Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 09.11.2023, Tartu 3-21-2727 Xi kaebus Tartu Vangla 13.10.2021. a käskkirja nr 62/430 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.09.2022. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja ‒ X Vastustaja/apellant ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada vastustajale apellatsioonkaebuse lisa (meditsiiniuuringu vastus).
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.09.2022. a otsus muutmata.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 09.11.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla määras 13.10.2021. a käskkirjaga nr 6-2/430 Xile distsiplinaarkaristuseks noomituse. Kinnipeetav rikkus vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-t 1, kuna ta ei täitnud 23.09.2021 antud korraldust asuda tööle osakonna koristajana. Enne tööle määramist hindas arst kinnipeetava töövõimeliseks, märkides, et ta võib osaleda kergel majandustööl. Kuna tööle asumise korralduse saamisel kurtis kinnipeetav peavalu, viidi ta meditsiiniosakonda, kus talle anti valuvaigistit. Kinnipeetav ei täitnud tööle asumise korraldust ka pärast ravimi võtmist.
2.X esitas Tartu Vanglale vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vangla jättis 12.11.2021. a vaideotsusega nr 1-11/314-2 vaide rahuldamata. Vangla lisas oma varasematele põhjendustele, et ka mõõduka peavaluga on võimalik teha lihtsamaid koristustöid nagu näiteks tolmu pühkimine.
3.X esitas 18.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 13.10.2021. a käskkirja nr 6-2/430 tühistamiseks. Kaebaja ei saanud tööle asuda, kuna tal oli tugev peavalu. Meditsiiniosakonnas anti kaebajale valuvaigistit, kuid uus korraldus tööle asumiseks anti talle enne, kui ravim sai mõjuma hakata. Kaebaja keeldus tööst õiguspäraselt oma tervisliku seisundi tõttu. Kaebajal on tihti peavalud, ta on seda korduvalt arstidele kurtnud.
4.Halduskohus määras 26.08.2022. a määruses otsuse tegemise ajaks 28.09.2022 ja andis pooltele võimaluse esitada enda arvamus selle kohta, kas kaebuse sisuline lahendamine on vajalik juhul, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks vanglast vabanenud. Halduskohus selgitas, et kaebajal on õigus esitada taotlus, et kohus läheks tühistamisnõudelt üle vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
5.Vastustaja selgitas kohtule 31.08.2022. a vastuses, et kaebaja karistusaja lõpp saabus 29.08.2022. Kaebajat ei vabastatud, kuna Tartu Maakohtu 24.08.2022. a määrusega asjas nr 1-22-4995 kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist kuni üheks kuuks, s.o kuni 29.09.2022. Kaebaja viibib Tartu Vanglas vahistatu staatuses. Sellega on vaidlustatud käskkiri kaebaja suhtes oma kehtivuse ja edasise mõju kaotanud ning tühistamisnõue on muutunud ainetuks. Kaebaja on talle mõistetud vangistuse ära kandnud. Sarnaselt kinnipeetava vabastamisega kaotavad distsiplinaarkaristused vangistuse lõppedes kehtivuse. Ka kaebaja teatas, et tema suhtes on algatatud uus kriminaalasi ja teda ei vabastata karistusaja lõppemisel. Kaebaja ei avaldanud seisukohti kohtumenetluse jätkamise või lõpetamise osas.
6.Tartu Maakohtu 27.09.2022. a määrusega kohtuasjas nr 1-22-5456 anti kaebaja kohtu alla ja talle kohaldatud tõkend (vahistamine) jäeti muutmata.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 28.09.2022. a otsusega kaebuse ja tühistas Tartu Vangla 13.10.2021. a käskkirja nr 6-2/430. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
7.1.Praeguses vaidluses ei saa olla kindel, et vaidlustatud käskkirja mõju kaebajale on lõppenud. Kaebaja staatuse muutumine ei ole piisav väitmaks, et vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus on lõppenud. Tühistamisnõue on endiselt lubatav.
7.2.Töötamise kohustust ei ole kinnipeetaval, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Tugevat valu tuleb käsitada õiguspäraselt töötamisest keeldumise alusena. VangS § 37 lg 2 p 3 ja TTOS § 14 lg 5 p 4 ei saa mõista nii kitsalt, et kinnipeetav võib õiguspäraselt töötamisest keelduda üksnes siis, kui töötamine tooks endaga kaasa tervisekahjustuse tekkimise. Inimene, kellel on tugev peavalu, on enamasti tõesti võimeline seisma, kõndima ja liigutusi tegema, s.h eluruume koristama. Kuid kinnipeetava kohustus töötada ei ole sedavõrd kaalukas, et seda tuleks täita ka tugevat valu taludes.
7.3.Avalikult kättesaadavate ravimiregistri andmete alusel on Keto 100 mg retseptiravim. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks, et reeglina kasutatakse valuvaigistina retseptiravimit tavapärasest tugevama või spetsiifilise põhjusega valu korral. Ravimi omaduste kokkuvõtte kohaselt on ravimi Keto tavaline annus täiskasvanule 25 mg kuni 50 mg kaks kuni kolm korda päevas, mõnikord on vajalik ühekordne annus 100 mg ning maksimaalne päevane annus on 200 mg. Kui õde andis kaebajale valuvaigistina ravimit Keto 100 mg ühekordses annuses, mis võrdub poolega maksimaalsest päevasest annusest (200 mg), siis pidi õde pidama usutavaks, et kaebajal on tugev peavalu.
7.4.Ravimi omaduste kokkuvõtte kohaselt imendub ravimi Keto toimeaine ketoprofeen suukaudsel manustamisel kiiresti ja peaaegu täielikult. Maksimaalne plasmakontsentratsioon
saavutatakse umbes tund pärast manustamist. Kohus mõistab seda selgitust nii, et ravim Keto saavutab maksimaalse mõju ligikaudu tunni aja jooksul sissevõtmisest arvates. Sel juhul ei saa põhjendatuks pidada õe otsust, et kaebaja on kohe pärast ravimi võtmist võimeline tööle asuma. Korralduse andmise ajal ei saanud ravimi võtmisest olla möödas rohkem kui 5-10 minutit. Korraldus anti enne tervisest tingitud takistuse möödumist.
7.5.Õde tegi otsuse osaliselt eksliku teabe alusel. Õde tugines sellele, et kaebaja ei ole varem peavalu kurtnud. Õde kas ei märganud või ei olnud tal õigust näha psühhiaatri tehtud kandeid selle kohta, et kaebaja on peavalusid kurtnud (08.02. ja 26.08.2021), talle on määratud ravim, mida kasutatakse ka valuvaigistina ning arst on selle annust ligikaudu üks kuu enne vaidluse all olnud juhtumit kahekordistanud.
7.6.Kokkuvõttes ei olnud õige õe otsus jätta kaebaja tööst vabastamata vähemalt seniks, kuni saab eeldada kaebajale antud ravimi toime saabumist. Õe otsus oli ilmselgelt vastuoluline ja tugines ekslikel asjaoludel. Kaebajal oli tööle asumise korralduse andmise ajal õigus keelduda sellest oma tervisliku seisundi tõttu. Seega ei ole kaebaja talle ette heidetud distsiplinaarsüütegu toime pannud ja distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu 28.09.2022. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja arvates kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid, mis viis ebaõige järelduseni.
8.1.Vangla on jätkuvalt seisukohal, et tühistamisnõue ei anna kaebajale enam mingit õiguslikku kasu ega aita oma õigusi või vabadusi realiseerida, mistõttu on tühistamisnõue muutunud ainetuks.
8.1.1.Sarnaselt kinnipeetava vabastamisega kaotavad vangistuse lõppedes selle jooksul määratud distsiplinaarkaristused oma kehtivuse ja mõju sõltumata sellest, et isiku kinnipidamine jätkub teistel alustel. Kuivõrd X on 02.12.2020. a otsusega mõistetud karistuse ära kandnud ja viibib alates 29.08.2022 Tartu Vanglas vahistatuna uue kriminaalmenetluse raames, siis on ka vaidlustatud käskkiri tema suhtes oma kehtivuse ja edasise mõju kaotanud. Praeguseks on vaidlusalune distsiplinaarkaristus ka VangS § 65 lg 5 mõttes kustunud.
8.1.2.VangS § 54 ei reguleeri mitte isiku suhtes välja antud haldusaktide kehtivusega seonduvat, vaid isiku kohta kogutud teabe kättesaadavusega seonduvat. Ka vanglast vabastatud isiku andmeid ei arhiveerita koheselt ning kui isik peaks taas kinnipidamisasutusse sattuma, siis on andmed tema varasemate vangistuste kohta samuti nähtavad. See aga ei tähenda, et kui isik peaks naasma vanglasse enne distsiplinaarkaristuse kustumist VangS § 65 lg 5 mõttes, siis taastub isiku suhtes ka käskkirja mõju ja kehtivus.
8.1.3.Vangistusseadus sätestab erisused kinnipeetava ja vahistatu distsiplinaarkaristuste osas, aga ka nende täitmisele pööramise aja osas. Seetõttu ei ole vahistatu ja kinnipeetava kohtlemine ühetaoline. Kui jaatada selliste käskkirja kehtivuse ja mõju jätkumist ka pärast karistuse ärakandmist, siis võib tekkida olukord, kus vahistatuna taas vanglasse sattunud isikul tuleks asuda kandma sellist distsiplinaarkaristust, mida VangS § 100 lg 1 vahistatule määrata ei luba.
8.2.Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et meditsiiniosakonna õde hindas ebaõigesti kaebaja tervislikku seisundit ning jättis ebaõigesti ta töökohustusest vabastamata. TTOS § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst siis, kui töötamine seab ohtu tema tervise. Selliseid asjaolusid, mis oleksid andnud põhjuse järeldada, et töötamine seab ohtu kaebaja tervise, menetluse käigus ei tuvastatud. Vanglale ei ole äratuntav see, kuidas võimaliku peavalu korral, mille vastu on antud ravimit, kujutaks töötamine ohtu isiku tervisele. Ka tavaühiskonnas on üsna tavapärane, et valu tekkimisel võetakse valu leevendamiseks ravimit ja jätkatakse tööd. Peavalu ja valukaebus üldisemalt on subjektiivset laadi kaebus ja selle ulatust, tugevust jms on väga keeruline objektiivselt kontrollida. Tartu Vanglale ei ole teada, et kaebajal esineks mõnd patoloogiat või terviseriket, millega kaasneksid tugevad peavalud. Meditsiiniõde on pädev
otsustama ajutise töövõimetuse ja tööst vabastuse üle ning hindama, kas peavalu segab osalemast eluosakonna koristustöödel või mitte. Kuivõrd õde kaebajale vabastust ei andnud, oli kinnipeetav kohustatud tööle asuma.
8.3.Vangla ei nõustu halduskohtu järeldusega, et õe antud ravimi koguse põhjal saab järeldada valu tugevust. Ei saa pidada tavatuks, et valu leevendamiseks (isegi kui see ei ole tugev) kasutatakse ühekordselt suuremat annust valuvaigistit, mis võiks kindlamini ja kiiremini valu leevendada. Ravimi koguse põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja peavalu oligi sedavõrd tugev, et takistas eluosakonna koristustööl osalemast. Ka kaebaja kehakeel kohtule esitatud videosalvestisel ei viidanud sellele, et isik kannataks sedavõrd tugeva peavalu all, mis takistab tal töökohustuse täitmist.
8.4.Halduskohus tõlgendas ekslikult maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumist selliselt, et see tähendab ühtlasi ka valuvastase toime saabumist. Valuvastane toime hakkab tekkima koheselt ravimi imendumisel ja ravim Keto 100 mg imendub kiiresti. Meditsiiniosakonna juhataja selgitas kohtule, et maksimaalse kontsentratsiooni saavutamisel hakkab see taas langema. Seega hakkab ravim Keto toimima juba imendumisel ja valuvaigistav toime saabub oluliselt kiiremini kui maksimaalne plasmakontsentratsioon. Kaebaja raviskeemis oli ka gabapentiin kolmel korral päevas. Kõnealuste ravimite kombinatsioon kiirendab valuvaigistava efekti saabumist.
8.5.Eluosakonna koristamine ei ole füüsiliselt raske ja suurt pingutust või keskendumist nõudev töö. Õele oli teada, millise töö tegemist kinnipeetavalt nõutakse, mistõttu sai õde otsuse tegemisel ka töö iseloomu ja intensiivsusega arvestada. See, et õde varasemaid psühhiaatri sissekandeid ei näinud, ei oma määravat tähendust.
9.Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vangla märkis, et VangS § 37 ei kohusta töötama vaid neid kinnipeetavaid, kellel on raske haiguse vorm. Seadus sellist vormi ette ei näe. Töövõimet saab määrata ainult arst. Kompuutertomograaf näitas peaaju füüsilist seisundit, psühholoogilisi probleeme tomograaf näidata ei saa. Kaebajal on siiani peavalud vaatamata ravile, mille määras psühhiaater. Peavalud tulenevad psüühilistest probleemidest - pidevast stressist, depressioonist jne. Need probleemid on seotud üksikvangistusega. Kaebajal oli tugev peavalu ja vanglal ei olnud õigust sellises seisundis nõuda temalt töö tegemist. Inimese haigusseisundis töötama sundimine on VangS § 41, Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 18 ja § 28 lg 1 ning EIÕK art 3 rikkumine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Vangla esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse lisana SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 04.04.2022. a kompuutertomograafia uuringu vastuse. Vastustaja soovib sellega kinnitada enda seisukohta, et kliiniliselt (objektiivne neuroloogiline leid) ega CT-uuringu vastuse põhjal ei ole leidnud kinnitust, et Xil esineks haigus, mis võiks põhjustada peavalu. Vastustaja lisas, et kuigi see uuring on tehtud pärast vaidlustatud haldusakti andmist, kinnitab see siiski vangla selgitusi ja arusaama, et Xi valukaebus ei andnud alust tema töökohustusest vabastamiseks. Ringkonnakohus tagastab vastustajale tema poolt apellatsioonimenetluses esitatud uue tõendi. Uuring on tehtud pool aastat pärast vaidlusalust sündmust ja uuringu vastus ei võimalda hinnata kaebaja tervislikku seisundit 23.09.2021. a seisuga. Seetõttu ei ole lisatud tõend praeguses vaidluses asjakohane.
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
12.Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuse lubatavust apellatsioonkaebuse sisulist vaidlust puudutavas osas (II).
(I)
ja
lahendab
seejärel
I
13.Halduskohus leidis, et kaebaja staatuse muutumine ei ole piisav väitmaks, et vaidlustatud käskkirja mõju ja praktiline tähendus on lõppenud, ning tühistamisnõue on endiselt lubatav. Vastustaja jäi apellatsioonkaebuses seisukohale, et tühistamisnõue ei anna kaebajale enam mingit õiguslikku kasu ega aita oma õigusi või vabadusi realiseerida, mistõttu on tühistamisnõue muutunud ainetuks.
14.Vastustaja selgitas, et halduskohtu viidatud VangS § 54 ei reguleeri mitte isiku suhtes välja antud haldusaktide kehtivusega seonduvat, vaid isiku kohta kogutud teabe kättesaadavusega seonduvat. Ka vanglast vabastatud isiku andmeid ei arhiveerita koheselt ning kui isik peaks taas kinnipidamisasutusse sattuma, siis on andmed tema varasemate vangistuste kohta samuti nähtavad. See aga ei tähenda, et kui isik peaks naasma vanglasse enne distsiplinaarkaristuse kustumist VangS § 65 lg 5 mõttes, siis taastub isiku suhtes ka käskkirja mõju ja kehtivus. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja andmete töötlemist puudutav vastuväide on põhjendatud, kuid halduskohtu lõppjäreldust kaebuse lubatavuse osas see siiski ei muuda.
15.Apellatsioonkaebuses esitatud väide distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise aja osas ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohane. Vangla märkis, et kui jaatada käskkirja kehtivuse ja mõju jätkumist ka peale karistuse ärakandmist, siis võib tekkida olukord, kus vahistatuna taas vanglasse sattunud isikul tuleks asuda kandma sellist distsiplinaarkaristust, mida VangS § 100 lg 1 vahistatule määrata ei luba. Arvestades, et praegusel juhul on vaidluse all noomituse määramise käskkirja mõju ja pärast staatuse muutumist varem määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise olukorda tekkida ei saa, siis ei saa praegusel juhul täitmisele pööramise võimatuse argumendiga käskkirja mõju lõppemist põhjendada.
16.Vangla tugines muu hulgas ka sellele, et apellatsioonkaebuse esitamise ajaks oli vaidlusalune distsiplinaarkaristus VangS § 65 lg 5 mõttes kustunud. VangS § 65 lg 5 näeb ette, et distsiplinaarkaristus kustub ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Distsiplinaarkaristuse õiguslikust regulatsioonist ei tulene, et karistuse kustumine tooks kaasa isiku suhtes igasuguse õigusliku mõju lõppemise. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu järeldada, et kohtumenetluse ajal distsiplinaarkaristuse kustumisel ei ole kaebus enam lubatav.
17.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et vaidlustatud käskkirja mõju lõppemine on praegusel juhul ebaselge. Sellises olukorras saab kaebuse sisulist lahendamist põhjendatuks pidada. II
18.Kaebaja põhiväide praeguses asjas on, et ta keeldus tööst õiguspäraselt oma tervisliku seisundi tõttu. Kaebajal oli tööle asumise korralduse saamise ajal tugev peavalu. Meditsiiniosakonnas anti kaebajale valuvaigistit, kuid uus korraldus tööle asumiseks anti talle enne, kui ravim sai mõjuma hakata. Vastustaja leiab, et kuna õde kaebajale vabastust ei andnud, oli kinnipeetav kohustatud tööle asuma. Vastustaja on veendunud, et kaebaja oli võimeline tööle asuma kohe pärast ravimi saamist.
19.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et kaebajal oli tööle asumise korralduse andmise ajal õigus keelduda sellest oma tervisliku seisundi tõttu.
Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
20.VangS § 37 lg 1 alusel on kinnipeetav reeglina kohustatud töötama. Töötamise kohustust ei ole muu hulgas kinnipeetaval, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama (VangS § 37 lg 2 p 3). Selle, kas kinnipeetav on võimeline tööd tegema, teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu 22.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul VangS § 37 lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama (Tartu Ringkonnakohtu 13.04.2017. a otsus asjas nr 3-15-2880, p 10).
21.Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja puhul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis oleksid andnud aluse töötamisest keelduda. Vangla keskendub esitatud vastuväidetes järjekindlalt TTOS § 14 lg 5 p-le 4 ja rõhutab, et selliseid asjaolusid, mis oleksid andnud põhjuse järeldada, et töötamine seab ohtu kaebaja tervise, ei ole tuvastatud. Ka apellatsioonkaebuses on märgitud, et vanglale ei ole äratuntav see, kuidas võimaliku peavalu korral, mille vastu on antud ravimit, kujutaks töötamine ohtu isiku tervisele. Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et meditsiiniosakonna õde hindas ebaõigesti kaebaja tervislikku seisundit ning jättis ebaõigesti ta töökohustusest vabastamata.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja halduskohtu otsust vaidlustades pööranud piisavalt tähelepanu halduskohtu põhjendusele, milles kohus lähtus kaebaja keeldumist õiguspäraseks hinnates kaebaja tervislikust seisundist keeldumise hetkel ning osutas ajavahemikule, mille möödudes oleks saanud eeldada ravimi mõju saabumist. Halduskohus märkis otsuse p-s 17 muu hulgas järgmist: „Kokkuvõttes ei olnud õige õe otsus jätta kaebaja tööst vabastamata vähemalt seniks, kuni saab eeldada kaebajale antud ravimi toime saabumist, kuna see on ilmselgelt vastuoluline ja tugineb ekslikel asjaoludel. Kaebajal oli tööle asumise korralduse andmise ajal õigus keelduda sellest oma tervisliku seisundi tõttu.ˮ Halduskohus ei ole otsuses väitnud, et kaebaja oleks tulnud sel õhtul üldse tööst vabastada.
23.Halduskohus asus praeguses asjas seisukohale, et kaebaja oleks tulnud tööst vabastada vähemalt seni, kuni sai eeldada kaebajale antud ravimi toime saabumist. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud nii kohtu hinnang kui ka kaebaja ootus, et enne tööle asumiseks uue korralduse andmist antakse mõistlik aeg ravimi mõju saabumiseks. Seda eriti olukorras, kus ravimi võtmine toob tõenäoliselt kaasa valu leevenemise. Kohesest tööle asumisest keeldumist saab sellises olukorras pidada VangS § 37 lg 2 p 3 alusel põhjendatuks.
24.Ka varasemas kohtupraktikas on peavalu tõttu tööst keeldumise eest distsiplinaarkaristuse määramise peale esitatud kaebust lahendades ravimi mõju saabumisega arvestatud. Kohtuasjas nr 3-15-3088 oli tegemist olukorraga, kus kinnipeetavale anti teistkordne korraldus tööle asumiseks 30 minutit pärast ravimi (süsti) saamist. Pärast esimest korraldust hindas kaebaja seisundit meditsiinitöötaja, tegi süsti ja soovitas 15 minutit lamada, kuid põhjust ajutise töövabastuse andmiseks ei leidnud. Selles asjas leidis vangla, et kinnipeetav pidi olema võimeline töötama, kuivõrd meditsiinitöötaja poolt tehtud süst sai oma mõju avaldada. Selles asjas leidis ka ringkonnakohus, et ei ole usutav, et kaebaja ei ole võimeline lihtsa koristajatöö tegemiseks väidetava peavalu tõttu olukorras, kus ta on saanud arstilt peavalu ravimiseks süsti ning tal on võimaldatud pärast seda lamada (Tartu Ringkonnakohtu 07.02.2017. a otsus asjas
nr 3-15-3088, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul aitab selline halduspraktika ennetada praeguse asjaga analoogseid vaidlusi.
25.Vangla selgitas, et eluosakonna koristamine seisneb tolmu võtmises, põrandate pühkimises ja pesemises ning köögi koristamises ja lisas, et tegemist ei ole ajasurve olukorras tehtava tööga ja kinnipeetav saab ise valida töö tempo. Ringkonnakohtu hinnangul on sellises olukorras vanglal võimalik anda kinnipeetavale uus korraldus tööle asumiseks pärast ravimi mõju saabumiseks mõistliku aja möödumist. Praeguses asjas ei ole vangla välja toonud selliseid asjaolusid, mis tingisid kaebajale tööle asumise korralduse andmise kohe pärast tema meditsiiniosakonnast naasmist.
26.Vastustaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et õe antud ravimi koguse põhjal saab järeldada valu tugevust. Vangla selgituse kohaselt otsustas õde anda kaebajale ühekordselt suurema annuse ravimit, et kindlustada selle kiirem ja tõhusam toime. Selle pinnalt ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja peavalu oligi sedavõrd tugev, et takistas eluosakonna koristustööl osalemast. Vastustaja hinnangul on ekslik ka halduskohtu seisukoht, et maksimaalse plasmakontsentratsiooni saabumine tähendab ühtlasi ka valuvastase toime saabumist. Arvestades, et vastustaja hinnangul ei takistanud peavalu kaebajal pärast ravimi võtmist tööle asuda, on ringkonnakohtu hinnangul edasine vaidlus selle üle, kui tugev oli kaebaja valu, ainetu. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda ka apellatsioonkaebuses Keto 100 mg mõju saabumise kohta esitatud väited (mille kohaselt Keto 100 mg valuvastane toime hakkab tekkima koheselt ravimi imendumisel, ravim imendub kiiresti ja seega saabub valuvaigistav toime oluliselt kiiremini kui maksimaalne plasmakontsentratsioon) sellist objektiivset infot, mis annaks alust vaidlustatud halduskohtu seisukohti ümber hinnata.
27.Ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebajale määratud ravimite kombinatsioon kiirendab valuvaigistava efekti saabumist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärne. Tervisekaardi andmetel oli psühhiaater määranud Xile raviks gabapentiini 600 mg kolmel korral päevas. Vangla arst märkis 15.03.2022. a seletuses, et gabapentiini on näidustatud kasutada ka kroonilise valu korral ning et selline raviskeem kehtis Xil ka 23.09.2021, mistõttu oli talle juba varasemalt määratud ravi, mis aitab ka kroonilise valu korral. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et ravimite koostoime kohta esitatud väite aluseks oleks tõendatud andmed või meditsiiniteadmistega isiku arvamus.
28.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et peavalu ja valukaebus üldisemalt on subjektiivset laadi kaebus ning selle ulatust ja tugevust on väga keeruline objektiivselt kontrollida. See aga ei tähenda, et kahtluse korral tuleks eeldada, et kinnipeetava valukaebus on liialdatud või puudub ja et teda tuleb karistada distsipliini tagamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta sellises olukorras tööle asumiseks uue korralduse andmine pärast ravimi mõju saabumiseks mõistliku aja möödumist karistuse eri- ja üldpreventiivset eesmärki. Kaebaja ei vaidlusta seda, et kinnipeetavana on tal töötamise kohustus. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest nähtub, et Xit ei ole varem tööst keeldumise eest distsiplinaarkorras karistatud. Arvestades, et kaebaja vaidlustas enda distsiplinaarkorras karistamise seetõttu, et talle anti korraldus tööle asuda ilma ravimi mõjumiseks mõistlikku aega andmata, ei ole alust arvata, et kaebaja eesmärk oli töökohustuse täitmisest kõrvale hoida. Ringkonnakohus ei kahtle töötamise kohustuse täitmise tagamise olulisuses ega selles, et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus. Eeltoodut on oma praktikas korduvalt rõhutanud ka Riigikohus ja neid põhimõtteid on kohtupraktikas ka järjekindlalt järgitud. Ringkonnakohtu hinnangul ei sea praeguses asjas vaidlustatud halduskohtu otsus neid põhimõtteid kahtluse alla.
29.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
30.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohtus puudus vajadus menetluskulude jaotamiseks, kuna kaebaja oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ja muid kulusid asjas ei olnud. Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele kõik kulud vanglalt välja nõuda, kuid menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Seega puudub vajadus käesoleva otsusega menetluskulude jaotuse määramiseks ja menetluskulude väljamõistmiseks.
31.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.