Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 23. detsember 2016, Tallinn 3-16-1410
Haldusasi
M.M. kaebus Tallinna Vangla toimingute (pakis saadetud kalendermärkmiku ja märkme-paberite ära võtmine ning 14.05.2016 läbiotsimisel "olmeprügi" ära võtmine) õigusvastasuse tuvastamise, märkmepaberite tagastamiseks kohustamise ning Tallinna Vangla 9. juuni 2016 vaideotsuse nr 5-15/16/200-2 tühistamise nõuetes.
Asja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja: M.M. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Kerli Lubja
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M.M. kaebus osaliselt ning tuvastada, et Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes 24. mail 2016 toimunud läbiotsimise käigus kambrist nr 314 olmeprügi hulgas kolme papitüki ära võtmises, oli õigusvastane. Muus osas jätte kaebus rahuldamata.
2.Mõista Tallinna Vanglalt M.M. kasuks välja menetluskulu 3 (kolm) eurot ja 75 senti. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 23. jaanuaril 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vanglas 25. aprillil 2016 koostatud akti (tl. 7) kohaselt võeti M. M.le saadetud kirjast ära post-it märkmepaberid, 3. mail 2016 koostatud akti (tl. 8) kohaselt aga teise kirjaga samale isikule saabunud kalendermärkmik. 24. mai 2016 akti (tl. 9) kohaselt võeti kambri nr 341 läbiotsimisel muuhulgas ära olmeprügi.
2.M.M. esitas Tallinna Vangla direktorile vaide, milles taotles, et eelnimetatud aktide alusel temalt ära võetud post-it paberid, kalendermärkmik, tühjad plastmasstopsid ja papitükid talle tagastataks. 9. juuni 2016 vaideotsusega nr 5-15/16/200-2 (tl. 12) jättis Tallinna Vangla vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised: post-it paberid on kontoritarve, mille omamine on Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.18 kohaselt kinni peetavale isikule keelatud; kalendermärkmiku omamine on kinni peetavale isikule keelatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.50 kohaselt, sest kõvade kaantega või spiraalköites kalendermärkmiku läbi otsimine on ajamahukas ning sinna vahele peidetud keelatud eseme võivad jääda avastamata; topsikute ja papitükkide omamine on keelatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.39 kohaselt, kuna asjade hoidmine karpides takistab kambrite efektiivset läbiotsimist ja jälgimist; kinnipeetavale isikule piisab toiduainete hoidmiseks kahest lubatud säilituskarbist.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
3.M.M. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla toimingute, mis seisnesid maksikirjas saadetud kalendermärkmiku ja märkmepaberite ära võtmises ning 24. mail 2016 toimunud läbiotsimisel "olmeprügi" ära võtmises, õigusvastasuse tuvastamist ning märkmepaberite tagastamiseks kohustamist, samuti Tallinna Vangla 9. juuni 2016 vaideotsuse nr 5-15/16/200-2 tühistamist. Kaebaja taotles ka Tallinna Vangla kodukorra punktide 7.1.39 (osalist), 7.1.18 ja 7.1.50 tühistamist, ent nende nõuete osas on kaebus
26.septembri 2016 määrusega (tl. 20) tagastatud.
4.Esiteks heidab kaebaja ette, et esemete ära võtmise aktid ei sisalda ühtki sellise toimingu põhjendust ega viidet toimingu aluseks olevatele normidele. Teiseks ei nõustu kaebaja vaideotsuses esitatud põhjendusega post-it paberi ohtlikkuse kohta, selgitades, et sama hästi on kambri uksesilm võimalik katta mistahes paberitükiga, kui see hambapasta, seebi või süljega katta. Kaebuse täienduses toob kaebaja ka välja, et on saanud sarnastele post-it paberitele kirjutatud märkmeid vanglateenistuse ametnikelt, samuti on pesumajast tulnud riidepakil peal nimi kirjutatud kleeplindile ning kleepmassiga on kaetud ka näiteks lubatud toiduainete või hügieenitarvete pakendietiketid. Viidates kirjavahetusele Eesti Keele Instituudiga, leiab kaebaja, et märkmepaberi näol pole tegemist kontoritarbe, vaid kirjatarbega.
5.Kaebaja ei nõustu ka vaideotsuses esitatud põhjendusega, et kalendermärkimik kuulub keelatud esemete hulka, selgitades, et talle on korduvalt saadetud raamatuid, mis oma köite poolest on samasugused. Kaebaja hinnangul ei saa kalendermärkmiku ära võtmist seega õigustada viitega selle köitele. Kaebaja selgitab, et vajab kalendermärkmikku ja märkmepabereid igapäevases õppes ja töös.
6.Kaebaja märgib, et olmeprügina ära võetud pakendid olid kõik soetatud vangla vahendusel ning tõsiseltvõetavaks ei saa pidada vangla väidet, et kilekottides olevaid asju on lihtsam läbi otsida kui topsikutes olevaid. Kaebaja toob ka välja, et erinevalt kilekottidest saab karpe või topsikuid kapis üksteise peale asetada, mistõttu on kapp rohkem korras, mis omakorda hõlbustab läbiotsimist. Ka selgitab kaebaja, et papitükke kasutab ta lõikelauana, et mitte lõigata sibulat otse laua peal ning ilma ära võetud topsikuta pole tal lahtilõigatud sibulat kusagil hoida, samuti on karpi paratamatult vaja või hoidmiseks, sest originaalpakendis või sulab paari päeva jooksul kasutamiskõlbmatuks. Ka toob kaebaja välja, et topsikut on vaja žileti loputamiseks kuumas vees Asjakohatuks peab kaebaja vaideotsuses tehtud viidet karpide topeltpõhjadele, kuna tegemist oli vangla poest ostetud toiduainete pakenditega.
7.Kaebuse täienduses on kaebaja taotlenud, et kohus tuvastaks, et temalt asjad ebaseaduslikult ära võtnud vanglateenistuse ametnikud on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Samuti on kaebaja hinnangul distsiplinaarsüüte toime pannud vangla direktor, kehtestades vangla kodukorras ilmselgelt ebamõistlikke piiranguid kinnipeetavale lubatud asjade osas. Samuti leiab kaebaja, et vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätted on põhiseadusega vastuolus osas, milles need annavad vanglateenistusele õiguse hinnata pakiga saabunud asjade väärtust ning õiguse otsustada asi hävitada. 22. novembril 2016 esitatud täiendavas seisukohas on kaebaja muuhulgas taotlenud ka seda, et tuvastatakse Tallinna Vangla poolt pärast tema suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist talle antud infoleht selle kohta, milliseid esemeid võib kinnipeetavale kirjas saata.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Tallinna Vangla vaidleb M. M. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Märkmepaberite ja kalendermärkmiku osas selgitab vastustaja, et vangla kodukorra punktist 7.1.18 tulenevalt on üldjuhul kontoritarvete omamine kinni peetavale isikule keelatud, kuna nende läbi otsimine on keerukas ning neid on võimalik kasutada pisikeste keelatud esemete (nt. nõel, narkootilised ained) peitmiseks. Vastustaja toob ka välja, et kleepmassi sisaldavaid esemeid saab kasutada keelatud esemete kleepimiseks raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, vangla vara kahjustamiseks ning piltide, plakatite ja dekoratsioonide ülesriputamiseks. Ka toob vastustaja välja, et vangla kodukorra punktiga 7.1.24 on keelatud esemed, mille eesmärgipärane kasutamine eeldab pindade, ehituselementide vms kinni katmist. Vastustaja selgitab, et kalendermärkmik ning märkmepaberite blokk on sellised esemed, milliste vahele on hõlbus peita vanglas keelatud esemeid või aineid ning veendumaks, et kirjaga saadetav ese ei sisalda keelatud esemeid, tuleks vanglateenistusel kontrollida iga lehekülg eraldi, samuti tuleks veenduda, et märkmiku kaante sisse või vahele ei ole peidetud keelatud väiksemõõtmelisi esemeid. Vastustaja toob ka välja, et kinni peetaval isikul on võimalik vangla kauplusest soetada valget kirjapaberit, kaustikuid ja joonistusplokke. Vastustaja hinnangul ei saa kalendermärkmikku samastada raamatuga, sest raamatute saatmist maksikirjaga on vangla erandina lubanud vangistuse eesmärkide täitmise huvides.
9.Vastustaja rõhutab, et VangS § 66 lõigete 1 ja 2 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul pädevus keelatud esemete avastamisel nimetatud kinnipeetava valdusest eemaldada. Samuti selgitab vastustaja, et VSkE § 70-72 sätetest ei tulene, vanglale kohustust akti märkida viidet
konkreetsele õigusaktile (nt vangla kodukorra punktile) ega kohustust esitada aktis äravõtmise kohta põhjendused.
10.Vastustaja selgituse kohaselt olid võeti M. M. olmeprügi hulgas ära võetud tühjad pakendid, topsid ja papitükid, keelatud vangla kodukorra p 7.1.39kohaselt, kuna nende läbi otsimine on keerukas ning iseäranis topeltseinte või –põhjadega mahutitesse on lihtne peita keelatud esemeid, samuti on karbid reeglina tugevamast materjalist ning teravate nurkade või servadega, mida saab kasutada isikute ründamiseks. Vastustaja selgitab, et vangla on tunnistanud lubatavaks omada piisavas koguses sihtotstarbelisi karpe ning tagab kinnipeetavatele ühtlasi toidunõud, milliseid on samuti võimalik kasutada igapäevatoiminguteks ja toidu tarbimiseks ning hoiustamiseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja põhjendused ning hinnanud esitatud tõendeid, leian, et M. M. kaebus on põhjendatud vaid osaliselt. Tallinna Vangla on 24. mail 2016 toimunud läbiotsimisel kaebajalt õigusvastaselt ära võtnud 3 papitükki, mille kohta on kaebaja vaides selgitanud, et kasutas neid lõikelaudadena. Nimetatud esemete ära võtmise vajalikkust ei ole vastustaja suutnud adekvaatselt põhjendada ei vaideotsuses ega kohtumenetluses. Seevastu ülejäänud vaidlusaluste esemete (post-it märkmepaberid, kalendermärkmik, topsikud) ära võtmine oli õiguspärane.
12.Vaidlust pole selles, et ajal, mil kaebajale saadetud maksikirjadest võeti ära post-it märkmepaberid (tl. 7) ning kalendermärkmik (tl. 8), samuti ajal, mil toimus läbiotsimine, mille käigus võeti kaebaja kambrist ära olmeprügina defineeritud esemed (tl. 9), viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 90 lõikest 1 ning § 15 lõike 2 punktist 3 tulenevalt on vahistatule keelatud muuhulgas asjad, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. VangS § 15 lõikes 2 on niisiis loetletud keelatud esemete kategooriad üldtunnuste alusel. Sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 on antud seadusega keelatud esemete kategooriate täpsema sisustamise õigus vastavalt justiitsministrile, kes on seda teinud 30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSE) §-s 641 ning vanglateenistusele. See tähendab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole kantud keelatud asjade loetellu, kuid mis vastavad VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimustele. Kuna vanglateenistusel ei ole seadusest tulenevalt määruse andmise õigus, saab vanglateenistus vahistatule või kinnipeetavale asju keelata haldusaktiga. Selliseks haldusaktiks on antud juhul haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 2 mõttes üldkorraldusena käsitatav Tallinna Vangla kodukord.1 Kinnipeetav või vahistatu, kes leiab, et vangla kodukorra säte rikub tema subjektiivseid õigusi, saab vastava sätte vaidlustada vanglateenistusele esitatud vaides ning selle rahuldamata jätmise korral halduskohtule esitatavas tühistamiskaebuses. Käesoleval juhul püüdis M.M. taotleda kaebusega ka Tallinna Vangla kodukorra punktide 7.1.18, 7.1.39 ja 7.1.50 tühistamist, ent selles osas on kaebus 26. septembri 2016 määrusega (tl. 20) tagastatud, kuna kaebaja ei olnud ses osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Seetõttu on käesoleva vaidluse seisukohast
asjassepuutumatud kaebaja need väited, mis seonduvad Tallinna Vangla kodukorra sätete õigusvastasusega. Vangla kodukorra näol on tegemist kehtiva üldkorraldusega, mis kehtib sõltumata tema võimalikust õigusvastasusest kuni kehtetuks tunnistamiseni. Seoses vastavas osas kaebuse tagastamisega ei ole kodukorra sätete tühistamise nõue käesoleva vaidluse esemeks. Ekslik on siiski kaebaja seisukoht, nagu oleks kinnipeetavale (ja vahistatule) keelatud esemete täpsema loetelu kehtestamine ministri määruse või vanglateenistuse haldusaktiga iseenesest põhiseadusega vastuolus. Ei põhiseaduse §-st 32 (omandiõigus), §-st 19 (õigus vabale eneseteostusele) ega ühestki muust põhiseaduse sättest ei saa teha järeldust, et kinnipeetavale keelatud esemete üksikasjalik loetelu peaks sisalduma seaduses. Põhiseaduse § 32 teise lõike teises lauses sätestatuga, mille kohaselt tuleb omandiõiguse kitsendused sätestada seaduses, on igati kooskõlas kinnipeetavale ja vahistatule keelatud esemete määratlemine üldtunnuste alusel seaduses ning see ei välista neile üldtunnustele vastavate esemete üksikasjalikumate loendite kindlaks määramist määruse või haldusaktiga. Juhul kui isik leiab, et mõni VSE §-s 641 nimetatud ese ei vasta VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimusele, saab ta tugineda selle sätte alusel temal asja ära võtmist või asja andmisest keeldumist vaidlustades VSE vastava sätte põhiseadusvastasusele. Kui isik ei ole rahul vangla kodukorra sättega, saab ta taotleda selle tühistamist. Käesoleval juhul on vangla põhjendanud kaebajalt kõigi vaidlusaluste esemete ära võtmist viitega Tallinna Vangla kodukorra sätetele. Kuna nende sätete õiguspärasus ega kehtivus käesolevas asjas vaidluse all olla ei saa, tuleb järgnevalt hinnata seda, kas esemed, mis kaebajalt ära võeti, on vangla kodukorra kohaselt keelatud esemeks.
13.Nõustun Tallinna Vangla seisukohaga, et post-it märkmepaberid ning kalendermärkmik, mis saadeti kaebajale maksikirjas, on käsitatavad keelatud esemetena Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.18 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetavale (ning vangla kodukorra punkti 1.3 kohaselt käib see ka vahistatu kohta) keelatud kunsti- ja kontoritarbed, välja arvatud nimetatud sättes sõnaselgelt loetletud esemed. Asjaolu, et VangS § 741 p 3 kohaselt on vahistatule lubatud pakis saata muuhulgas kirjatarbeid, sealhulgas pabereid, ei välista teatud liiki kirjatarvete ja paberitena kvalifitseeruvate esemete keelamist, kui selleks on adekvaatne põhjendus. Pean adekvaatseks vangla põhjendust, et liimiribaga post-it märkmepaberite läbi otsimine seal sees võimalike keelatud esemete või ainete leidmiseks on aeganõudev ja keeruline. Kontrollimaks, ega märkmepaberi liimipindade vahele pole peidetud pisikesi teravaid esemeid või mingisuguseid keelatud aineid, tuleks selline märkmepaberipakk lahti lammutada. On tõsi, et vangla poolt näitena toodud mälukaardi tõhus peitmine post-iti märkmepaberi liimiribade vahele on raske, küll aga ei saa seda öelda näiteks õhukeste ja väikeste (ja sealjuures painduvate) terade vms kohta. Selliste märkmepaberiblokkide läbi otsimine ja keelatud esemete puudumise tuvastamine pole võimatu, ent on ebaproportsionaalselt aeganõudev. Pidades silmas seda, et kinnipeetaval on võimalik vangla kaudu soetada kirjapaberit ja –blokke, on tal igal juhul olemas mõistlik alternatiiv liimiribaga post-it märkmepaberitele ning kirjalike märkmete tegemine ei ole oluliselt takistatud. Asjaolu, et sellises märkmepaberiblokis on võimalik peita pisikesi, ent ohtlikke ja keelatud esemeid, on piisav põhjus, mis õigustab sellise eseme keelamist ning muude vangla poolt välja toodud põhjenduste hindamine pole seetõttu ka vajalik. Siiski, mis puudutab kaebaja etteheiteid nendele vangla põhjendustele, mis seondusid post-it märkmepaberitega kambri seinte lubamatut katmist, keelatud esemete kleepimist raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse või uksesilma kinni katmist, siis see, et samasuguseid pahandusi oleks võimalik kinnipeetavatel teha ka muude nende käsutuses olevate esemetega (nagu näiteks pakendite liimiribaga etiketid), ei
tähenda, et liimiribaga märkmepaberite omamine peaks olema lubatav. Vangla turvalisuse tagamiseks on oluline, et kinnipeetavatel ja vahistatutel oleks igasuguste pahanduste tegemiseks võimalikult vähe võimalusi ning et vanglateenistusel oleks efektiivselt võimalik teostada kinnipeetavate üle kontrolli. See tõhus kontroll eeldab muuhulgas võimalust teostada võimalikult kiirelt ja efektiivselt läbiotsimisi ning leida üles keelatud esemed. Vastustajal on õigus selles, et mida rohkem on kinnipeetaval asju ning mida ajamahukam on nende läbi otsimine, seda väiksem on järelevalvemeetmete (sh. läbiotsimise) efektiivsus.
14.Eeltooduga samadel põhjustel oli õiguspärane ka kalendermärkmiku ära võtmine. Vanglateenistusel on arvestatavad kogemused vangla julgeoleku tagamisel ning vangla selgitusega, et sedalaadi märkmike kaante vahele on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid ning raskendada seeläbi oluliselt nende leidmist, tuleb nõustuda. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et kalendermärkmik sarnaneb oma tunnustelt raamatutele, mida ometi kinnipeetavatele lubatakse, siis selles osas on vastustaja õigesti selgitanud, et tegelikult kaasnevad sarnased ohud ka raamatutega, ent raamatute omamist peetakse võimalikuks põhjusel, et raamatute lugemisega kaasnev positiivne mõju kinnipeetavale kaalub üles nende omamisega ja nendesse keelatud esemete peitmisega kaasnevad ohud. Kalendermärkmiku omamisel raamatuga võrreldavaid positiivseid mõjusid pole ning kalendermärkmiku asemel saab kinnipeetav talle vajalikud ja meelepärased ülestähendused teha kirjapaberile või -blokkidesse, mida on võimalik soetada vangla vahendusel.
15.Märkmepaberite ja kalendermärkmiku ära võtmisel ei olnud vanglateenistuse ametnikul kohustust vastavasse akti märkida asjade ära võtmise põhjendust. Keelatud eseme ära võtmine on toiming, mille põhjendamisele ei laiene haldusakti põhjendamise nõuded. Toimingu puhul võib põhjendused esitada hiljem, kas puudutatud isiku nõudmisel, vaideotsuses või kohtumenetluse käigus. Kalendermärkmiku ja märkmepaberite ära võtmise aktid vastavad VSE §-s 71 sätestatud nõuetele, ära võetud esemeid on neis piisavalt kirjeldatud, et selguks nende iseloom ning oleks võimalik hinnata, kas need kuuluvad keelatud esemete hulka.
16.Seevastu ei saa nõuetekohaseks pidada 24. mail 2016 läbiotsimise käigus koostatud akti. Nimetatud akti kohaselt on ära võetud muuhulgas olmeprügi. Sõna „olmeprügi“ ei kirjelda leitud eset nii nagu seda nõuab VSE § 71 lg 1 p 1. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et kirjeldada tuleb iga leitud eset selliselt, et leitud esemed oleksid identifitseeritavad. Kõnealusest aktist ei selgu, millised esemed nimetatud olmeprügi hulka kuulusid. Kuna vastustaja ei ole esitanud muid andmeid ega kaebaja poolt vaides esitatud sellekohasele väitele vastu vaielnud, siis pole antud juhul siiski vaidlust selles, et niinimetatud olmeprügina võeti kaebajale kuulunud asjadest ära kaks tühja võitopsi ning veel kaks topsi, mis arusaadavalt olid olnud mingisuguste toodete pakendiks ning kolm pappalust, mis pärinesid samuti teatud toidukaupade (kalafileed) pakenditest.
17.Eelnimetatutest kõigi topside ära võtmise õiguslikuks aluseks on Tallinna Vangla sisekorraeeskirja punkt 7.1.39, millest tulenevalt ei tohi kinnipeetaval olla muid asjade hoiustamiseks mõeldud anumaid, mahuteid ja kotte, peale vanglateenistuse loal või vanglateenistuse poolt väljastatud koti, viie kilekoti, kuni kahe mitte rohkem kui 1-liitrise mahtuvusega plastikust säilituskarbi ning veefiltreerimiskannu, seebikarbi, hambaharjakarbi ja proteesikarbi. Kaebajalt läbiotsimisel olmeprügi hulgas ära võetud karbid ei kuulu eelnimetatud kategooriate hulka ning seega on need käsitatavad keelatud esemetena. Kuigi vangla
sisekorraeeskirja vastava sätte tühistamise nõude osas on kaebus tagastatud ning see pole seega käesoleva kohtuasja esemeks, möönan siiski, et antud juhul ei saa asjakohaseks pidada vangla selgitust, et topside keelamine on vajalik ka selleks, et vältida neist tekkivate kildude kasutamist enese või teiste vigastamiseks. Selles osas on kaebaja õigesti märkinud, et vähemalt vaides nimetatud pehmest plastikust võitopse enda või teiste vigastamiseks kasutada on ebareaalne. Samuti ei saa selliste vanade tootepakendite puhul eriti tõsiseltvõetavaks pidada argumente, mis puudutavad anumate topeltpõhjasid ja -seinu. Küll on vastustaja aga põhjendatult viidanud sellele, et selliste anumate keelamine on vajalik vangla julgeoleku tõhusa tagamise ning kiirete ja efektiivsete läbiotsimiste teostamise huvides. Küsimus polegi tegelikult niivõrd erinevates topsikutes, karpides ja muudes anumates endis, vaid selles, et mida rohkem kinnipeetaval selliseid on, seda rohkem on tal võimalik neis hoida igasuguseid asju, mille läbi otsimine on aeganõudev ning millisel juhul suureneb võimalus, et sinna hulka peidetud keelatud esemeid ei leita. Seega vangla kodukorra punktist 7.1.39 tuleneva mahutite omamise piirangu eesmärk on tegelikult vähendada põhimõtteliselt kinnipeetava juures hoitavate asjade ja ainete (sh. toiduainete) hulka, et vajadusel saaks läbiotsimine toimuda kiirelt ja efektiivselt. Selles osas on vastustaja õigesti leidnud, et kodukorras nimetatud kuni liitrise mahutavusega karp või kaks karpi on kinnipeetava toiduainete hoidmiseks piisavad, arvestades, et kinnipeetavatele tagatakse täielik toitlustamine ning lisaks võib vangla poest soetatud kaupu hoida ka nende originaalpakendites.
18.Küll aga ei leidu ei vaideotsuses ega vastustaja poolt kohtule esitatud seisukohtades mistahes adekvaatset põhjendust sellele, miks võeti olmeprügina ära papitükid, mida kaebaja kasutas enda väitel lõikelauana. Kaebusest ja selle täiendustest selgub, et tegemist oli kalafilee pakendist pärit libeda pealispinnaga papp-alustega. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud ning kuivõrd asjade ära võtmise aktis olmeprügi hulka kuuluvaid esemeid täpsemalt kirjeldatud ei ole, siis ei saa seda pidada vaidluse all olevaks küsimuseks. Selliste papp-aluste näol ei ole ühelgi juhul tegemist Tallinna Vangla kodukorra punktis 7.1.39 nimetatud esemetega, kuna need ei ole ette nähtud (ja neid pole ka võimalik kasutada) asjade hoiustamiseks. Samuti ei selgu, kuidas võiksid mõistlikus koguses selliste papp-aluste olemasolu ohustada vangla julgeolekut, muuta raskemaks tõhusa järelevalve teostamist vms. Kaebaja enda selgitus, et sellist alust saab kasutada näiteks sibula vms toiduaine lõikamiseks, on loogiline. Samuti võib selline alus vajalik olla näiteks leivaviilu aetamiseks söögikorra ajal vms. Arvestades seda, et kambris on üldse võimalik midagi lõigata kas lusika ääre või plastikust kööginoaga, on ilmne, et lõigatav toiduaine (nt. kaebaja näites nimetatud sibul) on vaja asetada kõva sileda pinna peale ning puhtuse seisukohast on iseenesest mõistlik kasutada lõikamiseks mingisugust puhastatavat alust, mitte lõigata otse laua peal. Seetõttu ei saa õigustada nende papitükkide ära võtmist ka Tallinna Vangla kodukorra punktiga 7.1.50, kui kinnipeetav on leidnud vastavale asjale mõistliku ja loogilise kasutuse, millele mõistlikku alternatiivi tegelikult ei ole.
19.Vaideotsuse tühistamise nõue tuleb rahuldamata jätta, kuna eraldivõetuna see kaebaja õigusi ei riku. Toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue (sh. papp-aluste ära võtmise osas) ei olnud vaidemenetluse esemeks, ent kohtule esitatud kaebuses kaebaja papp-aluste tagastamiseks kohustamist ei taotlenud. Seega ei saa vaideotsuse õiguspärasust selles osas käesolevas kohtuotsuses hinnata. Märkmepaberite tagastamiseks kohustamise nõude rahuldamata jätmise osas oli vaideotsus aga juba eeltoodud põhjustel igal juhul õiguspärane.
20.Põhjendamatud on kaebaja etteheited seoses Tallinna Vangla poolt kaebajale esitatud informatiivse kirjaga (tl. 47), kus on loetletud esemed, mida kinnipeetavale kirjaga saata võib. Selle kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga ning sellele tuginedes ei saa vanglateenistus ühtki kaebajale kirjas saadetud eset edaspidi ära võtta. Asja ära võtmise alus peab siiski tulenema VangS § 15 lõikest 2.
21.Kaebaja taotlus kontrollida ära võetud esemete hindamist ning nende hävitamise otsustamist käsitleva regulatsiooni põhiseaduspärasust, on põhjendamatu, kuna antud sätted ei ole vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Papp-aluste ära võtmise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas nende hilisem hävitamine oli lubatud või mitte ning nende hävitamine ei saanud kaebajale põhjustada mingeid täiendavaid piiranguid ega kahju võrreldes nende ära võtmisega. Ülejäänud esemete osas oli nende ära võtmine õiguspärane ning märkmepaberite tagastamiseks kohustamise nõue on põhjendamatu sõltumata sellest, mida vanglateenistus nende ära võetud märkmepaberitega edaspidi tegi.
22.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõike 2kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskuluks on 15 euro suurune riigilõiv. Kaebuse võib lugeda rahuldatuks umbes 1⁄4 ulatuses, mistõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista veerand tasutud riigilõivust ehk 3 eurot ja 75 senti. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.