Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Agu Timmi, Einar Vene 7. veebruar 2017, Tartu 3-15-3088
Haldusasi
Garri Graubergi kaebus Viru Vangla 24. septembri 2015. a käskkirja nr 6-3/1233 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2016. a otsus Garri Graubergi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Garri Grauberg Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2016. a otsus muutmata.
2.Tagastada kaebajale koos apellatsioonkaebusega esitatud arstitõend.
3.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 9. märts 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav Garri Grauberg määrati Viru Vangla 23. juuli 2015. a käskkirjaga tööle koristajana. 24. augustil 2015 kell 9.05 anti talle korraldus tööle asuda, kuid ta keeldus
sellest, tuues põhjenduseks peavalu. Pärast seda, kui meedik oli talle süsti teinud, anti talle 30 minuti pärast veelkord korraldus tööle asuda, kuid ta keeldus teistkordselt. Viru Vangla 24. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1223 karistati G. Graubergi distsiplinaarkorras tööle asumise korralduse eiramise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas G. Grauberg kaebuse, milles palus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada. Kaebuse kohaselt on käskkiri õigusvastane, kuna pole arvestatud sellega, et arst on määranud tema tööajaks ajavahemiku 10.00 kuni 21.00, sest ta saab hommikul ja õhtul psühhotroopset ravimit, mille mõju all töötamine on keelatud. Samuti oli tal peavalu.
3.Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama paragrahvi lg 3 järgi teeb kinnipeetava töövõimelisuse kindlaks arst. Kaebaja tööle määramisel on aluseks võetud neuroloogi 20. juuli 2015. a arvamus, kus kaebaja on tunnistatud töövõimeliseks. Selles leiti, et kaebaja kroonilised valud ei takista töötamist, kaebajale ei sobi vaid üliraske füüsiline töö, emotsionaalne koormus ja sundasend 8 tundi järjest. Samasuguse arvamuse on neuroloog andnud ka 17. augustil 2015, kusjuures viimasesse kandesse märkis ta, et soovitatav on alustada tööd kell 10.00 ja mitte töötada pärast kella 21.00.
3.2.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebajale antud korraldused ei vastanud tühise haldusakti tunnustele (RKHKo 3-3-1-103-06, p 14), vaid oli õiguspärane. Seega oli kaebajal kohustus korraldus täita.
3.3.Korralduse täitmisest keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud. Kaebaja pole ka ise eitanud tööle minemisest keeldumist.
3.4.Pärast esimest korraldust hindas kaebaja seisundit meditsiinitöötaja, tegi süsti ja soovitas 15 minutit lamada, kuid põhjust ajutise töövabastuse andmiseks ei leidnud.
3.5.Kaebaja väitel oli tööst keeldumise põhjuseks peale peavalu ka see, et ta oli manustanud hommikust ravimit, millest tekkis uimasus, pearinglus ja unisus. Tervisekaardis ei kajastu see, et kaebaja oleks vaidlusalusel hommikul võtnud ravimit (Amitriptyllin), millele ta kaebuses tugineb. Valvuri ettekande järgi oli kaebaja tööst keeldumist põhjendanud üksnes peavaluga. Muid kaebusi ei nähtu ka tervisekaardist ega meditsiiniosakonna tõendist. Ravimite võtmisele on ta tuginenud alles tagantjärgi antud 31. augusti 2015. a selgituses. Selline käitumine viitab soovile oma allumatust tagantjärgi õigustada.
3.6.Kaebajal ei olnud keelatud töötada enne kell 10.00. Arsti kandes on märgitud üksnes, et soovitatav on alustada tööd kell 10.00 ja mitte pärast 21.00. Silmas peeti eeskätt õhtuse töötamise piiramist, mida kinnitab arsti poolt vaidemenetluses antud selgitus, et kaebaja pole uniseks tegeva ravi tõttu võimeline töötama pärast kella 21.00. Arst ei väitnud, et töötamine on seetõttu välistatud ka hommikul.
3.7.Arvestades seda, et esimene tööle asumise korraldus anti kaebajale kell 9.05 ning seejärel järgnes rida toiminguid (9.15 sai õde kutse kaebaja terviseseisundi hindamiseks, õde tegi vajalikud toimingud, pärast seda lamas kaebaja enda hinnangul 30 minutit), oli reaalselt töötamisaja alguseks saanud kell juba 10.00.
3.8.Meditsiinitöötaja hindas kaebaja vaidlusalusel hetkel töövõimeliseks, mistõttu pole asjakohane viide töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg-s 2 sätestatud keelule töötada psühhotroopsete ainete mõju all.
3.9.Järgitud oli distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.G. Grauberg esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
4.1.Kohus ei arvestanud kaebaja selgitusi, et tal olid peavalud ning ravimite manustamisest tingitud uimasus ja unisus.
4.2.Kaebajale oli määratud ravim Amitriptyllin, ta oli võtnud seda vaidlusalusel päeval kella 8.30 paiku. Vaidlust pole selles, et see ravim oli talle määratud ja see võib kõrvalmõjuna tekitada unisust, pearinglust jms. Seda kinnitab asja materjalides olev meditsiiniosakonna vanemõe selgitus. Halduskohus ei arvestanud selle tõendiga.
4.3.Kaebaja tööajaks oli arsti 17. augusti 2015. a tõendis määratud 10.00-21.00. Halduskohus ei ole seda arvestanud, vaid on asunud ise tagantjärele käskkirjas olevaid kaalutlusvigasid kõrvaldama vastustaja esitatud seisukohtadega. Seega on lubamatu kohtu seisukoht, mille järgi ei saa nõustuda sellega, et arst on kaebajal töötamise enne kella 10.00 ära keelanud, ja et töötamine on vastunäidustatud vaid pärast kella 21.00 õhtul. Kaebajat ei teavitatud arstilt seisukoha küsimisest, ta ei saanud sellele vastu vaielda ja uutele tõenditele tuginemine on seega lubamatu.
4.4.Vangla tunnistab ise vaideotsuses, et distsiplinaarmenetluses ei olnud arsti 17. augusti 2015. a tõendit arvestatud.
4.5.Kaebajale oleks tulnud kutsuda meditsiiniõde teistkordselt.
4.6.Kaebaja oli meditsiiniõe 24. augusti 2015. a tõendiga määratud voodirežiimile koos sportimise keeluga kuni 28. augustini 2015 (tõend lisatud apellatsioonkaebusele).
4.7.Menetluse läbiviija ei tohiks olla karistuse määrajaks, see on vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6.
5.Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Uue tõendi osas märgitakse, et see ei tõenda kaebaja võimetust töötada vaidlusalusel kuupäeval.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja ei vaidle sisuliselt vastu sellele, et kinnipeetaval on töötamise kohustus. Seetõttu ei esita ringkonnakohus siin sellekohaseid põhjendusi. Kaebaja põhiväide apellatsioonkaebuses on, et tal olid tööle asumise korralduste andmise ajal peavalud ja ravimite võtmisest tingitud uimasus, mistõttu ei pidanud ta töötama. Lisaks välistasid tema arvates töötamise arsti 17. augusti 2015. a tõendis märgitud kellajad töötamise kohta.
8.Kõigepealt osutab ringkonnakohus halduskohtu otsuses väljatoodule, et kaebaja esitas väited ravimi võtmise ja sellest tingitud pearingluse ja uimasuse kohta alles tagantjärgi. Asja materjalidest nähtub, et kõigepealt tugines kaebaja ainult peavalule. See nähtub intsidendiga samal päeval koostatud vanglaametniku ettekandest (tl 31), kaebaja enda seletusest samal päeval (tl 32), samuti arsti poolt väljastatud tõendist (tl 36). Üheski neis tõendis ei ole viidet sellele, et kaebaja oleks kurtnud psühhotroopse ravimi manustamisele ja sellega kaasnevatele kõrvalnähtudele. Alles 31. augustil 2015 esitatud selgituses on kaebaja asunud tooma ettekäändeks ka psühhotroopse ravimi võtmist koos selgitusega TTOS § 14 lg-le 2, mille järgi ei tohi psühhotroopse aine mõju all olles töötada (tl 32p). Sama on korranud ta hilisemas menetluses (vt tl 34-34p). Need asjaolud kinnitavad üheselt, et psühhotroopse ravimi manustamise ettekääne on otsitud ning tegelikult kaebaja intsidendi ajal peapööritust, uimasust jms ei tundnud. On usutav ja tõenäoline, et kui ta tõepoolest midagi sellist oleks tundnud, siis oleks ta selle ka koheselt tööst keeldumise põhjendusena välja toonud.
Samuti osundab ringkonnakohus sellele, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuses rõhutatu, et kõnealune ravim tekitab unisust, pearinglust jne, on vangla vanemõe poolt formuleeritud tingivas kõneviisis, st et see ravim üksnes võib neid kõrvalmõjusid tekitada (tl 35). Seega need kõrvalmõjud võivad, kuid ei pruugi ilmneda. Arvestades eeltoodut, et kaebaja ei tuginenud neile kõrvalmõjudele koheselt, on põhjendatud asuda seisukohale, et tegelikult kaebaja 24. augustil 2015 nende ravimi kõrvalmõjude all ei kannatanud ning järelikult ei saa need kuidagi õigustada tööst keeldumist.
9.Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka kõik need apellatsioonkaebuse väited, kus püütakse põhjendusi rajada selle ravimi võtmise faktile ja neist tingitud kõrvalmõjudele. Täiesti asjakohatu on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, nagu oleks halduskohus jätnud sellega seoses olulisi tõendeid arvestamata.
10.Samuti väidab kaebaja, et tulenevalt arsti 17. augusti 2015. a otsusest oli talle määratud tööajaks kell 10.00-21.00. Esiteks märgib ringkonnakohus, et selle asjaoluga seoses apellatsioonkaebuses püstitatud konstruktsioonid, nagu oleks halduskohus rikkunud menetlusõiguse norme, on kunstlikud ja asjakohatud. Halduskohus on hinnanud asjas olulisi asjaolusid ning jõudnud õigele lõpptulemusele. Asjaolust, et halduskohus ei jõudnud kaebaja jaoks meelepärasele lõpptulemusele, ei saa tuletada menetlusõigusnormide rikkumist.
11.Tööle määramise käskkirjas on märgitud, et 20. juulil 2015 oli meditsiinosakonna neuroloog kooskõlastanud kaebaja tööle määramise. Arst märkis, et „kroonilised valud ei takista töötamist. Ei sobi üliraske füüsiline, emotsionaalne koormus ja sundasend 8 tundi järjest“ (tl 30-30p, sama ka tl 43). On tõsi, et lisaks eeltoodule on arsti 17. augusti 2015. a otsuses on märgitud, et „Soovitav alustada tööd kell 10.00 ja mitte peale 21.00.“ (tl 45p). Siiski ei saa 24. augustil toimunud tööst keeldumise asjaolusid vaadates asuda seisukohale, et kaebajal oli õigus tööst keelduda. Esiteks oli tööaja algus sõnastatud soovituslikuna, mitte siduvana. Ning ehkki esialgne tööle asumise korraldus oli antud kell 9.05, ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks keeldunud tööst liiga varasele kellaajale viidates. Nagu eespool selgitatud, tõi kaebaja põhjendusena välja üksnes peavalu. Enne teise tööle asumise korralduse andmist läks aga hulk aega, ning halduskohus on põhjendatult viidanud, et teise korralduse andmise hetkeks oli kell tõenäoliselt saanud juba 10.00. Nimelt laekus kutse meditsiinitöötajale kell 9.15 (tl 36), kohapeal sooritati vajalikud protseduurid ja seejärel anti kaebajale pärast süsti 30 minutit puhkeaega (tl 32, 31). Kõiki asjaolusid koostoimes hinnates – et töö alustamise kellaaeg oli soovituslik, et tegelikult kaebajal ravimite kõrvalmõjusid ei esinenud, et korduva tööle asumise korralduse andmise ajaks oli kell saanud juba tõenäoliselt 10.00 – ei ole alust lugeda tööle asumise korraldust õigusvastaseks ega ammugi mitte tühiseks ning vastavalt ei olnud kaebajal õigust tööle asumisest keelduda. Ringkonnakohus märgib ka, et kui kaebaja tõesti oleks arvanud, et tal on töötada võimalik alles alates kell 10.00 alates, siis oleks ta pidanud sellest kellaajast ka tööle asuma. Seda kaebaja aga ei teinud, vaid keeldus töötamisest täielikult.
12.Asjaolu, et teistkordsel korralduse andmisel ei kutsutud kaebajat uuesti läbi vaatamata meditsiinitöötajat, ei muuda seda korraldust õigusvastaseks ega õigusta kaebaja keeldumist. Arsti
24.augusti 2015. a tõendist on järeldatav, et pärast süsti soovitati kaebajal lamada ja seejärel minna tööle, millega kaebaja oli nõus (tl 36). Seega oli kaebaja väljendanud nõusolekut pärast lamamist tööle minemiseks. Lisaks saab järeldada, et arst oli tuvastanud, et pärast süsti saamist ja lamamist puuduvad kaebajal näidustused tööst keeldumiseks. Ringkonnakohtul puudub alus arsti
otsuses kahelda. Neil asjaoludel ei saanud kaebaja tööst keeldumist õigustada see, et teise tööle asumise korraldusega ei kaasnenud arsti kontrolli.
13.Seoses kaebaja töövõimelisusega märgib ringkonnakohus veel järgnevat. Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttest on ajavahemikus 12. august kuni 24. august 2015 nähtavad järgmised märkused: kinnipeetav teeb kõvasti trenni; tegeleb iga päev raskuste tõstmisega (5x nädalas) (tl 45); liialdada ei tohiks sporditreeningutega (tl 45p); sportimisel järgida koormusi ja mitte tõsta üle 5 kg; osakonnas räägitavat, et tegevat väga kõvasti treeningut ja siis kinnipeetaval pea hakkavat valutama, varasemalt on juba kinnipeetavale selgitatud, et tugevat treeningut, mis lõpeb valuga, ei ole vaja forsseerida (tl 46); päeval tegeleb palju spordiga, perearsti soovitus oli spordiga mitte liialdada (tl 46). Ringkonnakohtu hinnangul peegeldub neist kannetest ja kaebaja väidetest omavaheline vastuolu. Ei ole usutav, et isik, kes teeb sageli (5 korda nädalas) raskustega trenni ning pingutab seal kuni peavaludeni, ei ole võimeline lihtsa koristajatöö tegemiseks väidetava peavalu tõttu olukorras, kus ta on saanud arstilt peavalude ravimiseks süsti ning tal on võimaldatud pärast seda lamada.
14.Asjaolu, et kaebajale on 24. augustil 2015 väljastatud tõend, millega on talle määratud spordikeeld kuni 28. augustini 2015 (tõend esitatud ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega), ei ole kaebuse rahuldamise aluseks. Selle tõendiga ei vabastatud kaebajat töötamise kohustusest. Nagu eelnevalt p-s 13 viidatud, hoiatati kaebajat sel perioodil korduvalt sportimisega üle pingutamast. Seetõttu on alust arvata, et kõnealune sportimise keeld ongi suunatud üksnes kaebaja eemalehoidmisele treeningutest, millega ta kippus liialdama, mitte aga tööst. Kuna kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõend kajastub samasisulisena ka tema tervisekaardi väljavõttes (tl 46p), siis tagastatakse toimiku ülekoormamise vältimiseks see tõend kaebajale.
15.Asjaolust, et menetluse läbiviija ja karistuse määraja oli üks ja sama isik, ei tulene alust kaebuse rahuldamiseks. Miski ei viita sellele, et menetluse läbi viinud ja karistuse määranud vanglaametnik oleks olnud erapoolik. Kinnipeetavate suhtes läbiviidav distsiplinaarmenetlus ei ole samastatav süüteomenetlusega. Kuna distsiplinaarmenetluse tulemusena kohaldatav karistus on kordades väiksema intensiivsusega, ei ole vajalik samasuguste formaalsete menetlusnõuete kehtestamine nagu süüteomenetluses. Kinnipeetavate suhtes läbiviidavate distsiplinaarmenetluste suurt hulka arvestades oleks see riigile ilmselgelt ka ebamõistlikult koormav.
16.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot jääb halduskohtumenetluse seadustiku 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.