Sotsiaalõigus › Pensionid

3-16-836 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-836 Ettekirjutus on vastuolus kehtiva õigusega. Ettekirjutus ei ole õiguspärane ega vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele. Kaebaja pidanuks saama alates 01.01.2010 CC pensionist 50% (RPKS § 21). Kaebaja taotleb vastustajalt pensioni väljamõistmist tagasiulatuvalt alates 01.01.2010. Toitjakaotuspensioni väljamõistmisel väheneks vastustaja nõue 10 836,54 euroni. Juhul, kui vastustaja loeb CC surmaajaks 31.12.2009, on kaebajal õigus toitjakaotuspensionile RPKS § 20 lg 2 p 4 alusel põhjusel, et abikaasa surm on tuvastatud. Isik oli teadmata kadunud ja vastustaja pidanuks kaebajale määrama toitjakaotuspensioni RPKS § 20 lg 5 alusel. Ettekirjutus ei ole proportsionaalne ega mõõdukas. Vastustaja jätkas CC-le pensioni maksmist vaatamata sellele, et isik oli kuulutatud teadmata kadunuks. Kaebaja pension on ca 250 eurot kuus ja nõutud summa tasumine võtaks aega üle 7 aasta juhul, kui kaebaja kasutaks kogu oma pensioni tagasimaksete tegemiseks. Ettekirjutusega võetakse kaebajalt võimalus tagada endale eluks vajalike minimaalsete vahendite olemasolu elukoha, toidu ja riiete näol ning meditsiinivahendite soetamiseks. Ettekirjutus riivab kaebaja mitmeid põhiõigusi – mh õigust elule (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 16), õigust väärikust mittealandavale kohtlemisele (PS § 18), õigust riigi abile vanaduse korral (PS § 28), õigust omandi puutumatusele (PS § 32). Ettekirjutuses on kaalutlusvead. Vastustaja tunnustas maksete jätkamisega kaebaja õigust pensioni saamiseks. Vastustaja ei arvestanud ettekirjutuse tegemisel õiguspärase ootusega, mis kaebajal tekkis ja ettekirjutus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-25143 tulenevalt oli kaebaja kohustatud tagama CC vara säilimise (TsÜS § 18 lg 2). Kaebaja tegi CC-le kuuluva MMM asuva korteriga seonduvalt kulutusi – 16.02.2009–19.10.2015 tasus kokku 7210,83 eurot; 18.11.2009, 27.11.2009 ja 06.09.2012 tasus korteri remondi eest kokku 632,50 eurot. Seega on korteri säilitamiseks tehtavad kulutused kokku 7843,33 eurot. Vastustaja oleks pidanud arvestama eeltooduga ja vähendama nõude suurust. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14.12.2009, 15.10.2014 ja 10.11.2015 teatistest nähtuvalt on kaebaja abikaasa kadumisega seotud toimik avatud. Teatistest nähtuvalt on CC endiselt teadmata kadunud ja järelikult on ennatlik pidada teda surnuks. Tekkinud on vastuoluline olukord, kus politsei andmetel on kaebaja abikaasa teadmata kadunud, kuid vastustaja andmetel surnud. Seega tuleks pensioni tagasinõue peatada kuni kadunud isiku leidmiseni.

3-16-836 makseid CC-l võlgade tekkimise vältimiseks ja tema arveldusarvelt kolmandate isikute poolt rahaliste vahendite võtmise võimaluse kõrvaldamiseks. Seega ei olnud hoolduse seadmise vajadus või eesmärk korteri täielik ülalpidamine CC vahenditest. Samuti ei ole selge, millest oli tingitud remondivajadus – kas vara säilimiseks vajalik kulutus või sisekujunduse muutmine. Kaebaja ei ole esitanud andmeid, et ta tegi kulutusi CC-le esitatud arvete tasumiseks või tema vara säilitamiseks summas 21 673,08 eurot. Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusest nr 2-11-25143 nähtub, et kaebaja ja CC poeg elab MMM korteris. Arvestades, et CC pärast kadumist korteris ei elanud, küll aga elas seal kaebaja koos pojaga, oleks ebaõiglane, kui korteri ülalpidamiskulud peaks kandma CC ainuisikuliselt ja korteri tegelikel kasutajatel ei kaasne sellega mingeid kohustusi. Samuti ei pea riik kandma korteri, milles elavad selle tulevased omanikud, ülalpidamise kulusid. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt oli MMM-XX korteri omanikuks CC ja 28.09.2015 kinnistamisavalduse ning 28.09.2015 pärimistunnistuse alusel on 12.10.2015 tehtud kanne, mille kohaselt on korteri ühisomanikeks kaebaja ja YY. Seega ei ole vaidlusaluse korteri ülalpidamiseks ja remondiks tehtud kulutused tingitud üksnes CC vara säilitamise vajadusest. Kaebajal oli kohustus lähtuda teadmata kadunud isiku huvidest, valitseda tema vara heaperemehelikult ja tagada selle säilimine. Seega oli kaebajal kohustus tagada ka CC arveldusarvele kantud pensioni säilimine. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et tal on lubatud kasutada kogu CC-le makstav pension teadmata otstarbel või omandada see pärijana. Vastustaja ei saanud kaalumisel arvesse võtta kaebaja sissetulekut, sest kaebajalt nõutakse CC pensioni tagastamist vahenditest, mis alusetult kanti teadmata kadunud isiku arveldusarvele ja millistele kaebajal ei olnud õigust. Ettekirjutus ei saa riivata kaebaja põhiõigusi elule, riigi abile vanaduse korral või õigust omandi puutumatusele. RPKS §-st 48 tulenevalt lasub CC pärijatel, s.o kaebajal ja YY-l kohustus tagastada alusetult makstud pension vastustajale. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et ennatlik on CC surnuks pidada. Kaebaja esitas ise avalduse abikaasa surnuks tunnistamiseks. Kohtumäärusega tunnistati isik surnuks ja tema surmaajaks loeti 31.12.2009. Pärimisregistri andmetel on pärimistunnistus tõestatud 28.09.2015. Seega on isik pärandi vastu võtnud. Samuti olid juba 12.10.2015 tehtud vajalikud kanded kinnistusraamatus ning korteriomandi ja suvila omanikena sisse kantud kaebaja ja YY. CC surm on registreeritud rahvastikuregistris. Tulenevalt RPKS-st on rahvastikuregistri andmetel vastustaja jaoks õiguslik tähendus ja need on aluseks haldusaktide andmisel. RPKS § 6 kohaselt määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks riiklik pension tema valikul. Kaebaja on esitanud taotluse ja valinud vanaduspensioni. Vastustajal ei ole õigust omal algatusel muuta isiku pensioniliiki.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

TsÜS § 7 lg-st 2, § 19 lg-st 5 ja §-st 22 ning Harju Maakohtu 02.03.2015 määrusest tulenevalt lõppes CC õigusvõime 31.12.2009. Alates sellest ajast lõppes tema õigus saada pensioni, sest pension määratakse eluajaks (vt RPKS § 7 lg 3). Kui isik on kohtumäärusega surnuks tunnistatud, siis eeldatakse, et ta on surnud ja ei saa enam lähtuda eeldusest, et ta võib olla elus. CC surnuks olemise eeldusele tuginedes on kaebaja taotlenud ka pärimismenetluse läbiviimist ja pärinud tema vara. Kui CC elusoleku kohta peaks ilmnema mingi teave, tühistab 4(8)

3-16-836 kohus tema surnuks tunnistamise (TsÜS § 21 lg 2). Antud juhul pole kaebaja esitanud mingeid andmeid, mille alusel võiks eeldada CC elusolekut. Vastustaja maksis CC-le pensioni kuni 30.04.2015, st ka ajal, mil CC oli juba surnud. Kuna CC-l puudus sel ajal õigus pensionile, oli tegemist alusetult makstud pensioniga. Seda asjaolu ei muuda ka see, et CC surm tuvastati kohtumäärusega tagantjärele. Põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja tunnustas pensionimaksete jätkamisega kaebaja õigust pensioni saamisele. Vaidlusalust pensioni ei makstud kaebajale, vaid CC-le. Kaebaja ei teavitanud vastustajat CC kaduma minekust ja surnuks tunnistamisest. Vastustaja sai CC surnuks tunnistamisest teada alles 2015. a kevadel rahvastikuregistri kaudu. Lisaks ei andnud tollal kehtinud RPKS sätted alust pensioni maksmise peatamiseks isiku kadunuks oleku ajaks. RPKS § 48 lg 2 ei anna alust arvata tagasimaksmisele kuuluvalt pensionilt maha pensionisaaja vara hooldamisele tehtud kulutusi. TsÜS §-st 18 nähtuvalt peab teadmata kadunud isiku vara hooldaja hoolitsema kadunud isiku vara eest ja tal on õigus kadunud isiku vara vallata, kasutada ja käsutada. Vara hooldamiseks tehakse kulutusi kadunud isiku vara arvelt (vt TsÜS § 18 lg 2). Kuna antud juhul maksis vastustaja pensioni isikule, kes oli juba surnud ja kel seetõttu puudus õigus pensioni saamisele, siis ei kuulu alusetult makstud pension CC vara hulka ja selle arvelt pole õigus teha kulutusi tema vara hooldamiseks. Seega ei saa kaebaja nõuda tagasimaksmisele kuuluvast pensionist vara hooldamisele tehtud kulutuste maha arvamist. Kogu alusetult makstud pension tuleb tagastada. Seetõttu ei pidanud vastustaja arvestama kaebaja esitatud tõenditega, mis pidid väidetavalt tõendama CC korterile tehtud remondi- ja kommunaalkulusid. Pealegi nähtub Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-25143, et korter kuulus CC ja kaebaja ühisvara hulka, mistõttu oli sellega seotud kulude kandmine sama palju ka kaebaja enda kohustus. Kuna korteris elas ka CC ja kaebaja ühine poeg YY, siis oli korteri kommunaalkulude kandmise kohustus ka temal kui kommunaalteenuste kasutajal. Põhjendamatu on kaebaja nõue, et vastustaja teeks tagasinõutava pensioni ja kaebajale tagasiulatuvalt määratava toitjakaotuspensioni osas tasaarvestuse. Kaebajale toitjakaotuspensioni määramine ei anna õigust saada samaaegselt ka vanaduspensioni (RPKS § 6). Kaebajal tuleb teavitada vastustajat, kas ta jääb talle määratud pensioni juurde või soovib edaspidi saada toitjakaotuspensioni. RPKS § 6 ei ole vastuolus PS-ga. PS-st ei tulene kaebajale õigust saada riigilt mitut pensioni. Toetus riigi abile (PS § 28 lg 2) on tagatud kaebajale juba määratud pensioniga. Vastustaja ei pidanud alusetult makstud pensioni tagasinõudmisel arvestama kaebaja sissetuleku ja rahaliste võimalustega. Kuna kaebajal puudus õigus CC-le makstud pensionile, siis ei võinud ta seda kasutada. Seega peab tagasinõutav summa olema alles. Kui kaebaja on selle omavoliliselt ära kasutanud, tuleb tal nimetatud summa hüvitada. Seejuures on vastustaja pakkunud kaebajale võimalust maksegraafiku koostamiseks, mistõttu ei seata kaebajat tagasinõude täitmisega raskesse majanduslikku olukorda. Kuigi vastustaja nõuab enammakstud pensioni tagastamist vaid kaebajalt, on asjaoludest nähtuvalt CC pärijateks nii kaebaja kui ka nende ühine poeg YY. Seega on nad solidaarvõlgnikud (pärimisseaduse § 151 lg 3, võlaõigusseaduse (VÕS) § 65). Kui kaebaja täidab üksi vastustaja nõude, tekib tal YY-le langevas osas nõudeõigus YY vastu (VÕS § 69 lg 2). Seega saab kaebaja nõuda YY-lt abi vastustaja nõude täitmisel. RPKS § 48 lg 2 ei näe vastustajale ette kaalutlusruumi, kas nõuda alusetult makstud pension tagasi või mitte. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mida peaks ja saaks alusetult makstud pensioni tagasinõudmisel arvestada. Seega ei ole vastustaja teinud kaalumisvigu. 5(8)

3-16-836 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-836 alusetult saadu tagastada (alusetu rikastumise keelu põhimõte). Lisaks on nimetatud säte alates 01.01.2017 kehtetu ning praegu toimub alusetult saadu tagastamine sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 31 jj alusel. Kaebaja märkused sotsiaalpoliitilise ebavõrdsuse ja vanaduspensionäride diskrimineerimise kohta jätab ringkonnakohus analüüsimata, sest tegemist on sotsiaalpoliitiliste valikutega, mille kohtulik kontroll on piiratud. PS §-s 28 sätestatud riigi abi vanaduse korral (n-ö miinimumnõue) on kaebaja puhul vanaduspensioni saamisega täidetud. Riigi eelarveliste vahendite jagamise küsimuse erinevate sotsiaalsete gruppide vahel otsustab seadusandja, mitte kohus.

3-16-836

(allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.