Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar ja Agu Timmi 18.04.2017, Tartu 3-16-67 Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla 28.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1541 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 14.04.2016. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Roman Gorodivski Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 14.04.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla 28.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1541 tühistamiseks rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 18.05.2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla tunnistas 28.10.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1541 kinnipeetav Roman Gorodivski süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumises ning määras karistuseks kartserisse paigutamise 10 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt kasutas R. Gorodivski 28.09.2015 kella 10.30 paiku tema kambris viibinud vanemvalvur Ervin Tootsi suhtes solvavaid väljendeid.
2.R. Gorodivski esitas Tartu Vangla 28.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1541 kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille Tartu Vangla 15.12.2015. a otsusega nr 1-11/1111-2 rahuldamata jättis.
3.R. Gorodivski esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 28.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1541 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei saa vaidlustatava käskkirjaga nõustuda, kuna inspektor Anu Madisson vaatas läbi kõik haldusmenetluse asjaolud ebaobjektiivselt ja ühekülgselt, kaitstes valvur
E. Tootsi tegevust. Kaebaja kutsuti pärast kambri läbiotsimist kambrisse tagasi ja ta rääkis valvur Paul Jermolajeviga kui ukse vahele ilmus valvur E. Toots, kes ütles, et tee kiiremini ja vali oma asjad välja. Kaebaja ütles E. Tootsile valjuhäälselt ja mitu korda, et tal pole seal midagi teha, sest E. Tootsil on keelatud kaebajaga kokku puutuda. E. Toots seisis kambriuksel edasi. P. Jermolajevi ei selgitanud kaebaja küsimusele, et milline äärmine vajadus on E. Tootsil viibida kaebaja kambris. Tõele ei vasta E. Tootsi ettekandes märgitu, et kaebaja olevat teda sõimanud sukaks, pljädiks ja uroodiks. Kambris viibinud Gabriel Kisar ja Liis Must ei kuulnud, et kaebaja valjuhäälselt ütles E. Tootsi suunad solvavaid väljendeid. L. Must on öelnud, et kaebaja ütles sosinal sõna „suka“. Kaebaja ei vaidle vastu, võib-olla ta omaette ütles sosinal sõna „suka“, kuid see ei käinud kellegi kohta. Koridoris viibinud valvurid ja inspektorid ei kuulnud, et kaebaja oleks karjunud solvavaid väljendeid. Kui kaebaja oleks karjunud, ei oleks E. Toots L. Musta enda juurde kutsunud ja küsinud, et mida kaebaja ütles. Üksuse juht J. Ruubel kirjutas alla 02.04.2015. a haldusaktile nr 6-24/1395-2, kus on öeldud, et üksuse juhi korraldusega on E. Tootsil keelatud R. Gorodivskiga lävimine juhul, kui selleks ei ole äärmist teenistuslikku vajadust. Ometi saatis J. Ruubel samal päeval sektsiooni kõigi kambrite läbiotsimise ajal E. Tootsi kaebaja kambrisse kui seal olid juba ametnikud P. Jermolajev, G. Kisar ja L. Must. J. Ruubel saatis E. Tootsi spetsiaalselt kaebaja kambri juurde, et provotseerida konflikti. J. Ruubel ja E. Toots suhtuvad kaebajasse negatiivselt, eriti pärast kohtuasjades 3-15-863 ja 3-15-957 kaebaja võidu saavutamist. 02.04.2015. a haldusakt nr 6-24/1395-2 on kehtiv, kuna ei ole teise haldusaktiga kehtetuks tunnistatud, kuid E. Toots eirab seda ja jätkab kaebaja provotseerimist. Haldusmenetlus ei olnud objektiivne, kuna inspektor A. Madisson, kes määras kaebajale karistuseks 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamise, vaatas läbi ka kaebaja vaide ja jättis selle rahuldamata.
HALDUSKOHTU LAHEND
4.Tartu Halduskohus rahuldas 14.04.2016. a otsusega R. Gorodivski kaebuse ja tühistas Tartu Vangla 28.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1541 (resolutsiooni p 1) ning jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Kohtuotsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kaebaja korduvalt ja kõva häälega käskis vanemvalvur E. Tootsil ära minna. Nõustuda saab vastustajaga, et puudub alus arvata, et distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks olev E. Tootsi ettekanne nr 5040 on vale. L. Musta ettekanne on asjakohane ja usaldusväärne tõend ning sellega puuduvad vastuolud. L. Must andis väga põhjalikud selgitused, millest on näha, et E. Toots ei kuulnud kaebaja solvavaid väljendeid tema kohta, sest kaebaja rääkis väga vaiksel pobinal ja sosinal. Seda, et kaebaja solvas E. Tootsi, sai E. Toots teada L. Musta käest. Tuvastatud on, et kaebaja palus kõva häälega, et E. Toots läheks sealt ära. Selle peale pöördus E. Toots kolm korda kaebaja poole ja palus, et kaebaja räägiks temaga eesti keeles. E. Toots väljus uksest koos L. Mustaga ja kui mõlemad tagasi tulid, jätkas E. Toots kaebajaga suhtlemist ning seisis koguaeg ukse lävel ja toetus uksepiidale. Kaebaja ärritus just E. Tootsi ilmumisel. Vaidlustatud käskkirjas ei ole motiveeritud, miks ei võetud L. Musta ütlusi aluseks. Lähtuda tuleb L. Musta mitte P. Jermolajevi selgitustest, sest viimane tegeles läbiotsimise vormistamisega ja käis pikemalt ära selleks, et uurida, kas kambrist leitud šabloonid on keelatud esemed. Tuvastatud on, et vanemvalvur E. Toots rikkus vangla 02.04.2015. a korraldust kaebajaga suhtlemise osas ja provotseeris oma käitumisega kaebajat. On ilmne, et E. Tootsil ei olnud äärmist teenistuslikku vajadust seista kaebaja kambri ukse lävel, sest enne tema tulekut käitus kaebaja korralikult. E. Tootsi tulek kambriukse vahele tekitas kaebaja käitumises närvilisuse ja agressiivsuse ning kaebaja kasutas solvavaid sõnu. Kaebaja sooritas Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise, kuid karistuse valikul ei võtnud vastustaja arvesse E. Tootsi provokatiivset käitumist, mis tingis kaebaja rikkumise.
Vaidlustatavas käskkirjas ei ole motiveeritud, et karistuse määramisel oleks arvesse võetud, et E. Tootsil on kaebajaga lävimine keelatud ning kaebaja oli selle tõttu häiritud. Vanemvalvur E. Tootsil oli reaalne võimalus lahkuda pärast kaebaja pöördumist tema poole, kuid ta provokatiivselt suhtles kaebajaga edasi ja nõudis, et kaebaja räägiks eesti keeles. E. Tootsil oli keelatud kaebajaga lävimine selleks, et vältida omavahelisi konflikte ja tagada menetluse objektiivsus. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole proportsionaalne, sest tõendatud ei ole, et kaebaja kasutas mitmekordselt ja mitmeid solvavaid sõnu. Samuti on tõendatud, et vastustaja ei andnud E. Tootsile korraldust osaleda kaebaja kambri läbiotsimisel. E. Toots rikkus iseseisvalt ja omal initsiatiivil kaebajaga lävimise keeldu ja provotseeris oma käitumisega kaebajat rikkumisele. Vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada määratud karistuse ebaproportsionaalsuse tõttu.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 14.04.2016. a otsuse peale, palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi halduskohus otsuse aluse pinnalt, mida kaebuses ei esitatud, kuna kaebaja ei taotlenud käskkirja tühistamist määratud karistuse ebaproportsionaalsuse tõttu. Kui halduskohus leidis, et haldusakti tühistamise võib kaasa tuua ka ebaproportsionaalne karistus, pidi kohus andma vastustajale võimaluse selle kohta enne otsuse tegemist selgitusi esitada. Kuna kohus ei andnud võimalust selgituste andmiseks, rikkus ta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-t 2, mis on oluline menetlusnormi rikkumine, kuna sellega võeti vastustajalt temale HKMS § 27 lg 1 p-st 5 tulenev õigus. Nõustuda ei saa halduskohtuga, et määratud karistus on ebaproportsionaalne, kuna karistuse määramisel ei arvestatud vanglaametniku E. Tootsi käitumisega. Halduskohtu hinnang J. Ruubeli korraldusele vanglaametniku E. Tootsi ja kaebaja omavahelise lävimise kohta ning vanglaametniku E. Tootsi käitumisele ei ole õige. J. Ruubeli korraldus oli ajendatud kaebaja enda vanglale esitatud pöördumisest ja antud 19.02.2015 kaebaja ja vanglaametnike vahel toimunud intsidendist algatatud kriminaalmenetluse objektiivsuse tagamiseks. Kriminaalmenetlus alustati 10.03.2015 ja 2015 maikuu keskpaigaks oli aktiivne tõendite kogumine lõppenud. Seega langes sisuliselt ära ka töökorralduse muutmise põhjus ning kokkupuudete minimaliseerimise vajadus. Käesolev vaidlus puudutab kaebajale määratud distsiplinaarkaristust teo eest, mis leidis aset 28.09.2015, s.o neli kuud hiljem kriminaalmenetluse materjalide prokuratuuri saatmisest ning on selge, et kaebajal ei olnud sel hetkel alust väita, et vanglaametnik E. Tootsil oli temaga lävimine menetluse objektiivsuses tagamise huvides jätkuvalt keelatud. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt E. Toots peatus kaebaja kambri uksel ega sekkunud kaebaja kambris toimuvasse läbiotsimisse. Samuti ei alustanud E. Toots kaebajaga vestlust, vaid vestlust alustas kaebaja, tehes seda koheselt kõrgendatud hääletoonil, käskivalt ning ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid kasutades. E. Tootsi käitumist ei ole alust pidada provotseerivaks vaid seetõttu, et kaebaja tema peale ärritub. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel on menetleja arvestanud, et tegemist on kaebaja korduva samalaadse rikkumisega, mille eest on varasemalt määratud karistuseks kartserisse paigutamist. Karterikaristusena määratud päevade arv ei ületa varasemalt samalaadsete rikkumiste eest määratud päevade arvu. Arvestades, et kaebaja toimepandud tegu oli korduv, rikkumine on vanglas kehtestatud korda ning distsipliini arvestades raske ning kaebajal ei olnud põhjust ega õigust jagada vanglaametnikule korraldusi, kinnipeetavale on lubatud kartserikaristuse määr 45 ööpäeva ja kaebajale määratud 10 ööpäeva jääb oluliselt alla keskmise, ei saa asuda seisukohale, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne ja toob kaasa käskkirja tühistamise.
6.R. Gorodivski palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja enda kanda. Vastuse kohaselt juhib kaebaja kohtu tähelepanu asjaolule, et E. Tootsi ettekandes on kirjas, et E. Toots kutsus L. Musta enda juurde ja küsis, mida kaebaja ütles. Sellest järeldub, et kaebaja ei karjunud solvavaid fraase E. Tootsi suunas. Seega ei saanud ei E. Toots ega P. Jermolajev kuulda solvavaid väljendeid, kuid oma ettekannetes väidavad, et kaebaja karjus solvavaid fraase. Vastustaja ei arvestanud L. Musta ütlustega, kuigi kaebaja juhtis vangla tähelepanu, et L. Musta ütlused on vastuolus E. Tootsi ja P. Jermolajevi ütlustega. Kaebaja võis sosinal enda ette öelda need solvavad sõnad, kuid see ütlemine ei olnud solvang E. Tootsi suunas nagu seda väidavad E. Toots ja P. Jermolajev. L. Musta ütlustest tuleneb, et
kui kaebaja neid sõnu sosistas, siis ta isegi ei vaadanud valvur E. Tootsi poole. Samuti tuleneb L. Musta ütlustest, et kaebaja lihtsalt kasutas sõna „suka“, mitte ei adresseerinud seda E. Tootsile. Ükskõik kes, kambris viibinud ametnikest, võisid sõna „suka“ tajuda solvanguna enda aadressil, kuid seda kasutati parasiitsõnana nagu näiteks eesti keeles „kurat“, mis ei ole solvang kellegi aadressil. Kaebaja rääkis valvur E. Tootsiga kõrgendatud hääletoonil, kuna nõudis, et E. Toots lahkuks kambrist kaebajaga lävimise keelu tõttu ja äärmise vajaduseta polnud tal kambris midagi teha, kuid solvanguid E. Tootsi aadressil kaebaja ei ole öelnud. 02.04.2015. a korraldus nr 6-24/1395-2 on haldusakt, mis tunnistatakse kehtetuks teise haldusaktiga. Halduskohus leidis, et nimetatud haldusakt oli 28.09.2015 kehtiv. Ka haldusasjas nr 3-16-45 leidis halduskohus, et 02.04.2015. a haldusakt oli jõus. Antud keeld kehtib tänaseni, kuna 2016. a veebruaris loodi komisjon, mis vaatas läbi kaebaja isoleerimise küsimuse valvur E. Tootsist ning kaebaja viidi E-hoonest S-hoonesse, kuhu E. Tootsil ligipääsu ei ole. Vastustaja, teades, et kaebaja ja valvur E. Tootsi vahel on äärmiselt negatiivsed suhted olnud peaaegu kolm aastat, lasi E. Tootsil kaebajat provotseerida ja pigistas tema tegevuse peale silma kinni. Seda kinnitavad haldusasjade nr 3-16-45, 3-15-1183, 3-15-863, 3-15-357 jt materjalid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 sätestab, et kinnipeetaval on teiste isikutega suhtlemisel keelatud kasutada ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid. Asjas on vaidlus selle üle, kas kaebaja kasutas 28.09.2015 solvavaid vanglaametnike suhtes. Kaebaja on ise omaks võtnud, et ta kasutas sõna „suka“, kuid leiab, et tegemist ei ole solvava väljendiga. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus liiga palju tähelepanu pööranud inspektor L. Musta ütlustele. Samas on halduskohus ise leidnud, et puudub alus kahelda ka E. Tootsi ettekande nr 5040 õigsuses. E. Toots on kinnitanud, et kaebaja käskis tal korduvalt tema kambri juurest ära minna ja karjus tema peale üleoleval toonil ning kasutas ka solvavaid väljendeid (tl 20). L. Must on kinnitanud, et kaebaja pobises vaikselt „suka“, kui oli käskinud E. Tootsil ära minna, kuid ta võis kiire sõnavahetuse tõttu ka mitte kõike tabada (tl 23). P. Jermolajev, kes samuti viibis kaebaja kambris on kinnitanud, et kaebaja rääkis E. Tootsiga kõrgendatul toonil ja kasutas seejuures solvavaid väljendeid (tl 24). Seega on asjas kogutud materjalidega tõendatud asjaolu, et kaebaja kasutas vanglaametnikuga rääkimisel solvavaid väljendeid. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et kaebaja selline käitumine oli tingitud sellest, et seda provotseeris E. Tootsi käitumine, kellel oli eelneva korraldusega keelatud suhtlemine kaebaja, välja arvatud kui selleks oli äärmine teenistuslik vajadus. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi asjaolu, et E. Toots seisis kambri avatud uksel ei andnud kaebajale õigust anda E. Tootsile korraldusi ja kasutada seejuures väljendeid, mis ei ole üheski olukorras teiste isikutega suhtlemisel aktsepteeritavad. Seega on vastustaja õigustatult leidnud, et tõendamist on leidnud, et kaebaja kasutas vanglaametnikega suhtlemisel solvavaid väljendeid ja pani sellega toime kodukorra p 1.7.1 rikkumise, mille eest oli teda õigus karistada distsiplinaarkorras.
8.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada seetõttu, et kaebajale on määratud ebaproportsionaalne karistus võrreldes tema poolt toimepandud rikkumisega. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole kaebuses taotlenud haldusakti tühistamist sellel alusel. Oma kaebuses on ta viidanud üksnes sellele, et haldusakti tühistamise aluseks on ainult asjaolu, et tema ei ole E. Tootsi suhtes solvavaid väljendeid kasutanud. Seega on halduskohus karistuse proportsionaalsuse hindamisel väljunud kaebuse piiridest. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga karistuse ebaproportsionaalsuse osas. Just sellise karistuse määramist on vastustaja vaidlustatud käskkirjas põhjendanud sellega, et kaebaja omab kuut kehtivat
distsiplinaarkaristust, kusjuures kolm karistust on määratud vanglaametnikega ebakohase käitumise eest. Kaebaja ei ole varasematest kartserisse paigutamisest teinud endale vajalikke järeldusi ja on jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. Seetõttu on vastustaja leidnud, et kuna kaebaja on toime pannud korduva samalaadse rikkumise, siis ei ole kaebajat võimalik mõjutada teiste karistustega kui kartserisse paigutamisega. Kuna kartserisse paigutamine on võimalik kuni 45 ööpäevaks, siis 10 ööpäevaks kartserisse paigutamine on kaebaja suhtes igati proportsionaalne karistus ja puudub alus käskkirja tühistamiseks ka sellel alusel.
9.Eeltoodud alusel ringkonnakohus rahuldab Tartu Vangla apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 14.04.2016. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab R. Gorodivski kaebuse Tartu Vangla 28.10.2015. a käskkirja nr 6-2/1541 tühistamiseks rahuldamata.
10.Kuna Tartu Vangla oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust HKMS § 104 lg 10 alusel, siis asjas menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.