Määrata PL (pankrotis) ja pankrotihaldur Oliver Ennoki apellatsioonimenetlusega seonduvate menetluskuludena kindlaks 0 eurot.
1(8)
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Stelling Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 23.09.2015 Harju Maakohtule hagi PL (pankrotis, kostja 1) ja pankrotihaldur Oliver Ennoki (kostja 2) vastu nõude tunnustamiseks PL pankrotimenetluses summas 508 093,18 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue PL vastu temaga 05.05.2008 ja 09.09.2008 sõlmitud käenduslepingutest, millega PL käendas 05.05.2008 Stelling Kaubanduse OÜ ja LTCO Ehituse OÜ vahel sõlmitud püsikliendi ostu-müügilepingust nr S-05050801 tulenevaid nõudeid. 09.09.2008 allkirjastasid Stelling Kaubanduse OÜ ja LTCO Ehituse OÜ võlatunnistuse nr VÕ-09090801, millega LTCO Ehituse OÜ tunnistas oma võlgnevust Stelling Kaubanduse OÜ-le summa 411 982,46 eurot (6 446 124,90 EEK). LTCO Ehituse OÜ ei täitnud võlatunnistusest nr VÕ-09090801 tulenevaid kohustusi ning pankrotistus. PL käenduskohustused Stelling Kaubanduse OÜ-le olid kokku 511 293,18 eurot (127 823,29 +383 469,89 eurot).
3.Tsiviilasjas nr 2-12-52951 rahuldas kohus Stelling Kinnisvara OÜ hagi PL vastu võlgnevuse nõudes ja mõistis PL-lt käenduslepingute nr K05050801 1 ja nr K09090803 2 tulenevate kohustuste täitmiseks hageja Stelling Kinnisvara OÜ kasuks välja 3200 eurot (tl 45-52; 87-97). 24.11.2014 esitas PL Harju Maakohtule pankrotiavalduse koos lisadega, milles taotles enda pankroti väljakuulutamist tuginedes mh sellele, et tal on võlgnevus hageja ees summas 511 293,18 eurot (tl 12-25). Harju Maakohus rahuldas võlgniku avalduse ja kuulutas 30.12.2014 välja PL (pankrotis) pankroti. Hageja esitas PL pankrotimenetluses 14.01.2015 nõudeavalduse 511 293,18 euro tunnustamiseks (tl 26-40). 25.08.2015 toimus võlausaldajate üldkoosolek, Stelling Kinnisvara OÜ nõuet tunnustati üksnes 3200 eurot ulatuses (aluseks oli kohtulahend tsiviilasjas nr 2-1252951). Ülejäänud 508 093,18 euro ulatuses esitasid nii pankrotihaldur kui ka PL vastuväite. Pankrotihaldur asus seisukohale, et nõue on aegunud. PL (pankrotis) vastuväidet ei põhjendanud (tl 41-44).
4.Hageja selgitas, et ei esitanud tsiviilasjas nr 2-12-52951 nõuet PL vastu täies ulatuses rahalistel kaalutlustel (riigilõiv), mis aga ei tähenda, et ülejäänud osas oleks nõuded aegunud. Hageja leiab, et kuna PL tunnistas pankrotiavalduses võlgnevust hageja ees summas 511 293,18 eurot, siis ei saa tegemist olla aegunud nõudega. Kui PL oleks leidnud, et võlausaldaja nõue on hüpoteetiline, vaieldav või aegunud, siis ei oleks selline nõue saanud põhjustada ka võlgniku püsivat maksejõuetust.
2(8)
Kostja 1 vastuväited
5.Kostja 1 vaidles hagile vastu, palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja 1 leidis, et pankrotiavaldust ei saa võrdsustada lepinguga võlgniku ja võlausaldaja vahel, kuna võlgnik esitab pankrotiavalduse koos võlanimekirjaga kohtule maksejõuetuse põhistamiseks. Hageja käsitlus ei vasta pankrotimenetluse põhimõtetele, kuna hageja käsitluse kohaselt kaotaks nõuete kaitsmise protsess oma mõtte ja eesmärgi, nõuete lõplikuks tunnustamiseks piisaks pankrotiavaldusest ja võlanimekirjast.
6.Ekslik on ka hageja seisukoht, et maakohus on 3200 euro suuruse nõude rahuldamisega tsiviilasjas nr 2-12-52951 kontrollinud sisuliselt kogu nõude – 511 293,18 euro – õigsust ja põhjendatust. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohtul ei olnud võimalik teha otsust 511 293,18 euro suuruse nõude põhjendatuse osas, sest antud nõude osas ei olnud esitatud kostja vastu nõuet. Ka tsiviilasjas nr 2-12-52951 vaidles PL võlgnevusele vastu viidates, et kogu võlgnevus on aegunud.
7.Olukorras, kus pankrotihaldur on võlausaldaja nõude kontrolli käigus jõudnud veendumusele, et hageja kui võlausaldaja nõue on aegunud, oli pankrotihaldur PankrS § 103 lg 2 kohaselt kohustatud esitama vastuväite võlausaldaja nõudele. Kostja 2 vastuväited
8.Kostja 2 hagiavaldusega ei nõustunud ning vaidles sellele vastu. Kostja 2 leidis, et hagi on alusetu, kuivõrd hagi aluseks olev nõue on aegunud ning kostja ei ole aegumise vastuväitest loobunud ja/või hageja nõuet kui konstitutiivset võlatunnistust tunnistanud.
9.02.10.2014 toimunud eelistungil tsiviilasjas nr 2-12-52951 teatas hageja, et jääb 11.03.2013 esitatud nõude, s.o 3200 euro juurde. TsMS § 206 lg 1 sätestab, et hagejal on õigus muuhulgas suurendada nõuet. Hageja ei ole seda õigust tsiviilasja nr 2-12-52951 kohtumenetluses kasutanud. Asjaolu, et hageja ei pidanud põhjendatuks täiendava riigilõivu tasumisele ressursside raiskamist, on hageja enda valik antud kohtumenetluse raames. Tartu Maakohtu 08.10.2013 vaheotsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-12-52951 aegusid hageja nõuded 2012. aasta lõpuks summade osas, mis ei olnud esitatud tsiviilasja nr 2-12-52951 raames.
10.Kostja 2 hinnangul on hageja käsitlus pankrotiavaldusest kui konstitutiivsest võlatunnistusest ebaõige ning vastuolus PankrS-ga. Kostja 2 möönab, et võlanimekirja allkirjastades kinnitab võlgnik andmete õigsust ning sellega ühtlasi formaalselt tunnistab vastavaid nõudeid, kuid sellega ei kaasne automaatselt nõude materiaalselt põhjendatuks lugemine. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
11.Harju Maakohus 10.08.2016 otsusega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda, kostjatel menetluskulud puuduvad.
12.Maakohus põhjendas, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud tähtaegselt kostjate vastu hagi PankrS § 106 lg 1 alusel PL pankrotimenetluses 25.08.2015 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul pankrotihalduri aegumise vastuväite tõttu kaitsmata jäänud nõude 508 093,18 euro tunnustamiseks.
3(8)
13.Kohus selgitas, et hageja nõue tuleneb kahest käenduslepingust (VÕS § 142 lg 1-3). 05.05.2008 Stelling Kaubanduse OÜ ja PL vahel sõlmitud käenduslepinguga nr K05050801 1 PL kohustus tagama LTCO Ehituse OÜ ostu-müügilepingust nr S05050801 tulenevaid kohustusi Stelling Kaubanduse OÜ ees (käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 127 823,29 eurot s.o 2 miljonit EEK) (tl 19-20). 09.09.2008 Stelling Kaubanduse OÜ ja PL vahel sõlmitud täiendava käenduslepinguga nr K09090803 2 PL kohustus tagama LTCO Ehituse OÜ võlatunnistusest nr VÕ09090801 tulenevaid kohustusi Stelling Kaubanduse OÜ ees (käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 383 469,89 eurot s.o 6 miljonit EEK) (tl 17-18).
14.Tsiviilasjas nr 2-12-52951 on kohus rahuldanud eelnimetatud käenduslepingutest tuleneva hageja nõude 3 200 euro ulatuses, kohtuotsus jõustus 20.01.2015 (tl 45-52; 87-97). Hageja selgituste kohaselt ei pidanud ta mõistlikuks suurendada tsiviilasjas nr 2-12-52951 menetletud nõuet käesolevas hagis esitatud summa (s.o 508 093,18 euro) ulatuses rahalistel kaalutlustel (riigilõiv). Kohus on tsiviilasjas nr 2-12-52951 tehtud 27.03.2014 kohtuotsuses (tl 93) tuvastatud, et 09.09.2008 sõlmitud võlatunnistuses nr VÕ-09090801 leppisid pooled kokku võlgnevuse summas 3 950 000 krooni kuue osamaksega tasumises hiljemalt 30.11.2008. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodust nähtub poolte kokkulepe võlgnevuse tasumiseks osamaksetena, seega on tegemist korduva kohustusega, millele kohaldub TsÜS § 154. Seega algas nõude aegumistähtaeg 01.01.2009 kell 00.00.
15.TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 1 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses. TsÜS § 160 lg 1, lg 2 p 3 alusel peatub aegumine üksnes siis, kui esitatud pankrotiavaldus võetakse menetlusse (RKTKo 3-2-1-47-12, p 15).
16.Kohus on tsiviilasja nr 2-12-52951 27.03.2014 kohtuotsuses (tl 93) tuvastatud, et hageja esitas 27.12.2011 tsiviilasjas nr 2-11-63738 pankrotiavalduse, mis jäeti Tartu Maakohtu 18.06.2012 määrusega rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu 24.10.2012 määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Nimetatud asjas jõustus ringkonnakohtu määrus 21.11.2012 Riigikohtu määrusega. Maakohus leidis, et kuna selle avalduse menetlusse võtmisest ei keeldutud, siis 27.12.2011 esitatud avaldus peatas nõude aegumise. Seega, oli aegumine peatunud alates 27.12.2011 kuni 21.11.2012 ning TsÜS § 168 lg 2 alusel pikenes see 2 kuu võrra, s.o kuni 21.01.2013.
17.Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-10 p 18 muutnud oma varasemat seisukohta ja asunud seisukohale, et TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kuigi kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, tuleb hagejal seejuures arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem. Tulenevalt TsÜS § 154, TsÜS § 160 lg 1, TsÜS § 168 lg 2 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-52-10 p 18 on seega hageja poolt käesolevas tsiviilasjas 508 093,18 euro tunnustamiseks esitatud nõue aegunud.
4(8)
18.Kohus ei nõustunud hageja käsitlusega, mille kohaselt on PL 24.11.2014 pankrotiavalduse esitamisega tema vastu suunatud aegunud nõude osas väljendanud selget tahet nõude tunnustamiseks aegumisest hoolimata või PL on pankrotiavalduse esitamisel veel aegumata nõuet tunnustanud, mistõttu aegumine katkes. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt lubatakse konstitutiivse võlatunnistusega kohustuse täitmist selliselt, et luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. PankrS § 13 lg 1 ja 2 sätestatu kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse. Maksejõuetuse põhistamiseks lisab võlgnik pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja.
19.Kohus leidis, et hageja esitatud PankrS § 13 lg 1 ja 2 tõlgendus on vastuolus PankrS eesmärgi ja mõttega. Kohtule pankrotiavaldusega andmete esitamine ei ole tõlgendatav võlatunnistuse andmisena. Võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel on oluline võlatunnistuse andja tegelik tahe, mis tuleb tuvastada. Antud juhul on kostja 1 hageja väitele võlatunnistuse andmise kohta vastu vaielnud. Samuti ei ole PankrS § 13 lg 1-2 sätestatu eesmärgiks mitte võlatunnistuse andmine võlausaldajatele, vaid pankrotiavalduse esitamisel kohtule maksejõuetuse põhistamine. Sätte mõtteks on kohtule esitada andmed, millest nähtuks võlgniku maksejõuetuse olukorra olemasolu, maksejõuetuse põhistamise tagajärjeks on kohtu poolt PankrS § 15 lg 1 alusel pankrotiavalduse menetlusse võtmine ja ajutise halduri määramine. Antud juhul on ajutine haldur PL vara ja kohustusi hinnates jõudnud järeldusele, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, siinjuures ei omanud tähtsust ainuüksi hageja nõue võlgniku vastu, kuivõrd võlausaldajaid oli lisaks hagejale veel teisigi. PankrS § 31 lg 3-4 kohaselt eeldatakse võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamise korral maksejõuetust ning pankrot kuulutatakse välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Samuti ei kaasne pankrotiavalduse esitamisega automaatselt nõude materiaalselt põhjendatuks lugemist. Seadusandja on PankrS § 103 sätestanud (olenemata võlgniku poolt võlanimekirja esitamisest) võlausaldajate nõuete kaitsmise korra, PankrS § 101 lg 1 kohaselt on haldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust, vaidluse korral otsustab PankrS § 106 lg 1 kohaselt nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus.
20.Kohus leidis, et kostjad ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Vastuväite esitamine hageja nõudele tuleneb PankrS § 104 lg-st 1 ja PankrS § 103 lg 2. PankrS § 103 lg 2 kohaselt on haldur kohustatud juhul, kui selleks on alust, nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlema.
21.TsMS § 162 lg 1 alusel jäeti menetluskulud hageja kanda. Kuna kostjad ei esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirju, siis kohus järeldas, et kostjatel menetluskulud puuduvad. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
22.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnustada PL (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete
5(8)
kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud OÜ Stelling Kinnisvara pandiga tagamata nõuet teises järgus PL (pankrotis) vastu summas 508 093,18 eurot. Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostjate kanda ja välja mõista viivis menetluskuludelt. Maakohtu otsus on vastuoluline ja põhjendamatu.
23.Hageja on jätkuvalt seisukohal, et PL poolt kohtule esitatud pankrotiavaldust ja seal avaldatud võlanimekirja, sh nõude tunnustamist hageja ees summas 511 293,18 eurot tuleb käsitleda võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kohus on jätnud analüüsimata hageja väite, et enda pankrotiavalduses oma võla osas andmete avaldamine ja võlatunnistuse väljastamine on oma olemuselt äärmiselt sarnased. PL on väljendanud sisuliselt tahet hageja nõude tunnustamiseks ja see, et ta sellele hiljem vastu on vaielnud, ei muuda vastavat fakti olematuks. TsMS § 235 ja PankrS § 1 lg 2 kohaselt sai kohus mõista PL tahteavaldust üksnes selliselt, et pankrotiavalduse põhistustes esitatud andmed on õiged ja kehtivad, millega ta põhjendab enda maksejõuetust. Kostja 1 tahteks oli (ja sai olla) pankrotiavalduses oma maksejõuetuse põhistamine, mitte aga PankrS § 15 lg 1 ajutise pankrotihalduri määramine. Võimalik ei ole olukord, kus isik palub enda pankrot välja kuulutada konkreetsele nõudele tuginevalt, kuid samas ta ise vastavat nõuet ei tunnista.
24.Nõude tunnustamise menetlus on protsessuaalne ning formaalse vastuväite esitamine selle käigus annab aluse nõude tunnustamiseks hagi menetluses, mitte ei ole iseseisvalt käsitletav nõudele vastuvaidlemise alusena. Nõuet ei saa hagimenetluses jätta tunnustamata ainult seetõttu, et võlgnik või haldur sellele vastu vaidles, vaid vaadelda tuleb ka materiaalõiguslikke eeldusi – käesoleval juhul need hageja arvates puuduvad.
25.Hageja on seisukohal, et väidetavalt aegunud nõude nimetamisega enda pankrotiavalduses, millest kohus peaks järeldama PL pankrotisituatsiooni, tunnustas PL vastavat nõuet. Hilisemalt nõudele vastuväidete esitamine ei muuda varasemat nõude tunnustamist olematuks. PL hilisem formaalne vastuväide omab üksnes protsessuaalset tähendust ega muuda olematuks võlgnevuse tunnistamise fakti, mis on sisuliselt võrdne võlatunnistuse väljastamisega.
26.Hageja väitel puudub vaidlus, et hageja 511 293,18 euro suurune nõue läbis tsiviilasjas nr 2-12-52951 kohtuliku kontrolli. Kuigi hageja esitas menetlusökonoomilistel kaalutlustel 511 293,18 euro suurusest nõudest taotluse vaid 3 200 euro väljamõistmiseks, siis kogusumma 511 293,18 euro nõude aluseks olevad asjaolud olid samad. Hagi aegumine peab olema TsÜS § 160 lg 1 alusel peatunud ka ülejäänud nõude, s.o 508 093,18 euro osas. Hageja hinnangul peaks TsÜS § 160 lg 1 tõlgendama nii, nagu Riigikohus on seda teinud lahendis 3-2-1-108-08. Hageja leiab, et kui seadusandja hinnangul peatab nõude esitamine ühel alusel aegumistähtaja kulgemise ka sama nõude esitamisel ka teisel alusel (TsÜS § 169), siis ei tohiks TsÜS § 160 lg 1 tõlgendada kitsendavalt selliselt, et sama nõude suurendamisel aegumistähtaeg ei peatu. Vastustajate seisukoht
27.Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
28.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kolleegium
6(8)
jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel Stelling Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuses on hageja suuresti korranud maakohtus esitatud väiteid, millele maakohus on otsuses põhjalikult vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses üle korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
29.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et PL (pankrotis) käitumine on olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja 1 on oma 20.10.2015 vastuses selgitanud, et talle oli pankrotiavalduse esitamise hetkel teada, et hageja soovib esitada tema vastu nõude summas 511 293,18 eurot ja seetõttu pidi kostja 1 selle nõude oma pankrotiavaldusesse märkima, teades, et tal on võimalik nõudele hilisemas pankrotimenetluses vastu vaielda (tl 77). Maakohus on õigesti põhjendanud, et võlanimekirjas võlausaldaja nõude nimetamist ei saa pidada võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 mõttes, samuti ei oma võlanimekirjas kohustuste nimetamine muud tähendust kui võlgniku maksejõuetuse põhistamist. Võlanimekiri ei ole ka pankrotihaldurile siduv, vaid pankrotimenetluse käigus on võimalik selgitada välja kõik võlgniku kohustused ja mh võlanimekirjas esitatud nõuetele vastu vaielda. Seega oli kolleegiumi hinnangul põhjendatud nimetada võlanimekirjas ka sellist nõuet, millega võlgnik tegelikult ei nõustunud.
30.Ringkonnakohus esmalt märgib, et hageja poolt tsiviilasjas nr 2-12-52951 kostja 1 vastu esitatud nõude piiramine 3 200 euroga oli hageja menetluslik õigus. Nõude suuruse piiramisel pidi hageja aga arvestama sellega, et menetluse tulemusena ei ole hagejal võimalik saada täitedokumenti suuremale põhinõude summale kui 3 200 eurot ning menetluses kontrollitakse nõude põhjendatust üksnes 3 200 euro ulatuses. Teistsugusele seisukohale ei võimalda jõuda ka arvestamine sellega, et kogusumma 511 293,18 euro nõude aluseks olevad asjaolud olid samad. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.
31.Iseenesest on õige hageja selgitus, et TsÜS § 169 mõttes piisab aegumistähtaja peatumiseks sellest, kui ühel alusel on nõue juba esitatud. Viide nimetatud sättele ei ole aga käesolevas tsiviilasjas asjakohane, sest see säte reguleerib aegumise peatumist nõuete konkurentsi korral.
32.Põhjendamatu on ka etteheide TsÜS § 160 lg 1 liiga kitsale tõlgendamisele. Hageja ei saa läbi õiguse meelevaldse tõlgendamise õigustada oma nõude õigeaegset esitamata jätmist. Õige on hageja seisukoht, et nõuet ei saa hagimenetluses jätta tunnustamata ainult seetõttu, et võlgnik või haldur sellele vastu vaidles, vaid vaadelda tuleb ka materiaalõiguslikke eeldusi. Samas ei nõustu kolleegium hageja väitega, et käesoleval juhul puuduvad materiaalõiguslikud eeldused nõude tunnustamata jätmiseks. Maakohus on kolleegiumi arvates õigesti põhjendanud, et TsÜS § 160 lg 1 alusel ja Riigikohtu poolt sellele sättele antud tõlgenduse kohaselt (RKTKo 3-2-1-52-10, p 18) peatus hageja nõude aegumine ainult kohtule tsiviilasjas nr 2-12-52951 esitatud nõude osas, s.o 3200 euro osas, ning ülejäänud osas hageja nõue kostja 1 vastu aegus.
33.Asjakohane ei ole hageja viide menetluse kestel suurendatud nõude aegumise peatumisele, sest tsiviilasjas nr 2-12-52951 hageja oma nõuet ei suurendanud. Hageja ei ole enne pankrotimenetluses nõudeavalduse esitamist esitanud hagis PL (pankrotis) vastu kogu nõuet, mis tuleneb käenduslepingutest nr K05050801 1 ja K09090803 2. Kuna hageja piiras tsiviilasjas nr 2-12-52951 oma nõude 3 200 euroga, siis puudub
7(8)
igasugune alus asuda seisukohale, et hageja 511 293,18 euro suurune nõue (sh alles nõudeavalduses esitatud nõue 508 093,18 eurot) läbis tsiviilasjas nr 2-12-52951 kohtuliku kontrolli.
34.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Puudub ka alus muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega hageja kanda.
35.Ringkonnakohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kuna menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad hageja kanda, siis ei hinda kolleegium hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostjad kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ei esitanud, seega ringkonnakohus loeb, et kostjatel ei ole ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.