Tamara Hristoforova Marge Palmi (Palm) kaebus Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsuse nr 16160431964 tühistamiseks ning kohustava ettekirjutuse tegemiseks – kohustada Tartu Linnavalitsust välja maksma saamata jäänud vajaduspõhine peretoetus summas 90 eurot septembri-, oktoobri- ja novembrikuu eest.
Kohtuasi
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Marge Palm Vastustaja – Tartu Linnavalitsus
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Rahuldada kaebus;
2.Tühistada Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsus nr 16160431964;
3.Kohustada Tartu Linnavalitsust maksma kaebajale välja vajaduspõhine peretoetus 30.08.2016 esitatud taotluse alusel vastavalt SHS § 138 lg-le 1;
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10. märts 2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.30.08.2016 esitas Marge Palm Tartu Linnavalitsusele taotluse vajaduspõhise peretoetuse saamiseks.
1.1.Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 31.08.2016 otsusega nr 16160431964 jäeti M. Palmile vajaduspõhine peretoetus maksmata.
1.2.30.09.2016 laekus Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja M. Palmi (edaspidi kaebaja) poolt
esitatud kaebus, milles ta palus kohtul Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsuse nr 16160431964 tühistamist ja Tartu Linnavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemist – kohustada Tartu Linnavalitsust välja maksma saamata jäänud vajaduspõhine peretoetus summas 90 eurot septembri-, oktoobri- ja novembrikuu eest.
1.3.Tartu Halduskohus 08.11.2016 määrusega võttis kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tartu Linnavalitsuse ja kohustas vastama kaebusele.
1.4.30.11.2016 laekus vastus kaebusele.
1.5.03.01.2017 esitas kaebaja omapoolse seisukoha vastustaja vastuse osas. Kaebuse põhjendused ja taotlus
2.Kaebaja kinnitusel on tema perekonnas 6 alaealist last. Perekonna kuu sissetulekuks on lastetoetus 320 eurot, peretoetus 38,36 eurot, abikaasa pension 382,31 eurot ja kaebaja hooldajatoetus 39 eurot. Kaebajale oli välja makstud töötuskindlustushüvitis 437,20 eurot maikuus, 450,64 eurot juunikuus ja 356,56 eurot juulikuus. Töötuskindlustushüvitise välja maksmine lõppes 20.08.2016. Kaebaja arvab, et tema poolt 30.08.2016 esitatud taotluse menetluse käigus lisas sotsiaaltöötaja Maire Adamberg käsitsi 316,71 eurot maikuu, 316,71 eurot juunikuu ja 316,71 eurot juulikuu sissetulekutele õigusvastaselt. Kuna käsitsi lisatud sissetulekuid tegelikult ei olnud, ei pea arvestatav sissetulek ületama perekonna vajaduspõhise peretoetuse saamiseks vajalikku sissetulekupiiri 1396,20 eurot. Seega jäi kaebajal alusetult saamata vajaduspõhine peretoetus summas 90 eurot septembri-, oktoobri- ja novembrikuus.
2.1.03.01.2017 esitatud seisukohas vastustaja vastuse osas teatas kaebaja kohtule, et vajaduspõhise peretoetuse määramist reguleerib sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) 9. jagu §st 136 kuni §-ni 139. Seega, vajaduspõhise peretoetuse määramisel ei tohi kohaldada SHS § 133 lg 4. Valitsuse ja Riigikogu eesmärk on suurendada peretoetusi ja suhtelise vaesuse piiri, mille põhjal vajaduspõhist peretoetust arvutatakse. Kaebaja perekonna sissetulek oli allapoole suhtelise vaesuse piiri.
2.2.Sellest tulenevalt palus kaebaja kohtul Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsuse nr 16160431964 tühistamist ja Tartu Linnavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemist – maksta välja saamata jäänud vajaduspõhine peretoetus summas 90 eurot septembri-, oktoobri- ja novembrikuu eest. Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. 3.1 Perekonna sissetulekute hulka arvatakse vastavalt SHS § 136 lg-le 4 kõikide pereliikmete vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelneva kolme kuu tulud. Sotsiaalministeerium on muuhulgas toonud üheks sissetulekute hulka arvatavaks näiteks tulumaksu tagastuse. Seega ei ole vaidlust asjaolus, kas tulumaksutagastus kuulub toimetulekutoetuse ja vajaduspõhise peretoetuse arvestamisel sissetulekute hulka või mitte. Kuna vajaduspõhist peretoetust reguleerivad sätted viitavad toimetulekutoetuse sätetele, eriti just sissetulekute arvestamisega seoses (SHS § 133 lg-d 2 ja 3), siis on vastustaja hinnangul võimalik vajaduspõhise peretoetuse kontekstis kohaldada ka SHS § 133 lõiget 4. Seoses asjaoluga, et vajaduspõhine peretoetus ja toimetulekutoetus on üksteisega suures osas seotud ning nende määramise alused on sarnased
ning et sotsiaalhoolekande seadus teeb vajaduspõhise peretoetuse sätetes korduvalt tagasiviiteid toimetulekutoetuse sätetele, ei ole vastustaja hinnangul alust jätta tulumaksutagastust arvestamata vajaduspõhise peretoetuse määramise otsustamisel.
3.2.Kuna kaebaja perekond on toimetulekutoetuse saaja, oli sotsiaaltöötajal teada, et veebruaris 2016. a sai perekond tulumaksutagastust summas 1900,28 eurot, mida sotsiaaltöötaja pidas vajalikuks jagada tulenevalt SHS § 133 lg-st 4 kuue kuu peale. Vastustaja selgitusel, et kaebaja perekonna osas sisestatakse tulumaksutagastusest saadud sissetulekut käsitsi nii toimetulekutoetuse taotlemisel kui vajaduspõhise peretoetuse taotlemisel perioodil veebruarjuuli, sest tulumaksutagastus kui sissetulek on perekonnale reaalselt arvele laekunud ning tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest on nimetatud juhtumil haldusorganile antud kaalutlusotsuse võimalus, mida Tartu Linnavalitsus on ka kasutanud.
3.3.Sellest tulenevalt palus vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu seisukoht
4.Kohtule esitatud kaebuses palus kaebaja kohtul Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsuse nr 16160431964 tühistamist ja Tartu Linnavalitsusele kohustava ettekirjutuse tegemist – maksta kaebajale välja saamata jäänud vajaduspõhine peretoetus summas 90 eurot septembri-, oktoobri- ja novembrikuu eest.
5.Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsuse nr 16160431964 tühistamisnõue.
5.1.Nähtuvalt haldusasja materjalidest, 30.08.2016 esitas kaebaja Tartu Linnavalitsusele taotluse vajaduspõhise peretoetuse saamiseks järgnevaks kolmeks kuuks (september, oktoober ja november). Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 31.08.2016 otsusega nr 16160431964 jäeti kaebajale vajaduspõhine peretoetus maksmata. 31.08.2016 otsus oli tehtud sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri (STAR) kaudu ja seetõttu selles puuduvad põhjendused. Vastustaja selgituse kohaselt vajaduspõhist peretoetust määranud sotsiaaltöötaja arvestas perekonna sissetulekute hulka (st jagas laekunud summa kuuega) 25.02.2016 perekonnale tagastatud enammakstud tulumaksu, lähtudes toetuse määramisel perekonna viimase kuue kuu sissetulekutest, mille asjaolud selgusid toimetulekutoetuse määramise menetluse käigus. Sotsiaaltöötaja lisas eelnevast tulenevalt ja SHS § 133 lg 4 alusel arvestavate sissetulekute hulka käsitsi 316,71 eurot maikuusse, 316,71 eurot juunikuusse ja 316,71 eurot juulikuusse. Seetõttu oli kaebaja perekonna ühe kuu keskmine sissetulek (mis oli välja arvutatud vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu netosissetulekute põhjal), 1511,18 eurot. Kuna kaebaja perekonna ühe kuu keskmine sissetulek ületas vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri 1396,20 eurot, jäeti tema 30.08.2016 taotlus rahuldamata.
5.2.Kohus tutvus Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsusega nr 16160431964 ja on seisukohal, et kuigi vaidlusalune otsus on tehtud vastava programmi abil, vastab see enda regulatiivse toime tõttu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti nõuetele. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
5.3.Vajaduspõhise peretoetuse taotlemise ja määramise protseduuri reguleerib SHS 9. jagu §d 136-139. Nimelt, SHS § 136 lg 1 kohaselt vajaduspõhist peretoetust on õigus saada perekonnal, kelle liikmete hulka kuulub vähemalt üks perehüvitiste seaduse alusel lapsetoetust saav laps, kui: 1) perekonna netosissetulek on ühes kuus keskmiselt alla vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri või 2) perekonnale määrati vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kuu eest toimetulekutoetus. SHS § 136 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg 1 punktis 1 nimetatud ühe kuu keskmine sissetulek arvutatakse vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu netosissetulekute põhjal, arvestades maha makstud elatise. SHS § 137 lg 1 sätestab, et vajaduspõhise peretoetuse taotleja esitab vajaduspõhise peretoetuse saamiseks taotluse hiljemalt kuu viimaseks tööpäevaks kohaliku omavalitsuse üksusele, kelle haldusterritooriumil asub tema tegelik elukoht. SHS § 137 lg 5 kohaselt vajaduspõhise peretoetuse taotlemisel käesoleva seaduse § 136 lg 1 punkti 1 alusel lisatakse taotlusele dokumendid, mis tõendavad kõigi käesoleva paragrahvi lg-s 4 nimetatud perekonnaliikmete taotluse esitamisele eelnenud kolmel kuul saadud netosissetulekut ja makstud elatise suurust.
5.4.Tulenevalt haldusasja materjalidest ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja perekonna liikmete hulka kuulub vähemalt üks perehüvitiste seaduse alusel lapsetoetust saav laps. Puudub vaidlus ka selle üle, et 25.02.2016 Maksu- ja Tolliameti poolt tagastatud enammakstud tulumaksu summas 1900,28 eurot saab pidada kaebaja perekonna sissetulekuks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja vajaduspõhise peretoetuse saamiseks ühe keskmise kuu sissetulekupiiriks on 1396,20 eurot. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas veebruaris 2016. a tagastatud enammakstud tulumaksust 3/6 osa kaebaja vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu netosissetulekutele (316,71 eurot maikuus, 316,71 eurot juunikuus ja 316,71 eurot juulikuus) lisamine ja sellest ühe kuu keskmise sissetuleku väljaarvutamine, on seaduslik.
5.5.Vastustaja on seisukohal, et veebruarikuus 2016. a tagastatud enammakstud tulumaksu jagamiseks ja selle jagamisest saadud 3/6 osa vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu netosissetulekutele lisamise õiguslikuks aluseks on SHS § 133 lg 4. Kohus ei ole vastustajaga nõus. Põhiseaduse (PS) § 3 kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS §-st 14 tulenevalt õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. PS § 28 sätestab, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Riigikohtu Halduskolleegium 31.10.2000 otsuse p-s 4 leidis ka, et avalik võim on õigustatud tegutsema üksnes siis, kui seadus annab selleks volituse (RKHKo 3-3-1-41-00, p 4). Sellest tulenevalt avaliku võimu kandja tegutsemiseks on vajalik seadusest tulenev volitusnorm. Juhul, kui tegevus on sooritatud ilma volitusnormideta, on selline tegevus õigusvastane.
5.6.Kohus leiab, et antud juhul tegutses vastustaja ilma volitusnormita. Kohus on varasemates kohtulahendites (Tartu Halduskohtu 24.01.2017 otsus asjas nr 3-16-1436 ja 02.02.2017 otsus asjas nr 3-16-1586) asunud seisukohale, et toimetuleku toetuse määramisel tuleb SHS § 133 lg 4 tõlgendada koostoimes SHS § 133 lg-ga 1 ning kohaldada vaid juhul, kui taotleja sai tagantjärele makstud sissetuleku taotlusele eelnevas kuus. Samuti SHS 4 ei tulene § 133 lg-st 4 ei otseselt ega selle õigusnormi tõlgendamise teel, et seadusandja volitaks normi rakendajat tagantjärele makstud sissetuleku jagamiseks kuueks osaks ja sellest jagamisest saadud 1/6 osa või muu osa edasiulatuvalt arvestavale sissetulekule lisamiseks. Kohus jääb varem võetud seisukohtade juurde.
5.7.30.08.2016 esitas kaebaja vastustajale taotluse vajaduspõhise peretoetuse saamiseks. Nähtuvalt vaidlusaluses otsuses tehtud arvutustest lähtus vastustaja vajaduspõhise peretoetuse määramise otsustamisel SHS § 136 lg 1 p-st 1 ja lg-st 4 (esimene lause). SHS § 136 lg 1 p 1 ja
lg 4 (esimene lause) kohaselt vajaduspõhise peretoetuse saamiseks on perekonna ühe kuu keskmine sissetulek, mis on alla vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri. Ühe kuu keskmine sissetulek arvutatakse vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu netosissetulekute põhjal, arvestades maha makstud elatise. Seega piirdub vajaduspõhise peretoetuse taotleja sissetulekute kontroll taotlemisele eelnenud kolme kuuga. Kuna kaebaja esitas vastustajale taotluse vajaduspõhise peretoetuse saamiseks 30.08.2016, siis kontrollitavaks perioodiks on mai, juuni, juuli. SHS § 136 lg 1 p 1 ja lg 4 ja muu vajaduspõhise peretoetuse määramist reguleeriv paragrahv ei viita SHS § 133 lg-le 4 (selle õigusnormi kohaldamisest vt käesoleva otsuse p 5.6.) ega anna vastustajale õigust lisada kontrollitava perioodi netosissetulekutele kokku 950,13 eurot (316,71 eurot maikuu sissetulekule, 316,71 eurot juunikuu sissetulekule ja 316,71 eurot juulikuu sissetulekule) 25.02.2016 Maksu- ja Tolliameti poolt tagastatud enammakstud tulumaksust summast 1900,28 eurot. Tagastatud enammakstud tulumaksuga arvestamine oleks vajaduspõhise peretoetuse määramisel võimalik, kui kaebaja perekond oleks saanud enammakstud tulumaksu tagastamise kontrollitaval perioodil ehk mai, juuni, juuli, kuid mitte 25.02.2016. Seega, tegemist on omavoliliselt sooritatud tegevusega kaebajale vajaduspõhise peretoetuse määramise otsustamisel. Seetõttu selline vastustaja tegevus on vastuolus PS §-ga 3. Tulenevalt vaidlusalusest otsusest, kui vastustaja ei oleks omavoliliselt lisanud vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu perekonna netosissetulekutele (316,71 eurot maikuu sissetulekule, 316,71 eurot juunikuu sissetulekule ja 316,71 eurot juulikuu sissetulekule) kokku 950,13 eurot, oleks vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu netosissetulekud kokku 3583,41 eurot (1216,87 maikuus, 1230,31 juunikuus ja 1136,23 eurot juulikuus). Järelikult SHS § 136 lg 1 p-s 1 nimetatud kaebaja perekonna ühe kuu keskmine sissetulek oleks 1194,47 eurot ((1216,87+1230,31+1136,23):3), mis on vähem, kui kaebaja perekonnale kehtestatud vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir summas 1396,20 eurot.
5.8.Lähtudes eeltoodust, on kohus seisukohal, et vastustaja tegi subsumeerimise vea, mis on kaasa toonud olukorra, kus vaatamata esinenud vajadusele jäi kaebaja ilma vajaduspõhise peretoetuseta. Sellest tulenevalt ei vasta vastustaja 31.08.2016 otsus nr16160431964 HMS §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti tunnustele ja kuulub tühistamisele.
5.9.Vaatamata sellele, et vastustaja tegi subsumeerimise vea kohaldades kaebajale vajaduspõhise peretoetuse määramise otsustamisel ebaõigesti seadust ja vaidlusalune otsus kuulub juba seetõttu tühistamisele, on tegemist diskretsiooni alusel tehtud (SHS § 133 lg 4) ja kaebaja õigusi piirava otsusega. Sellest tulenevalt peab kohus täiendavalt märkima, et selline otsus peab vastama HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud nõuetele. Vaidlusaluses otsuses ei ole märgitud selle andmise faktilist ja õiguslikku alust ning kaalutlusi, millest haldusorgan on otsuse andmisel lähtunud. Põhjendusi ja kaalutlusi ei ole esitatud ka muus dokumendis, mis oleks kaebajale teatavaks tehtud. Vaidlustatavast otsusest ei nähtu, millistest kaalutlustest lähtudes otsustati jagada veebruaris tagastatud tulumaks ja lisada 3/6 sellest ehk 950,13 eurot vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu kaebaja perekonna netosissetulekutele (316,71 eurot maikuu sissetulekule, 316,71 eurot juunikuu sissetulekule ja 316,71 eurot juulikuu sissetulekule). Seoses sellega puudub kohtul võimalus teostada haldusakti sisu üle kohtulikku kontrolli. Vaidlusaluse otsuse nõuetekohaselt vormistamata jätmist ei õigusta ka see asjaolu, et riiklik sotsiaalteenuste ja –toetuste andmeregister (STAR) ei võimalda selle vormistamist vastavalt HMS § 56 lg-tele 1, 2 ja 3. Põhjendusi ja kaalutlusi oli vastustajal võimalik esitada muus täiendavas dokumendis. Seda ei ole aga tehtud. Sellest tulenevalt ei vasta vastustaja 31.08.2016 otsus nr 16160431964 vorminõuetele.
6.Kohustava ettekirjutuse tegemise nõue - kohustada vastustajat välja maksma saamata jäänud vajaduspõhine peretoetus summas 90 eurot septembri-, oktoobri- ja novembrikuu eest.
6.1.Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on muu hulgas ka selle haldusakti kehtetuks tunnistamine haldusorgani poolt või tühistamine kohtu poolt, millega keelduti soovitud toetuse andmisest (vrd RKHKo 3-3-1-77-11, p 9).
6.2.SHS § 138 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus määrab vajaduspõhise peretoetuse kolmeks taotluse esitamise kuule järgnevaks kuuks käesoleva seaduse § 136 lõikes 8 sätestatud suuruses, kui perekonnaliikmete hulka kuuluv laps või lapsed on lastetoetuse saajad vajaduspõhise peretoetuse taotlemise kuul ning täidetud on muud käesolevas seaduses sätestatud tingimused. Kohus ei tuvastanud ka mitte ühtegi faktilist asjaolu, mis antud juhul oleks aluseks kaebaja poolt 30.08.2016 vajaduspõhise peretoetuse saamise taotluse rahuldamata jätmiseks või vähemalt selle kaalumiseks (SHS § 138 lg 3). Käesoleva otsuse p-s 5.8. kohaselt tühistas kohus Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsuse nr 16160431964. Kohus tegi ka kindlaks, et 30.08.2016 seisuga oli kaebajal vajaduspõhise peretoetuse saamise vajadus vastavalt SHS § 136 lg 1 p-le 1. Kohtule teadaolevatel andmetel on kaebaja perekonnal 31.08.2016 seisuga lastetoetust saavad lapsed. Järelikult, Tartu Linnavalitsuse 31.08.2016 otsusega nr 16160431964 rikuti kaebaja SHS § 136 lg 1 p-s 1 sätestatud subjektiivset õigust saada vajaduspõhine peretoetus. Eeltoodu põhjal rahuldab kohus kaebaja kohustamiskaebuse ning kohustab Tartu Linnavalitsust maksma kaebajale välja vajaduspõhine peretoetus 30.08.2016 esitatud taotluse alusel vastavalt SHS § 138 lg-le 1.
7.Menetluskulud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-st, menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebaja oli vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vastavalt riigilõivuseadusele. Kaebaja palus kohtul jätta menetluskulud vastustaja kanda, kuid ei ole esitanud kohtule menetluskulude kandmist kinnitavaid dokumente. Lähtudes eeltoodust peab kohus antud juhul õiglaseks jätta vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 menetluskulud poolte endi kanda.