AV ja MN kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.01.2013 vastutusotsuse nr 13-7/210-5 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – AV ja MN, volitatud esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti, volitatud esindaja Aiki Meister
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AV ja MN apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
29.11.2016 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta AV ja MN apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 28.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-13-837 muutmata.
2.Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-13-837 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 07.02.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/2102-52 kohustati A2B Grupp OÜ-d tasuma maksustamisperioodi 01.01.2011-30.04.2011 eest sotsiaalmaksu 10 001,63 eurot, tulumaksu 4161,22 eurot, erijuhtude tulumaksu 10 742,77 eurot, töötuskindlustusmakseid 1246,34 eurot, kohustuslikku kogumispensioni makset 367,77 eurot ning käibemaksu 9112,40 eurot. Maksuhaldur jõudis maksuotsuses järeldusele, et A2B Grupp OÜ ei rentinud tööjõudu M OÜ-lt. Poolte vahel sõlmitud tööjõurendi leping on formaalne ja koostatud tagantjärele. M OÜ ei olnud reaalselt tegutsev äriühing. Seega peab tööjõumaksud tasuma A2B Grupp OÜ. Maksu- ja Tolliameti 10.01.2013 vastutusotsusega nr 13-7/210-5 kohustati MN ja AV tasuma A2B Grupp OÜ maksuvõlga summas 39 853,08 eurot. Äriühingu maksuvõlg põhines MTA 07.02.2012 maksuotsusel. MN oli A2B Grupp OÜ juhatuse liige 17.05.200703.11.2011 ning AV 16.10.2008-03.11.2011. Samuti olid nad mõlemad perioodil 12.08.201015.12.2010 M OÜ juhatuse liikmed. MN ja AV tegevus viis äriühingu raamatupidamises sisendkäibemaksu arvestuses fiktiivsetel tehingutel põhinevate arvete kajastamisele, äriühingust maksuvabalt rahaliste vahendite väljaviimisele fiktiivsete arvete põhjal ning äriühingu töötajatele töötasude, millelt ei tasutud tööjõumakse, tasumisele. Juhatuse liikmete tegevus viis maksupettuse toimepanemisele. Juhatuse liikmed olid teadlikud, et A2B Grupp OÜ ja M OÜ vahel sõlmitud tööjõurendi leping oli fiktiivne. MN ja AV omasid M OÜ Swedbank AS-s asuva arvelduskonto käsutamise õigusi kuni 28.02.2012, omades sellega kontrolli äriühingu üle ka pärast VI juhatuse liikmeks saamist.
2.AV ja MN esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes MTA 10.01.2013 vastutusotsuse nr 13-7/210-d tühistamist. Kaebuse põhjendused: 1) A2B Grupp OÜ-l maksuvõlga ei tekkinud. M OÜ andis A2B Grupp OÜ-le rendile 11 töötajat. Arusaamatu on, millele tuginedes väidab maksuhaldur, et töötajatel oli töösuhe tegelikult A2B Grupp OÜ-ga. Töötajad kinnitasid, et neil on tööleping sõlmitud just M OÜ-ga ning viimane maksis neile palka. Ekslik on maksuhalduri väide, et keegi töötajatest ei olnud kohtunud M OÜ juhatuse liikme VI-ga. Asjaolu, et töötasu maksis VI, on kinnitanud töötajad KH ja CK. VI oli teadlik, kus tema töötajaid kasutatakse ning andis korraldusi neile töötasude maksmiseks, kinnitades seejuures oma allkirjaga väljamakse aluseks olevaid dokumente. VI sai juhatuse liikmeks ajal, mil töötajatega olid töölepingud juba sõlmitud. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et tööandja kohustusi täitis tegelikult A2B Grupp OÜ. VI on oma tegutsemist M OÜ-s maksuhaldurile kinnitanud 05.11.2011 seletuses. A2B Grupp OÜ ei saa vastutada teise äriühingu maksukohustuse mittetäitmise eest; 2) maksuhaldur ei väida, et renditeenuse osutamise leping oli näilik tehing, vaid leiab, et A2B Grupp OÜ-l oli majanduslik huvi osaleda maksupettuses. Samas on maksuhaldur maksustanud M OÜ töötajatele tehtud väljamaksed nõnda, justkui A2B Grupp OÜ oleks teinud väljamakseid tööandjana. Näiliku tehingu korral oleks maksu- ja vastutusotsuses tulnud viidata maksu määramise õigusliku alusena maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg-le 4 või §-le 84. Viitamist õiguslikule alusele ei saa asendada väitega fiktiivsete arvete kasutamise või maksupettuses osalemise kohta;
2(8)
3-13-837 3) maksuhaldur leiab, et M OÜ-l puudus majandustegevus, kuid ei ole põhjendanud, mida ta peab silmas mõiste „majandustegevus“ all; 4) MN juhatuse liikme volitused lõppesid 17.05.2010. Maksumenetluses esitati maksuhaldurile tõendid selle kohta, et juhatuse liikme volituste tähtaeg oli kolm aastat ning neid ei pikendatud. Maksuhaldur leiab, et juhatuse liikme volitused pikenesid A2B Grupp OÜ 2010. a majandusaasta aruande allkirjastamisega 20.05.2011. Igal juhul ei olnud MN juhatuse liige 17.05.2010-20.05.2011. Samas ei nõustu kaebaja maksuhalduri seisukohaga volituste pikenemise osas. Maksuhaldur tugineb alusetult Riigikohtu 08.10.2008 otsusele nr 3-2-1-65-08. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, kes koostas majandusaasta aruande, mida isikud allkirjastasid. Aruanne esitati ettevõtjaportaali kaudu, mis nõuab kõikide nende isikute allkirja, kes on kantud äriregistrisse juhatuse liikmena. Kuigi MN omas 10.09.201021.07.2011 M OÜ e-maksuameti kasutamise õigusi, tema deklaratsioone ei esitanud. Teadmata on, miks uus juhatuse liige volitusi ei tühistanud; 5) eeltoodu kehtib ka AV kohta, v.a volituste lõppemine; 6) maksuvõla tasumine peab toimuma äriühingu vara arvel. Vastutusotsuses tuleb näidata, et maksuvõla sissenõutavaks muutumise ajal oli äriühing majanduslikult suuteline maksukohustust täitma. Kui see nii ei olnud, ei saanud juhatuse liikmete võimalik kohustuste rikkumine kuidagi maksukohustuste tasumist mõjutada.
3.Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde.
4.Tallinna Halduskohus jättis 17.12.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.06.2015 otsusega halduskohtu 17.12.2014 otsuse ning saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohtu otsus tühistati HKMS § 199 lg 2 p-dele 2 ja 3 tuginedes, kuna halduskohus ei olnud tõendeid uurinud ega otsust olulises osas põhjendanud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 28.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) maksuhaldur on nii A2B Grupp OÜ suhtes koostatud 07.02.2012 maksuotsuses kui kaebajate suhtes koostatud 10.01.2013 vastutusotsuses ja 15.03.2013 vaideotsuses piisavalt põhjendanud, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes jõuti järeldusele, et A2B Grupp OÜ ja M OÜ vahel 08.12.2010 sõlmitud tööjõurendi lepingu puhul oli tegemist näiliku tehinguga, mis tuleb MKS § 83 lg 4 kohaselt jätta maksustamisel arvesse võtmata ning tegelikult olid väidetavalt M OÜ-lt renditud töötajad töösuhtes A2B Grupp OÜ-ga. Kohus nõustus maksuhalduri põhjenduste ja järeldustega ega pidanud vajalikuks neid otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2); 2) põhjendatud ei ole kaebajate etteheide, et maksuhaldur ei ole tõendanud M OÜ-l majandustegevuse puudumine. Reaalse majandustegevusega kahe äriühingu vahel on tegemist juhul, kui tuvastatud asjaolud kinnitavad, et äriühingud on tegutsenud iseseisvalt. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine. MKS § 83 eesmärk on vältida olukorda, kus reaalseid tehinguid tegevad maksukohustuslased saaksid tugineda maksuarvestuses näilikke tehinguid kajastavatele dokumentidele selleks, et tegelik maksukohustus jääks lõppkokkuvõttes mõnele sellisele isikule, kes seda ei täida ning kellelt suure tõenäosusega reaalselt ei ole võimalik selle täitmist nõuda. A2B Grupp OÜ on osalenud maksupettuses, mille sisuks oli töötajatele palga maksmiseks fiktiivse vahelüli kasutamine, eesmärgiga jätta väljamakstud töötasude deklareerimise ja maksude kinnipidamise kohustus varatule majandustegevuseta äriühingule;
3(8)
3-13-837 3) MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebajad ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et M OÜ poolt A2B Grupp OÜ-le tööjõurendi teenuse osutamine oleks olnud tõeline. Kuna maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole üldjuhul võimalik sellise pettuse tõendamine otseste tõendite alusel, ei saa maksuhaldurile ette heita maksupettuse sisuks olnud üksikute asjaolude tõendamata jätmist; 4) maksuhaldur on vastutusotsuse p-des 5 ja 6 nõuetekohaselt tuvastanud asjaolud, mis kinnitavad kaebajate vastutuskohustuse tekkimist A2B Grupp OÜ maksuvõla eest. Maksuhaldur leidis õigesti, et kaebajad rikkusid MKS § 8 lg-s 1 sätestatud deklareerimisja tasumiskohustust ning kaebajate õigusvastane tegevus on põhjuslikus seoses A2B Grupp OÜ maksuvõla tekkimisega. Kaebajate vastuväiteid on maksuhaldur põhjalikult käsitlenud nii vastutusotsuse lehekülgedel 23-30 kui ka vaideotsuse lehekülgedel 13-15.
6.AV ja MN taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu 28.03.2016 otsuse tühistamist ning uue otsusega kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohus rikkus tõendite hindamata jätmisega oluliselt menetlusõigust. Halduskohus piirdus kohtuotsuses õigusnormide ja kohtupraktika väljatoomisega ning lühidalt vastutusotsuse sisu refereerimisega. Kohtuotsuse põhjendavas osas puudub tõendite analüüs. Otsusest ei nähtu, kuidas ja milliste tõendite alusel halduskohus veendus, et maksuhaldur on faktilised asjaolud tuvastanud õigesti. Kaebajad on vaidlustanud asjaolu, et M OÜ-l puudus majandustegevus. Samuti ei ole arvestatud asjas kogutud ja tõendatud asjaoludega, et isikutel olid M OÜ-ga sõlmitud kehtivad töölepingud ning sellega, et vastustaja ei ole töölepingute näilisust tuvastanud ega tõendanud. Kaebajad juhtisid tähelepanu sellele, et kuigi A2B Grupp OÜ-l oli kasutuses kolm pangakontot, pööras maksuhaldur sissenõude vaid ühele neist. Seega ei ole maksuhaldur teinud kõike endast olenevat, et vähendada kaebajate vastutust maksuvõla eest. Kohtuotsus ei vasta HKMS § 165 lg 1 p-de 1 ja 2 nõuetele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja väidetega. Kohus märkis alusetult, et kaebajad ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et tööjõurendi teenuse osutamine oli tõeline. Kohus ei arvestanud sellega, et maksukohustuslase võimalused tõendada tehingute toimumist olukorras, kus maksuhaldur nende toimumises kahtleb, ammenduvad üldjuhul tehingupoolte kinnituste, maksumenetluses antud seletuste ja kohtumenetluses antud ütlustega. Seega tuleb kohtul hinnata ka ütlustes esinevaid vastuolusid, veendumaks, et need ei ole põhjustatud inimlikest eksimustest sündmuste meenutamisel või on seletatavad muul eluliselt usutaval viisil. Kohtunik ei olnud asja läbivaatamisest huvitatud. Kohtuistungil ei esitanud ta pooltele ühtegi küsimust ega uurinud ühtegi tõendit; 2) maksuhaldur ei ole tõendanud, et M OÜ-l puudus majandustegevus. Vaidlus puudub selles, et M OÜ oli registreeritud äriregistris, omas käibemaksukohustuslase numbrit ning töötajad töötasid kehtivate töölepingute alusel. Majandustegevust ei välista asjaolu, et juhatuse liige on andnud menetluse ajal erinevaid seletusi. Kohus ei ole neid seletusi hinnanud. Hindamata on jäetud ka VI allkirjastatud dokumendid raha saamise kohta ja muud dokumendid. Asjas on tõendatud, et teenuse osutamine oli võimalik, kuna M OÜ-s olid tööl töötajad kehtivate töölepingutega; 3) oletuslik on maksuhalduri väide, et tegelikult täitis tööandja kohustuse A2B Grupp OÜ läbi juhatuse liikmete, kelleks olid kaebajad. A2B Grupp OÜ-l puudus nende töötajatega töösuhe ja vastupidist pole maksuhaldur tõendanud. Samas on tõenditena olemas töölepingud ning tööjõurendi leping. Pelgalt asjaolust, et töötajatele maksti välja töötasu M 4(8)
3-13-837 OÜ rahalistest vahenditest A2B Grupp OÜ ruumides, ei anna alust väita, et tegemist oli A2B Grupp OÜ töötajatega. Kaebaja on selgitanud, miks osteti tööjõurenti ja miks loobuti töötajate palkamisest. Põhjuseks oli majanduslik otstarbekus. Kaebajad on esitanud halduskohtule tõendid selle kohta, et maksuhaldur nõuab sama käibemaksu M OÜ-lt. Olukorras, kus maksuhaldur väidab tehingute mitte toimumist, on see põhjendamatu. Järelikult on maksuhalduri seisukohad ühe ja sama käibe osas vastuolulised. Halduskohus ei hinnanud VI seletusi kogumis teiste asjas kogutud tõenditega. Paljasõnaline on maksuhalduri väide, et kõik M OÜ raamatupidamisdokumendid olid A2B Grupp OÜ juhatuse liikmete käsutuses. Asjaolu, et VI ei olnud maksuhaldurile kättesaadav, ei saa tõlgendada kaebajate kahjuks. Kaebajad on esitanud tõenditena dokumendid, mis on VI allkirjastatud. Seega on tõendatud, et VI tegutses M OÜ nimel ja täitis juhatuse liikme ülesandeid. Asjaolu, kuidas lepinguosaliste kokkuleppel toimus töötajatele raha väljamaksmine, ei saa mõjutada maksustamist. Kaebajad olid endised M OÜ juhatuse liikmed ning seepärast olid nad pangakonto volitatud kasutajad. Pärast osade müüki ja juhatuse liikme volituste lõppemist kaebajad pangakontosid ei kasutanud. Vastupidist ei ole maksuhaldur tõendanud; 4) maksuhaldur ei ole tehingute näilikkust tõendanud. Töötajad on kinnitanud, et neil on töösuhe M OÜ-ga. Rendisuhe ei saa olla näilik olukorras, kui maksuhaldur ei ole tõendanud töölepingute näilikkust. Kohus on jätnud hindamata kohtuistungil kaebajate poolt ette kantud tõendi – 13.05.2011 vaatlusprotokolli, mille kohaselt maksuhaldur tuvastas, et A2B Grupp OÜ ruumides tegutsesid mitmed äriühingud ning ruumides oli peale A2B Grupp OÜ töötajate ka teiste äriühingute töötajaid. Samuti on hindamata kaebaja väide, et RV töötas jaanuaris ja veebruaris 2011 R Oy-s ja teda kasutati A2B Grupp OÜ-s. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud talle RBR-i poolt tasu maksmist. Selline ebavõrdne kohtlemine on arusaamatu; 5) halduskohus ei ole põhjendanud ega kontrollinud, kas maksuhaldur on õigesti tuvastanud MKS § 83 lg 4 ja § 84 kohaldamise eeldused. Väites, et tööjõurendi teenuse osutamist ei ole toimunud ning tööandjaks oli tegelikult A2B Grupp OÜ, tulnuks maksuhalduril maksuja vastutusotsuses viidata ka maksusumma määramise õiguslikule alusele. Maksuhaldur peab tõendama maksueelise saamise ja A2B Grupp OÜ tahtluse saada maksueelist. Antud maksu- ja vaideotsuse puhul ei ole nimetatud nõuded täidetud. Kohus ei ole õiguslikult põhjendanud ega viidanud tõenditele, millest järelduks, et M OÜ ei tegutsenud enda nimel ja arvel, s.o iseseisvalt. Maksuhaldur ei ole väitnud, et sõlmitud töölepingud olid näilikud ning pole tuvastanud, kelle vahel oli tegelik töösuhe; 6) kohus ei võtnud seisukohta MN väite osas, et ta ei olnud ajavahemikul jaanuar kuni märts 2011 A2B Grupp OÜ juhatuse liige. Kaebaja esitas maksumenetluses tõendid selle kohta, et tema juhatuse liikme volituste tähtaeg oli kolm aastat ning volitusi ei pikendatud. Maksuhaldur leiab, et juhatuse liikme volitused pikenesid äriühingu 2010. aasta majandusaasta aruande allkirjastamisega 20.05.2011. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, kes koostas majandusaasta aruande, mida isikud allkirjastasid. Samuti jättis maksuhaldur tähelepanuta, et majandusaasta aruanne esitati ettevõtjaportaali kaudu, mis nõuab majandusaasta aruande esitamisel kõikide äriregistrisse kantud isikute poolt dokumentide allkirjastamist. Puudub osanike otsus juhatuse liikme ametiaja pikendamiseks ning juhatuse liikme nõusolek juhatuse liikmena jätkamiseks. Maksuhaldur ei ole tuvastanud asjaolusid, mis tõendaksid, et MN oleks ajavahemikul 01.01-31.03.2011 juhatuse liikmena tegutsenud. MN sai novembrist 2009 kuni märtsini 2011 töötasu R Oy-st ning alates märtsist 2011 kuni 2012 juunini oli ta isapuhkusel. Kaebaja ei olnud A2B Grupp OÜ tegevusega igapäevaselt kursis, teda sidusid äriühinguga eelkõige omanikuna tehtud investeeringud. Ülesannete täitmiseks kasutati tööjõurenti. A2B Grupp OÜ kontor asus samas asukohas R Oy, A OÜ, S OÜ ja D OÜ kontoritega, mistõttu ei pruukinud töötajad mõista, millise äriühingu 5(8)
3-13-837 juhtimisega MN tegeleb. Ebatäpne on kolmandate isikute väide, et MN andis neile üle M OÜ palgaraha. Paljasõnalised on maksuhalduri väited, et kaebaja oli teadlik tööjõurendi lepingute fiktiivsusest. Kuigi kaebaja omas 10.09.2010-21.07.2011 M OÜ e-maksuameti kasutamise õigust, tema deklaratsioone ei esitanud; 7) halduskohus ei võtnud seisukohta kaebajate väidete osas, et maksuotsusega on tööjõumakse määratud 6264,94 euro võrra enam. Kuna maksuhaldur maksustab kassast tehtud väljamakset summas 40 154,13 eurot tulumaksuga, jääb arusaamatuks, kuidas maksuhaldur tuvastas palgaväljamaksetena märtsis 2011 6413,98 eurot ja aprillis 2011 3305,85 eurot, s.h millistest äriühingu rahalistest vahenditest need väljamaksed tehti. Töötajatele tehtud palgaväljamakseid maksustatakse kassapõhiselt, maksuhaldur on antud juhul selle vastu eksinud. Märtsis ja aprillis 2011 tehtud väljamaksetelt ei saanud tööjõumaksusid arvestada. Seega on valesti määratud ka intress; 8) halduskohus jättis tähelepanuta kaebajate väite, et maksude arvestuses on vead. Erinevus maksuhalduri ja kaebajate arvestuse vahel on 10,74 eurot; 9) maksuhaldur ja kohus ei ole tuvastanud kaebajatel süü olemasolu. Kaebajad ei ole esitanud maksudeklaratsioonides ebaõigeid andmeid ega ole maksukohustust varjanud. Tõendatud ei ole, et kaebajate tegevus oli suunatud sellele, et vältida maksuvõla tasumist. Maksuhaldur pole tuvastanud ega tõendanud, kes olid need A2B Grupp OÜ töötajad, kellele kaebajad sularahas palka maksid.
7.Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Maksuhaldur jääb maksuotsuses, vastutusotsuses ja vaideotsuses avaldatud seisukohtade juurde ega nõustu kaebajate väidetega halduskohtu poolsete kohtumenetlusnormide rikkumiste osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Halduskohus ei ole kohtumenetluse norme rikkunud ning on HKMS § 165 lg-t 2 nõuetekohaselt rakendanud. Nõustudes vastutus- ja vaideotsuse põhjendustega ei pidanud halduskohus hakkama vastavat põhjendust kordama. Ka ei olnud kohtul kohustust hakata uuesti lahti kirjutama tõendite analüüsi. Kui kohus nõustub maksuhalduri poolt tõenditele antud hinnanguga, ei pea ta seda oma otsuses kordama. See nähtub selgelt eelviidatud sättest. Kaebajad ei ole apellatsioonkaebuses täpsustanud, millised maksuhalduri poolt vastutus- ja vaideotsuses käsitlemata tõendid on halduskohus jätnud hindamata. Ainsana on kohtumenetluse ajal toimikusse lisandunud kaebajate poolt 17.11.2014 esitatud dokumendid: VI allkirjaga dokumendid (tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid, arved ning kassa sissetuleku ja väljamineku orderid). Ringkonnakohus leiab, et kogumis teiste tõenditega ei lükka need ümber maksuhalduri poolt tehtud järeldusi. Maksuhaldur on oma haldusaktides piisavalt põhjalikult analüüsinud kõiki maksustamise aspektist olulisi asjaolusid. Seejuures on maksuhaldur vastanud kaebaja vastuväidetele. Leides, et tööjõurendi leping on fiktiivne, järeldas maksuhaldur loogiliselt ka seda, et M OÜga sõlmitud töölepingud olid fiktiivsed. Töötajatel oli tegelik töösuhe A2B Grupp OÜ-ga. Ainuüksi asjaolu, et töölepingutes oli tööandjaks märgitud M OÜ, ei saa tõendada vastupidist. Eriti olukorras, kus maksuhaldur on tuvastanud, et eelnimetatud äriühingul majandustegevus puudus. Seda kõike on kaebajatele selgitanud ka halduskohus oma otsuses. Viite puudumine MKS § 83 lg-le 4 või §-le 84 ei ole puuduseks, mis tooks kaasa vastutusotsuse tühistamise. 6(8)
3-13-837 Tuginedes HKMS § 165 lg-le 2, ei pidanud halduskohus maksuhalduriga nõustudes võtma seisukohta küsimustes, kas M OÜ-l puudus majandustegevus, kas tehingud olid fiktiivsed, kellega oli töötajatel töösuhe, kas A2B Grupp OÜ omas kontrolli M OÜ üle, kas kaebajad tegutsesid tahtlikult ning kas MN oli ajavahemikul jaanuar kuni märts 2011 juhatuse liige.
10.Asjaolu, et maksuhaldur nõuab väidetavalt sama käibemaksu ka M OÜ-lt ei ole vastutusotsuse õiguspärasuse hindamisel oluline. Nimetatud maksunõude põhjendatust hinnatakse M OÜ-ga seotud maksumenetluses.
11.Kaebajad on esitanud maksude omapoolse arvestuse ning leidnud, et erinevus maksuhalduriga on 10,74 eurot. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et kaebajate arvutuskäik ei ole selles osas jälgitav ega kontrollitav. Lisaks tuginevad kaebajad väitele, et maksuhaldur on osaliselt teostanud topeltmaksustamist, sest maksuhaldur on ettevõtlustuluna tulumaksuga maksustanud äriühingu kassast välja läinud 40 154,13 eurot ning samaaegselt tööjõumaksudena 2011. a märtsis ja aprillis tehtud väljamakseid summas 6412,98 eurot ja 3305,85 eurot. Jaanuari- ja veebruarikuu osas on maksuhaldur töötasudeks makstud summad ettevõtlustulust maha arvanud. Kaebaja heidab ette, et maksuhaldur ei ole tuvastanud tegelikku kassajääki ja ei ole märkinud, millistest rahalistest vahenditest töötajatele palk välja maksti. Ringkonnakohus leiab, et maksuhalduri arvestust ei ole alust pidada õigusvastaseks. Jaanuaris ja veebruaris 2011 maksis A2B Grupp OÜ kassast M OÜ-le sularahas välja 54 674 eurot. Maksuhaldur arvas sellest maha jaanuaris ja veebruaris tehtud tööjõukulud (14 520,27 eurot) ning ülejäänud osa (40 154,13 eurot) maksustas tulumaksuga. Maksuhalduril puudus igasugune alus eeldada, et pärast jaanuari ja veebruari eest tööjõukulude tasumist alles jäänud summat kasutati palkade maksmiseks ka märtsis ja aprillis. Kuna tööjõurendi leping oli näilik, ei saa väita, et kõik kassast M OÜ-le tehtud väljamaksed olid tehtud eesmärgiga maksta töötajatele palka. Maksuhaldur ei pea hakkama tuvastama, mis vahendite arvelt tegi A2B Grupp OÜ töötajatele palgamakseid 2011. aasta märtsis ja aprillis.
12.MKS § 96 lg 5 teise lause kohaselt on vastutusotsuse tegemise eelduseks, et maksuhaldur on maksukohustuslase suhtes sissenõudmist alustanud, kuid kolme kuu jooksul ei ole õnnestunud võlga sisse nõuda. Seega ei eelda vastutusotsuse tegemine, et maksuhaldur oleks eelnevalt ammendanud kõik mõeldavad võimalused maksuvõla sissenõudmiseks maksukohustuslaselt endalt.
13.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). HKMS ei võimalda mõista menetluskulusid välja vastustajalt või jätta neid riigi kanda, kui kaebaja on pidanud kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu apellatsioonimenetlust läbima kahel korral. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
7(8)
3-13-837
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.