lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-15-1751/48

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 23.02.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-15-1751/48
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
23.02.2017
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2842
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1751

Haldusasi

AS kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS, esindaja adv Heiki Kuningas Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.04.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.04.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-1751 muutmata.
2.Jätta AS apellatsioonimenetluse kulud summas 108,99 (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda ja muus osas kaebaja enda kanda.

Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-15-1751 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.AS esitas Tallinna Vanglale 13.04.2015 taotluse perioodil 02.07.2012-10.04.2015 ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kambripind oli ebapiisav. Väljaspool kambrit sai liikuda päevas vaid ühetunnise jalutuskäigu jooksul. Kambrites oli halb ventilatsioon. Kitsastes ja ventileerimata ruumides viibimine tekitab stressi ja närvilisust, mis omakorda põhjustavad seedehäireid (sh kõrvetisi) ja häirivad maksa tööd.
2.Tallinna Vangla jättis 12.06.2015 vastusega nr 5-37/15/115-4 kahju hüvitamise taotluse perioodi 08.08.2014-13.04.2015 osas rahuldamata, märkides, et vangla 17.10.2014 vastusega on taotleja nõue kuni 07.08.2014 puudutava perioodi osas juba lahendatud. 1) Taotleja viibis vaadeldaval perioodil lukustatud kambrites. Kokku 249 päevast oli tema kasutuses põrandapinda 230 päeval rohkem kui 4 m2 ja 19 päeval vahemikus 3,42 – 3,58 m2. Isikute arv kambrites muutus pidevalt ja seetõttu muutus ka põrandapinna suurus isiku kohta. WC ja mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav ei saa kasutada ja mis seetõttu võtab põhjendamatult kambripinna ära. Taotlejat hoiti 23 tundi ööpäevas lukustatud kambrites, kuna ta oli kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 28.01.2015 vahistatu staatuses, seejärel vastuvõtuosakonnas ning alates 06.02.2015 kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Väljaspool kambrit liikumiseks tagati talle igapäevaselt vähemalt 1 tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. 2) Tallinna Vangla kambrites on olemas osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida. Taotleja ei ole esitanud vanglale pöördumisi seoses väidetavalt puuduliku õhuvahetusega. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Kunstliku valgusallikana on kambrites kaks laevalgustit ja kaks seinalampi – üks tualetis ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Kambrites oli WC ja kraanikauss. Igal isikul on oma voodikoht. Ajavahemikul 22.00-06.00 oli vanglas öörahu, mis võimaldas välja puhata. Tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Taotlejale võimaldati lühiajalisi kokkusaamisi, mille kestel oli võimalik viibida väljaspool kambrit. Raamatukogust oli võimalik laenutada raamatuid, samuti väljastati ajalehti. Loa alusel väljastati kambrisse isiklikke raadioid, televiisoreid jm meelelahustusliku iseloomuga esemeid. Kaks korda kuus võimaldati sooritada sisseoste. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda vangla kaplaniga, kinnipeetavad said kasutada ka vangla sotsiaaltöötajate, psühholoogide ja meditsiinipersonali teenuseid. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Seega ei olnud vastustaja tegevus taotleja paigutamisel õigusvastane ning vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid põhjustanud taotlejale väidetavaid kannatusi. 3) Tervisekaardist nähtuvalt on taotleja pöördunud korduvalt erinevate probleemidega meditsiiniosakonna poole, kuid vaevuste põhjuseks ei saa lugeda kinnipidamistingimusi, vaid tegemist on pigem võõrustusseisundist tulenevate nähtudega.
3.AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3633,33 eurot seoses 218 päeval ebainimlikes kambritingimustes kinnipidamisega perioodil 08.08.2014-13.04.2015. 2(7)

3-15-1751 Kaebaja pidi viibima sadu päevi kambrites, kus tema kasutuses olnud ala oli Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtades avaldatuga võrreldes väiksem. Sellistes tingimustes kinnipidamine on käsitatav väärkohtlemisena, mis alandas kaebaja inimväärikust. Kambrite ventilatsioon ei töötanud ja seal oli palav. Aknast ei tulnud värsket õhku, sest aken oli kinni keevitatud. Kaebaja pöördus ventilatsiooniprobleemiga suuliselt vanglaametnike poole, kuid midagi ei tehtud. Kaebaja ei esitanud kirjalikke pöördumisi, sest ei oska eesti keelt ja venekeelseid pöördumisi ei menetleta. Kitsaste olude tõttu ei saanud pesta ega liigutada. Kambritingimused mõjusid halvasti psüühilisele tervisele ja naha seisukorrale.

4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. WC-alune pind tuleb arvata kambripinna hulka. Kaebaja viibis vaid 19 päeva kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 4 m2 isiku kohta. Sellises olukorras ei saa rääkida inimväärikuse alandamisest. Suvel võimaldati kinnipeetavatele kord nädalas lisajalutuskäik ja igasse kambrisse anti ventilaator.

Tallinna Halduskohus jättis 18.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Lähtudes kambri pinnast koos WC-ga, oli kaebajale vaidlusalusel perioodil tagatud 19 päeval kambripinda alla 4 m2 ning 230 päeval üle 4 m2. Kambripind ühe kinnipeetava kohta ei jäänud kunagi alla 3 m2. 2) Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saab asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, olla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega tegemist juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega. 3) Kaebajale tagatud isiklik pind jäi alla 4 m2 vahistatuna 6 päeval ja kinnipeetavana 13 päeval. Vahistatuna ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmine on seadusest tulenev nõue, seega isiku vahi all viibimisega paratamatult kaasnev ebameeldivus. Kaebajale võimaldati igapäevaselt ühetunniseid jalutuskäike. Vastustaja selgituste kohaselt võimaldati kinni peetavatele isikutele suviti kord nädalas ka täiendav jalutuskäik. Vahistatuna alla 4 m2 suurusel pinnal kinnipidamine kestis vaid 6 päeva, mida ei saa pidada sedavõrd pikaks, et see saaks omada märkimisväärset mõju. Pärast süüdimõistva otsuse jõustumist viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas, kus tema liikumisvabadus oli vangla sisekorraeeskirja alusel piiratud. Alates 06.02.2015 kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja piirati vanglasisest liikumisvabadust vangistusseaduse alusel. Seega viibis kaebaja ka süüdimõistetuna ööpäevaringselt lukustatud kambrites, v.a ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Vastuvõtuosakonnas viibis kaebaja lühikest aega (8 päeva) ning sellest vaid 3 päeval oli pinda alla 4 m2. Tegemist on lühikese ajaga, mis ei saa omada märkimisväärset mõju. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest, tuleb ka ülejäänud 10 päeval, mil kaebaja viibis alla 4 m2 suurusel pinnal, pidada ühetunnist jalutuskäiku piisavaks ning kaebajale kaasnenud ebameeldivusi ei saa pidada inimväärikust alandavaks. 4) Kaebaja väide, et mööbli tõttu oli ruumis vabalt liikumine raskendatud, ei ole usutav. Kambrite üldpindasid ja kohtade arvu ning voodite ja muu inventari alla eeldatavalt jäävat pinda arvestades võib eeldada, et kambrites oli piisaval määral vaba ruumi, et mööbliesemete vahel takistusteta liikuda. 5) Vastustaja selgituste kohaselt on kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kinnipeetavatel on võimalik kambris olevat õhu hulka reguleerida akna küljes olevate õhutusavade kaudu. Suveks anti kambritesse ventilaatorid. Kaebaja väited ventilatsiooniprobleemide kohta on paljasõnalised. Vangla kinnitusel ei ole kaebaja pöördunud ventilatsiooniga seotud probleemidega vanglateenistuse poole. Kaebaja suuliste avalduste esitamist ei ole või3(7)

3-15-1751 malik tagantjärele kontrollida. Kirjalike avalduste esitamata jätmine näitab, et probleemi ei olnud või ei olnud see märkimisväärne. Seni ei ole eesti keele oskuse puudumine takistanud vene keelt kõnelevatel kinnipeetavatel vanglateenistusele kaebusi esitamast. Kaebusi saavad aidata koostada nii kaaskinnipeetavad kui ka vanglateenistujad. Seetõttu ei ole ventilatsiooniprobleem usutav. 6) Võib eeldada, et kambrites olid olemas vangla sisekorraeeskirjas nimetatud sisustuselemendid, kambrid olid piisavalt hügieenilised, valgustatud ja köetud, öörahu ajal sai kaebaja välja puhata, ta sai iga päev jalutada vähemalt ühe tunni värskes õhus, võimaluste piires oli tagatud meelelahutus ja infovajaduse rahuldamine. Vangla selgitustest nähtuvalt tagati kaebajale ka suhtlemisvõimalus lähedastega, sisseostude tegemise, pakkide saamise ja usuliste vajaduste rahuldamise võimalus. Kaebajale tagatud kambritingimusi ei saa pidada inimväärikust alandavateks. Kaebaja viidatud terviseprobleeme ei saa seostada kinnipidamistingimustega, vaid pigem kaebaja enda käitumise ja sellest tuleneva tervisliku seisundiga. Kuna kaebaja kinnipidamistingimused ei ületanud inimväärikuse alandamise taset, siis ei saa tuvastada ka rikkumise ja väidetava kahju vahelist seost ega mõista välja kahjuhüvitist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

AS palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.

1) Halduskohus tõlgendas WC-alust pinda puudutavaid EIK seisukohti ebaõigesti ning lähtus seetõttu kambrite ebaõigest pindalast. 2) Asjaolu, et mööbel takistab kambris vabalt ringi liikuda, tuleb lugeda ruumikitsikust raskendavaks tingimuseks. Halduskohus ei pidanud usutavaks, et kambris asuv mööbel ei võimalda vabalt ringi liikuda. Selline järeldus on oletuslik ning vastuolus vastustaja andmetega kambrite pindala kohta ilma mööblita. Tallinna Vangla vastusest kaebajale nähtub, et kambri nr 341 üldpinnast (16,5 m2) jääb mööbli ja WC alla 9 m2 (WC-alune pind on 1,8 m2 ja mööblialune pind järelikult 7,2 m2). Seega jääb mööbli alla peaaegu pool kambri pinnast. Kambri nr 461 üldpinnast (17,9 m2) jääb mööbli ja WC alla 10,7 m2 (WC-alune pind on 1,5 m2 ja mööblialune pind järelikult 9,2 m2). Seega moodustab ka kambris nr 461 mööbli alla jääv pind peaaegu poole kambri pinnast. Kambri nr 208 kohta ei ole vastustaja mööbli alla jääva pinna suurust avaldanud, kuid kohtade arvust lähtudes on proportsioonid sarnased kambriga nr 461. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. 3) Kaebaja kinnises kambris viibimise põhjus ei ole oluline. Oluline on see, et kinnises kambris viibimine ei tohi olla kinnipeetava jaoks alandav ja piinav. Jalutuskäigud moodustasid kinnipidamise ajast vaid marginaalse osa. Koostoimes teiste kahjulike mõjudega kvalifitseerub vastustaja tegevus EIÕK art 3 rikkumiseks. Kõiki kahjulikke mõjusid tuleb hinnata kogumis. Kaebaja on viibinud alandavates ja piinavates tingimustes 218 päeva. Tegemist on pikaajalise kinnipidamisega. Vastustaja 13.06.2014 vastusest nähtub, et kaebaja on ka enne kaebuses käsitletud perioodi viibinud kambrites, mille pindala ilma WC- ja mööblialuse pinnata on väike. Viidatud tõend kajastab kaebuse tausta. Halduskohus oleks pidanud neid asjaolusid arvestama ja hindama tõendit otsuse tegemisel. 4) Halduskohus pidas kaebaja väiteid ventilatsiooni puudumise kohta paljasõnaliseks ja kaebajale heidetakse ette, et ta ei ole pöördunud varasemalt vastavate avaldustega vangla poole. Halduskohus ei arvestanud Tallinna Vangla 17.10.2014 vastust kaebajale. Sellest nähtub, et kaebaja on 04.08.2014 avalduses toonud välja rahulolematuse ventilatsiooniga. Vangla väide ventilatsiooni nõuetekohasuse kohta on samuti paljasõnaline. Kaebajal puudub võimalus esitada tõendeid kambrite seisukorra kohta. Seda, kas õhk on ventileeritud või mitte, saab tõendada õhusaaste mõõtmine. Ei nähtu, et selliseid mõõtmisi oleks teostatud. Kaebajal puudub 4(7)

3-15-1751 võimalus teha selliseid mõõtmisi, mistõttu ta saabki piirduda vaid väidetega. Vangla ei ole neid kummutanud.

Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Kambripinda tuleb hinnata koos tualeti ja mööbli alla jääva pinnaga. Kaebajale oli vaid 19 päeval tagatud pinda alla 4 m2 ning ühelgi päeval ei jäänud pind alla 3 m2. Seetõttu ei saanud vangla rikkuda kaebaja neid õigusi, mis on õigusaktides kehtestatud kambripinna suuruse kohta. 2) Kambrites oli tagatud nõuetekohane ventilatsioon. Kambrites oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel oli võimalik reguleerida kambris oleva õhu hulka akna küljes olevate õhutusavade kaudu. Suveperioodil, mil kambrites oli tavapärasest soojem, tegi vangla kõik endast oleneva, tagamaks kambrites võimalikult head tingimused: kambritesse väljastati ventilaatorid, võimaldati kord nädalas täiendav tunniajaline viibimine värskes õhus, anti igale kambris viibinud isikule kord nädalas 1,5 liitrit mineraalvett, kambrite õhutamiseks hoiti toiduluugid avatuna. Kaebaja viited 04.08.2014 kahjunõudes esitatud väidetele ventilatsiooni osas on asjakohatud, sest praegu on vaidlus kinnipidamistingimuste üle perioodil 08.08.2014-13.04.2015. Samas näitab asjaolu, et kaebaja ei pöördunud pärast 04.08.2014 kahjunõude vangla 17.10.2014 vastusega rahuldamata jätmist kohtusse, et tegelikkuses ei olnud tal vangla tingimuste osas pretensioone. 3) Kaebaja liikumispiirangud tulenesid õigusaktidest. Tallinna Vangla tingimustes viibimine ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas viibimisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks.
9.EIK on 20.10.2016 otsuses Muršić vs Horvaatia, nr 7334/13 kinnitanud, et kinnipeetavale tagatud põrandapinna piisavuse hindamisel tuleb kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks arvata kambri pindalast enne kogupindala seal viibinud isikute arvuga jagamist maha tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud, vaid arvestas kambri põrandapinna sisse lisaks mööblile ka tualettruumi alla jääva pinna. Seetõttu tuvastas halduskohus, et kaebusega hõlmatud perioodil 08.08.2014-13.04.2015 (kokku 249 päeva) oli kaebaja isikliku kambripinna suurus 19 päeval alla 4 m2 ja 230 päeval üle 4 m2. Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud tabelist kaebaja paigutamise kohta (tl 126-128) nähtub kambri pinnast WC-aluse pinna maha arvestamisel, et kaebaja paiknes vaidlusalusel perioodil kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku pinda 3-4 m2, kokku 190 päeva, ning kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku pinda üle 4 m2, kokku 59 päeva. 190 päevast 171 päeval oli kaebaja isikliku pinna suurus vahemikus 3,67-3,84 m2. 19 päeval oli kaebajal isiklikku pinda mõnevõrra vähem, täpsemalt 23.01.-29.01.2015 (7 päeva) ja 02.02.-03.02.2015 (2 päeva) suurusega 3,28 m2 ning 02.03.2015 (1 päev), 28.03.-01.04.2015 (5 päeva) ja 03.04.-06.04.2015 (4 päeva) suurusega 3,07 m2. Ühelgi päeval ei olnud kaebaja kasutuses isiklikku pinda siiski vähem kui 3 m2. Ka 3-4 m2 suurusel pinnal ei pidanud kaebaja viibima 190 päeva järjestikku, vaid vaheldumisi perioodidega, kus pinda oli 4,10-14,35 m2.
10.Kuna kambri üldpinnast WC-aluse pinna maha arvamine ei vii tulemusele, et kaebaja kasutuses oleks ühelgi päeval olnud isiklikku pinda alla 3 m2, ajavahemikud, mil isikliku pinna suurus oli 3 m2 lähedal, olid lühiajalised (pikim neist 7 päeva), kasinama ruumiga olud

5(7)

3-15-1751 vaheldusid avaramate oludega ning kinnipidamisasutuse üldine seisund oli talutav, jättis kohus lõpptulemusena põhjendatult mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata.

11.3-4 m2 suuruse isikliku pinna puhul on ruumi suurus kinnipidamistingimuste inimväärikusele vastavuse hindamisel küll oluline aspekt, kuid sellise suurusega ruumi võimaldamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav kohtlemine, kui muud kinnipidamistingimused ei ole halvad. Halduskohus leidis õigesti, et sellise suurusega isikliku ruumi puhul on väärikust alandava kohtlemisega tegemist siis, kui isiku olukorda raskendavad muud puudused, eelkõige seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi privaatse kasutamise või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega. Halduskohus ei tuvastanud muid vajakajäämisi vangla üldistes olmetingimustes, mistõttu järeldas kohus õigesti, et tegemist ei olnud kaebaja väärikust alandava kohtlemisega.
12.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kui mööbel takistab kambris vabalt ringi liikumist, tuleb seda lugeda ruumikitsikust raskendavaks asjaoluks. Halduskohus ei pidanud aga kaebaja sellekohast väidet usutavaks, kusjuures järelduse tegemisel, et mööbliesemete vahel oli võimalik takistusteta liikuda, ei tuginenud kohus pelgalt oletusele, vaid on lähtunud kambrite üldpinnast, kohtade arvust ning mööbli alla jäävast pinnast. Kuna halduskohus ei ole otsuses kambrite üldpindu ja kohtade arvu numbriliselt välja toonud, märgib ringkonnakohus, et kaebaja on pidanud õigusvastaseks kinnipidamist neljas kambris, nimelt kambris nr 341 üldpinnaga 16,5 m2 (4 kohta), kambris nr 461 üldpinnaga 17,9 m2 (5 kohta), kambris nr 208 üldpinnaga 17,1 m2 (5 kohta) ja kambris nr 89 üldpinnaga 28,7 m2 (6 kohta). Tallinna Vangla 13.06.2014 vastusest kaebaja selgitustaotlusele (tl 11-12) nähtub, et ilma WC- ja mööblialuse pinnata oli kambri nr 341 pind 9 m2 ja kambri nr 461 pind 10,7 m2. Kambrite nr 208 ja nr 89 mööblialuse pinna kohta pole täpsed andmed teada, kuid lähtudes eeldusest, nagu seda on teinud ka kaebaja, et ca pool kambrite üldpinnast jäi mööbli alla, ei pea ringkonnakohus vaba pinda sedavõrd väikeseks, et järeldada mööbli vahel vaba liikumise takistatust ka neil päevil, mil kambris oli maksimaalsel arvul kinnipeetavaid.
13.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kinnipeetav ei saa ega pea tõendama oma väiteid kambris ventilatsiooni puudumise kohta õhusaaste mõõtmise tulemustega. Samas peab ta selgitama oma faktiväiteid kohtule selliselt, et väide on kohtu jaoks usutav. Olukorras, kus vangla kinnitusel oli kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kaebaja ei ole vaadeldava perioodi jooksul esitanud vanglale ühtegi kirjalikku pöördumist, kus ta oleks kurtnud selle üle, et kamber on umbne, on kohus pidanud väidet ventilatsiooni puudumise kohta õigustatult ebausutavaks. Põhjendatud ei ole etteheide, et halduskohus ei arvestanud Tallinna Vangla 17.10.2014 vastusest (tl 15-17) nähtuva asjaoluga, et kaebaja on 04.08.2014 avalduses toonud välja rahulolematuse ventilatsiooniga. Viidatud vastusest nähtuvalt on kaebaja 04.08.2014 avalduse näol tegemist 07.08.2014 registreeritud kaebaja taotlusega mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses vähese kambripinnaga taotluse esitamisele eelnenud perioodil. 04.08.2014 taotluses ventilatsiooniga rahulolematuse väljendamine varasema perioodi osas ei lükka ümber kohtuotsuses tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei ole praeguse kaebusega hõlmatud perioodil vastavasisulise avaldusega vangla poole pöördunud. Kaebaja ei ole sõnaselgelt eitanud kohtuotsuses tuvastatud asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalik kambris olevat õhu hulka reguleerida akna küljes olevate õhutusavade kaudu. 28.03.2016 kohtuistungi protokollist järeldub vaid, et kaebaja hinnangul pole akna küljes olevate õhutusavade kaudu tuulutamine piisav (tl 134 pöördel).
14.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud kaebuse lahendamisel arvestama Tallinna Vangla 13.06.2014 vastusest kaebaja selgitustaotlusele nähtuva asjaoluga, et kaebaja on ka enne kaebuses käsitletud perioodi viibinud kambrites, mille pindala oli WC- ja mööblialuse pinna mahaarvamisel väike. Kaebuse ulatust arvestades sai ja pidi 6(7)

3-15-1751 halduskohus tuvastama, millised olid kaebaja kinnipidamistingimused perioodil 08.08.201413.04.2015, ning hindama, kas tegemist on inimväärikust alandava kohtlemisega. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud (HKMS § 41 lg 1).

15.Tallinna Halduskohus andis kaebajale 09.11.2015 määrusega menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel nõutava 108,99 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 16.06.2016 määrusega menetlusabi andmist, mistõttu oli kaebaja ka apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud sama suure riigilõivu tasumisest. Muude menetluskulude kohta puuduvad kohtul andmed. Apellatsioonimenetluse kulud, millest kaebaja oli vabastatud, jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium