Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. märts 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1931
Haldusasi
GB kaebus Tallinna Vangla toiminguga (läbiotsimine) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – GB Vastustaja – Tallinna Vangla, Kasvandik ja Kerli Lubja
Menetluse alus ringkonnakohtus
GB apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
15. veebruar 2017
esindajad
Ave
RESOLUTSIOON
Jätta GB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. jaanuari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1931 muutmata.
GB-le antud menetlusabiga seonduvad kulud (riigilõiv) jätta riigi kanda. Menetlusosaliste võimalikud muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. aprillil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-1931 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.GB esitas 25.03.2015 Tallinna Vanglale taotluse 22.03.2015 toimunud läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 200 eurot. Taotluse kohaselt paigutati GB 22.03.2015 kartserisse. Ta vahetas valvur AN juuresolekul riided ja pani selga kartseririietuse ning kõik tema isiklikud asjad otsiti läbi. Kui GB läks jalutuskäigule, hakkas AN teda läbiotsimise ettekäändel ahistama (krabas intiimsetest kohtadest), alandades sellega taotleja inimväärikust. Pärast kambrisse naasmist hakkas AN teda jälle ahistama. Kamber, kuhu GB paigutati, oli tühi ja see oli eelnevalt läbi otsitud. Ka jalutusboksid kontrollitakse enne jalutuskäigu algust või lõppu üle. Taotleja jalutas üksinda ja oli eelnevalt läbi otsitud.
2.Tallinna Vangla jättis 09.07.2015 vastusega nr 5-37/15/100-4 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Valvur AN seletuse kohaselt teostas ta GB kartserihoonesse jõudmisel kinnipeetava täieliku läbiotsimise, kinnipeetav riietus ümber kartserivormi ja talle anti kambrisse kätte lõunasöök. Pärast lõunasööki viidi kinnipeetav kambrist välja ja kontrolliti üle tema asjad, seejärel lubati ta kambrisse tagasi. Kuna GB ei olnud saanud sel päeval jalutada, viidi kinnipeetav tema enda soovil 30 minutiks jalutama. Vastavalt justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ §-le 32 tuleb kinnipeetav enne ja pärast jalutamist läbi otsida, sest pole teada, mida ta võib jalutusboksi peita või mida sealt leida. GB läbiotsimine toimus õpetuse kohaselt kompamise teel. Valvur ei ole läbiotsimise käigus kinnipeetavat ahistanud ega puutunud tema suguelundeid või tagumikku. Valvur kompas jalgu, mitte ei silitanud neid. Kinnipeetavale läbiotsimine ei meeldinud ja ta ägestus ning õpetas, et läbi otsitakse riiete saputamisega. Teiste kinnipeetavate läbiotsimisega ei ole valvuril kunagi probleeme olnud. GB läbiotsimist teostas temaga samast soost isik. Vanglateenistusel on kohustus otsida kinnipeetav vanglasisesel saatmisel läbi, et vältida keelatud esemete jõudmine kambrisse. Tähtsust ei oma ja läbiotsimise õigusvastasust ei tingi asjaolu, et kinnipeetav, jalutusboks ja kamber, kuhu ta paigutati, olid eelnevalt läbi otsitud. Läbiotsimine võis olla kinnipeetava jaoks ebamugav, kuid sellega ei tekitatud talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Vangla julgeoleku huvides peavad kinnipeetavad taluma eesmärgipäraseid läbiotsimisi. Läbiotsimisega kaasnenud võimalikud ebameeldivused ei ületanud piiri, mis eristab ebamugavusi väärikust alandavast kohtlemisest.
3.GB esitas Tallinna Halduskohtule 15.07.2015 kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt tema kasuks välja 200 euro suurune hüvitis ebakohase läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebaja otsiti läbi juba kartserisse paigutamisel ning ta jõudis kambris viibida 30 minutit, kui teda hakati enne jalutuskäigule viimist jälle läbi otsima. Valvur hakkas läbiotsimise ettekäändel kaebajat käperdama, katsudes tema suguorganeid, millega alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja tegi valvurile märkuse, millele valvur ei reageerinud. Pärast jalutuskäigult tagasitulekut otsiti kaebaja uuesti läbi. Selline läbiotsimine oli asjatu, sest kaebaja oli eelnevalt valvuri juuresolekul alasti ümber riietunud. Kaebaja ei 2(7)
3-15-1931 vaidlusta läbiotsimise lubatavust, vaid selle läbiviimise viisi. Teised kinnipeetavad ei ole esitanud kaebusi, sest nad ei tea, kuidas tuleb läbiotsimisi läbi viia, mistõttu taluvad alandusi ja mõnitusi, samuti ei oska nad kaebusi esitada. Euroopa vanglareeglistiku p-de 54.3–54.7 kohaselt ei tohi läbiotsitavat isikut alandada ning vangla personal ei tohi teostada kinnipeetavate suguorganite füüsilist läbivaatust, vaid seda võib teha üksnes arst. Normaalse praktikana käsitatakse kinnipeetava läbiotsimist kätega patsutamise teel. Taoline läbiotsimine on instruktiivse iseloomuga ja selle teostamisel tuleb osutada erilist tähelepanu kinnipeetava inimväärikuse austamisele (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 04.05.2003 otsus nr 50901/99: Van der Ven vs. Holland).
4.Tallinna Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Kehtiv õigus ei reguleeri täpselt, millal tuleb teostada läbiotsimine täieliku lahtiriietamisega ja millal riiete eemaldamiseta kompamise teel. Läbiotsimise viisi valides tuleb vanglaametnikel lähtuda julgeolekukaalutlustest. Kartseririietusse rõivastudes ei antud kinnipeetavale käsklust riietuda täielikult lahti, samuti ei teostatud tema intiimpiirkondade läbiotsimist. Seega ei olnud tegemist GB täieliku läbiotsimisega. Üldise julgeoleku tagamiseks on vangla kohustatud teostama läbiotsimisi ning kinnipeetavad peavad taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 12). Kaebaja ei ole tõendanud, et läbiotsimised oleksid põhjustanud talle ebameeldivusi, mida saaks käsitada inimväärikuse alandamisena. Valvur AN ei teostanud läbiotsimist kaebaja kirjeldatud viisil ega krabanud tema intiimsetest kehaosadest. Teised kinnipeetavad ei ole valvuri tegevuse peale kaebusi esitanud, millest tulenevalt on usutav, et ametnik ei kasuta läbiotsimisi tehes ebakohaseid meetodeid ega alanda kinnipeetavaid. Kaebaja korduv läbiotsimine lühikese aja jooksul oli õiguspärane. Kinnipeetav tuli läbi otsida kartserisse paigutamisel ja ka jalutuskäigult naasmisel, kuna on võimalik, et kaebaja sai jalutuskäigul viibides enda valdusesse keelatud esemeid. Vanglaametnikel ei ole võimalik avastada kõiki keelatud esemeid, mis võivad olla ruumidesse peidetud. Läbiotsimine ei olnud vastuolus Euroopa vanglareeglistiku põhimõtetega. Isikut ei alandatud läbiotsimiste käigus ega tehtud tema suguorganite füüsilist läbivaatust ega muud intiimset vaatlust. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ega tekitatud talle mittevaralist kahju.
5.Tallinna Halduskohus jättis 29.01.2016 otsusega GB kaebuse rahuldamata. Õigus kinnipeetava läbiotsimiseks tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 68 lg-st 1 ning seda täpsustab justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 § 32. Läbiotsimise eesmärk on seega avastada keelatud esemeid ja aineid ning nende avastamine on vangla julgeoleku tagamiseks oluline. Läbiotsimise teostamisel tuleb arvestada ka VangS § 41 lg-ga 1, põhiseaduse §-ga 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3, mis keelavad inimväärikust alandava kohtlemise. Läbiotsimine ei ole iseenesest kinnipeetavat alandav tegevus ning kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma eesmärgipäraseid läbiotsimisi ja nende tagajärgi. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vangla õigust teda läbi otsida, vaid peab õigusvastaseks üksnes selle viisi ja sagedust. Asja materjalide kohaselt otsiti GB 22.03.2015 läbi kolmel korral: kartserisse saabumisel, enne jalutama minemist ja pärast jalutamast tagasitulekut. Selline läbiotsimiste teostamine oli õiguspärane ja vastas määruse nr 44 §-le 32, sest ühel korral oli tegemist kartserisse paigutamisega ja kahel korral vanglasisese saatmisega. Vaatamata sellele, et kaebaja, tema isiklikud asjad, kartseriruum ja jalutusboks olid eelnevalt läbi otsitud, võis ja pidi kaebajat enne jalutuskäigule viimist ja sealt tagasitoomist uuesti läbi otsima, et vältida keelatud esemete või ainete kartserisse või jalutusboksi toimetamist ja selle kaudu kinnipeetavate vahel asjade üleandmist. Vanglaametnikel ei ole alati võimalik leida kõiki jalutusboksi või kartserisse peidetud keelatud esemeid või aineid, mistõttu ei saa 3(7)
3-15-1931 kinnipeetava läbiotsimist enne ja pärast jalutuskäiku pidada asjatuks. Kohtupraktikast nähtuvalt on vanglates olnud mitmeid probleeme keelatud esemetega (nt mobiiltelefonid, sigaretid, narkootilised ained jne). Läbiotsimine ei kaitse seejuures ainult vangla huve, vaid ka kinnipeetavate endi huve (vt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14). GB otsiti 22.03.2015 kartserisse paigutamisel täielikult läbi ehk tal tuli lahti riietuda kuni aluspesuni ja panna selga kartseri riided. Teistel kordadel otsiti kaebaja läbi ilma lahtiriietumiseta kompamise teel. Usutav ei ole kaebuses väidetu, et kartserisse paigutamisel pidi kaebaja võtma ennast alasti. Isegi kui esimene läbiotsimine toimus alasti, ei saa seda pidada õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 17.10.2012 otsus nr 3-3-1-32-12). Eelkõige heidabki kaebaja ette tema läbiotsimist kompamise teel. Määruse nr 44 § 31 lg 5 ei näe konkreetselt ette, millisel viisil tuleb läbiotsimist teostada. Siiski ei saa nõustuda kaebajaga, et läbiotsimiseks piisanuks vaid tema riiete raputamisest, sest selliselt ei ole võimalik tuvastada keelatud esemeid ja aineid, mis on peidetud riiete alla vastu keha. Nimetatud esemete leidmiseks tuleb kinnipeetavat läbiotsimise käigus paratamatult kombata. Selline viis on läbiotsimise eesmärke silmas pidades vajalik ja efektiivne ning seda ei saa pidada inimväärikust alandavaks, kui seda tehakse inimväärikust austavalt (nt EIK 29.08.2012 otsus nr 16563/08, 40841/08, 8192/10, 18656/10: Julin vs. Eesti). Läbiotsimine kompamise teel riivab isiku õigusi vähem kui alasti läbiotsimine. Samuti ei teostatud kehaõõnsuste läbiotsimist. Kaebaja ja valvuri seletused on vastuolulised osas, kuidas vaidlusalune kompamine täpselt toimus. Valvuri ütlused on usutavamad, sest valvur riskib õigusvastase käitumise korral distsiplinaar- või kriminaalkaristuse määramise või ametikoha kaotusega, samuti ei ole teised kinnipeetavad valvuri peale läbiotsimisega seoses kaebusi esitanud. Kinnipeetavate massilist kohtusse pöördumist arvestades ei ole usutav, et kinnipeetavad jätaksid vanglaametnike poolsetele ahistamistele reageerimata. Samuti ei ole alust arvata, et vaid kaebaja oskab ära tunda ebakohast läbiotsimist ja inimväärikuse alandamist. Vaidlust ei ole selles, et läbiotsimise viis läbi kaebajaga samast soost isik ning kompamine toimus läbi riiete. Läbiotsimise juures ei viibinud teisi isikuid ning kaebaja ei ole väitnud, et valvur oleks teda solvanud. Läbiotsimisega kaasnev ebameeldivus ei muuda seda toimingut õigusvastaseks. Seejuures ei ole õigusvastane kombata läbiotsimise käigus läbi ka intiimsemat kehapiirkonda, kuhu võib samuti olla peidetud keelatud esemeid. Kaebaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhistanud, et tema õigusi oleks riivatud enam kui läbiotsimisega paratamatult kaasnev ebamugavus, mistõttu puudub hüvitamiskaebuse rahuldamiseks alus. Viide EIK lahendile Van der Ven vs. Holland ei ole asjakohane, sest tegemist oli oluliselt erineva olukorraga. EIK on lahendis Julin vs. Eesti ja 31.10.2014 otsuses nr 1574/13: Jaeger vs. Eesti pidanud kinnipeetavate läbiotsimist vangla julgeoleku tagamise ja korrarikkumiste ennetamise eesmärgil vajalikuks ega leidnud selles EIÕK art 3 rikkumist. Asjakohased ei ole ka viited Euroopa vanglareeglistiku p-dele 54.6 ja 54.7, sest kaebajat ei otsitud läbi neis kirjeldatud viisil. Põhjendamatu on GB etteheide, et vangla jättis tema 30.04.2015 vaide lahendamata. Kaebaja oli 25.03.2015 esitanud vanglale venekeelse kahju hüvitamise taotluse, mis lahendati kahe kuu jooksul pärast tõlke saamist. Kuna kahju hüvitamise menetluses ei saa vaiet esitada, jättis vastustaja kaebaja vaide 08.06.2015 kirjaga õiguspäraselt läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(7)
3-15-1931
6.GB palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning jättis hindamata tõendid, samuti moonutas kaebaja etteheidete sisulist olemust. Halduskohus keskendus läbiotsimisele allutamise seaduslikkusele, kuid GB vaidlustas üksnes läbiotsimise viisi ebakohasust, kuna vanglaametnik AN teda läbiotsimise ajal varjamatult ahistas, millega alandas tema inimväärikust. AN krabas GB korduvalt intiimsetest kohtadest, tuharatest, kintsudest jne, kuigi kaebaja tegi valvurile märkuse, et ta ei väljuks lubatu piiridest. Arusaamatult ja eelarvamuslikult uskus kohus kaebaja asemel vanglat, kuigi vastustajal pole ühtegi GB väiteid ümber lükkavat tõendit. Kuna halduskohus on otsuses ise märkinud, et läbiotsimise teostamist reguleerib üksnes määruse nr 44 § 31 lg 5, millest tulenevalt on vanglates tõhusaks läbiotsimiseks olemas kõik tehnilised võimalused, siis ei olegi vanglaametnikul seaduslikku alust katsuda kinnipeetavat intiimsetest kohtadest, tuharatest jne, alandades sel moel tema inimväärikust. Kui ametnikul on põhjendatud kahtlus, et kinnipeetava valduses on midagi keelatut, siis tuleb välja kutsuda arst ja viia läbiotsimine läbi koos lahtiriietumisega kuni aluspüksteni ning selle asemel ei ole mõeldav isiku krabamine intiimsetest kohtadest. Kinnipeetava katsumine intiimsetest kohtadest ei ole läbiotsimine, vaid ametniku ebatervete seksuaalsete soovide rahuldamine läbiotsimise sildi all. Vanglal on kohustus tõendada valvuri väidet, et tema ei katsunud kaebajat intiimsetest kohtadest. Kaebaja on omalt poolt esitanud kaebuses kõik põhjendused ja tõendid, kuidas läbiotsimine toimus, ning kohus ei saa suhtuda neisse valikuliselt. Ebaveenev ja vanglat õigustav on kohtu põhjendus, et valvuri ütlused on usutavamad. Teiste kinnipeetavate poolt valvuri peale kaebuste mitteesitamine ei saa tõendada GB ahistamise mittetoimumist. Kõnealune valvur on praeguseks vanglast vallandatud. Lisaks ei esita kinnipeetavad 99%-l juhtudest kaebusi kirjaoskamatuse, arguse või sisseostudeks ettenähtud raha säästmise soovi tõttu. Halduskohus leidis vääralt, et kinnipeetava katsumine intiimsetest kohtadest on õiguspärane toiming.
7.Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohtu otsus on õiguspärane ning kohus on otsuse tegemisel arvestanud kõigi oluliste väidete ja asjaoludega, analüüsides otsuse p-des 15 ja 16 muu hulgas apellandi etteheiteid seoses konkreetse läbiotsimisega. Vaidlusaluse sündmuse kohta ei ole vanglal olnud objektiivselt võimalik koguda täiendavaid tõendeid peale vanglaametniku seletuse (inimväärikuse tagamiseks läbiotsimist ei salvestata ning konkreetsel juhul viibis läbiotsimise juures vaid üks vanglaametnik), mistõttu tuli halduskohtul teha otsus olemasolevate tõendite alusel. Inimväärikuse põhimõttega ei oleks kooskõlas teostada igapäevaseid ja korduvaid (s.o rutiinseid) läbiotsimisi vangla territooriumil saatmise või ümberpaigutamise korral täieliku lahtiriietumisega, kui selleks puudub objektiivsest julgeolekuohust tulenev alus. Kompamise teel läbiotsimine riivab kinnipeetava inimväärikust ja kehalist puutumatust oluliselt vähem, tagades samas julgeoleku kinnipidamisasutuses. Tehnika tuvastab üksnes metallosi või elektroonikat sisaldavad keelatud esemed, mistõttu jääksid üksnes sellisel viisil läbiotsimise korral leidmata mitmed muud keelatud esemed (nt sigaretid). Vangla julgeoleku tagamiseks on põhjendatud ja vajalik teostada läbiotsimisi kompamise teel, avastamaks vanglasisesel liikumisel maksimaalne arv keelatud esemeid. Kinnipeetavad ei ole esitanud AN peale kaebusi seoses läbiotsimise teostamise või muude toimingutega ning kõnealune ametnik on jätkuvalt teenistuses. Vastustajal puudub põhjus arvata, et valdav osa kinnipeetavaid ei pöördu oma õiguste kaitseks haldusorgani või kohtu poole.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(7)
3-15-1931
8.Ringkonnakohus leiab, et GB apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.
9.Kaebaja on apellatsioonimenetluses rõhutanud, et ei vaidlusta vanglaametniku õigust teda läbi otsida, vaid peab õigusvastaseks üksnes läbiotsimise teostamise viisi, mis kujutas tema hinnangul sisuliselt seksuaalset ahistamist. Seda arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt põhjendada GB suhtes 22.03.2015 teostatud läbiotsimiste sageduse (ligikaudu tunni aja jooksul kokku kolmel korral: kartserisse paigutamisel, jalutuskäigule minekul ja jalutuskäigult tulekul) õiguspärasust, nõustudes halduskohtu seisukohtadega. Kuna kaebaja on valvuri poolset läbiotsimise eesmärgile (VangS § 68 lg 1: keelatud esemete ja ainete avastamine) mittevastavat ja ebasündsat käperdamist väitnud üksnes seoses jalutuskäigule viimisel ja sellelt naasmisel toimetatud läbiotsimistega ning teda ei otsitud kõnealustel juhtudel läbi alasti (s.o erinevalt kartserisse paigutamisel teostatud täielikust läbiotsimisest, mille juures viibis ka teine vanglaametnik ja mille läbiviimise suhtes pole GB sisulisi pretensioone esitanud), puudub asja lahendamiseks lisaks vajadus analüüsida, kas sellele peatselt järgnenud vanglasisesel saatmisel (seoses jalutuskäiguga) võinuks samuti olla põhjendatud kaebaja alasti läbiotsimine ja millistel tingimustel pidanuks see toimuma. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuna jalutuskäigule viimisel ja sellelt toomisel oli tegemist määruse nr 44 § 32 p 5 alusel teostatud n-ö rutiinsete läbiotsimistega (st üldise järelevalvemeetmena, ilma et kaebaja suhtes esinenuks spetsiifilist riskihinnangut või eraldi kahtlust keelatud esemete või ainete omamises), on vastustaja juhtinud õigesti tähelepanu, et kaebaja viidatud alasti läbiotsimised kinnipeetava jalutuskäigule viimisel ja sellelt toomisel oleksid kujutanud endast veel märkimisväärselt intensiivsemat ja praeguse vaidluse asjaoludel ilmselt ka ebaproportsionaalset sekkumist kinnipeetava kehalisse puutumatusse (nt EIK 03.11.2015 otsus nr 8384/08: Chyła vs. Poola, p-d 97-98).
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust väita, et Tallinna Vangla oleks rikkunud uurimiskohustust ning jätnud kogumata mingid olulised tõendid, millega saanuks kaebaja versiooni sündmustest kas kinnitada või veenvalt ümber lükata. Tegemist on olukorraga, kus tagantjärele puudub võimalus koguda sündmustes osalenud isikute ütluste kõrval muid tõendeid. GB on väitnud tema ebasündsat ja alandavat käperdamist valvur AN poolt, kuid viimane eitab seda. Halduskohus on pidanud usutavamaks valvuri seletusi ning sellist hinnangut ka asjakohaselt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega, et kaebaja seksuaalne ahistamine valvuri poolt ei ole tõendatud ega usutavalt põhistatud. Vanglaametniku koostatud ettekannet või selgitust ei saa küll pidada aprioorselt õigeks ja ümberlükkamatuks, kuid samas peaks selle kahtluse alla seadmiseks esinema tõsiseltvõetav hüpotees. Vastustaja kinnitusel ei ole teised kinnipeetavad AN teostatud läbiotsimistega seoses vanglale mingeid kaebusi esitanud ja valvur töötab vanglas jätkuvalt. Ilmselgelt otsitud on GB argumendid, et teised kinnipeetavad ei tea, kuidas läbiotsimisi tuleks läbi viia, või ei oska või ei soovi kaebusi esitada. Võimalikku inimväärikuse alandamist ebakohase läbiotsimisega peaksid tunnetama ka varasema vanglakogemuseta isikud, sest väärikus ei ole kinnipeetavatele eriomane kategooria ning alandava kohtlemise tajumine ei olene isiku teadmistest tema suhtes teostatavate toimingute läbiviimise korra või õiguslike aluste kohta. Kaugeltki mitte igasugune vangla õigusvastane tegevus ei kujuta endast veel kinnipeetava inimväärikuse alandamist. Eesti keelt mittevaldaval kinnipeetaval on võimalik esitada vaie või kaebus ka võõrkeelsena, kandes tõlkimise kulud ise või maksejõuetuse korral katab need vangla (vt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 491 lg-d 1 ja 4) või kohus (vt HKMS § 110 lg 1 p 2). Samuti on isikul võimalik esitatava dokumendi 6(7)
3-15-1931 koostamiseks paluda abi mõnelt eesti keelt oskavalt kaaskinnipeetavalt. Ka kaebusega kohtusse pöördumisel nõutava riigilõivu tasumisest on võimalik taotleda vabastamist menetlusabi korras (HKMS § 110 lg 1 p 1), kusjuures kohus peab muu hulgas silmas pidama isiku vajadust teha igakuiselt teatud ulatuses ka selliseid kulutusi, mida ei ole HKMS § 112 lg 1 p-s 1 loetletud (nt Riigikohtu 15.06.2016 määrus nr 3-3-1-36-16). GB ei ole praeguses asjas toonud välja ainsatki sisulist põhjendust, miks pidanuks valvur AN käituma tema suhtes teisiti kui kõigi ülejäänud kinnipeetavate suhtes.
11.AN 27.05.2015 selgitusest nähtub lisaks, et GB arvates piisanuks tema läbiotsimiseks üksnes riiete saputamisest ning valvuril puudus vajadus teda kombata. Selle seisukohaga ei saa nõustuda, sest nii võiksid jääda avastamata näiteks esemed, mille olemasolu tehnika ei tuvasta või mis on kinnitatud kinnipeetava kehale. Samuti on põhjendamatu apellatsioonkaebuses tehtud järeldus, et kuna läbiotsimise meetoditele või läbiotsimisel lubatud vahenditele on viidatud üksnes määruse nr 44 § 31 lg-s 5, siis piisab isikute tõhusaks läbiotsimiseks vaid selles sättes nimetatud vahenditest. Määruse nr 44 § 31 lg 5 annab vanglateenistusele üksnes õigusliku aluse (ning seejuures võimaluse, kuid mitte kohustuse) kasutada „läbiotsimise tõhustamiseks“ täiendavalt metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera, kuid sellest ei saa järeldada, et läbiotsimise n-ö tavapärased meetodid (vaatlus ja kompamine) poleks lubatud.
12.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb GB apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.01.2016 otsus muutmata.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. GB on olnud menetlusabi korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad GB-le antud menetlusabiga seonduvad kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.