Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 12. jaanuar 2017, Tartu 3-15-3076
Haldusasi
Kenert-Ranner Reva kaebus Tartu Vangla
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. mai 2016 otsus Kenert-Ranner Reva apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Kenert-Ranner Reva Vastustaja – Tartu Vangla
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. veebruar 2017.
Tartu Vangla 18. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-1/1278 tunnistati K.-R. Reva süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3. rikkumises ja määrati karistuseks noomitus.
Tartu Vangla 10. novembri 2015. a vaideotsusega nr 1-11/752-2 jäeti rahuldamata K.-R. Reva vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ning tagastati vaie ettekande nr 4343 kehtetuks tunnistamise nõudes.
Kaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud käskkirjas kaebajale süüks arvatud teos kaebaja süü tõendamist leidnud. Distsiplinaarmenetluse protokolli, vaidlustatud käskkirja, vastuse kaebaja märgukirjale ja vaideotsuse on koostanud üks isik, mis on vastuolus hea halduse tava ja muuda väärtustega. Vaideotsuses on õigusvastaselt kajastatud asjaolusid, mida varasemas menetluses ei
kajastatud. Distsiplinaarmenetluses ei ole kaebajat nõuetekohaselt ära kuulatud ning tagatud ei olnud kaitseõiguse teostamine. Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2015. a määrusega tagastati kaebus osaliselt, s.o Tartu Vangla 21. augusti 2015. a ettekande nr 4343 tühistamise nõudes.
12. mai 2016 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa esmapilgul tõdeda, et vastustaja läbi viidud menetlus vastaks hea halduse tavale olukorras, kus üks ametnik on läbi viinud kaebaja distsiplinaarkorras karistamisega päädinud haldusmenetluse ja sisuliselt ka vaidemenetluse ning koostanud vastuse menetlustega seonduva märgukirjale. Käesoleval juhul ei ole menetluslikud küsitavused hea halduse tava järgimisel siiski üle kasvanud halduse omavoliks, kuna kehtiva õigusega on kooskõlas kaebaja poolt ebaõiglaseks peetud menetlustoimingute tegemine ühe ja sama ametniku poolt. HMS § 73 lg 2 lubab vaide lahendada ka haldusakti andnud ametnikul endal, mistõttu ei ole vastuolus seadusega ka käesolev olukord, kus E. Viiklaid on koostanud üksuse juhi poolt antud vaideotsuse.
Kaebajale süüks arvatud Tartu Vangla Kodukorra p 1.6.3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Vanemvalvur H. Kruusla 21. augusti 2015. a ettekande nr 4343 kohaselt, ütles K.-R. Reva samal päeval kella 19.15 ajal väga ülbelt ja üleolevalt ettekande koostajale, et need ei ole õiged telefonikõnede registreerimise blanketid, neil pole peal rekvisiite ning need võid endale koju WCsse viia.
Halduskohus asus seisukohale, et videosalvestise vaatlusprotokolliga (tl 18p) ja kinnipeetav M. Kappi ütlustega vanglale (tl 20p), tunnistaja J. Kruusla ütluste ning K.-R. Reva enda seletusega kohtuistungil on tõendatud, et kaebaja oli temale antud blankettide kvaliteedist ärritatud ning tunnistaja H. Kruusla vastu agressiivselt meelestatud, mistõttu tuleb lugeda tõendatuks ettekandes kajastatud K.-R. Reva käitumine. Põhjendatud on kaebaja käitumise hindamine ebaviisakaks kuna, õhtumaades ei ole tavaks ja heaks tooniks meesterahva poolt daamiga kõrgendatud toonil rääkimine, eriti veel olles subordinatsiooni suhtes ega ametiasutustes andmete esitamiseks kasutatavaid blankette võrrelda omadustelt tualettpaberiga.
K.-R. Reva esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 12. mai 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
Apellatsioonkaebuses leiab K.-R. Reva jätkuvalt, et H. Kruusla 21. augusti 2015. a ettekanne nr 4343 ei kajasta õigesti vaidlusalust intsidenti, ta ei ole vaidlusaluses käskkirjas nimetatud tegu toime pannud. Vastupidisele järeldusele jõudes on vastustaja ja halduskohus tõendeid ebaõigesti hinnanud, tuginedes vähemalt osaliselt lubamatutele tõenditele. Nimelt puudub M. Kapi seletusel tema allkiri ja H. Kruusla tunnistuses on esitatud uusi asjaolusid tema koostatud ettekandega võrreldes. Kaebaja on aga ilma jäetud võimalusest oma väiteid tõendada, kuna arvesse ei ole võetud H. Laasi 16. septembril 2015 esitatud vastulauset ja halduskohus keeldus teda tunnistajana ülekuulamast. Lisaks on halduskohus ebaõigesti leidnud, et distsiplinaarmenetlus toimus kehtiva õiguse kohaselt ja menetluslikud minetused ei viinud asja ebaõige otsustamiseni. Eelkõige on väär kohtu seisukoht, et distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse läbiviimine ühe ametniku poolt oli lubatav.
Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastustaja osutab, et kaebaja ebaviisakas käitumine on fikseeritud H. Kruusla ettekandes, kes on seda kinnitanud nii hilisemase seletuses, kui kohtule antud ütlustes.
Puuduvad asjaolud, mis seaksid H. Kruusla või tema koostatud ettekande usaldusväärsuse kahtluse alla. Sõnavahetuse toimumist kinnitavad ka teised asjas kogutud tõendid ja seda ei eita ka kaebaja ise. Kaebaja etteheited distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja tõendite arvestamata jätmise või lubatu arvesse võtmise kohta ei ole põhjendatud.
Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsusega põhjendatult K.-R. Reva kaebus rahuldamata jäetud. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud haldusmenetluse õiguspärasust, kaebaja menetluslike õiguste järgimist distsiplinaarmenetluses ja põhjendanud, miks asjas kogutud tõendid viivad järeldusele, et kaebaja on talle ette heidetava teo toime pannud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lgle 4 halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda. Eelkõige ei peatu ringkonnakohus küsimusel distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse toimingute läbiviimisest sama isiku poolt, kuna halduskohus on ammendavalt selgitanud ametniku pädevust toimingute tegemiseks, vaidlustatud käskkirja andmiseks ja vaideotsuse ettevalmistamiseks ning kaebaja on selles osas üksnes korranud juba halduskohtule esitatud väiteid.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuli vastustajal otsustada, kas H. Kruusla 21. augusti 2015. a ettekandes nr 4343 kirjeldatud kaebaja käitumise saab tõenduks lugeda olukorras, kus K.-R. Reva ise eitab ettekandes toodu ütlemist H. Kruuslale ning puuduvad muud tõendid, millest vahetult ilmneks vaidlusaluse intsidendi asjaolud. Seega on tegemist nn sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus ametnik väidab kaebaja käitumist viisil, mida viimane eitab.
Esiteks märgib ringkonnakohus, et distsiplinaarkaristuse määramine ei ole välistatud põhjusel, et kinnipeetavale etteheidetava teo toimepanemise juures viibis üksnes üks vanglaametnik, kelle koostatud ettekanne ja seletus on peamiseks süüstavaks tõendiks. Juhul, kui kinnipeetav eitab teo toimepanemist, tuleb anda hinnang tõenditele nende vastastikuses seoses, pidades silmas ka tõenditest ilmnevate asjaolude elulist usutavust. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esile toonud asjaolusid, mis viitaksid, et H. Kruusla oleks oma ettekandes, hilisemas seletuses või halduskohtus antud ütlustes asjaolusid ebaõigesti edasi andnud. Ka ringkonnakohtule ei nähtu asja materjalidest, et H. Kruusla võinuks olla motiveeritud esitama intsidendis toimunut tahtlikult kaebajat kahjustaval viisil või et situatsiooni adevakvaatne tajumine olnuks mingil põhjusel takistatud. Seetõttu peab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule H. Kruusla ettekannet, seletust ja halduskohtus antud ütlusi usaldusväärseks. Asjaolu, et halduskohtus antud ütlused sõna-sõnalt ei kattu ettekandega, tuleb pidada tavapäraseks juba ainuüksi vahepeal möödunud aja tõttu. Seejuures puudub nende vahel kaebaja väidetud sisuline vastuolu, kuna juba ettekandest (tl 13) nähtub, et H. Kruusla pidas K.-R. Reva käitumist ründavaks, mistõttu käitumise hilisem kirjeldamine agressiivsena üksnes kinnitab ettekandes märgitut teises sõnastuses.
Erinevalt H. Kruuslast on K.-R. Reval distsiplinaarkaristuse vältimiseks motiiv kirjeldada sündmusi ja enda käitumist lubatud raamidesse jäävana.
Asjas ei ole vaidlust, et telefonikõnede blanketi ebakorrektse väljanägemisega seotud sõnavahetus kaebaja ja H. Kruusla vahel aset leidis. Ringkonnakohtu hinnangul osutavad kaebaja käitumine H. Kruuslalt blankettide saamise järel ja kohtumenetluses esitatud väited, et saadud blankettide väljanägemine ärritas kaebajat. Kaebaja on seda ka ise väitnud. Nimelt nähtub tema 22. augusti 2015 seletusest (tl 25), et juba blankettide üleandmisel suhtlus H. Kruuslaga ärritas teda. Kaebaja ärritust kinnitab ka kinnipeetav M. Kapi seletus (tl 20p), kes küll ei kinnita vaidlusaluse väljendi kasutamist, kuid möönab kaebaja kõnelemist kõrgendatud hääletoonil.
Siinjuures osutab ringkonnakohus, et menetlustoimingu protokolli allkirjastamisest keeldumine ei välista isiku seletusele tuginemist distsiplinaarmenetluses. Distsiplinaarmenetlus on olemuslikult haldusmenetlus. Seetõttu ei ole distsiplinaarmenetluses nõutav lähtuda kriminaalmenetlusele omastest formaliseeritud reeglitest tõendite kogumisel. Vangistusseadus ega justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskiri (VsKE) ei sätesta tingimust, et isiku seletus oleks tõendina lubatav distsiplinaarmenetluses ainult juhul, kui isik on selle allkirjastanud. Et VsKE § 97 lg 2 p 6 ega § 98 p 1 ei sätesta tunnistaja seletuse allkirjastamise nõuet, on protokoll tunnistaja seletuse kohta tõendina lubatav ka juhul, kui sellel on üksnes protokolli koostaja allkiri (HMS § 18 lg 3). Protokolli allkirjastamine tunnistaja poolt on soovitav, et vältida vaidlusi protokollis kajastatud õigsuse üle. Kuid olukorras, kus tunnistaja keeldub protokolli allkirjastamast ta eelkõige loobub võimalusest korrigeerida võimalikud ebatäpsused protokollis, kuid ei välista sellega protokollis kajastatule tuginemist distsiplinaarasja otsustamisel. Käesoleval juhul nähtub M. Kapi seletuse protokollist, et ta on keeldunud protokollile allkirja andmast. Seega on protokoll tõendina siiski lubatav ja vastustaja ning halduskohus on M. Kapi seletusega põhjendatult arvestanud.
Tuvastatud asjaolude pinnal, s.o pidades silmas, et sõnavahetuse toimumine K.-R. Reva ja H. Kruusla vahel ei ole kahtluse all, kaebaja ärritust ning kaebaja motivatsiooni vaidlusalust ebaõigesti edasi anda ja vanglaametniku sellise motivatsiooni kohta andmete puudumist, on õigustatud lugeda tõendatuks, et K.-R. Reva pöördus H. Kruusla poole viimase ettekandes toodud viisil. Sellega rikkus kaebaja Tartu Vangla kodukorra p-s 1.6.3. sätestatud kohustust olla vanglateenistujatega suhtlemisel viisakas. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu tõdemusega, et soovitus ametnikule viia kinnipeetavale üle antud dokumendi blankett koju WC-sse ilmselt väljub viisaka suhtluse raamidest. Seega on kaebaja toime pannud distsiplinaarsüüteo VangS § 63 lg 1 mõttes ja vastavalt oli vastustaja õigustatud kohaldama tema suhtes samas sättes nimetatud meedet.
Erinevalt kaebajast on ringkonnakohus seisukohal, et kinnipeetav H. Laasi 16. septembri 2015 vastulause (tl 16p) ei saanud mõjutada asja lahendamist, mistõttu ei ole oluline, kas vastustajal oli piisav alus pidada vastulauset kaebaja enda koostatuks või mitte.
Samuti ei mõjutanud asja otsustamist väide, et M. Kapp oli nõus seletuse andma K.-R. Reva vastu suunatud vaenu tõttu. Esiteks on M. Kapi seletus üksnes kaudne tõend, kinnitades eelkõige sõnavahetuse toimumist, milles vaidlust ei olegi. Teiseks on M. Kapp keeldunud seletuse protokolli allkirjastamast, mis viitab hoopis vastumeelsusele kaebaja tegevuse kohta seletuste andmisele. Kuna M. Kapp seejuures ei ole vahetult kinnitanud kaebajale inkrimineeritud teo toimepanemist, siis puudub alus järeldada, et vaenust kaebaja vastu oleks M. Kapp üritanud tõendi fabritseerida. Eeltoodu alusel jääb K.-R. Reva apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. mai 2016. a otsus muutmata.
HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest
vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Madis Ernits
Einar Vene
Tanel Saar
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.