Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 5. jaanuar 2017, Tartu 3-14-53219
Haldusasi
Kalle Kauba kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 7. detsembri 2015. a otsus Tallinna Vangla ja Kalle Kauba apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Kalle Kaup Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata Kalle Kauba kaebus, mis puudutab perioodi 30. august 2011 kuni 12. oktoober 2011.
2.Rahuldada Tallinna Vangla ja Kalle Kauba apellatsioonkaebused osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 7. detsembri 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega mõista Kalle Kauba kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitis 100 eurot.
4.Kanda Kalle Kauba kasuks välja mõistetud hüvitis M.K. (K.) arvelduskontole nrga XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
5.Jätta Kalle Kauba apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 20 eurot kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 6. veebruar 2017).
1.Kalle Kaup esitas 13. oktoobril 2014 (registreeritud samal kuupäeval) Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses nõuetele mittevastavates tingimustes hoidmisega. Kaebaja hinnangul oli kambris liiga vähe isiklikku ruumi, kambri valgustus oli kehv, ei võimaldatud sportida, jalutusboks oli liiga väike ja seal puudus spordiinventar, taotlejal olid seljahädad, aga ta ei saanud teha vajalikke harjutusi. Lisaks ei saanud taotleja end ka piisavalt pesta.
Tallinna Vangla jättis 12. detsembri 2014. a otsusega nr 5-18/14/27941-5 kahju hüvitamise taotluse perioodi 13. oktoober kuni 28. mai 2011 osas rahuldamata ning tagastas kahju hüvitamise taotluse perioodi 2. juuli 2008 kuni 12. oktoober 2011 osas läbivaatamatult.
2.Kalle Kaup esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks summas 10 eurot iga päeva eest, mil ta viibis mittenõuetekohastes tingimuste perioodil 30. august 2011 kuni 28. mai 2012, kokku seega 2700 eurot. Kaebaja hinnangul oli tal liiga vähe isiklikku ruumi. Kaebaja ei saanud tegeleda spordiga. Kaebajal olid probleemid seljaga, kuid tal puudus võimalus teha vajalikke harjutusi. Jalutusboks oli liiga väike ning seal puudus spordiinventar. Pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, see tekitas juurde täiendavat niiskust. Kaebaja sai pesta end vaid korra nädalas. Kambris puudus soe vesi. Kamber oli kehvasti valgustatud.
3.Tartu Halduskohtu 7. detsembri 2015. a otsusega rahuldati K. Kauba kaebus osaliselt ning mõisteti kaebaja kasuks välja 426 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebuse osas, mis puudutas halba ventilatsiooni ja kambritesse paigaldatud tugiposte, mille arvelt oli kambrite põrandapind väiksem, kuna kaebaja ei olnud nimetatud osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4).
3.2.Kaebaja viibis perioodil 30. august 2011 kuni 28. mai 2012 kambrites, kus enamikel päevadest oli kambrites põrandapinda alla 3 m2 isiku kohta, seda kokku 213 päeval.
3.3.Halduskohus leidis, et kaebajale oli tagatud VangS § 55 lg-s 2 tulenev nõue ja ta sai viibida värskes õhus ühe tunni päevas. Jalutusboksis ei olnud korraga nii palju kinnipeetavaid, et see võinuks häirida jalutuskäigul viibimist. 15 m2 suurune jalutusboks on piisav jalutuskäigu tegemiseks.
3.4.Halduskohus leidis, et kambri põrandapinnast tuleb välja arvata tualeti põrandapind, kuid mööbli alla jäävat põrandapinda ei ole kambri põrandapinnast põhjendatud maha arvata.
3.5.Kambrites oli nõuetele vastav valgustus. Vangla tagas kaebajale võimaluse käia ühel korral nädalas duši all. Vahistatu staatuse tõttu ei saanud vangla tagada kaebajale võimalust tegeleda spordiga sellises mahus, nagu viimane soovis.
3.6.Halduskohus mõistis kaebajale iga mittenõuetekohases kambris veedetud päeva eest mittevaralise kahju hüvitist 2 eurot päeva eest, seega kokku 426 eurot. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel vabastatud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Kaebaja ei ole perioodi 30. august 2011 kuni 12. oktoober 2011 osas tähtaegselt Tallinna Vangla poole pöördunud. Kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud ka varasemalt: 7. juunist 2. juulini 2001 ja 2. juulist 2008 30. märtsini 2010. Seega pidi kaebaja koheselt Tallinna Vanglasse paigutamisel aru saama sellest, et kinnipidamistingimused võivad tema õigusi rikkuda ja talle kahju tekitada. Kaebaja ei viibinud tervet seda perioodi ühesugustes tingimustes.
4.2.Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tualeti alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu
9.detsembri 2015. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-st 18.
4.3.Kaebaja ei ole vaidlustanud oma kinnipidamistingimusi põrandapinda puudutavas osas ühegi nõude ega taotlusega enne, kui Euroopa Inimõiguste Kohus tegi 19. detsembril 2013 lahendi asjas Tunis vs Eesti. Kui kaebaja oleks reaalselt tundnud, et vanglas valitsevad tingimused rikuvad tema õigusi, oleks ta võtnud meetmeid, et enda olukorda parandada.
5.1.Halduskohus mõistis kaebajale välja ebaproportsionaalselt väikese hüvitise.
5.2.Halduskohus oleks pidanud arvesse võtma ka päevi, mil kaebaja viibis kambrites, kus isiklikku ruumi oli 2,99 m2.
5.3.Kambri põrandapindalast tuleb välja arvutada ka mööbli alla jääv pind. Kambris nr 314 olid ka tugipostid.
5.4.5. märtsil 2012 jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus, mistõttu kaebaja ei olnud sellest kuupäevast alates enam vahistatu.
5.5.Vangla oli teadlik sellest, et neil on ülerahvastatuse probleem. Vangla oleks pidanud kaebajale tagama sportimise võimaluse. Halduskohus ei ole arvestanud sellega, et kaebajal on selg haige ja ta vajas rohkem ruumi ja liikumisvõimalust.
6.Tallinna Vangla vastuses palutakse K. Kauba apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:
6.1.Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et üldse kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas.
6.2.Mööbli alla jäävat põrandapinda ei tule kambri põrandapinnast maha arvata. Mööbel on kambri sisustuselement.
6.3.Kaebaja oli 5. märtsist 28. maini 2012 vastuvõturežiimil. Ka siis ei ole isikule väljaspool kambrit oma osakonnas ette nähtud liikumiseks vaba aega.
6.4.Kaebaja ei viidanud vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kordagi enda seljahädale ega võimatusele teha võimlemisharjutusi, mistõttu ei ole kaebaja selle nõude osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
6.5.Kambri nr 314 ühes nurgas oli seina kõrguses välja ulatuv eend, mis hõlmab kambrist 0,16 m2. Seega kui see kambri põrandapinnast (16,4 m2) maha arvata, ei vähenda see märkimisväärselt kambri põrandapinda.
7.K. Kauba vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata ja põhjendatakse seda järgnevalt:
7.1.Kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas oli jätkuv toiming, mistõttu on kaebus perioodi 30. august kuni 12. oktoober 2011 osas esitatud tähtaegselt. Kaebaja viibimised Tallinna Vanglas 2001. a ja 2008. a-st kuni 2010. a-ni ei ole asjassepuutuvad, kuna siis viibis ta kambrites, kus oli üle 23 m2.
7.2.Kambri põrandapinnast tuleks maha arvata tualeti ja mööbli alla jääv pind.
7.3.Kaebaja pöördus probleemi teadvustamiseks oma kontaktisiku poole, kuid see ütles, et teda ei saa mujale paigutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kaebuse tähtaegsust (osa I), seejärel lahendab apellatsioonkaebused ning esitab seejärel oma lõppseisukohad (osa III). I
9.Esmalt peatub ringkonnakohus kaebuse tähtaegsuse küsimusel. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebust ei saa tähtaegseks lugeda perioodi 30. august kuni 12. oktoober 2011 osas.
10.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 13. oktoobril 2014. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast,
millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tuginedes sellele sättele ei saa kaebust 30. augusti kuni
12.oktoobri 2011 osas lugeda tähtaegselt esitatuks.
11.Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid samas on märkinud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. juuni 2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13; Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13–14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja järelikult hakkas koheselt nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3; samuti HKMS § 46 lg 4) tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud juba märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks ilmselgelt ebamõistlik ning vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade kehtestamise eesmärgiga. Taoline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise alguses aru sellest, et toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3 kuni 10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda isikule võimalus jõuda oma õiguste rikkumises selgusele. Kolm aastat peab selleks ilmselgelt piisav aeg olema.
12.Praeguses asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu antud soovitusest, mille järgi „[k]ui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. juuni 2015. a 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates on väga keeruline määratleda seda, millal toimus kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise, kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures varieerus pidevalt ka kambrites olnud kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust selle määratlemisel, kui suur oli konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus selliseid ümberpaigutamisi ja kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning nende muutujatega võib kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes kinnipidamistingimustes (nt valgustuse, ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla praktiliselt võimatu määratleda seda, millal konkreetselt on toimunud „oluline muudatus kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist teise paigutati, vaid hulgast muudest tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne). Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest.
13.Kuigi halduskohus on leidnud, et kaebus on eelnevalt viidatud perioodi osas olnud tähtaegne, ei ole halduskohtu seisukoht ringkonnakohtule siduv. Õigus ja kohustus kontrollida kaebuse
tähtaegsust lasub ringkonnakohtul ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel, kuna kaebuse tähtaegne esitamine ja kohustusliku kohtueelse menetluse õigeaegne läbimine on kaebuse üks lubatavuse eelduseid (HKMS § 47 lg 1 ls 2; vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 29. aprilli 2009. a määrus nr 3-3-1-19-09, p 12). Sellest tulenevalt on kaebus perioodi 30. august kuni 12. oktoober 2011 osas lubamatu ning tuleb seetõttu tulenevalt HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata.
14.Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et juba kohtueelses menetluses tagastas vangla hüvitamisnõude selle perioodi osas, kuna pidas selles osas nõude esitamise tähtaega ületatuks. Seega oli kaebajale kohtumenetluses läbivalt teada vangla seisukoht, et selle perioodi osas on nõue mittetähtaegne. Kui kaebaja oleks olnud seisukohal, et tähtaja möödalaskmiseks esinesid mõjuvad põhjused, oleks ta seda kohtumenetluse kestel eelduslikult väljendanud. Seda kaebaja teinud ei ole. Ta on olnud läbi kohtumenetluse seisukohal, et kaebus on tähtaegne (vt nt tl 93–98) ning ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad. Kujunenud olukorras tõlgendab ringkonnakohus HKMS §-i 124 selliselt, et kui kaebaja on olnud ekslikul seisukohal tähtaja kulgemahakkamise alguse osas ning nõude mittetähtaegne esitamine on ilmselgelt tingitud sellest ning pole mingeid viiteid sellele, et tähtaja möödalaskmiseks võis olla mingeid ennistamist tingivaid mõjuvaid põhjuseid, ei ole kohtul vajalik anda sellisele kaebajale võimalust menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks see eesmärgipärane, kuna on ilmne, et tähtaja möödalaskmist ei saanud tingida mingid takistused, vaid selle põhjuseks oli üksnes ekslik arusaam tähtaja kulgemahakkamisest. Ennistamiseks võimaluse andmine oleks aga selgelt vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuna pikendaks oluliselt asjas otsuse tegemise aega – nimelt tuleks lisaks kaebajale tähtaja ennistamise taotlemiseks võimaluse andmisele anda seejärel võimalus ka vastustajale selles küsimuses oma seisukoha kujundamiseks. Täiendav töö vajalike menetlusdokumentide koostamiseks takistaks vastavalt ka teistes kohtu menetluses olevates asjades kiiremini lahendini jõudmist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. aprilli 2016. a otsuse p 14). Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale võimaluse andmine menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks ei ole käesoleva haldusasja tehiolusid arvestades vajalik. Vajadusel saab kaebaja ennistamist tingivad asjaolud välja tuua ringkonnakohtu otsust vaidlustades.
15.Seega jääb kaebus perioodi 30. august 12. oktoober 2011 osas läbi vaatamata ning sisuliselt lahendab ringkonnakohus kaebust vaid 13. oktoobri 2011 kuni 28. mai 2012 osas. II
16.Järgmisena võtab ringkonnakohus seisukoha kambri suuruse mõõtmise osas. Vastustaja on seisukohal, et kambri põrandapinnast ei tule tualeti alla jäävat pinda maha arvata. Kaebaja seevastu leiab, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata nii tualeti kui ka mööbli alla jääv põrandapind. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) märkis 20. oktoobri 2016. a otsuse Muršić vs Horvaatia (avaldus nr 7334/13) p-s 114, et kambris olev tualett tuleb kambri üldisest põrandapinnast välja arvata, samas kui mööbli alla jääv pind tuli siiski arvesse võtta. Tuginedes sellele seisukohale on väär vastustaja seisukoht, et kambri põrandapinnast ei tuleks maha arvata kambris oleva tualeti põrandapinda. Mis puudutab mööbli alla jäävat pinda, siis tuginedes eelnevalt viidatud EIK-i lahendile ei ole selle mahaarvamine kambri põrandapinnast põhjendatud.
17.Kaebaja on väitnud, et mõningates kambrites, kus ta viibis, olid tugipostid ning needki vähendasid kambri põrandapinda. Tallinna Vangla väidab vastu, et talle teadaolevalt ei olnud mitte üheski kambris, kus kaebaja viibis, tugiposte. Lisaks on vastustaja vastuses kaebaja
apellatsioonkaebusele selgitanud, et kambris nr 314 oli ühes nurgas seina kõrguses välja ulatuv eend, mis hõlmab kambrist 0,16 m2 suuruse pinna, mis aga ei vähenda märkimisväärselt kambri pinda. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda vangla vastuses, mis puudutab kambrites olevaid poste. Seetõttu võib kaebaja sellekohaseid väiteid pidada põhjendamatuteks.
18.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kui kaua ja milline oli kaebaja isiklik ruum kambrites perioodil, mille osas on kaebus esitatud tähtaegselt.
19.Käesoleva otsuse põhjenduste I osas leidis ringkonnakohus, et kaebust saab tähtaegseks lugeda vaid perioodi 13. oktoober 2011 kuni 28. mai 2012 osas.
20.Perioodil 13. oktoober 2011 kuni 4. märts 2012 oli kaebaja vahistatu staatuses ning 5. märtsist
28.maini 2012 oli kaebaja paigutatud vastuvõtuosakonda, mis tähendab, et sisuliselt ei muutnud kaebaja suhtes kohaldatud režiim tema vastuvõtuosakonda paigutamise järgselt. Seega tuleb antud asjas arvestada järgnevat põhimõtet, mille kohaselt, kui isik oli vanglas 2,5 m2–3 m2 kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12).
21.Kaebaja viibis nimetatud perioodil ka kambrites, mille põrandapind jäi alla 2,5 m2, st kaebaja oli 57 päeva jooksul kambrites, kus isiklikku ruumi oli 2,45 m2. Sellised tingimused olid vastuolus ka toona kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-ga 6, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kambrites, mille põrandapind jäi vahemikku 2,5–2,99 m2 viibis kaebaja kokku 143 päeva (tl 58–59p). Selle perioodi jooksul oli kaebaja 95 päeva kambris, mille põrandapind ühe isiku kohta oli 2,50 m2; 1 päeva kambris, kus isiklikku ruumi oli 2,82 m2; 25 päeva kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,93 m2; 42 päeva kambrites, kus isiklikku ruumi oli 2,99 m2. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu otsuses öelduga, mille kohaselt halduskohus ei võtnud hüvitise määramisel arvesse päevi, mil põrandapind isiku kohta oli 2,99 m2, kuna see on nii minimaalselt alla 3 m2. Tuginedes eelnevalt mainitule, tuleb ka selliseid päevi hüvitise määramisel arvesse võtta, aga see võib olla üks faktor, mis mõjutab väljamõistetava hüvitise suurust. Viidatud perioodidel viibis kaebaja ka kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli üle 3 m2, st 8 päeva kambris, kus isiklikku ruumi oli 3,74 m2 ja 1 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta isiklikku ruumi oli 3,53 m2.
22.Ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), viitab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud see kuigi intensiivne probleem. Kuigi kaebaja on väitnud vastupidist ja öelnud, et suunas vangla tähelepanu valitsenud olukorrale juba vangistuses viibides, nähtub Tallinna Vangla vastusest kaebaja esitatud kahju hüvitamise taotlusele (vt tl 22, p 29), et vangla dokumendihaldusprogrammi kohaselt ei ole kaebaja esitanud ühtegi märgukirja või selgitustaotlust. Seega on tõendamata kaebaja väide, et ta püüdis oma olukorda juba Tallinna Vanglas viibimise ajal parandada.
23.Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Sellest tulenevalt ei pea kohus otsuses asuma
asjakohast põhjendust väga ulatuslikumalt esitama. Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust mõjutavad.
24.Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. Kaebaja väited muude väidetavate puuduste osas on halduskohus ja vastustaja ümber lükanud. Apellatsioonkaebuses on kaebaja küll väitnud, et kambrite ruumikitsikus ja sporditegemise võimaluse puudumine takistasid tal tegemast seljale mõeldud harjutusi, mis arst talle määras. Vastustaja on leidnud, et seljaprobleeme puudutavas osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Ka vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 33–35) on kaebaja märkinud, et sporditegemise võimaluste puudumise tõttu ei saanud ta teha seljale vajalikke harjutusi. Samas ei nähtu kaebaja seisukohast seda, kuidas see halvendas tema tervislikku seisundit, seda enam, et kaebajale oli vajalikul määral ja arvestades tema suhtes kehtinud režiimi tagatud piisavad võimalused enda liigutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud väide pigem seotud ruumikitsikuse ja sportimistingimustega kui kaebaja selja tervisliku seisundi halvenemisega. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 100 eurot. III
25.Eeltoodust tulenevalt kuulub Tallinna Vangla ja Kalle Kauba apellatsioonkaebused osaliselt rahuldamisele. Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab kaebajale hüvitiseks välja 200 eurot.
26.Kaebuse esitamisel oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud, kuid apellatsioonkaebuse esitamisel jätkati kaebajale menetlusabi andmist 48,22 eurot ulatuses ning kaebaja tasus riigilõivu 20 eurot (tl 169). Ringkonnakohus mõistab kaebajale kahju hüvitisena välja 100 eurot, seega rahuldab ta nõude (10 eurot iga mittenõuetekohastes tingimustes viibitud päeva eest; kokku jäi menetlusse 229 päeva, seega saaks maksimaalne hüvitis olla 2290 eurot) 4,4% ulatuses. Kuna kaebus rahuldati niivõrd väikses ulatuses, oleks ringkonnakohtu hinnangul vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ebamõistlik, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 11). Välja mõistetav hüvitis tuleb kanda M.K. (K.) arvelduskontole nr-ga
XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.