Korrakaitse › Vanglad

Tartu Vangla 5. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 6 2/1389, 6. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 62/1394 ja 9. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 6-2/1432 tunnistati D. Parmas samuti süüdi TVK p 1.7.1 rikkumises ning karistati teda vastavalt kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, isikliku veekeedukannu kasutamise keelamisega kolmekümneks päevaks ja kartserisse paigutamisega üheks ööpäevaks.

Tartu Vangla 4. detsembri 2015. a vaideotsusega nr 1-11/849-2 jäeti rahuldamata D. Parmase vaie käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks.

Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu leides, et distsiplinaarmenetluste käigus D. Parmasele antud piisav võimalus oma õiguste kaitseks. D. Parmase ei ole isik, kes vajaks oma õiguste täiendavaks kaitseks vangla poolt otsitud ja palgatud esindaja abi. Kaitsja osavõtt distsiplinaarmenetluses ei ole kohustuslik. Kui kaebaja soovis saada riigi õigusabi, pidi ta esitama taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) kohaselt.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohus ei nõustunud, et distsiplinaarkaristusena määratav arest on olemuselt kriminaalõiguslik ja seega tuleks kaebajale tagada kriminaalõiguslikud garantiid, sh kaitsja osavõtt menetlusest. Kaitsja osavõtt menetlusest on ette nähtud kriminaalmenetluse, mitte aga haldusmenetluse raames. Kuigi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 13 lg 1 kohaselt on isikul õigus kasutada esindajat, ei pidanud vangla tagama esindaja osavõtu distsiplinaarmenetlusest omal algatusel.

Asja materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetluste käigus antud kaebajale piisav võimalus oma õiguste kaitseks. Kohus nõustus, et kaebaja ei ole isik, kes vajaks oma õiguste täiendavaks kaitseks vangla otsitud ja palgatud esindaja abi. Vastustaja edastas koos vastusega kohtule kaebaja pöördumise Tartu Vangla poole, milles kaebaja on muu hulgas selgelt välja toonud, et ta omab mitut erinevat kvalifikatsiooni ja ta on nendel aladel pädev. Nendest üheks on juriidilise assistendi kvalifikatsioon. Advokaadibüroo Mercatoria juhatuse liikme R. Sarve kinnituskirja kohaselt D. Parmase teadmised ja oskused vastavad juriidilise assistendi kvalifikatsioonile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

D. Parmas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 10. augusti 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt olukorras, kus isikule määratava võimaliku karistuse maksimaalne määr ületab 14 päeva, on tegemist kriminaalõigusliku menetlusega ja vastavalt tuleb isikule tagada sellele menetluse omased garantiid kaitseõiguse teostamiseks. Selline seisukoht tuleneb EIK lahenditest Campbell ja Fell vs UK ning Engel jt vs Holland. EIK on nendes lahendites leidnud, et kriminaalsüüdistuse mõiste on Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses autonoomne ega sõltu teo siseriiklikust määratlusest. Võimalik vabadusekaotuslik karistus on üldiselt kriminaalõiguse valdkonda kuuluv. Asjas Khmel vs Venemaa leidis EIK taas, et kui haldusõigusrikkumise potentsiaalne karistus 15-päevane arest, näitab see menetluse kriminaalõiguslikku iseloomu, mille vastu kaitsmiseks tuleb tagada kaitsja.

Kuna vanglas võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määrata kartserisse paigutamise kuni 45 päevaks on samuti tegemist kriminaalõigusliku menetlusega ning kaitsja tagamine kohustuslik. Tartu Vangla vaidleb D. Parmase apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud õigust või vangla piiras tema õigust kasutada distsiplinaarmenetluses õigusabi, siis ei pidanud halduskohus hindama vastustaja kohustust tagada kaebajale kaitsja osavõtt distsiplinaarmenetluses tulenevalt EIK seisukohtadest. Kuna halduskohus tuvastas, et apellandi kaitseõigust ei ole rikutud, siis puudus vajadus hinnata apellandi väiteid mis puudutasid kaitsja võimaldamata jätmise, kui menetlustoimingu õigusvastasustsust ning selle kohtuotsuses põhjendamata jätmine ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohtu hinnangul on D. Parmase kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

Distsiplinaarmenetlused on läbi viidud nõuetekohaselt. Kohtule esitatud tõenditest ei ilmne kõrvalekaldumist menetlusreeglitest ega kaebaja õiguste õigusvastast piiramist. D. Parmasele on teatatud menetluste alustamisest, samuti distsiplinaarmenetluses etteheidetavast käitumisest ning antud võimalus seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

Vaidlust ei ole selles, et Eesti kehtiva õiguse kohaselt on distsiplinaarmenetlus haldusmenetluse liik ning tulenevalt haldusmenetluse seadusest, vangistusseadusest ja riigi õigusabi seadusest puudub vastustajal kohustus ja pädevus määrata distsiplinaarmenetluses isikule kaitsja. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult viidanud kaebaja õigusele taotleda riigi õigusabi esindaja osalemiseks haldusmenetluses maakohtu kaudu kui ka sellele, et kaebaja ise on määratlenud ennast õigusvaldkonnas pädeva isikuna. Kaebajale distsiplinaarmenetluses kaitsja tagamise kohustus ei tulene ka EIÕK art-test 6 ja 13 koostoimes EIK praktikaga. Kaebaja viidatud EIK lahendid puudutavad juhtumeid, kus siseriiklikult kriminaalmenetlusena mitte määratletud menetluste tulemusel ähvardas isikut vabadusekaotuslik karistus, s.o karistusena vabaduse võtmine või isikule varem määratud vangistuse tähtaja pikenemine. Seetõttu leidis EIK, et sõltumata menetluste siseriiklikust määratlusest oli tegemist kriminaalmenetlustega EIÕK art 6 tähenduses.

Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p-s 4 on distsiplinaarmenetluses kinnipeetavale raskeima karistusena ette nähtud kartserisse paigutamine kuni 45 päevaks. Kartserikaristuse täieviimise korra sätestab VangS § 651. Selle kohaselt peab kartser vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise (lg 1); kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist (lg 2); kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (lg 3); kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist.

Seega kartserisse paigutamisega ei võeta kinnipeetavalt vabadust. Kartserisse paigutamine ei too kaasa isiku eraldamist ühiskonnas, kuna tema vabadus on juba piiratud vangistuse täideviimise tõttu. VangS § 651 ega muust sättest ei tulene, et kartserisse paigutamine mõjutaks vangistuse tähtaega. Kartseris viibitud aeg arvestatakse vangistuse tähtaja hulka, mistõttu ei muutu kartseris viibimise tõttu isiku vabanemise tähtpäev. Kartserisse paigutamise toimeks on seega kinnipeetava suhtes rangema kinnipidamisrežiimi kohaldamine. Sarnane toime isiku

kinnipidamisrežiimile võib olla ka ennetava abinõuna täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel (VangS § 69 lg 2 p 4) ning kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamisel ja kehakultuuriga tegelemise keelamisel (VangS § 69 lg 2 p-d 1-3). Distsiplinaarmenetluses isikule kartserikaristuse kohaldamisel ei ole EIK lahendites käsitletud haldusarestiga võrreldavat toimet, kuna viimasel juhul võis isiku karistamine tingida tema vabadusõiguse intensiivse piiramise, mis sarnaneb vangistuse täideviimisega. Kartserisse paigutamine aga ei too kaasa isikute õiguste piiramist ligilähedaseltki samas ulatuses. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks kvalifitseerida kaebaja suhtes toimunud distsiplinaarmenetlusi kriminaalmenetlusteks EIÕK art 6 tähenduses ega jaatada kaebaja õiguste kaitseks kriminaalmenetlusele omast kaitsja tagamise kohustust. Vastavalt ei ole alust pidada vaidlustatud käskkirju õigusvastaseks distsiplinaarmenetluses kaebajale kaitsja tagamata jätmise tõttu.

Halduskohtule esitatud kaebuses ega apellatsioonkaebuses ei ole D. Parmas esile toonud muid asjaolusid, mis võiks tingida vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse. Selliste asjaolude esinemine ei ole äratuntav ka ringkonnakohtule. Vastustaja on asjakohastele tõenditele tuginedes tuvastanud ja kvalifitseerinud kaebaja käitumise TVK p 1.7.1 rikkumisena ning selgitanud ja põhjendanud karistuste määramist. Distsiplinaarmenetlused on toimunud nõuetekohaselt, kaebaja on saanud esitada oma seisukohad ning käskkirjad on andnud selleks pädev ametnik.

Eeltoodud põhjustel jääb D. Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. aprilli 2016. a otsus muutmata.

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt

Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.