Canon Kabushiki Kaisha avaldus Euroopa patendi nr EP2272676 Eesti registreeringu nr E009705 õiguste taastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. septembri 2016. a määrus (avalduse menetlusse võtmisest keeldumine)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Canon Kabushiki Kaisha määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Canon Kabushiki Kaisha (asukoht 30-1, Shimomaruko 3-chrome, Ohta-ku, Tokyo 146-8501 Jaapan), lepingulised esindajad vandeadvokaat Urmas Volens ja vandeadvokaat Arsi Pavelts Puudutatud isik Eesti Vabariik (Patendiameti kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 9. septembri 2016. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-16-12145 muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Canon Kabushiki Kaisha kanda. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest määruskaebuse.
1.Canon Canon Kabushiki Kaisha esitas 10. augustil 2016. a Harju Maakohtule avalduse, milles palus taastada Euroopa patendi nr EP2272676 Eesti registreeringu nr E009705 õigused. Avalduse kohaselt jäi tasumata patendi 11. aasta kehtivuslõiv. 11. juulil 2016 otsustas Patendiamet jätta patendi kehtivuse Eestis taastamata. Patendiameti otsuse järgi on patendi kehtivuse taastamise taotluse rahuldamata jätmine vaidlustatav Tallinna Halduskohtus, kuid avaldaja arvates kuulub patendi kehtivuse taastamise küsimus maakohtu pädevusse. Patendiseadusest (PatS) ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadusest (TÕAS) ei tulene selgelt, kas ja kuidas saab patendiomanik vaidlustada Patendiameti otsustust jätta patendi kehtivus taastamata juhul, kui patendiomanik on hilinenud riigilõivu tasumisega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg 2 sätestab, et mh tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus ei ole haldusmenetlus selle seaduse tähenduses. Seega pole tööstusomandile õiguskaitse andmise menetlust seadusandja laiemas mõttes pidanud haldusmenetluseks ning tööstusomandi eseme õiguskaitse kehtivuse lõppemisega seotud toimingutest tulenevad vaidlused alluvad üldkohtule. PatS § 55 lg 1 sätestab üldnormina, et patendivaidlusi arutatakse Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis või kohtus. Kuna apellatsioonikomisjonil ei ole antud küsimuses pädevust, siis on vaidluse lahendamiseks pädev kohus. Vastavalt PatS § 55 lg-le 3 arutab kohus patendivaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades patendiseaduses sätestatud erisusi. PatS § 55 lg 2 sisaldab eraldi loetelu nendest kaebustest ja hagidest, mis alluvad Harju Maakohtule. Kuigi selles loetelus pole märgitud kaebusi Patendiameti registritoimingute või sellekohaste teadete ja otsuste peale, on maakohus pädev asja lahendama PatS § 55 lg 1 alusel.
2.Puudutatud isiku arvamuse kohaselt tuleks asi lahendada halduskohtus. Tegemist on avalikõigusliku vaidlusega. Patendiamet on riigiamet, kes juhindub haldusmenetluse seadusest kui üldseadusest. Patendiameti 11. juuli 2016. a otsus vastab haldusakti tunnustele. Patendiamet kasutas otsust tehes talle antud avaliku võimu volitust. Vaidluse lahendamine halduskohtus tagaks kõige paremini avaldaja subjektiivse õiguse realiseerimise tõhusas ja ausas menetluses mõistliku aja jooksul. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 9. septembri 2016. a määrusega avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 3 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-a 1 menetlusse võtmata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja kanda. Maakohus leidis, et tehes otsuse patendi kehtivuse taastamata jätmise kohta, riivas Patendiamet avaldaja õigusi ning avaldajal on põhiseaduse (PS) §-st 15 tulenev õigus pöörduda kohtusse. Patendiga seotud vaidluste lahendamine on reguleeritud PatS §-s 55, mille esimese lõike kohaselt arutatakse patendivaidlusi patendiseaduses sätestatud juhtudel apellatsioonikomisjonis ja kohtus. Seega piirab PatS § 55 lg 1 patendivaidluste lahendamist kohtus ja apellatsioonikomisjonis juhtudega, mil sama seadus seda võimaldab. PatS § 55 lg 2 kohaselt alluvad PatS §-de 47-49 ja 51 ning § 54 lg-te 1, 3, 5 ja 6 kohased hagid ja avaldused ning §-de 50 ja 52 kohased kaebused ja hagid Harju Maakohtule. PatS § 53, § 54 lg 4 ja § 551 kohased hagid alluvad rikkumise toimumise koha järgsele maakohtule. PatS §-s 47
käsitletakse sundlitsentsi saamise hagi, PatS §-s 48 autorsuse vaidlustamise hagi, PatS §-s 49 patendiomaniku ja patendi vaidlustamise hagi, PatS §-s 51 leiutise kasutamisega seotud varalisi vaidlusi, PatS §-s 54 varemkasutamisõiguse tunnistamise hagi, sundlitsentsi saamise hagi, litsentsilepinguga seotud hagi, majandus- või kutsetegevuse mittetakistamise tuvastamise hagi ning patendi osalise või täieliku tühistamise hagi, PatS §-s 53 leiutise õigusvastase kasutamisega setud hagisid, PatS §-s 54 litsentsisaaja hagi rikkujate vastu ning PatS §-s 551 patendiomaniku ainuõiguse rikkumise hagi. Seega on kõikidel juhtudel, mil kohus võimaldab patendivaidlusega seotud hagi esitada otse kohtule, tegemist kas sisuliste küsimustega patentsuse kriteeriumitele vastavuse, patendi kasutamise, selle autori või rikkumise kohta. Kõiki nimetatud hagisid iseloomustab asjaolu, et tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega patendiomaniku/litsentsisaaja ja asjast huvitatud isiku või rikkuja vahel. Ükski otse kohtusse pöördumise võimalustest ei puuduta Patendiameti otsuse vaidlustamist. PatS § 50 käsitleb kaebust Patendiameti otsuse peale patendi väljaandmise kohta ning PatS § 52 lg 2 käsitleb patenditaotleja võimalust patendiameti otsuste vaidlustamiseks. Mõlemal juhul saab Patendiameti otsust kohtus vaidlustada üksnes pärast seda, kui see on läbinud menetluse apellatsioonikomisjonis. PatS § 55 lg 1 ei anna maakohtule pädevust kõnesoleva Patendiameti otsuse vaidlustamiseks otse maakohtus hagita menetluse korras, sest patendiseadus ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus seda ette ei näe. Nimetatud oluliste erisuste tõttu ei saa kohaldada TsMS § 8 lg 2 alusel analoogiat. PatS § 30 lg 1 sätestab, et patenditaotleja võib esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile. TÕAS § 39 lg 1 p 1 sätestab, et apellatsioonikomisjon lahendab tööstusomandi seadustes sätestatud juhtudel taotleja poolt Patendiameti otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi. TÕAS § 3 p 2 kohaselt on taotleja sama seaduse tähenduses isik või selle isiku õigusjärglane, kes on esitanud taotluse tööstusomandi esemele õiguskaitse saamiseks. Sellest on võimalik järeldada, et avaldaja, kellele on patendi õiguskaitse juba antud, kuid kes on selle kaotanud, pole PatS § 30 lg-s 1 nimetatud isik (taotleja). HMS § 2 lg 2 kohaselt ei loeta tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlust haldusmenetluseks. Sätte loogikaga on kooskõlas asjaolu, et patendi kaitse ja menetlemisega seotud vaidlustuste esitamise kord on sätestatud üksnes patendiseaduses ja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses, milles suunatakse patendiseaduses sätestatud vaidlusi lahendama mitte haldus- vaid üldkohtutesse, sätestades sellega teistsuguse menetluskorra halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 mõttes. Patendiseaduse 9. peatükis „Patendiõiguste vaidlustamine ja kaitse“ on püütud ammendavalt reguleerida patendi väljaandmise ja kaitsmisega seotud õiguskaitsevahendeid. Samuti reguleerib TÕAS § 1 lg 1 kohaselt mh tööstusomandi esemete õiguskaitse kohtueelset vaidlustamist apellatsioonikomisjonis. Patendiseaduses ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses ei ole aga sätet selle kohta, et patendi kehtivuse taastamist taotlev isik saaks esitada patendi kehtivuse taastamata jätmise otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile või kohtule. Seega puuduvad juhised selle kohta, kuidas vaidlustada Patendiameti otsust patendi kehtivuse taastamata jätmise kohta. Menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab kohus TsMS § 8 lg 2 järgi sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. PatS § 30 lg-t 1 on võimalik kohaldada praegusele olukorrale. Tegemist on lähedase suhtega, sest avaldajat, kes on kaotanud kehtivuse enda patendile, võib lugeda teatud mõttes taotlejaks, kes soovib patenti taastada. Avaldajat ei saa lugeda TÕAS § 3 p 3 tähenduses patendiomanikuks, sest tema
patendil pole enam õiguskaitset. Avaldaja staatust pole seaduses reguleeritud. Patendiameti otsus patendi kehtivuse taastamata jätmise kohta on analoogne näiteks juhuga, kus taotleja taotleb täiendavat kaitset (PatS § 393 ), kuid Patendiamet jätab taotluse rahuldamata (PatS § 393 lg 5) – sellisel juhul on võimalik Patendiameti otsust apellatsioonikomisjonis vaidlustada. Ka sellise vaidluse esemeks võib olla vähem tasutud või õigel ajal tasumata riigilõiv, sest Patendiamet teeb täiendava kaitse andmisest keeldumise otsuse näiteks juhul, kui taotleja pole tasunud riigilõivu. Apellatsioonikomisjonile kaebamist võimaldavad sätted on praeguse asjaga lähedasemad kui sätted, mis võimaldavad avaldajal pöörduda otse kohtusse, mistõttu on põhjendatud kohaldada analoogia korras PatS § 30 lg-t 1. Avaldajal tuleb seega Patendiameti otsuse vaidlustamiseks PatS § 30 lg 1 ja PatS § 52 lg 1 alusel pöörduda tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poole. TÕAS § 38 lg 2 sätestab, et menetlus apellatsioonikomisjonis on kohustuslik kohtueelne menetlus. Nõustuda ei saa puudutatud isiku seisukohaga, et kaebuse lahendamist apellatsioonikomisjonis ei võimalda PatS § 30 lg 3, mille kohaselt on apellatsioonikomisjonil õigus jätta kaebus rahuldamata või kohustada Patendiametit oma otsust tühistama ja apellatsioonikomisjoni otsuses nimetatud asjaolusid arvestades menetlust jätkama. Menetluse jätkamine võib tähendada ka lihtsalt patendi kehtivuse taastamist registrikande tegemise kaudu. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja võtta avalduse menetlusse. Avalduse põhjenduste kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et avalduse peab esmalt läbi vaatama apellatsioonikomisjon. Avaldaja pöördus pärast maakohtu määruse tegemist
12.septembril 2016 apellatsioonikomisjoni poole, kuid apellatsioonikomisjon lükkas
23.septembri 2016. a otsusega nr 1684-o avaldaja kaebuse tagasi, sest Patendiameti otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise kuulub maakohtu pädevusse. Maakohus jättis tähelepanuta, et patendiseaduses ja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses on sätestatud apellatsioonikomisjoni pädevuse kohta ammendav loetelu, st apellatsioonikomisjon on pädev üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kuna kohustuslik kohtueelne menetlus on PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kui põhiõiguse riive, saab kohustuslik kohtueelne menetlus tulla kõne alla üksnes juhul, kui selline regulatsioon on seaduses selgesõnaliselt sätestatud. Põhiõiguste riive analoogia korras n.ö juurde tõlgendamine ei ole lubatud. Igasugust põhiõiguste riivet tuleb tõlgendada kitsendavalt. Kuna patendiseadusest ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadusest ei tulene apellatsioonikomisjoni pädevust vaadata läbi asjas esitatud Patendiameti otsuse peale esitatud kaebust ja analoogia kohaldamine ei ole põhjendatud, kuulub asja lahendamine PatS § 55 lg 1 järgi maakohtu pädevusse. Maakohus jättis asja lahendades arvestamata Harju Maakohtu 1. juuni 2012. a määruses tsiviilasjas nr 2-12-8402 esitatud põhjendused, mille kohaselt on maakohus pädev vaidlust lahendama.
5.Harju Maakohus võttis avaldaja määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada, mistõttu tuleb jätta määruskaebus TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.
7.Maakohus keeldus TsMS § 371 lg 1 p 3 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmast avaldust, milles avaldaja palus tühistada Patendiameti 11. juuli 2016. a otsuse, millega patendiamet jättis Euroopa patendi nr EP2272676 Eesti registreeringu nr E009705 taastamata. Ühtlasi palus avaldaja taastada talle nimeatud registreeringu järgi kuuluvad õigused. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli avaldajal Patendiameti otsuse vaidlustamiseks pööduda esmalt apellatsioonikomisjoni poole. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
8.Õige on maakohtu järeldus, et otsustades PatS § 42 lg 11 alusel patendi kehtivuse taastamise üle, teostas Patendiamet avalikku võimu, ning jättes patendi kehtivuse taastamata, riivas Patendiamet avaldaja õigusi, mistõttu peab avaldajal olema võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole.
9.Üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevuses, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. See, et tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus ei ole HMS § 2 lg 2 järgi haldusmenetlus haldusmenetluse seaduse mõttes, ei tähenda iseenesest veel seda, et halduskohus ei võiks olla pädev tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise vaidlustamise korral vaidlust lahendama. HMS § 2 lg 2 järgi ei kohaldu küll tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetluses mh haldusmeneltuse seaduse 5. ptk-s sätestatud vaidemenetlus, kuid halduskohtu pädevus tuleneb siiski HKMS § 4 lg-st 1, mille järgi on pädev halduskohus, kui tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlust reguleerivas seaduses ei ole sätestatud kaebuste ja vaidluste lahendamiseks erikorda. Patendivaidluste puhul võib HKMS § 4 lg-s 1 sätestatust erinev menetluskord ja kohtupädevus tuleneda patendiseadusest ja tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadusest.
10.PatS § 55 lg 1 järgi arutatakse patendivaidlusi patendiseaduses sätestatud juhtudel apellatsioonikomisjonis ja kohtus. Kuigi patendiseaduses ei ole selgelt sätestatud, et patendivaidluste lahendamise pädevus on erinevalt HKMS § 4 lg-s 1 sätestatud üldreeglist antud üldkohtule, järeldub see PatS § 55 lg-st 2, mille järgi alluvad patendiseaduses nimetatud patendivaidlused Harju Maakohtule või rikkumise toimumise koha järgsele maakohtule. Samuti tuleneb see PatS § 55 lg-st 3, mille kohaselt lahendab kohus patendivaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades patendiseaduses sätestatud erisusi. Seega on patendiseaduses nimetatud patendivaidluste lahendamiseks sätestatud teistsugune menetluskord HKMS § 4 lg 1 mõttes, mis välistab neil juhtudel halduskohtu pädevuse.
Patendiseaduse kohaselt saab kohtule esitada hagi sundlitsentsi saamiseks (PatS § 47), autorsuse vaidlustamiseks (PatS § 48), patendiomaniku ja patendi vaidlustamiseks (PatS § 49), autori õiguste kaitseks (PatS § 51), leiutise õigusvastasest kasutamisest tulenevate nõuete esitamiseks (PatS § 53) ning muude isikute õiguste kaitseks PatS § 54 tähenduses. PatS § 42 lg 11 alusel tehtud Patendiameti otsuse vaidlustamise kohta kohtus aga vastav säte puudub.
11.Lisaks kohtule lahendab patendivaidlusi patendiseaduses sätestatud juhtudel PatS § 55 lg 1 järgi ka apellatsioonikomisjon. Seejuures on menetlus apellatsioonikomisjonis TÕAS § 38 lg 2 järgi järgi kohustuslik kohtueelne menetlus. Siiski ei ole patendiseaduses sätestatud, et kõigi patendivaidluste puhul on kohtueelne menetlus apellatsioonikomisjonis kohustuslik. Apellatsioonikomisjoni pädevus on sätestatud TÕAS §-s 39, mille esimese lõike järgi lahendab apellatsioonikomisjon tööstusomandi seadustes sätestatud juhtudel Patendiameti otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi ja asjast huvitatud isiku ja taotleja või omaniku vahelisi vaidlusi (vaidlustusavaldusi). Patendiseadusest tulenevalt on apellatsioonikomisjonil patendivaidluse lahendamise pädevus kahel juhul: PatS § 52 lg 2 järgi on apellatsioonikomisjon pädev lahendama patenditaotleja kaebust Patendiameti otsusele ja PatS § 50 järgi patendi vaidlustusavaldust Patendiameti väljaantud patendi tühistamiseks. Muid juhtumeid, sh PatS § 42 lg 11 alusel Patendiameti tehtud otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist esmalt apellatsioonikomisjonionis ei ole patendiseaduses otseselt sätesatatud.
12.Eeltoodut arvestades nentis maakohus õigesti, et patendiseaduses on PatS § 42 lg 11 alusel tehtud patendiameti otsuse vaidlustamise kord sätestamata. Kui aga HKMS § 4 lg-st 1 erinevat menetluskorda seaduses sästestatud ei ole, on sama sätte kohaselt avalik-õiguslikust suhtest tulenevat vaidlust pädev lahendama halduskohus. Seega ei ole vaidlusaluse Patendiameti otsuse vaidlustamise kord kolleegiumi hinnangul seaduses reguleerimata ning puudub vajadus kohaldada analoogia korras patendiseaduses sätestatud vaidlustamiskorda, nagu tegi ekslikult maakohus. Isegi kui vaidlusaluse Patendiameti otsuse vaidlustamise kord ja kohtupädevus ei oleks seaduses sätestatud ja kohtupädevuse üle tuleks otsustada vaieldavale suhtele lähedast suhet reguleerivat sätet kohaldades TsMS § 8 lg 2 mõttes, ei saa kohus analoogia korras lähedast sätet kohaldades asuda seisukohale, et seaduses otsesõnu sätestamata juhul tuleb isikul enne kohtusse pöördumist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Kolleegim nõustub määruskaebuse väitega, et kohtueelse kohustusliku menetluse juhtumid peavad tulenema selgelt seadusest ning kui seadusandja ei ole selgelt sätestanud kohustuslikku kohtueelselt menetlust, ei saa kohus analoogiat kohaldades laiendada kohustusliku kohtueelse menetluse juhtumeid. Sellega riivaks kohus PS §-s 15 sätestatud igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Õige ei ole aga avaldaja seisukoht, et apellatsioonikomisjoni pädevuse puudumise korral on PatS § 55 järgi asja lahendamiseks pädev maakohus. Viidatud säte reguleerib kolleegiumi hinnangul maakohtu pädevust üksnes patendiseaduses selgelt sätestatud juhtudel ja seda ei saa käsitada kohtupädevuse üldnormina kõigi Patendiameti haldusaktide vaidlustamiseks, mida Patendiamet on patendiseaduse alusel teinud.
13.Ülalmärgitud põhjendustel asus maakohus vääralt seisukohale, et avaldajal tuleb vaidluse lahendamiseks pöörduda kohustusliku kohtueelse menetluse läbiviimiseks apellatsioonikomisjoni poole ning seejärel saab avaldaja esitada avalduse apellatsioonikomisjoni otsuse vaidlustamiseks maakohtule. Sellest hoolimata keeldus
maakohus lõppjäreldusena õigesti avaldust menetlusse võtmast, mistõttu tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata. Avaldus tuleb jätta TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata, kuna maakohus ei ole pädev asja lahendama.
14.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Jõustus Riigikohtu 22.02.2017 määruses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2016. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-16-12145 muutmata, muutes määruse õiguslikke põhjendusi.