Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. jaanuar 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-51962
Haldusasi
KL kaebus Tallinna Vangla 12.09.2012 kuni 01.07.2014 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2015. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – KL Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Menetluse alus ringkonnakohtus
KL ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada KL apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-1451962 resolutsiooni punktid 1 ja 4.
4.Muuta Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-14-51962 resolutsiooni punkti 3 ning mõista Tallinna Vanglalt KL kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 850 (kaheksasada viiskümmend) eurot.
5.Muuta Tallinna Halduskohtu 16. detsembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-14-51962 resolutsiooni punkti 5 ning mõista Tallinna Vanglalt KL kasuks välja riigilõiv 3,43 eurot. Osas, milles KL oli riigilõivu tasumisest vabastatud (278 eurot ja 64 senti), jätta riigilõiv riigi kanda.
6.Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 5 kehtivad järgmises sõnastuses: „3. Mõista Tallinna Vanglalt KL kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 850 (kaheksasada viiskümmend) eurot.“ „5. Mõista Tallinna Vanglalt KL kasuks välja menetluskulu 3,43 eurot. Osas, milles KL oli riigilõivu tasumisest vabastatud (278,64 eurot), jätta riigilõiv riigi kanda.“
Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
8.Mõista Tallinna Vanglalt KL kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu 2,52 eurot.
3-14-51962
9.Jätta osas, milles KL oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud (295,47 eurot), riigilõiv riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 23. veebruaril 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas registreeriti 02.07.2014 KL kahjunõue, milles taotleti temale kinnipidamistingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 22 288 eurot, millest 10 000 eurot tervise kahjustamise ja 12 288 eurot hingeliste kannatuste ja stressi eest. Taotluse kohaselt hõlmab kahjunõue Tallinna Vanglas viibitud järgmisi perioode: 09.02.2007– 27.05.2008, 30.09.2008–06.10.2008, 03.11.2008–04.11.2008, 12.09.2012–01.07.2014.
2.KL esitas 04.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks samas ulatuses ja samade perioodide eest, nagu oli taotletud vanglale esitatud kahjunõudes.
3.Tallinna Vangla 02.10.2014 vastusega nr 5-18/14/18743-2 tagastati KL kahju hüvitamise nõue ajavahemike 09.02.2007–27.05.2008, 30.09.2008–06.10.2008 ja 03.11.2008–04.11.2008 osas läbivaatamatult ning jäeti kahju hüvitamise taotlus ajavahemiku 12.09.2012–01.07.2014 osas rahuldamata. Kaebajat hoiti nõuetele vastavates tingimustes. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata mööbli ega tualeti alla jäävat pinda. Põrandapinda ei olnud kinnipeetava kohta kambris vähem kui 2,5 m2. Taotleja tervisekaardilt ei nähtu, et tal oleksid vanglas tekkinud kirurgilised probleemid. Ta on korduvalt viibinud erinevate arstide vastuvõttudel, kus talle on osutatud vajalikku ravi. Taotleja on kinnipidamise ajal pöördunud küll korduvalt vangla poole seoses ebapiisavate kinnipidamistingimustega, ent ei ole väitnud ebapiisavat põrandapinda. Taotlejal oli võimalik tegeleda kehakultuuriga, sh kambris ning iga päev värske õhu käes viibides.
4.Tallinna Halduskohus lõpetas 23.01.2015 määrusega HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel menetluse ajavahemike 09.02.2007–27.05.2008, 30.09.2008–06.10.2008 ja 03.11.2008– 04.11.2008 osas. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse ning tegi uue määruse, millega jättis ajavahemike 09.02.2007–27.05.2008, 30.09.2008–06.10.2008 ja 03.11.2008–04.11.2008 osas kaebuse läbi vaatamata. 2(9)
3-14-51962
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
6.Tallinna Halduskohtu 16.12.2015 otsusega jäeti kaebus läbi vaatamata väidete osas, mis puudutavad kambris oleva akna mittevastavust nõuetele, elektriohutuse tagamata jätmist kartseri- ja elukambrites, teise korruse koridorides ja elukambrites suvekuudel temperatuuri tõusu 40 kraadini, ventilatsiooni ebaefektiivsust ja konditsioneeri puudumist ning sellest tingitud õhu puudust ja unehäirete esinemist, hügieenitingimusi, antisanitaarset ja amortiseerunud duširuumi, kus kaebaja on nakatunud mitmel korral nahaseenega, rätiku väljastamist ning voodipesu vahetamist; mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 64 eurot, tunnistati kaebaja kinnipidamistingimused ajavahemikul 03.10.2012–31.07.2013 õigusvastaseks osas, millal kambripind kinnipeetava kohta jäi alla 3 m2; mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 1,92 eurot. 1) Osas, milles kaebaja ei ole eelnevalt taotlenud kahju hüvitamist vanglalt, ei ole kaebust võimalik VangS § 11 lg-st 8 tulenevalt läbi vaadata. Vanglale esitatud kahjunõue peab olema samasisuline kaebusega. Vanglale esitatud taotlust põhjendas kaebaja terviseprobleemide tekkimise, ebainimlike kinnipidamistingimuste ning ülerahvastatusega, mis on inimväärikust alandavad. Muus osas tuleb kaebus jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohus saab kaebuses täiendavalt toodud asjaolusid arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel. 2) Vastustaja tegevuse vastavus siseriiklikule õigusele ei anna alust jätta kaebust rahuldamata, kui rikutakse kaebaja rahvusvahelisest lepingust tulenevaid subjektiivseid õigusi. 3) Õigusaktidest ega EIK praktikast ei tulene nõuet, et kinnipeetava käsutuses peab olema ilma WC ja mööbli alust pinda arvesse võtmata vähemalt 3 m2 põrandapinda. Tõendatud ei ole, et kambrid, kus kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil, ei oleks muus osas peale ruumikitsikuse adekvaatsed ning vastustaja ei astunud samme kambrites suvel tekkida palavuse leevendamiseks. Kambrid vastasid määruse nr 38 nõuetele vähemalt sellisel määral, mis ei võimalda kinnipidamistingimusi peale ruumikitsikuse pidada inimväärikust alandavaks. Kambrisse ei olnud paigutatud üleliigset mööblit. Mööbli alust pinda ei ole kambripinnast maha arvatud EIK praktikas ega ringkonnakohtute praktikas (asjad nr 3-13-821 ja 3-13-1610). 4) WC pindala tuleb kambri pindalast maha arvata (kohtulahendid asjades 3-14-52725, 3-13821 ja 3-13-70245, EIK otsus asjas Tunis vs Eesti). WC ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumi pindala hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. 5) Kaebaja ei ole tõendanud, et ta ei saanud kambris sooja vett keeta. Kambrites on lubatud omada seepi ja olemas on voolav vesi. Kambrisse oli lubatud soetada vangla kauplusest veekeedukann. VangS § 50 lg 2 ei sätesta kinnipeetavale subjektiivset õigust käia kaks korda nädalas duši all. Täiendav pesemine oli tagatud remonttööde ajal. Hügieenitingimused olid seega nõuetekohased. 6) Päevi, mil kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kambris, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta ilma WC-d arvesse võtmata oli üle 3 m2, oli 375. Päevi, mil põrandapind oli kinnipeetava kohta alla 2,5 m2, oli 27 (12.09.2012, 14.09.2012–02.10.2012, 05.04.2013– 11.04.2013); päevi, mil põrandapind oli vahemikus 2,5–3 m2 kinnipeetava kohta, oli 256. Üksnes ajavahemikel 12.09.2012–02.10.2012 ja 01.04.2013–16.04.2013 viibis kaebaja suletud kambris, kus kaebajale oli igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ja duši kasutamine kord nädalas. Olukord, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2, oli 3(9)
3-14-51962 üksnes ajutine. Perioodid, kus kaebaja viibis kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,5 kuni 3 m2, ei olnud suveajal ning seetõttu ei põhjustanud see liigset palavust. Tõendamata on, et kartserikambrites puudus aken või piisav valgus. Kambrites 128, 135 ja 144 oli aken ja laevalgustid, sund- ja loomulik ventilatsioon ning keskküttesüsteem. Liikumisvõimalused ei olnud ajal, kui kaebaja viibis suletud kambrites, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2 kinnipeetava kohta, piisavad, et kompenseerida ebapiisavat kambripinda. Selle perioodi kinnipidamistingimustega põhjustatud kannatused tuleb hüvitada rahas. 7) Kinnipidamistingimused 01.04.2013–04.04.2013 ja 12.04.2013–16.04.2013 lukustatud kambrites, kus kinnipeetava kohta oli 2,5–3 m2 põrandapinda, moodustasid ühtse terviku perioodiga, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2. Need olid samuti õigusvastased ja inimväärikust alandavad. Ühetunnine jalutuskäik neid puudusi ei kompenseeri. Kambrites ei saanud sel ajal aga valitseda ülemäärast kuumust. Sel perioodil põhjustatud kannatused tuleb samuti hüvitada rahas, kuid väiksemas määras. 8) Kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2, võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada EIÕK art 3 rikkumise. Avatud osakonnas viibides vastasid olmetingimused kehtestatud nõuetele ning kaebajal oli võimalus liikuda eluosakonnas iga päev vähemalt 4 tundi ja võimalus kasutada spordisaali. Kõik eluosakonna 72 kinnipeetavat ei pidanud viibima samaaegselt koridoris. Ruumikitsikust leevendasid ka lühiajalised kohtumised 11.10.2012, 09.11.2012, 18.01.2013 ja 15.03.2013. Alates 2013. a suvest kasutas vangla meetmeid, mis leevendasid suvist palavust. Perioodi 03.10.2012–31.07.2013 osas, mil kaebaja viibis avatud eluosakonnas ja mil isiklik kambripind jäi alla 3 m2 kinnipeetava kohta, tuleb tunnistada õigusvastaseks, kuid õigustatud ei ole rahalise hüvitise maksmine. 9) Alates 01.08.2013 on kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda, välja arvatud 03.– 06.10.2013, mil põrandapinna suurus oli 2,96 m2. Muus osas olid kinnipidamistingimused ka sel perioodil nõuetekohased. Alates 04.11.2013 sai kaebaja osaleda ka majandustöödel ja alates 09.12.2013 kutseõppes. Asjaolu, et kaebaja ise põhjustas nende suhete lõppemise, ei tähenda, et vangla ei oleks võimalust pakkunud. Selle perioodi osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. 10) Kaebaja väited tervisekahju tekkimisest ei ole tõendatud. Puuduvad tõendid, et kaebaja tervise halvenemine oleks tingitud vangla tegevusest. Kaebaja liikumisvõimalused olid piiratud üksnes suletud kambris viibides, see periood kestis 27 päeva ning ei ole eluliselt usutav, et kaebaja terviseprobleem tekkis niivõrd lühikese ajaga ja tingituna kambripinna vähesusest. Tõendatud ei ole, et võimlemiskava oleks nõudnud täiendavat liikumisvõimalust. Kaebaja kurtis seljavalusid ka enne Tallinna Vanglasse paigutamist (väljavõte tervisekaardist, 20.09.2012).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.KL apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 16.12.2015 otsus osas, milles kaebust ei rahuldatud, ja uue otsusega rahuldada kaebus. 1) Halduskohus asus ekslikule seisukohale, et kinnipidamistingimuste ja tervisekahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Kaebaja on esitanud piisavalt tõendeid selja- ja neeruvalude kohta. Enne vangistust puudusid kaebajal seljavaevused. 20.09.2012 pöördumine meditsiiniosakonda oli põhjustatud neeruvaludest, mis ei ole seotud seljavaludega. Neuroloog andis 25.11.2013 seljavalu leevendamiseks soovituse liikuda ja võimelda. Tõendatud on seljavalu progresseeruv iseloom. Kaebaja tarvitab jätkuvalt medikamentoosset ravi seljavalude leevendamiseks. 4(9)
3-14-51962 2) Kaebaja jääb perioodil 12.09.2012–01.07.2014 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja tegevust saaks pidada hooletuks vaid juhul, kui vastustaja ei oleks teadnud vanglas valitsenud olukorrast.
8.Tallinna Vangla palub jätta KL apellatsioonkaebus rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. 1) Kaebajale oli tagatud piisavalt liikumisruumi, sest vaidlusalusel ajal oli kaebaja paigutatud 621 päeval avatud eluosakonna kambritesse, kus talle oli tagatud vähemalt neli tundi päevas liikumisvõimalus oma eluosakonna piires. Lisaks igapäevasele jalutuskäigule sai kaebaja kasutada iganädalaselt spordisaali. Neist päevadest 242 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda 2,85 m2, muudel päevadel üle 3 m2. Vaid 37 päeval oli kaebaja vaidlusalusel perioodil paigutatud lukustatud kambritesse. 2) Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema tervis oleks vangla tegevuse tulemusel saanud kahjustada. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal ei olnud enne vanglasse saabumist seljavalusid. Vangla tegevus ei olnud õigusvastane, mistõttu ei ole alust isegi kinnipidamise ajal seljavalude tekkimise korral hüvitise maksmine.
9.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 16.12.2015 otsus osas, millega kaebus rahuldati, ja uue otsusega jätta kaebus selles osas rahuldamata. 1) Halduskohus arvestas kambri pinnast ebaõigesti maha WC aluse pinna. See on vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-42-15 ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 7 lg-ga 1. 2) Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-st 6 ja tagas kaebajale vähemalt 2,67–2,72 m2 põrandapinda lukustatud kambris viibimise ajal ja sedagi vaid 27 päeval, avatud kambris viibimise ajal vähemalt 2,85 m2. 3) Kaebajale välja mõistetud hüvitise suurus on põhjendamatu, sest perioodid on lühiajalised ja vaheldusid perioodidega, mil KL-le oli tagatud põrandapinda üle 3 m2. Kaebajale ei ole kaasnenud selliseid kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist. Isegi kui see on põhjendatud, ei tuleks hüvitise suurus olla üle ühe euro päevas aja eest, mil kaebajale oli lukustatud kambris tagatud alla 3 m2 põrandapinda. 4) Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohus jättis kaebuse kohtuotsusega osaliselt läbi vaatamata, leides, et kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud kõigile asjaoludele, millele ta tugineb kaebuses. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu. HKMS § 41 lg 1 sätestab, et vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt käesoleva seadustiku §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Vanglale esitatud taotlusest nähtuvalt on taotluse aluseks Tallinna Vangla ebainimlikud kinnipidamistingimused ja ülerahvastatus, mis 5(9)
3-14-51962 alandasid kaebaja inimväärikust ja põhjustasid talle stressi ja pinget, samuti sportimis- ja liikumisvõimaluste ebapiisavus, mis põhjustas terviseprobleemid. Kuigi kaebuses on ebainimlikud kinnipidamistingimused näidatud detailsemalt, seonduvad need kõik kinnipidamistingimuste ebakohasusega. Vanglale esitatud taotlusest nähtub selgelt kahju hüvitamise taotluse alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas (kinnipidamine neis kambrites, kus hoiti kinnipeetavat taotluses näidatud ajavahemikul) ning kahjunõude ese (mittevaraline kahju, mis kaasnes stressi, pinge ja tervisekahjustustega), samuti see, milliseid õigushüvesid kaebaja hinnangul kahjustati (inimväärikus ja tervis). Kui kaebaja väidab, et kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad, tuleb kohtul hinnata tingimusi kogumis, sh väiteid, mis seonduvad akna suurusega, elektriohutuse tagamisega, elukambrite ja koridori temperatuuriga, ebapiisava õhuvahetusega, ebarahuldavate hügieenitingimustega ja duširuumi ebasanitaarsusega, rätiku ebapiisavuse ja voodipesu liiga harva vahetamisega. Seetõttu tuleb kohtul hinnata ka kaebuse neid väiteid. Halduskohus on seda, vaatamata kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmisele, ka teinud, leides, et tõendatud ei ole, et kambrite tingimused muus osas peale ebapiisava põrandapinna oleksid olnud ebaadekvaatsed, pesemisvõimalused olid piisavalt tagatud ja kaebaja hügieenitingimused olid õigusaktide nõuetega kooskõlas; kambrite akende mittevastavus nõuetele ei ole tõendatud.
11.Tallinna Vangla leiab, et hüvitamisnõuet ei saa rahuldada juba seetõttu, et kaebaja on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja tugineb Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-21-16 p-des 10.1 ja 10.2 märgitule, mille kohaselt ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida, arvestades kaebaja kinnipidamise ajal kehtinud kohtupraktikat ning vangla ruumikitsikuse põhjuseid. Viidatud lahendi asjaolud olid sarnased praeguse haldusasjaga. Seega ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
12.Tõele vastab, et vaidlusalusel perioodil kehtis VSKE § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjaolu, et vangla võis osal vaidlusalusest perioodist järgida kaebaja kambritesse paigutamisel siseriiklikku õigust, et muuda olematuks seda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema vabas kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, võib koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).
13.EIK suurkoja 20.10.2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) on p-s 114 selgelt märgitud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb üldpinna sisse arvata. Seejuures on oluline arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks. Halduskohus on kambrite suuruse ja kinnipeetava kasutuses oleva kambripinna suuruse õigesti tuvastanud.
6(9)
3-14-51962
14.Selles lahendis on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi pdes 132 ja 138): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
15.Viidatud lahendis Muršić vs Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149–153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154–171). Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).
16.Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel sunnitud olema kambris, kus tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Selliseid päevi oli ajavahemikus 12.09.2012– 01.07.2014 kokku 283 päeva (neist 27 päeva jäi pind kinnipeetava kohta alla 2,5 m2); samal ajavahemikul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m2, oli 375.
17.Ajavahemikel, kus kaebajat peeti kinni kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m2, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavaks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga muude olmetingimuste osas peale ruumikitsikuse, s.t kambri ventilatsioon, valgustus ja aken vastasid nõuetele, kuigi üldine ruumide olukord ei olnud ka hea.
18.Järgnevalt hindab ringkonnakohus kinnipidamistingimusi ajal, kui kinnipeetava kohta oli kambris alla 3 m2.
18.1.Ajavahemikel 12.09.2012–02.10.2012 ja 01.04.2013–16.04.2013 peeti kaebajat kinni lukustatud kambris. Sel ajal olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit piiratud (kaebaja ainus rutiinne liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist 14 m2 suuruses jalutusboksis) ja ka duši all pesemise võimalused piiratud ühe korraga nädalas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga muude olmetingimuste osas sel perioodil, s.t kambri ventilatsioon, valgustus ja aken vastasid nõuetele. Siiski ei olnud ruumide olukord hea. Kambri temperatuur ei saanud sel perioodil, arvestades ilmastikutingimusi, olla ülemäära kõrge. Sel ajal (kokku 37 päeval) ei olnud kinnipidamistingimused õiguspärased ega taganud kaebajale inimväärseid karistustingimusi.
7(9)
3-14-51962
18.2.Ajavahemikul 04.10.2012–30.03.2013, välja arvatud kokku 30 päeval lühiajaliste ajavahemikena, viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 3 m2 (ülejäänud päevadel ei ületanud põrandapind 3 m2 kuigi palju). Sarnased olid kinnipidamistingimused ka 17.04.2013–12.05.2013, 23.05.2013–31.07.2013 ja 03.10.2013– 06.10.2013 (välja arvatud kahel päeval). Neil perioodidel viibis kaebaja avatud sektsioonis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et valgustuse, ventilatsiooni, temperatuuri ja sooja vee tagamise osas olid kinnipidamistingimused õiguspärased. Selles osas järgib ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ega pea seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Ajavahemikus 04.10.2012–30.03.2013 kannatas kaebaja ruumikitsikuse käes sageli ja pikemate perioodide vältel, mis vaheldusid vaid lühiajaliste perioodidega, mil kambripinda oli 3,07 m2 kinnipeetava kohta, vaid ühel päeval 3,84 m2. Ülejäänud aja jooksul oli kambris kinnipeetava kohta 2,56 m2 põrandapinda. Kokku viibis kaebaja kambris, kus ruumi oli kinnipeetava kohta alla 3 m2, sel ajal 148 päeva (83% ajast). Sellele ajavahemikule eelnes ja järgnes periood, mil kaebaja viibis lukustatud kambris, kus põrandapinda oli samuti alla 3 m2 kinnipeetava kohta.
18.3.Ka lukustatud kambris viibimise järel 17.04.2013–12.05.2013 olid kinnipidamistingimused samasugused – ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,56 m2. Periood 23.05.2013–31.07.2013 (välja arvatud kahel päeval) oli samuti pikaajaline (kestis kokku 69 päeva) ning ruumikitsikus märkimisväärne (ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,56 m2). Asjaolust, et kaebaja viibis neil ajavahemikel lukustamata kambrites, ei saa teha järeldust, et kinnipidamistingimuste inimväärikust alandav mõju puuduks. Nagu eespool selgitatud, peavad ruumikitsikust leevendavad asjaolud esinema kumulatiivselt; praegusel juhul see nii ei olnud. Seetõttu ei ole nende perioodide kinnipidamistingimuste hindamisel, mis kestsid pikaajaliselt ega vaheldunud kuigivõrd avaramate kinnipidamistingimustega, võimalik arvesse võtta liikumisvõimalusi väljaspool kambrit.
18.4.Vaid 03.10.2013–06.10.2013 oli kinnipidamine kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,96 m2, lühiajaline ning sellele eelnes ja järgnes pikem periood avaramas kambris. Sel ajal oli kaebajal piisav liikumisvõimalus päevasel ajal väljaspool kambrit (vangla väitel vähemalt neli tundi päevas sektsiooni piires ja ühetunnine jalutuskäik värskes õhus), samuti tagatud muud piisavad olmetingimused. Sellel perioodil ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased.
19.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24). Ringkonnakohus märgib, et kaebuste jm pöördumiste esitamine võiks anda täiendavat kinnitust kaebaja hingeliste läbielamiste raskuse kohta, kuid rikkumisele tähelepanu juhtimata jätmisest ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.
20.Arvestades EIK lahendis Muršić vs Horvaatia ning Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-21-16 väljendatut, tuleb asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas. Vangla õigusvastane tegevus leidis eeltoodust nähtuvalt aset kokku 278 päeva. Ringkonnakohtu
8(9)
3-14-51962 arvates tuleb nende perioodide kestust ja ruumide suurust arvestades pidada põhjendatud hüvitiseks 850 euro suurust hüvitist.
21.Ülejäänud osas jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja terviseseisundi halvenemise võis küll põhjustada ruumikitsikus, arvestades, et varasemad kaebused arstidele on seondunud neeruvaluga ja neuroloog andis 25.11.2013 seljavalu leevendamiseks soovituse liikuda ja võimelda, ent kaebajal oli võimalik sellist kahju vältida, tehes rohkem võimlemisharjutusi just avatud eluosakonnas viibimise ajal ja värskes õhus jalutuskäikudel viibides, samuti ei nähtu, et tervisekahju oleks sedavõrd suur, et õigustada selle hüvitamist täiendavalt juba hingeliste kannatuste eest määratud hüvitisele.
22.Eelnevalt tulenevalt tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja rahuldada KL apellatsioonkaebus osaliselt, tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 4 ning muuta välja mõistetava hüvitise suurust (p 3).
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.
24.Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu (368,64 eurot) tasumisest osaliselt ning kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 90 eurot. Halduskohus mõistis võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga vastustajalt kaebaja kasuks välja 1,92 eurot. Arvestades ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 3,81% ulatuses (850 ÷ 22 288 × 100%). Seega tuleb vastustajalt kaebaja esimese astme menetluskulude katteks välja mõista menetluskulu summas 3,43 eurot. Ülejäänud kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda. Osas, milles kaebaja riigilõivu tasumisest oli vabastatud, jääb riigilõiv riigi kanda (HKMS § 118 lg 2, § 104 lg 10).
25.Ringkonnakohus vabastas kaebaja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvast riigilõivust osaliselt, summas 295,47 eurot. Ka see riigilõiv jääb riigi kanda. Apellant tasus riigilõivu 71,25 eurot. Sellest tuleb vastustajalt välja mõista (850 – 64) ÷ (22 288 – 64) × 100% = 3,54%, s.t 2,52 eurot. Muude menetluskulude kohta pole menetlusosalised ringkonnakohtule kuludokumente esitanud, mistõttu muud võimalikud apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.