Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.02.2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1751
Haldusasi
AS kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AS, esindaja adv Heiki Kuningas Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.04.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-15-1751 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-15-1751 Kaebaja pidi viibima sadu päevi kambrites, kus tema kasutuses olnud ala oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtades avaldatuga võrreldes väiksem. Sellistes tingimustes kinnipidamine on käsitatav väärkohtlemisena, mis alandas kaebaja inimväärikust. Kambrite ventilatsioon ei töötanud ja seal oli palav. Aknast ei tulnud värsket õhku, sest aken oli kinni keevitatud. Kaebaja pöördus ventilatsiooniprobleemiga suuliselt vanglaametnike poole, kuid midagi ei tehtud. Kaebaja ei esitanud kirjalikke pöördumisi, sest ei oska eesti keelt ja venekeelseid pöördumisi ei menetleta. Kitsaste olude tõttu ei saanud pesta ega liigutada. Kambritingimused mõjusid halvasti psüühilisele tervisele ja naha seisukorrale.
Tallinna Halduskohus jättis 18.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.
1) Lähtudes kambri pinnast koos WC-ga, oli kaebajale vaidlusalusel perioodil tagatud 19 päeval kambripinda alla 4 m2 ning 230 päeval üle 4 m2. Kambripind ühe kinnipeetava kohta ei jäänud kunagi alla 3 m2. 2) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saab asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, olla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega tegemist juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega. 3) Kaebajale tagatud isiklik pind jäi alla 4 m2 vahistatuna 6 päeval ja kinnipeetavana 13 päeval. Vahistatuna ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmine on seadusest tulenev nõue, seega isiku vahi all viibimisega paratamatult kaasnev ebameeldivus. Kaebajale võimaldati igapäevaselt ühetunniseid jalutuskäike. Vastustaja selgituste kohaselt võimaldati kinni peetavatele isikutele suviti kord nädalas ka täiendav jalutuskäik. Vahistatuna alla 4 m2 suurusel pinnal kinnipidamine kestis vaid 6 päeva, mida ei saa pidada sedavõrd pikaks, et see saaks omada märkimisväärset mõju. Pärast süüdimõistva otsuse jõustumist viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas, kus tema liikumisvabadus oli vangla sisekorraeeskirja alusel piiratud. Alates 06.02.2015 kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja piirati vanglasisest liikumisvabadust vangistusseaduse alusel. Seega viibis kaebaja ka süüdimõistetuna ööpäevaringselt lukustatud kambrites, v.a ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Vastuvõtuosakonnas viibis kaebaja lühikest aega (8 päeva) ning sellest vaid 3 päeval oli pinda alla 4 m2. Tegemist on lühikese ajaga, mis ei saa omada märkimisväärset mõju. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest, tuleb ka ülejäänud 10 päeval, mil kaebaja viibis alla 4 m2 suurusel pinnal, pidada ühetunnist jalutuskäiku piisavaks ning kaebajale kaasnenud ebameeldivusi ei saa pidada inimväärikust alandavaks. 4) Kaebaja väide, et mööbli tõttu oli ruumis vabalt liikumine raskendatud, ei ole usutav. Kambrite üldpindasid ja kohtade arvu ning voodite ja muu inventari alla eeldatavalt jäävat pinda arvestades võib eeldada, et kambrites oli piisaval määral vaba ruumi, et mööbliesemete vahel takistusteta liikuda. 5) Vastustaja selgituste kohaselt on kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambris olevat õhu hulka reguleerida akna küljes olevate õhutusavade kaudu. Suveks anti kambritesse ventilaatorid. Kaebaja väited ventilatsiooniprobleemide kohta on paljasõnalised. Vangla kinnitusel ei ole kaebaja pöördunud ventilatsiooniga seotud probleemidega vanglateenistuse poole. Kaebaja suuliste avalduste esitamist ei ole või3(7)
3-15-1751 malik tagantjärele kontrollida. Kirjalike avalduste esitamata jätmine näitab, et probleemi ei olnud või ei olnud see märkimisväärne. Seni ei ole eesti keele oskuse puudumine takistanud vene keelt kõnelevatel kinnipeetavatel vanglateenistusele kaebusi esitamast. Kaebusi saavad aidata koostada nii kaaskinnipeetavad kui ka vanglateenistujad. Seetõttu ei ole ventilatsiooniprobleem usutav. 6) Võib eeldada, et kambrites olid olemas vangla sisekorraeeskirjas nimetatud sisustuselemendid, kambrid olid piisavalt hügieenilised, valgustatud ja köetud, öörahu ajal sai kaebaja välja puhata, ta sai iga päev jalutada vähemalt ühe tunni värskes õhus, võimaluste piires oli tagatud meelelahutus ja infovajaduse rahuldamine. Vangla selgitustest nähtuvalt tagati kaebajale ka suhtlemisvõimalus lähedastega, sisseostude tegemise, pakkide saamise ja usuliste vajaduste rahuldamise võimalus. Kaebajale tagatud kambritingimusi ei saa pidada inimväärikust alandavateks. Kaebaja viidatud terviseprobleeme ei saa seostada kinnipidamistingimustega, vaid pigem kaebaja enda käitumise ja sellest tuleneva tervisliku seisundiga. Kuna kaebaja kinnipidamistingimused ei ületanud inimväärikuse alandamise taset, siis ei saa tuvastada ka rikkumise ja väidetava kahju vahelist seost ega mõista välja kahjuhüvitist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
AS palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.
1) Halduskohus tõlgendas WC-alust pinda puudutavaid EIK seisukohti ebaõigesti ning lähtus seetõttu kambrite ebaõigest pindalast. 2) Asjaolu, et mööbel takistab kambris vabalt ringi liikuda, tuleb lugeda ruumikitsikust raskendavaks tingimuseks. Halduskohus ei pidanud usutavaks, et kambris asuv mööbel ei võimalda vabalt ringi liikuda. Selline järeldus on oletuslik ning vastuolus vastustaja andmetega kambrite pindala kohta ilma mööblita. Tallinna Vangla vastusest kaebajale nähtub, et kambri nr 341 üldpinnast (16,5 m2) jääb mööbli ja WC alla 9 m2 (WC-alune pind on 1,8 m2 ja mööblialune pind järelikult 7,2 m2). Seega jääb mööbli alla peaaegu pool kambri pinnast. Kambri nr 461 üldpinnast (17,9 m2) jääb mööbli ja WC alla 10,7 m2 (WC-alune pind on 1,5 m2 ja mööblialune pind järelikult 9,2 m2). Seega moodustab ka kambris nr 461 mööbli alla jääv pind peaaegu poole kambri pinnast. Kambri nr 208 kohta ei ole vastustaja mööbli alla jääva pinna suurust avaldanud, kuid kohtade arvust lähtudes on proportsioonid sarnased kambriga nr 461. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. 3) Kaebaja kinnises kambris viibimise põhjus ei ole oluline. Oluline on see, et kinnises kambris viibimine ei tohi olla kinnipeetava jaoks alandav ja piinav. Jalutuskäigud moodustasid kinnipidamise ajast vaid marginaalse osa. Koostoimes teiste kahjulike mõjudega kvalifitseerub vastustaja tegevus EIÕK art 3 rikkumiseks. Kõiki kahjulikke mõjusid tuleb hinnata kogumis. Kaebaja on viibinud alandavates ja piinavates tingimustes 218 päeva. Tegemist on pikaajalise kinnipidamisega. Vastustaja 13.06.2014 vastusest nähtub, et kaebaja on ka enne kaebuses käsitletud perioodi viibinud kambrites, mille pindala ilma WC- ja mööblialuse pinnata on väike. Viidatud tõend kajastab kaebuse tausta. Halduskohus oleks pidanud neid asjaolusid arvestama ja hindama tõendit otsuse tegemisel. 4) Halduskohus pidas kaebaja väiteid ventilatsiooni puudumise kohta paljasõnaliseks ja kaebajale heidetakse ette, et ta ei ole pöördunud varasemalt vastavate avaldustega vangla poole. Halduskohus ei arvestanud Tallinna Vangla 17.10.2014 vastust kaebajale. Sellest nähtub, et kaebaja on 04.08.2014 avalduses toonud välja rahulolematuse ventilatsiooniga. Vangla väide ventilatsiooni nõuetekohasuse kohta on samuti paljasõnaline. Kaebajal puudub võimalus esitada tõendeid kambrite seisukorra kohta. Seda, kas õhk on ventileeritud või mitte, saab tõendada õhusaaste mõõtmine. Ei nähtu, et selliseid mõõtmisi oleks teostatud. Kaebajal puudub 4(7)
3-15-1751 võimalus teha selliseid mõõtmisi, mistõttu ta saabki piirduda vaid väidetega. Vangla ei ole neid kummutanud.
Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
1) Kambripinda tuleb hinnata koos tualeti ja mööbli alla jääva pinnaga. Kaebajale oli vaid 19 päeval tagatud pinda alla 4 m2 ning ühelgi päeval ei jäänud pind alla 3 m2. Seetõttu ei saanud vangla rikkuda kaebaja neid õigusi, mis on õigusaktides kehtestatud kambripinna suuruse kohta. 2) Kambrites oli tagatud nõuetekohane ventilatsioon. Kambrites oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel oli võimalik reguleerida kambris oleva õhu hulka akna küljes olevate õhutusavade kaudu. Suveperioodil, mil kambrites oli tavapärasest soojem, tegi vangla kõik endast oleneva, tagamaks kambrites võimalikult head tingimused: kambritesse väljastati ventilaatorid, võimaldati kord nädalas täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus, anti igale kambris viibinud isikule kord nädalas 1,5 liitrit mineraalvett, kambrite õhutamiseks hoiti toiduluugid avatuna. Kaebaja viited 04.08.2014 kahjunõudes esitatud väidetele ventilatsiooni osas on asjakohatud, sest praegu on vaidlus kinnipidamistingimuste üle perioodil 08.08.2014-13.04.2015. Samas näitab asjaolu, et kaebaja ei pöördunud pärast 04.08.2014 kahjunõude vangla 17.10.2014 vastusega rahuldamata jätmist kohtusse, et tegelikkuses ei olnud tal vangla tingimuste osas pretensioone. 3) Kaebaja liikumispiirangud tulenesid õigusaktidest. Tallinna Vangla tingimustes viibimine ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega.
5(7)
3-15-1751 vaheldusid avaramate oludega ning kinnipidamisasutuse üldine seisund oli talutav, jättis kohus lõpptulemusena põhjendatult mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata.
3-15-1751 halduskohus tuvastama, millised olid kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 08.08.201413.04.2015, ning hindama, kas tegemist on inimväärikust alandava kohtlemisega. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud (HKMS § 41 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.