustasu, PISTS alusel makstud puudega lapse toetus ja VHS alusel makstud vanemahüvitis kuuluvad põhimääruse kontekstis perehüvitise alla ning on hõlmatud Euroopa Liidu koordineerimisreeglitega. Euroopa Liidu määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides. Asjaolu, et Eesti siseriiklikes õigusaktides ei sisaldu mõistet „perehüvitis“, ei tähenda seega perehüvitiste legaaldefinitsiooni puudumist. Lapsetoetuse ja lapsehooldustasu, puudega lapse toetuse ning vanemahüvitise määramist ja maksmist reguleerivad küll kolm erinevat seadust, kuid nende toetuste ja hüvitise eesmärgiks on pere kulude katmisega perede toetamine ehk tegemist on hüvitistega perekulude katteks. 3) Vaidlustatud haldusaktis on tabelite kujul esitatud BB ja CC eest Eesti õigusaktide alusel konkreetsetel ajavahemikel makstud summad ning vastupidiselt kaebuses väidetule on kaebajale olnud ka arusaadav, millise seaduse alusel milliseid summasid temalt tagasi nõutakse. 4) Rakendusmääruse art 5 p 1 näeb ette, et liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud. Rootsi Kuningriigi pädev asutus on teavitanud SKA-d perehüvitiste maks5(9)

3-15-2944 misest YY-le (14.04.2014 vorm F002; tl 37-41, tõlge tl 42-48) ja ei ole võtnud kõnealust dokumenti tagasi ega tunnistanud kehtetuks. Praeguses vaidluses ei ole ilmnenud asjaolusid, mille tõttu pidanuks vastustajal tekkima kahtlused Rootsi riigi poolt YY-le makstud toetuste käsitatavuses perehüvitistena koordinatsioonireeglite järgi, millest tulenevalt pidanuks vastustaja küsima dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajaduse korral dokumendi tagasivõtmist. Rootsis YY-le väljamakstud toetusi ei kvalifitseerinud perehüvitistena Euroopa Liidu reeglite tähenduses mitte vastustaja, vaid Rootsi riigi pädev asutus. Vastustaja on kaebajale selgitanud, kuidas on määratud need Eesti õigusaktide alusel makstavad toetused/hüvitised, mille suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu koordinatsioonireegleid. Puudub alus eeldada, et sotsiaalkindlustuse halduskomisjon on võtnud oma seisukoha üksnes Eesti õigusaktide alusel makstavate toetuste/hüvitiste kohta, mis tuleb allutada Euroopa Liidu perehüvitiste koordinatsioonireeglitele. 5) Ettekirjutuses on kajastatud prioriteetsuse määramise põhimõtteid. Vastustaja on kooskõlas põhimääruse art-ga 68 andnud asjakohased ja piisavad selgitused praeguses vaidluses aktuaalsete prioriteetsuse määramise põhimõtete kohta. Vastustaja on põhjendatult osutanud liikmesriikide koostöö põhimõtteid sätestavale art-le 76, mille lg-test 1-4 nähtuvalt edastavad liikmesriikide pädevad organid üksteisele kogu teabe, mis on seotud määruse rakendamiseks võetud meetmetega, aga samuti muudatustega õigusaktides, mis võivad mõjutada määruse rakendamist; samuti vastavad asutused järelepärimistele ja varustavad sellega seoses asjaomaseid isikuid teabega, mis on vajalik neile määrusega antud õiguste rakendamiseks. 6) Kaebuse väide, et vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit või viidet asjaolule, mis kinnitaks vastustaja arvamust, et kõnealusel ajavahemikul oli laste elukohaks Rootsi, on kummutatud vastustaja esitatud koopiaga 14.04.2014 vormist F002, milles Rootsi pädev asutus kinnitab, et vastavalt Rootsi rahvastikuregistrile elavad lapsed alates 18.03.2011 Rootsis, samuti Rootsi pädeva asutuse Försäkringskassan täpsustuse ja sellele lisatud XX 11.04.2011 allkirjastatud registreerimise avaldusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.

1) Kaebaja ei eitanud fakti, et mõnda aega maksti lastele perehüvitisi ka Rootsi Kuningriigi poolt. Samas on kaebaja algusest peale vaielnud vastu sellele, et lastele Eestis ja Rootsis makstud toetused on täiesti identsed. Kaebaja nõustub sellega, et põhimäärust ja rakendusmäärust kohaldatakse seoses sotsiaalkindlustusega seotud hüvitiste maksmisega vahetult nii Rootsis kui Eestis ja mainitud õigusaktid on Euroopa Liidu liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatu osa. Sõltumata sellest, et Euroopa Liidu õigusaktid on liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatu osa, kehtestavad erinevate riikide õigussüsteemid rahvusvaheliste normide kohaldamise erisused ja korra. Rootsis ja Eestis makstud toetused ei ole kaebaja arvates sarnased. Toetuste eesmärgid ja nimetused on erinevad. Seega makstakse Eestis lastele toetusi, mida ei ole Rootsis makstavate toetustega dubleeritud. Kohus ei vastanud kaebaja argumendile, et talle esitati nõue perehüvitiste tagastamiseks. Viidates Euroopa Liidu õigusaktidele, leidis kohus, justkui oleks tegemist üheselt ja selgelt arusaadava mõistega. Sõltumata sellest, et Euroopa Liidu õigusaktid kehtestavad sotsiaaltoetuste üldmõiste, täpsustavad erinevate riikide õigusaktid seda mõistet omamoodi. Näiteks jagatakse Eestis lastega seoses makstavad toetused kaheks liigiks: peretoetus ja vanemahüvitis. Peretoetuse eesmärgiks on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (RPTS § 1 lg 1). Vanemahüvitise eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist; isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hü6(9)

3-15-2944 vitise määra ulatuses (VHS § 1 lg 1). Juba definitsioonist tuleneb selgelt, et tegemist on kahel erineval eesmärgil makstavate toetustega. Hüvitiste tagasinõude esitamisel oli vastustajal kohustus välja selgitada, milliseid toetusi said lapsed või vanemad Rootsis ja milliseid Eestis. Samuti oli haldusorganil kohustus teha selgeks, kas tegemist on ühe ja sama toetuse või erinevate toetustega. Rootsis maksti muu hulgas mõlema lapse kohta suurpere toetust. Eesti sotsiaaltoetuste süsteemis pole suurpere toetust üldse ette nähtud. Kuna tegemist on toetusega, mis ühes riigis puudub, et saa toetust tagasi nõuda põhjendusega, et hüvitist on makstud erinevates riikides topelt. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja pole esitanud ühtegi selgitust, miks ta leiab, et Rootsis YY-le makstavad toetused on samalaadsed toetustega, mis maksti Eestis ning Rootsis makstud toetusi on üldse võimalik kvalifitseerida riiklike peretoetustena. Jätkuvalt pole ka selge, miks on tegemist ühe ja sama toetuse liigiga, kui Rootsis on toetuste saajaks YY, mitte kaebaja. Samuti jääb selgusetuks, miks samastab vastustaja vanemahüvitise YY-le Rootsis makstud toetustega. 3) Kuna sotsiaaltoetuste maksmise aluseks on haldusaktid, siis tuleb vaidlustatud akti käsitada aktina, mis tunnistab varem tehtud otsuse hüvede tagamise kohta kehtetuks. Haldusmenetluse seadus (HMS) kehtestab erinõuded akti suhtes, millega tunnistatakse varasem haldusakt kehtetuks huvitatud isiku kahjuks. Muu hulgas peavad olema täidetud HMS § 66 lg-s 2 sätestatud eeldused ning HMS § 67 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb arvestada isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Vastustaja ei ole kaalunud ühtegi asjaolu, mis võimaldab haldusakti kehtetuks tunnistada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-2944 tinud VHS. On tõsi, et viidatud seadustes ei nimetatud neid toetusi/hüvitisi perehüvitisteks, kuid nõustuda tuleb vastustaja ja halduskohtuga, et tegemist on perehüvitistega põhimääruse art 1 (z) mõttes. Vaatamata asjaolule, et kõnealuseid toetusi/hüvitisi reguleeriti Eestis kuni 01.01.2017 kahes seaduses ning riigi toetuse andmise eesmärgid on neis sõnastatud mõnevõrra erinevalt, on kõigi nende puhul tegemist rahaliste hüvitistega perekulude katteks. VHS seos RPTS-ga ilmneb ka VHS § 4 lg-st 1, mille kohaselt vanemahüvitist taotletakse, määratakse ja makstakse RPTS-s sätestatud tingimustel ja korras, arvestades VHS erisusi. Ringkonnakohus osutab, et alates 01.01.2017 kehtib Eestis perehüvitiste seadus, mis sätestab perehüvitise liikidena muu hulgas riiklikud peretoetused (sh lapsetoetus ja lapsehooldustasu) ja vanemahüvitise (vt § 3 lg 2 ja § 16 lg 1 p-d 1 ja 2). Peretoetuste ja vanemahüvitise maksmine oli ja on kantud ühisest eesmärgist – toetada lastega peresid ja laste kasvatamist, nii nagu see on sõnastatud alates 01.01.2017 kehtiva perehüvitiste seaduse §-s 2. Kaebaja lastele Rootsis makstud perehüvitiste nimetused (lapsetoetus ja suurpere toetus, vt vormi F002 p 11) viitavad samale eesmärgile. Lisaks on halduskohus põhjendatult rõhutanud, et Rootsis makstavad hüvitised on perehüvitistena kvalifitseerinud Rootsi pädev asutus ning puudub mistahes alus arvata, et Rootsis makstud hüvitiste puhul pole tegemist riiklike perehüvitistega. Seega ei jaga ka ringkonnakohus kaebaja arvamust, et Rootsis ja Eestis ei makstud kaebaja laste kasvatamisega seoses samalaadseid toetusi/hüvitisi, vaid nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sisuliselt oli tegemist kattuvate perehüvitistega.

3-15-2944 gilõivuga, sest kaebaja ei esitanud halduskohtule esindaja kulu kandmist tõendavaid dokumente. Apellatsioonimenetluse kulude kandmist tõendavad dokumendid on kaebaja esitanud tähtaegselt ning esindaja kulu suurus on põhjendatud. Apellatsioonimenetluse kuludest saab ringkonnakohus seega arvestada 351 euro suuruse kuluga. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme menetluskulude katteks 85 eurot. Muus osas jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.