Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-17-170 20. märts 2017 Janar Jäätma A.T.i kaebus Eesti Töötukassa tuvastamiseks ja kohustamiseks Kaebaja A.T. Vastustaja Eesti Töötukassa Kirjalik menetlus
tegevuse
õigusvastasuse
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.T.i kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
3.Asendada käesoleva otsuse avaldamisel A.T.i nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. aprill (k.a) 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.T. (kaebaja) esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) töötuskindlustushüvitise saamiseks 1. augustil 2016 avalduse nr 116019265. Avaldusele oli lisatud kaebaja viimase
3-17-170 töölepingu koopia, välismaal makstud töötasu tõendid (sotsiaalmaksu kviitungid), töösuhte lõpetamise teade, Itaalia ID-kaardi koopia ja Itaalia haigekassakaardi koopia (tl-d 4–10, tõlked lk 56–65).
2.Kaebaja pöördus 28. novembril 2016 kaebusega töötukassa poole, milles nõudis, et töötukassa lahendaks kaebaja 1. augustil 2016 esitatud avalduse (tl 11).
3.Töötukassa vastas kaebajale 2. detsembril 2016, märkides, et otsuse tegemine viibib Itaaliast tõendi U1 väljanõudmise tõttu. Otsus tehakse pärast tõendi U1 saamist. Töötukassa märkis täiendavalt, et ekslikult jäi kaebajale eeltoodud informatsiooni sisaldav teatis saatmata (tl 12).
4.Kaebaja esitas 26. jaanuaril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada töötukassale esitatud 1. augusti 2016. a avalduse lahendamise viivituse õigusvastasus ja kohustada töötukassat lahendama 1. augusti 2016. a avaldust nr 116019265. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgnevalt: 1) töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 11 lg 1 kohaselt oli töötukassa kohustatud kaebaja avalduse lahendama 14 kalendripäeva jooksul avalduse ja sellele lisatud dokumentide töötukassale esitamise päevast arvates (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1). Töötukassa pole kaebaja avaldust tähtaegselt lahendanud; 2) töötukassa ei öelnud haldusakti andmise tõenäolist aega. Töötukassa teavitas kaebajat tähtaja eiramise põhjustest alles vaideotsuses (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 41); 3) töötukassal puudub tähtaja ületamiseks mõjuv põhjus. Töötukassa märkis, et tõendi U1 esitamine on vabatahtlik. Ühestki õigusaktist, mh Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 883/2004 (EL-i põhimäärus) ei tule kohustust tõend U1 avaldusele lisada. EL-i põhimääruse art 54 lg 1 ei reguleeri, millise tõendiga tuleb kindlustusstaaži tõendada ega kohusta lähtuma teise liikmesriigi pädeva asutuse kinnitusest. Teise liikmesriigi teabel ei ole suuremat tõendusjõudu kui kaebaja esitatud tõenditel. Vastustaja oleks pidanud otsuse tegema ilma Itaalia pädeva asutuse andmeteta. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 987/2009 (EL-i rakendusmäärus) art 7 kohaselt oleks tulnud maksta kaebajale ajutine hüvitis; 4) tõendi U1 kogumine on töötukassa, mitte kaebaja kohustus; 5) asjaolu, et töötukassa ei saa Itaaliast vastust, ei õigusta tähtaja ületamist. Kuna hüvitise määramise otsus tuleb teha viivitamatult, oleks vastustaja pidanud Itaalia pädevate asutustega ühendust võtma telefoni, posti või muu kanali kaudu. Haldusmenetluse toimikust ei nähtu, et vastustaja seda teinud oleks. Koostöö mittelaabumine Itaalia asutusega ei ole objektiivne takistus, mis õigustaks tähtaja ületamist; 6) kaebaja on jäänud ilma TKindlS-ga ette nähtud sissetulekust. Töötajate vaba liikumise põhimõtte ja Euroopa Liidu Toimimise Lepingu art 48 kohaselt on töötukassa kohustatud teises liikmesriigis töötanud isikuid kohtlema võrdselt isikutega, kes on töötanud üksnes ühes liikmesriigis. Kui regulatsioon lubaks tähtaega ületada 10 korda, rikuks see võrdse kohtlemise põhimõtet. Isegi kui 14-päevane tähtaeg ei kohaldu, on mõistlik menetlusaeg otsuse tegemiseks ilmselgelt möödunud; 7) viivituse õigusvastasuse tuvastamist nõuab kaebaja selleks, et hiljem esitada töötukassa vastu kahju hüvitamise nõue.
5.Tartu Halduskohus ennistas 15. veebruari 2017. a määrusega kaebuse esitamise tähtaja (tl-d 29–30).
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt:
3-17-170 1) töötukassa ei ole avaldust lahendanud TKindlS § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ega saatnud kaebajale HMS §-s 41 märgitud teadet; 2) Itaalia ei ole tõendit U1 esitanud. Praktikas võib U1 tõendi esitamine võtta aega mitmeid kuid. Vastustaja on korduvalt pöördunud Itaalia poole: 25. augustil 2016, 28. novembril 2016,
27.detsembril 2016 ja 18. jaanuaril 2017. Vastustaja pöördus täiendavalt Itaalia poole
22.veebruaril 2017. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva, et saada Itaalia pädevalt asutuselt kinnitus kaebaja kindlustusperioodide täitumise kohta Itaalias 1. jaanuar 2012–31. veebruar 2016; 3) sotsiaalministri 8. aprilli 2009. a määrus ei ole asjassepuutuv, kuna see ei reguleeri piiriülest töötamist ja töötushüvitise arvestust. Piiriülest tegevust reguleerivad EL-i põhimäärus ja rakendusmäärus. Vastustaja ei saa EL-i rakendusmääruse art 12 lg 1 ja art 54 lg 1 kohaselt kaebajalt nõuda tõendi U1 esitamist, kuna selle peab esitama Itaalia pädev asutus. EL-i õiguse kohaselt on tegemist vastustaja kohustusega, mida vastustaja on asunud ka täitma; 4) kuna kaebaja on ise vastustajalt taotlenud, et vastustaja küsiks Itaalia pädevalt asutuselt kinnituse täitunud kindlustusperioodi kohta, ei pidanud vastustaja kaebajalt täiendavaid dokumente nõudma; 5) vastustaja ei ole kaebajat ebavõrdselt kohelnud; 6) kindlustusperioodide kinnitamine käib tõendi vormiga U1. Selles leppisid kokku liikmesriikide halduskomisjonid (EL-i rakendusmäärus art 4 p 1). Arvestada võib ka teise liikmesriigi pädeva asutuse muid tõendeid; 7) vastustajal puudub pädevus hinnata teise liikmesriigi kindlustusperioodide tekkimist ja pikkust. Seda on pädev tegema üksnes teise riigi pädev asutus. Seetõttu ei ole võimalik ilma teise riigi pädeva asutuse tõendita (U1) kaebaja hüvitisõigust kindlaks teha. Kaebajal puudub Eestis kindlustusstaaž, vaid seda on kaebaja kogunud Itaalias; 8) kaebaja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik kindlaks teha kaebaja kindlustusperioodi, sest need tõendavad üksnes kaebaja töötamisperioodi. Töötamisperiood ei ole samastatav kindlustusperioodiga. Asjaolu, et kaebaja töötas, ei tähenda, et ta oli ka kindlustatu. Liikmesriikide maksu- ja sotsiaalsüsteemid on erinevad; 9) EL-i rakendusmääruse art 7 p 1 reguleerib olukorda, kus pädeva asutuse valduses ei ole hüvitise suuruse arvutamiseks kogu vajalikku teavet. See artikkel ei kohusta vastustajat määrama kaebajale töötuskindlustushüvitist, kui teise riigi pädev asutus ei ole kindlustusperioode kinnitanud; 10) vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt. Vastustaja ei ole rikkunud mõistliku menetlusaja nõuet. Kaebajale on korduvalt pakutud võimalust pöörduda Itaalia pädeva asutuse poole. Praktikas võtavad isikud lahkudes pädevalt asutuselt tõendi ise kaasa. Kaebaja huvides on oodata, et Itaalia pädev asutus tõendi esitaks; 11) Eestis töötamise korral on erandjuhul võimalik kindlustusstaaži tuvastada ka muude andmete kui ametlike andmekogude andmete alusel. Näiteks, kui töötamise registris puudub kanne, on võimalik lähtuda töölepingus märgitud töötamise perioodist (TKindlS § 7 lg 1 p 1). Välismaal töötamise korral ei saa lähtuda TKindlS § 7 lg 1 p-st 1, kuna erinevates riikides arvestatakse kindlustusperioode erinevalt (nt kindlustusperioodina võetakse arvesse lapsehoolduspuhkuse aeg, tehtud maksete suurus vmt). Kaebaja töölepingus märgitud Itaalias töötamise periood ei pruugi olla samastatav kindlustusperioodiga Itaalias. Ametlikest andmekogudest lähtumine tagab andmete õigsuse. Kui vastustaja jätaks praegu tõendi U1 puudumise tõttu kaebaja avalduse läbi vaatamata ja kaebaja esitaks uue avalduse, makstaks kaebajale hüvitist uue avalduse esitamise seisuga.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas vastustaja on õigusvastaselt viivitanud kaebaja
1.augusti 2016. a avalduse lahendamisega põhjusel, et Itaalia pädev asutus ei ole vastustajale
3-17-170 esitanud tõendit (vormil U1), mis kinnitaks kaebaja Itaalias täitunud kindlustusstaaži. Kui vastustaja on õigusvastaselt jätnud kaebaja esitatud avalduse lahendamata, saab kohus tuvastada vastustaja viivituse õigusvastasuse ja kohustada vastustajat lahendama kaebaja
1.augustil 2016 esitatud avaldust (RVastS § 6 lg 1).
8.Kaebaja on seisukohal, et TKindlS § 11 lg 1 kohaselt oli vastustaja kohustatud kaebaja avalduse lahendama 14 kalendripäeva jooksul. Vastustaja on kokkuvõtlikult seisukohal, et TKindlS § 11 lg-t 1 tuleb riigisisese töötuskindlustushüvitise juhtumite korral kohaldada teisiti kui Euroopa Liidu teisest liikmesriigist võrsunud töötuskindlustushüvitise juhtumite korral.
9.TKindlS § 11 lg 1 sätestab: „Töötukassa teeb töötuskindlustushüvitise määramise või määramata jätmise otsuse (edaspidi otsus) 14 kalendripäeva jooksul töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse ja sellele lisatud dokumentide töötukassale esitamise päevast arvates.“ Kui viidatud sätet üksnes grammatiliselt tõlgendada, võib sellest teha järelduse, et töötukassa on kohustatud alati avalduse ja sellele lisatud dokumentide saamisest tegema otsuse 14 kalendripäeva jooksul.
10.Kui viidatud sätet ka süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt tõlgendada, järeldub, et vastustaja on kohustatud talle esitatud avalduse lahendama 14 kalendripäeva jooksul, alates hetkest, kui vastustaja valduses on nõuetekohane avaldus koos otsustuse tegemise aluseks olevate vajalike dokumentidega. Seega ei piisa tähtaja kulgema hakkamiseks ükskõik millise avalduse ja dokumendi esitamise faktist. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
10.1.Avaldusele sätestatud nõuded ja sellele lisatavate vajalike dokumentide loetelu on sätestatud sotsiaalministri 8. aprillil 2009 vastu võetud määruse nr 31 (määrus nr 31) „Töötuskindlustushüvitise taotlemise avaldusele kantavate andmete ning avaldusele lisatavate dokumentide loetelu“ §-des 2 ja 3 (TKindlS § 10 lg 1). Nimelt peab avaldus kajastama hüvitist taotleva isiku ees- ja perekonnanime, isikukoodi, aadressi ja e-posti aadressi, pangakonto numbrit, andmeid hüvitiselt tulumaksu kinnipidamisel maksuvaba tulu arvesse võtmise kohta (määruse nr 31 § 2). Avaldusele peavad olema lisatud järgmised dokumendid: 1) tööandja tõend kindlustatule; 2) töötukassa nõutavad muud hüvitise määramiseks vajalikud dokumendid, mh taotleja viimase töösuhte või teenistusstaaži pikkust ning viimase töö- või teenistussuhte lõppemise alust ja aega, võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu lõppemise aega, abikaasatasu maksmise lõpetamise aega, rasedus- ja sünnituspuhkusel, lapsendaja puhkusel või lapsehoolduspuhkusel viibimise aega tõendavaid dokumente (määruse nr 31 § 3 lg-d 1 ja 2).
10.2.Määruse nr 31 § 3 lg 2 ei sätesta hüvitise määramise aluseks olevate dokumentide kinnist loetelu, vaid see annab vastustajale õiguse nõuda ja koguda kõiki dokumente, mis on hüvitise määramise aluseks (vt ka HMS § 6). Seejuures ei tule vajalike dokumentide all mõista üksnes neid dokumente, mis on kaebaja, vaid ka neid, mis on kolmanda isiku valduses. Kui taotlejal puudub hüvitise määramise aluseks olevatele dokumentidele juurdepääs, on vastustajal tulenevalt uurimispõhimõttest nii õigus kui ka kohustus ise need dokumendid koguda (TKindlS § 1 lg 3, HMS 6). Ilmselgelt ei ole taotleja huvides ega kooskõlas hea halduspraktikaga, kui taotlus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata pelgalt seetõttu, et hüvitise määramise aluseks olev asjaolu
3-17-170 tegelikkuses esineb, aga vastustaja jätaks selle kohta tõendi kogumata. Kui vastustaja jätaks taotluse õiguspäraselt nt läbi vaatamata põhjusel, et puudus tõend vormil U1, kahjustaks see taotleja huve, kui see tõend edastataks vastustajale hiljem. Uue taotluse esitamisel ei võta vastustaja hüvitise maksmise aluseks esialgset (varasemat) taotlust, vaid ta võtab aluseks hilisema avalduse esitamise ajaseisu (TKindlS § 11 lg 5), mistõttu võib isik kaotada osa hüvitisest. Seevastu praeguse taotluse lahendamisel tuleb hüvitise määramise aluseks võtta
1.augusti 2016. a avalduse ajahetk.
10.3.Hüvitise määramine otsustatakse originaaldokumentide või nende ametlikult kinnitatud koopiate või väljavõtete või digitaalselt allkirjastatud elektrooniliste dokumentide alusel (määrus nr 31 § 3 lg 3).
10.4.Seega tõlgendades TKindlS § 11 lg-t 1 koos § 10 lg 1 ja määruse nr 31 §-dega 2 ja 3 võib järeldada, et 14-kalendripäevane tähtaeg hakkab kulgema, kui vastustaja valduses on nõuetele vastav avaldus ja hüvitise määramise aluseks olevad vajalikud tõendid. Kui avaldus ei vasta nõuetele või puudu on hüvitise määramise aluseks tegelikkuses olemasolevad vajalikud tõendid ning see takistab asja menetlemist, ei hakka TKindlS § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kulgema.
11.Vastustaja on seisukohal, et määrus nr 31 ei ole praegusel juhul asjassepuutuv, kuna see ei reguleeri piiriülest töötamist, asjakohane on EL-i põhimäärus ja rakendusmäärus. EL on põhimäärusega ja rakendusmäärusega reguleerinud koordineerimise eesmärgil liikmesriikide siseriiklikke sotsiaalkindlustussüsteeme, täpsustades rakendamiseks vajalikke meetmeid ja menetlusi (EL-i põhimääruse preambula p 1). Kohus ei välista täielikult ka piiriüleste juhtumite korral määruse nr 31 kohaldamist paralleelselt EL-i põhimääruse ja rakendusmäärusega. Viidatud EL-i õigusaktid ei sätesta, millise tähtaja jooksul tuleb vastustajal otsustus langetada ega ka seda, mis hetkest alates hakkab kulgema otsuse tegemise tähtaeg. EL-i põhimäärus ja rakendusmäärus ei sätesta ka seda, kas riigisiseselt võetakse hüvitise määramisel aluseks kindlustusperiood või töötamisperiood ning kuidas pädev asutus kindlustusperioodi tuvastamiseks uurimispõhimõtet rakendab. Need küsimused lahendavad liikmesriigid menetlusautonoomia kohaselt ise riigisisese õiguse alusel. Kohtu hinnangul sätestavad EL-i rakendusmääruse art-d 5 ja 12 sarnase reegli, mis on sätestatud määruse nr 31 § 3 lg-s 2, s.t vastustaja õiguse ja kohustuse koguda tõend hüvitise määramise aluseks oleva asjaolu, s.t kindlustusperioodi kohta. EL-i rakendusmääruse raskuskese on reguleerida eeskätt liikmesriikide pädevate asutuste vahelist koostööd. Seega tuleb ka piiriülese juhtumi korral 14 kalendripäevast tähtaja kulgemist hakata lugema alates hetkest, mil hüvitise määramise aluseks olevad vajalikud (mh teise liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud) tõendid on vastustaja valduses.
12.Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajale hüvitise määramiseks on vaja koguda Itaalia pädevalt asutuselt tõendit vormil U1.
12.1.Tõend vormil U1 on väljavõte töötuskindlustushüvitise arvutamisel arvesse võetavatest kindlustusperioodidest. Nimetatud tõendi väljastab riigi pädev asutus isikule, kes jäi töötuks, või teise liikmesriigi pädevale asutusele. Kindlustusperioodi aluseks võetakse liikmesriigi ametlike andmekogude andmed. Kindlustusperioodi ei saa tõendada tööandja ega muu ebapädev kolmas isik.
3-17-170 Vastustaja märgib, et liikmesriikide halduskomisjonid leppisid kokku, et erinevates liikmesriikides kogutud kindlustusperioodi tõendamine käib tõendiga vormil U1 (EL-i rakendusmääruse art 4 p 1). Kohtu hinnangul EL-i rakendusmäärus art 4 p 1 annab halduskomisjonile sellise pädevuse. Halduskomisjoni näol on tegemist liikmesriikide vahelise koostöövormiga lihtsustamaks EL-i põhimääruses seatud eesmärkide elluviimist.
12.2.EL-i põhimääruse art 1 punkti (t) kohaselt on kindlustusperiood sissemakseperiood või töötamisperiood või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise periood, mis on kindlustusperioodina määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt see on täitunud või loetakse täitunuks, ning kõik selliste perioodidena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need kindlustusperioodidega. EL-i põhimääruse art 1 punkti (u) kohaselt on töötamisperiood periood, mis on vastavalt määratletud või tunnustatud õigusaktides, mille kohaselt need on täitunud, ja kõik sellistena käsitatavad perioodid, kui kõnealused õigusaktid võrdsustavad need töötamisperioodiga. Seega kindlustusperiood ja töötamisperiood on kaks erinevat mõistet, mis määratakse iga liikmesriigi õigusaktide kohaselt. Seda, mida käsitatakse kindlustusperioodina ühes liikmesriigis, ei pruugita käsitada kindlustusperioodina teises liikmesriigis. Liikmesriikidel endal on õigus otsustada, kas hüvitise aluseks võetakse kindlustusperiood või töötamisperiood ning kuidas seda sisustatakse (EL-i põhimääruse art 61). Näiteks Eesti õiguse kohaselt on isikul õigus töötuskindlustushüvitisele, kui isik on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 kohaselt ja isikul on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul (TKindlS § 6 lg 1). Seega on hüvitise määramise üheks eelduseks töötuskindlustusstaaži (kindlustusperioodi) nõue ja selle pikkus. Töötuskindlustusstaaž on periood: 1) mille eest kindlustatu sai tasu töölepingu alusel töötamise või avalikus teenistuses olemise eest või tasu riikliku lepitajana, valla- või linnavalitsuse liikmena, osavalla- või linnaosavanemana või avaliku teenistuse seaduse §-s 46 või välisteenistuse seaduse §-s 67 ettenähtud abikaasatasu, kui nendelt on kohustus TKindlS-s sätestatud korras kinni pidada töötuskindlustusmakse; 2) millal kindlustatu sai tasu võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest, kui sellelt on TKindlS-s sätestatud korras kinni peetud töötuskindlustusmakse (TKindlS § 7 lg 1). Töötuskindlustusstaažina ei arvestata perioodi, millal isik kasutas rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust, lapsehoolduspuhkust, poolte kokkuleppel antavat tasustamata puhkust, oli ajutiselt töövõimetu ravikindlustuse seaduse tähenduses või viibis aja- või asendusteenistuses, välja arvatud periood, millal isikul tekib töötuskindlustusstaaž TKindlS § 7 lg-te 1 või 2 kohaselt (TKindlS § 7 lg 22). Kindlustusstaaži arvestamisel võetakse aluseks töötuskindlustuse andmekogu andmed (TKindlS § 7 lg 4). Itaalia regulatsioon ei pruugi vastata Eesti regulatsioonile.
12.3.Ühe liikmesriigi pädev asutus peab isikule hüvitise määramisel arvesse võtma teises liikmesriigis täitunud isiku kindlustusperioode (EL-i põhimääruse art 6). Selleks peab hüvitise määramiseks pädev asutus pöörduma teise liikmesriigi pädeva asutuse poole, et määrata ühiselt kindlaks õigusaktide kohaselt täitunud kindlustusperiood (EL-i rakendusmääruse art 12 p 1). Liikmesriigi asutusel on kohustus väljastada teise liikmesriigi asutusele vajalikke dokumente ja tõendeid (EL-i rakendusmääruse art 5 p 1). Seejuures on erinevate liikmesriikide pädevad asutused kohustatud hüvitise määramise aluseks olevaid andmeid edastama ja vahetama viivitamatult (EL-i rakendusmääruse art 2 p 2).
12.4.Eelnevast järeldub, et kindlustusperioodi määratlemiseks ei piisa üksnes töötamisperioodist, vaid piiriülese töötamise korral võib oluline olla ka see, kellena ja millisel
3-17-170 õiguslikul alusel isik töötas, kas kindlustusperioodi on laiendatud või kitsendatud, kas riiklikke makse on tasutud jm. Kuna hüvitise määramise aluseks on kindlustusperiood ning Eesti kindlustusperiood ei pruugi kattuda Itaalia kindlustusperioodiga, on nimetatud asjaolu tuvastamine kaebajale hüvitise määramiseks vajalik. Kuna menetletavas asjas on kaebaja kindlustusperiood olulise tähendusega, on vastustaja põhjendatult hakanud koguma tõendit vormil U1 oma algatusel. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebaja esitatud mitte ükski tõend (viimase töölepingu koopia, välismaal makstud töötasu tõendid (sotsiaalmaksu kviitungid), töösuhte lõpetamise teade, Itaalia ID-kaardi koopia ja Itaalia haigekassakaardi koopia) ei asenda Itaalia pädeva asutuse kinnitust ega tõenda otseselt Itaalias täitunud kindlustusperioode.
13.Kohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja avalduse menetlemisega õigusvastaselt viivitanud. TKindlS § 11 lg-s 1 sätestatud 14-kalendripäevane avalduse lahendamise tähtaeg hakkab reeglina kulgema pärast Itaalia pädevalt asutuselt tõendi vormi U1 saamist. Vastustaja ei ole õigusvastaselt viivitanud Itaalia pädevalt asutuselt tõendi kogumisega. Vastustaja on Itaalia pädeva asutuse poole korduvalt pöördunud: 25. augustil 2016,
28.novembril 2016, 27. detsembril 2016, 18. jaanuaril 2017, 22. veebruaril 2017 (tl-d 39–44; 70-71). Itaalia pädev asutus pole aga viivitamatult vastanud (EL-i rakendusmääruse art 2 p 2). Kohus märgib, et seetõttu ei pruugi olla välistatud Itaalia pädeva asutuse vastutus Euroopa Liidu õiguse võimaliku rikkumise eest. Kuigi kaebajal oli võimalik ka ise Itaaliast lahkudes tõend vormil U1 Itaalia pädevalt asutuselt koguda, mis oleks võinud kiirendada kaebaja taotluse menetlemist, ei saa seda kaebajale ette heita. Tegemist on eeskätt liikmesriikide pädevate asutuste kohustusega koguda ja vahetada teavet kindlustusperioodide kohta (EL-i rakendusmääruse art 6 ja 12).
14.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks praegusel juhul pidanud hüvitise maksma EL-i rakendusmääruse art 7 alusel. Kohus kaebaja seisukohta ei jaga, et töötukassa oli kohustatud praeguse vaidluse raames hüvitise maksma eelpool viidatud õiguslikul alusel.
14.1.EL-i rakendusmääruse art 7 p 1 sätestab: „Kui rakendusmääruses ei sätestata teisiti ning kui isikul on vastavalt põhimäärusele õigus saada hüvitist või kohustus teha sissemakseid, ning pädeva asutuse valduses ei ole nimetatud hüvitise või sissemakse lõplikuks arvutamiseks kogu vajalikku teavet olukorra kohta teises liikmesriigis, maksab see asutus ajutise hüvitise asjaomase isiku taotlusel või arvutab ajutise sissemakse summa, kui selline arvutus on asutuse käsutuses oleva teabe põhjal võimalik.“ Sama artikli p 2 kohaselt arvutatakse asjaomane hüvitis uuesti, kui asjaomasele asutusele on esitatud vajalikud tõendusmaterjalid või dokumendid (EL-i rakendusmääruse art 7 p 2).
14.2.EL-i rakendusmääruse art 7 on vahetult kohaldatav ja see on loodud kaitsma isiku huve olukorras, kus tal on küll õigus hüvitisele, aga liikmesriikide pädevate asutuste vahel on tekkinud vaidlus või dokumentide edastamine viibib teise liikmesriigi pädeva asutuse tegevusetuse tõttu (vt ka EL-i rakendusmääruse preambula p 10). Seega on tegemist normiga, mis kaitseb isikut liikmesriikide pädevate asutuste menetlustest tekkinud viivituste eest. Nimetatud norm ei jäta liikmesriigi pädevale asutusele ajutise hüvitise maksmise otsustamisel kaalutlusõigust, kui asutus on kindlaks teinud isiku õiguse hüvitist saada. Millal tegemist on olukorraga, kus isikul on õigus hüvitisele, aga pole võimalik teise liikmesriigi tegevuse või tegevusetuse tõttu täpset summat määrata, seda tuleb hinnata iga üksikjuhtumi korral eraldi. Seega, kui kaebaja esitatud tõendid võimaldavad järeldada tema õigust hüvitisele, kuid hüvitise suurust ei ole võimalik täpselt määrata, tuleb kaebajale maksta tema taotluse alusel ajutist
3-17-170 hüvitist (vt ka käesoleva otsuse p 14.3). Välistamaks kuritarvitusi, tuleks pädeval asutusel esitatud tõendite alusel ajutise hüvitise taotluse saamisel hinnata, kas esitatud tõendid on asjakohased tõendamaks taotleja õigust hüvitisele ja kas neid saab pidada usaldusväärseteks. Eesti õiguse kohaselt on kindlustusstaaži valdavaks ja peamiseks kriteeriumiks töötamisperiood. Usutav on, et ka Itaalia õiguse kohaselt moodustab kindlustusperioodi valdavalt töötatud periood. Kaebaja esitas vastustajale järgmised tõendid: Itaalia ID-kaart, haigekassa kaart, tööleping, sotsiaal- ja ravikindlustusmaskete kviitungid, palgatõend. Kaebaja märgib taotluses, et ta töötas tööandja Fransesco De Bari juures isikliku abistajana (tl-d 9, 37, 62). Töötamisperioodina on märgitud 1. jaanuar 2012–31. juuli 2016 (tl 39 pöördel). Kaebajale oli Itaaliast väljastatud ravikindlustuskaart (tl-d 6 pöördel ja 7). Kaebaja on esitanud tõendid, et töötamise eest on tasutud riiklikke makse (tl-d 7 pöördel–8 pöördel). Samuti tööandja vallandamise teate (tl-d 10 ja 64). Kohtu hinnangul on tegemist asjakohaste tõenditega kaebaja töötamisperioodi tõendamiseks. Kohus ei võta eelpool nimetatud tõendite alusel lõpliku seisukohta, kas kaebaja töötamisperiood on tõendatud ja kas sellest saab järeldada kaebaja õigust hüvitisele.
14.3.Selleks, et liikmesriigi pädev asutus saaks isikule määrata ajutise hüvitise, peab isik olema eelnevalt asutusele esitanud taotluse ajutise hüvitise maksmiseks. Kohtu hinnangul ei võimalda viidatud norm haldusorgani enda initsiatiivil taotlejale ajutist hüvitist maksta, sest ajutise hüvitise taotlemisega võtab isik endale riski, et tõendite saabumisel võidakse makstud summa ümber arvutada ning töötukassa võib ekslikult tasutud summa tagasi nõuda (EL-i rakendusmääruse art 7 p 2 ja HMS § 53 lg 1 p 4, § 66 lg 2 p 1 ja lg 3). Ajutise hüvitise maksmine saab toimuda isiku teadlikult väljendatud tahte alusel. Vastustaja ega kohus ei saa kaebajale ilma tema selgesõnalise tahteta peale panna riske, mida ta tegelikult ei pruugi soovida. Praeguse vaidluse esemeks ei ole ajutise hüvitise maksmiseks kohustamine (HKMS § 41 lg 1). Kaebaja ei ole vastustajale esitanud taotlust ajutise hüvitise maksmiseks ning vastustaja ei ole keeldunud ajutise hüvitise maksmisest. Kohus märgib, et kaebajal on ka täna võimalus esitada vastustajale taotlus ajutise hüvitise maksmiseks. Seejärel saab vastustaja võtta seisukoha, kas kaebaja esitatud tõendid võimaldavad järeldada kaebaja õigust hüvitisele (vt käesoleva otsuse p 14.2). Kui jah, tuleb kaebajale maksta ajutist hüvitist senikaua kuni Itaalia täidab EL-i rakendusmäärusest tuleneva kohustuse. Kui Itaalia peaks jätma EL-i õigusest tuleneva kohustuse täitmata, tuleb liikmesriikide omavaheline vaidlus lahendada EL-i õiguse alusel ja korras. Ühe liikmesriigi tegemata jätmisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi ei saa jätta kaebaja kanda.
15.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte enda kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 11 ning § 109 lg 1). Kaebaja nimi tuleb otsuse avaldamisel asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.