Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses nõuet summas 508 093,18 eurot. Nõude aluseks on 14.01.2015 nõudeavalduses toodu, mille kohaselt sõlmisid 05.05.2008 XXXXOÜ kui müüja ja XXXXOÜ kui ostja püsikliendi ostu-müügilepingu nr S-05050801. Samal päeval, 05.05.2008 sõlmisid XXXXOÜ ja XXXX käenduslepingu nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ kohustusi, käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 127 823,29 eurot (2 miljonit EEK). 09.09.2008 allkirjastasid XXXXOÜ ja XXXXOÜ võlatunnistuse nr XXXX, millega XXXXOÜ tunnistas oma võlgnevust XXXXOÜ-le summas 411 982,46 eurot (6 446 124,90 EEK). Samal päeval, 09.09.2008, sõlmisid XXXXOÜ ja XXXXtäiendava käenduslepingu nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ kohustusi, käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 383 469,89 eurot (6 miljonit EEK). XXXXOÜ ei täitnud võlatunnistusest nr XXXX tulenevaid kohustusi ja pankrotistus. Seega, võlgniku XXXXkäenduskohustused XXXXOÜ-le olid kokku 511 293,18 eurot (127 823,29 +383 469,89 eurot). Vastavat nõuet käsitleti Tartu Maakohtu lahendis tsiviilasjas nr 2-12-52951, mis jõustus 20.01.2015. Märgitud kohtulahendi aluseks olevas hagis käsitles hageja kogu nõuet, s.o summas 511 293,18 eurot ning ka kohtulahendis endas ei ole mitte ühtegi viidet sellele, et ülejäänud osas võinuks eksiteerida aluseid nõude mitterahuldamiseks. Kuna TsMS annab võimaluse haginõuet hiljem suurendada siis esitaski hageja menetlusökonoomilistel põhjustel nõude vaid summas 3200 eurot. Kuna kohus hagiavalduse rahuldas, siis kontrollis kohus sisuliselt kogu nõude õigsust (asjaolude kontroll) vaatamata sellele, et hageja taotles vaid 3200 euro väljamõistmist. Seega on kogu hageja nõue 511 293,18 eurot kohtuliku kontrolli läbinud ja loetud õigeks, kuigi formaalselt on välja mõistetud üksnes 3200 eurot. 24.11.2014 esitas XXXX Harju Maakohtule pankrotiavalduse, milles taotles enda pankroti väljakuulutamist tuginedes m.h sellele, et tal on võlgnevus hageja ees summas 511 293,18 eurot. Harju Maakohus rahuldas võlgniku avalduse ja kuulutas 30.12.2014 välja XXXX(pankrotis) pankroti. 08.05.2015 toimus nõuete kaitsmise koosolek, kus võlausaldaja XXXX taotles tunnustada XXXXOÜ nõuet summas 511 293,18 eurot. Võlgnik tunnustas hageja nõudest summat 5000 eurot ning esitas vastuväite summale 506 293,18 eurot. 25.08.2015 viis pankrotihaldur läbi võlausaldajate üldkoosoleku, milles vaadati läbi OÜ XXXX nõudeavaldus summas 511 293,18 eurot. Pankrotihaldur viitas PankrS § 3 mille kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. XXXXOÜ nõude summas 3200 eurot aluseks on kohtulahend (tsiviilasjas nr 2-12-52951). Ülejäänud nõudele 508 093,18 eurot esitas pankrotihaldur aegumise vastuväite. Võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtuvalt on nõudele 508 093,18 eurot esitanud vastuväite ka võlgnik XXXX(pankrotis), kes vastuväidet ei põhjendanud. Haldur ei ole samas tähele pannud, et oma pankrotiavaldusega on võlgnik tunnistanud võlgnevust hageja ees, millest tulenevalt ei saa enam väita, et hageja nõuded oleksid aegunud: sisuliselt on võlgnik väljastanud oma 24.11.2014 pankrotiavaldusega võlatunnistuse, millega tunnistab reservatsioonideta oma kohustusi hageja ees. Seega isegi juhul, kui aegumine oleks toimunud, tuleb võlgniku käitumist hinnata aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes. Pankrotiavalduse esitamine ei ole pelgalt avalduse esitamine kohtule, vaid see on avalduse esitamine võlausaldajatele, mis m.h seondub tihedalt nõuete tunnistamisega. Märgitut arvestades ei oma tegelikkuses tähtsust, kas ja millise nõude on võlausaldaja varasemalt võlgniku vastu tsiviilkohtumenetluses esitanud – võlgnik on oma nõuet tunnustanud kohtule adresseeritud menetlusdokumendis, mis on tahteavalduseks ka võlausaldajatele, millega sisuliselt loodi deklaratiivne võlatunnistus.

Õigusteoorias on tunnustatud seisukoht, et tulenevalt hea usu põhimõttest on õiguste teostamine lubamatu siis, kui isik käitub õiguse teostamisel vastuolus oma eelneva käitumisega (venire contra factum proprium). Käesoleval juhul on XXXX24.11.2014 pankrotiavalduses tunnistanud hageja ees võlgnevust summas 511 293,18 eurot ja seejärel 08.05.2015 nõuete kaitsmise koosolekul summas 5000 eurot. Nüüd aga püüab võlgnik väita, et kõik on aegunud. Kui asuda seisukohale, et nõude osaline esitamine peatab kogu nõude aegumise (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-108-08 p 12; 3-2-1-109-08 p-d 21 ja 22), siis ei saanud vastav nõue olla aegunud, millest tuleneb, et XXXX tunnustas ilmselgelt veel aegumata nõuet. Hagejal on seega nõue XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses summas 508 093,18 €, mis tuleneb sellest, et: a) XXXXon olukorras, kus tema vastu suunatud nõue oli talle teadaolevalt aegunud, väljendanud selget tahet nõude tunnustamiseks aegumisest hoolimata VÕI; b) XXXXon olukorras, kus tema vastu suunatud nõue ei olnud veel aegunud, nõuet tunnustanud, millega aegumine katkes. Kostja 1 vastuväited Kostja 1 on seisukohal, et pankrotiavaldust ei saa võrdsustada lepinguga võlgniku ja võlausaldaja vahel, kuna võlgnik esitab pankrotiavalduse koos võlanimekirjaga kohtule maksejõuetuse põhistamiseks. Võlgnik ei kinnita (puudub lepingulistele suhtele omane tahe) pankotiavalduses ja võlanimekirjas reservatsioonideta kohustusi võlanimekirjas toodud võlausaldajate ees, mistõttu ei teki pankrotiavaldusest ja võlanimekirjast ühtegi kohustust võlgniku ja võlausaldajate vahel. Nõuete kaitsmise üheks eesmärgiks on teha õiguslikult siduvalt kindlaks, millised nõuded kajastuvad tunnustatud nõuete nimekirjas. Seega võimaliku nõude ja selle suuruse kindlakstegemine saab toimuda vaid nõuete kaitsmise koosolekul ja selgub pankrotimenetluse käigus. Hageja on toonud hagis välja, et pankrotiavalduse esitamisega kohtule võiks samastada olukorda, kus kostja tunnistab kohtule suunatud hagi vastuses hageja nõuet. Hageja käsitluse kohaselt on pankrotiavaldus ja võlanimekiri võrdsustatud nõuete kaitsmisega, kuna hageja hinnangul pankrotiavalduses ja võlanimekirjas tunnistatakse tingimusteta ja õiguslikult siduvalt võlausaldajate nõudeid. Hageja käsitlus ei vasta pankrotimenetluse põhimõtetele, kuna hageja käsitluse kohaselt kaotaks nõuete kaitsmise protsess oma mõtte ja eesmärgi, nõuete lõplikuks tunnustamiseks piisaks pankrotiavaldusest ja võlanimekirjast. 11.03.2013 esitas hageja kostja vastu hagi osalise võlgnevuse 3200 euro välja mõistmiseks. Ekslik on hageja seisukoht, et maakohus on 3200 euro suuruse nõude rahuldamisega kontrollinud sisuliselt kogu nõude – 511 293,18 euro – õigsust ja põhjendatust. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu nõude summas 3200 eurot ei olnud maakohtul kuidagi võimalik teha otsust 511 293,18 euro suuruse nõude põhjendatuse osas, sest antud nõude osas ei olnud esitatud kostja vastu nõuet. Olukorras, kus pankrotihaldur on võlausaldaja nõude kontrolli käigus jõudnud veendumusele, et hageja kui võlausaldaja nõue on aegunud, oli pankrotihaldur PankrS § 103 lg 2 kohaselt kohustatud esitama vastuväite võlausaldaja nõudele. Hageja käsitlus on ekslik ka põhjusel, et kui kostja vaidles tsiviilasjas nr 2-12-52951 võlgnevusele vastu viidates, et kogu võlgnevus on aegunud, siis ei saanud kostja olla pankrotiavalduse esitamisel 24.11.2014 teistsugusel seisukohal. Eeltoodust tulenevalt palub kostja 1 jätta XXXXOÜ hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud XXXXOÜ kanda. Kostja 2 vastuväited

Kostja 2 hagiavaldusega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu. Kostja 2 leiab, et hagi on alusetu, kuivõrd hagi aluseks olev nõue on aegunud ning kostja ei ole aegumise vastuväitest loobunud ja/või hageja nõuet kui konstitutiivset võlatunnistust tunnistanud. 25.08.2015 toimus pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolek (nõuete kaitsmise koosolek). Nimetatud koosolekul vaadati läbi hageja nõudeavaldus summas 511 293,18 eurot. Kostja pankrotihaldur Oliver Ennok, viidates PankrS § 103 lg-le 4, luges kaitsmiseta tunnustatuks hageja nõude summas 3200 eurot, mis tulenes Tartu Maakohtu 18.12.2014 otsusest tsiviilasjas nr 2-12-52951 (kohtulahend jõustus 20.01.2015). Ülejäänud summa, s.o 508 093,18 eurot pankrotihaldur vaidlustas, leides, et nõue on aegunud. Kostja 2 rõhutab, et 02.10.2014 toimunud eelistungil tsiviilasjas nr 2-12-52951 teatas hageja, et jääb 11.03.2013 esitatud nõude, s.o 3200 euro juurde. TsMS § 206 lg 1 sätestab, et hagejal on õigus muuhulgas suurendada nõuet. Hageja ei ole seda õigust tsiviilasja nr 2-12-52951 kohtumenetluses kasutanud. Asjaolu, et hageja ei pidanud põhjendatuks täiendava riigilõivu tasumisele ressursside raiskamist, on hageja enda valik antud kohtumenetluse raames. Tartu Maakohtu 08.10.2013 vaheotsuse kohaselt aegusid hageja nõuded 2012. a lõpuks summade osas, mis ei olnud esitatud tsiviilasja nr 2-12-52951 raames. Kostja 2 hinnangul on hageja käsitlus pankrotiavaldusest kui konstitutiivsest võlatunnistusest ebaõige ning vastuolus PankrS-ga. Kostja 2 möönab, et võlanimekirja allkirjastades kinnitab võlgnik andmete õigsust ning sellega ühtlasi formaalselt tunnistab vastavaid nõudeid, kuid sellega ei kaasne automaatselt nõude materiaalselt põhjendatuks lugemine. Kostja 2 juhib hageja tähelepanu asjaolule, et pankrotimenetluses tuleb eristada ajutise pankrotihalduri ja pankrotihalduri tegutsemise etappi. Ajutise pankrotihalduri nimetamisega kohtu poolt hakkab ajutine haldur tulenevalt PankrS §-st 22 välja selgitama võlgniku vara, sealhulgas võlgniku kohustusi. Seega on tõenäoline, et ajutine haldur tuvastab, et võlgnikul on lisaks võlgniku poolt võlanimekirjas esitatud võlausaldajatele ka teisi võlausaldajaid. Kui lähtuda eeldusest, et pankrotiavaldus on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, siis saaksid võlgniku poolt nimetatud võlausaldajad põhjendamatult eelispositsiooni nende võlausaldajate ees, kelle nõudest saadakse teadlikuks hilisemas pankrotimenetluses. Selline käsitlus on vastuolus PankrS-ga. Lisaks on pankrotiseaduse kui konstitutiivse võlatunnistusena käsitlemise vastuargumendiks ka asjaolu, et võlgnik võib kuni nõuete kaitsmiseni esitada tulenevalt PankrS § 101 lg-st 2 nõuete või neid tagavate pandiõiguste kohta kirjalikke vastuväiteid. Kostjale jääb arusaamatuks, millega on kostja hageja hinnangul menetlusõigust pahaheauskselt kasutanud. Kostja avaldas võlanimekirjas endale teadaolevalt õiged andmed. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja 2, et pankrotiavaldusest ei nähtu kostja 1 ja hageja tahe luua iseseisev kohustus ning hageja ei ole seda tõendanud. Kostja 2 leiab, et hageja nõue summas 508 093,18 eurot on aegunud. Menetluskulud palub kostja 2 jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 238 lg 1 p 1-2 ning lg 5 alusel jätab kohus arvestamata tõenditega tl 29-32, kuivõrd tegemist on tsiviilasjas korduvalt esitatud tõendiga. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) 05.05.2008 XXXXOÜ kui müüja ja XXXXOÜ kui ostja sõlmisid püsikliendi ostumüügilepingu nr S-05050801.

2) 05.05.2008 sõlmisid XXXXOÜ ja XXXXkäenduslepingu nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ kohustusi XXXXOÜ ees, käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 127 823,29 eurot (2 miljonit EEK) (tl 19-20). 3) 09.09.2008 allkirjastasid XXXXOÜ ja XXXXOÜ võlatunnistuse nr XXXX, millega XXXXOÜ tunnistas oma võlgnevust XXXXOÜ-le summa 411 982,46 eurot (6 446 124,90

EEK).

4) 09.09.2008 sõlmisid XXXXOÜ ja XXXXtäiendava käenduslepingu nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ kohustusi XXXXOÜ ees, käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 383 469,89 eurot (6 miljonit EEK) (tl 17-18). 5) XXXXOÜ ei täitnud võlatunnistusest nr XXXX tulenevaid kohustusi ning pankrotistus. 6) XXXXkäenduskohustused XXXXOÜ-le olid kokku 511 293,18 eurot (127 823,29 +383 469,89 eurot). 7) Tsiviilasjas nr 2-12-52951 rahuldas kohus XXXXOÜ hagi XXXXvastu võlgnevuse nõudes ja mõistis XXXXkäenduslepingute nr XXXX ja nr XXXX tulenevate kohustuste täitmiseks hageja XXXXOÜ kasuks välja 3200 eurot (tl 45-52; 87-97). 8) 24.11.2014 esitas XXXXHarju Maakohtule pankrotiavalduse koos lisadega, milles taotles enda pankroti väljakuulutamist tuginedes m.h sellele, et tal on võlgnevus hageja ees summas 511 293,18 eurot (tl 12-25). 9) Harju Maakohus rahuldas võlgniku avalduse ja kuulutas 30.12.2014 välja XXXX(pankrotis) pankroti. 10) Hageja esitas XXXXpankrotimenetluses 14.01.2015 nõudeavalduse 511 293,18 euro tunnustamiseks (tl 26-40). 11) 25.08.2015 toimus võlausaldajate üldkoosolek, XXXXOÜ nõuet tunnustati üksnes 3200 eurot ulatuses (aluseks oli kohtulahend tsiviilasjas nr 2-12-52951). Ülejäänud 508 093,18 euro ulatuses esitasid nii pankrotihaldur kui ka XXXXvastuväite. Pankrotihaldur asus seisukohale, et nõue on aegunud. XXXX(pankrotis) vastuväidet ei põhjendanud (tl 41-44). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Poolte vahel on vaidlus nõude aegumise üle. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt, juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud tähtaegselt kostjate vastu hagi PankrS § 106 lg 1 alusel XXXXpankrotimenetluses 25.08.2015 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul pankrotihalduri aegumise vastuväite tõttu kaitsmata jäänud nõude 508 093,18 euro tunnustamiseks. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on XXXX24.11.2014 pankrotiavalduses tunnistanud hageja ees võlgnevust summas 511 293,18 eurot, seega ei saa tegemist olla aegunud nõudega, kuna võlgniku käitumist tuleb hinnata aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse/deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja on seisukohal, et juhul, kui XXXXoleks leidnud, et võlausaldaja nõue on hüpoteetiline, vaieldav või aegunud, siis ei oleks selline nõue saanud põhjustada ka võlgniku püsivat maksejõuetust. Asjaolu, et tsiviilasja nr 2-12-52951 menetluses on samal alusel ja esemega nõudes esitanud hageja XXXXvastu nõude üksnes 3200

euro ulatuses (3200 euro ulatuses tunnustati hageja nõuet tulenevalt PankrS § 103 lg 4 tsiviilasjas nr 2-12-52951 jõustunud kohtulahendi alusel) ei tähenda, et ülejäänud osas oleks nõuded aegunud. Hageja nimetab, et tema seisukohta nõuete aegumise küsimuses kinnitavad m.h Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-108-08 ja 3-2-1-109-08. Hageja on seisukohal, et tal on igal juhul käesoleval hetkel nõue XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses XXXX(pankrotis) vastu summas 508 093,18 eurot, mis tuleneb sellest, et: a) XXXXon olukorras, kus tema vastu suunatud nõue oli talle teadaolevalt aegunud, väljendanud selget tahet nõude tunnustamiseks aegumisest hoolimata VÕI; b) XXXXon olukorras, kus tema vastu suunatud nõue ei olnud veel aegunud, nõuet tunnustanud, millega aegumine katkes. Kostjate vastuväite kohaselt on hageja nõue 508 093,18 euro ulatuses aegunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et hageja nõue tuleneb: 1) 05.05.2008 XXXXOÜ ja XXXXvahel sõlmitud käenduslepingust nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ ostu-müügilepingust nr XXXXtulenevaid kohustusi XXXXOÜ ees (käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 127 823,29 eurot s.o 2 miljonit EEK) tl 19-20. 2) 09.09.2008 XXXXOÜ ja XXXXvahel sõlmitud täiendavast käenduslepingust nr XXXX, millega XXXXkohustus tagama XXXXOÜ võlatunnistusest nr XXXX tulenevaid kohustusi XXXXOÜ ees (käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 383 469,89 eurot s.o 6 miljonit EEK) tl 17-18. Tsiviilasjas nr 2-12-52951 on kohus rahuldanud eelnimetatud käenduslepingutest tuleneva hageja nõude 3200 euro ulatuses, kohtuotsus jõustus 20.01.2015 (tl 45-52; 87-97). Hageja selgituste kohaselt ei pidanud ta mõistlikuks suurendada tsiviilasjas nr 2-12-52951 menetletud nõuet käesolevas hagis esitatud summa (s.o 508 093,18 euro) ulatuses rahalistel (riigilõiv) kaalutlustel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 lg 1 kohaselt korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kohus on tsiviilasja nr 2-12-52951 27.03.2014 kohtuotsuses (tl 93) tuvastatud, et 09.09.2008 sõlmitud võlatunnistuses nr XXXX leppisid pooled kokku võlgnevuse summas 3 950 000 krooni kuue osamaksega tasumises hiljemalt 30.11.2008. Eeltoodust nähtub poolte kokkulepe võlgnevuse tasumiseks osamaksetena, seega on tegemist korduva kohustusega, millele kohaldub TsÜS § 154.

Seega algas nõude aegumistähtaeg 01.01.2009 kell 00.00. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud 1) nõude esitamine pankrotimenetluses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-47-12 p-s 15 leidnud, „et pankrotiavalduse esitamisega peatus nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel üksnes juhul, kui ei esinenud PankrS § 14 lg-s 1 sätestatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Alates 1. jaanuarist 2009 peatab pankrotiavalduse esitamine nõude aegumise TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel. Ka sellisel juhul on aegumise peatumise eelduseks asjaolu, et kohus ei ole PankrS § 14 lg 1 järgi keeldunud pankrotiavaldust menetlusse võtmast. Pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel ei peatu.“ Eelnimetatud Riigikohtu seisukohast järeldub, et TsÜS § 160 lg 1, lg 2 p 3 alusel peatub aegumine üksnes siis, kui esitatud pankrotiavaldus võetakse menetlusse. Kohus on tsiviilasja nr 2-12-52951 27.03.2014 kohtuotsuses (tl 93) tuvastatud, et hageja esitas tsiviilasjas nr 2-11-63738 27.12.2011 pankrotiavalduse, mis jäeti Tartu Maakohtu 18.06.2012 määrusega rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu 24.10.2012 määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Nimetatud asjas jõustus ringkonnakohtu määrus 21.11.2012 Riigikohtu määrusega. Kohus leiab, et kuna selle avalduse menetlusse võtmisest ei keeldutud, siis 27.12.2011 esitatud avaldus peatas nõude aegumise. Seega, oli aegumine peatunud alates 27.12.2011 kuni 21.11.2012 ning TsÜS § 168 lg 2 alusel pikenes see 2 kuu võrra, so kuni 21.01.2013. Arvestades, et hageja on hagis tuginenud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-108-08, peab kohus vajalikuks juhtida poolte tähelepanu, et Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-52-10 p 18 muutnud oma seisukohta TsÜS § 160 lg 1 osas, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet m.h suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem. Tulenevalt TsÜS § 154, TsÜS § 160 lg 1, TsÜS § 168 lg 2 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-5210 p 18 on seega hageja poolt käesolevas tsiviilasjas 508 093,18 euro tunnustamiseks esitatud nõue aegunud. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt on XXXX24.11.2014 pankrotiavalduse esitamisega tema vastu suunatud aegunud nõude osas väljendanud selget tahet nõude tunnustamiseks aegumisest hoolimata või XXXXon pankrotiavalduse esitamisel veel aegumata nõuet tunnustanud, mistõttu aegumine katkes. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt lubatakse konstitutiivse võlatunnistusega kohustuse täitmist selliselt, et luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. PankrS § 13 lg 1 ja 2 sätestatu kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse. Maksejõuetuse põhistamiseks lisab võlgnik pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud PankrS § 13 lg 1 ja 2 tõlgendus on vastuolus PankrS eesmärgi ja mõttega. Kohtu hinnangul ei ole kohtule pankrotiavaldusega andmete esitamine

tõlgendatav võlatunnistuse andmisena, võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel on oluline võlatunnistuse andja tegelik tahe, mis tuleb tuvastada. Antud juhul on kostja 1 hageja väitele võlatunnistuse andmise kohta vastu vaielnud. Samuti ei ole PankrS § 13 lg 1-2 sätestatu eesmärgiks mitte võlatunnistuse andmine võlausaldajatele, vaid pankrotiavalduse esitamisel kohtule maksejõuetuse põhistamine. Sätte mõtteks on kohtule esitada andmed, millest nähtuks võlgniku maksejõuetuse olukorra olemasolu, maksejõuetuse põhistamise tagajärjeks on kohtu poolt PankrS § 15 lg 1 alusel pankrotiavalduse menetlusse võtmine ja ajutise halduri määramine. Ajutine haldur selgitab PankrS § 22 lg 2 p 1-2 kohaselt välja võlgniku vara ja kohustused ning annab hinnangu võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Antud juhul on ajutine haldur XXXXvara ja kohustusi hinnates jõudnud järeldusele, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, siinjuures ei omanud tähtsust ainuüksi hageja nõue võlgniku vastu, kuivõrd võlausaldajaid oli lisaks hagejale veel teisigi. PankrS § 31 lg 3-4 kohaselt eeldatakse võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamise korral maksejõuetust ning pankrot kuulutatakse välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Lisaks märgib kohus, et pankrotiavalduse esitamisega ei kaasne automaatselt nõude materiaalselt põhjendatuks lugemine. Seadusandja on PankrS § 103 sätestanud (olenemata võlgniku poolt võlanimekirja esitamisest) võlausaldajate nõuete kaitsmise korra, PankrS § 101 lg 1 kohaselt on haldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust, vaidluse korral otsustab PankrS § 106 lg 1 kohaselt nõude tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Antud juhul ongi hageja pöördunud oma nõude tunnustamiseks hagiga kohtusse, seega kontrollib kohus nõude põhjendatust. Samuti ei ole kostjad käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, vastuväite esitamine hageja nõudele tuleneb PankrS § 104 lg-st 1 ja PankrS § 103 lg 2. PankrS § 103 lg 2 kohaselt on haldur kohustatud juhul, kui selleks on alust, nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlema. Arvestades eeltoodut jätab kohus rahuldamata hagi XXXX(pankrotis) pankrotimenetluses summas 508 093,18 euro tunnustamise nõudes. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 132 lg 4 p 9 sätestatust, mille kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks pankrotimenetluses nõude tunnustamine. TsMS § 132 lg 11 kohaselt TsMS § 132 lg 4 sätestatud mittevaralise nõude puhul loetakse, et hagihind on 3500 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 176 lg 2 kohaselt juhul, kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. TsMS § 176 lg 7 kohaselt menetluskulude nimekiri ja tõendid toimetatakse viivitamata vastaspoolele kätte. TsMS § 176 lg 8 kohaselt määrab kohus menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks. Tähtaeg ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates.

11.04.2016 kohtumäärusega kohustas kohus pooli esitama kohtule menetluskulude nimekirjad hiljemalt 14 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest. Kostjad ei esitanud kohtule tähtaegselt menetluskulude nimekirjasid, eeltoodust tulenevalt järeldab kohus, et kostjatel menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.