Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 20. detsember 2016, Tartu 3-15-1002
Haldusasi
Aleksei Pokrase kaebus jalutusbokside libeduse tõttu Viru Vangla poolt tekitatud 7500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 16. juuli 2015 otsus Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Aleksei Pokras Vastustaja - Viru Vangla
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. jaanuar 2017.
Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kahjunõue on alusetu. Vastustaja leidis, et osa kaebuse väidetest väljuvad kahjunõude ajalistest piiridest. Kaebaja väiteid libeduse kohta on ülepaisutatud. Nii nagu tavaelus, peab ka vanglas olema hoolikas, kaebaja aga üritab igal võimalikul juhul süüdistada vanglaametnikke oma õiguste rikkumises ja seda ka siis, kui ta ise ilmselgelt rikub vanglas kehtivat korda ja elementaarseid viisakusreegleid.
16. juuli 2015 otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole seadusandja määranud, kuidas täpselt tuleb vanglal kinnipeetavate kehakultuuriga tegelemine ja jalutamine korraldada, kuid VangS § 41 lg 1 ei luba kinnipeetavat kohelda viisil, mis põhjustab talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasnevad. Jalutusbokside talvised olud ning arvamus, et vanglaametnikud pole teinud kõike vajalikku nende leevendamiseks ja seal liikumise ohutuks muutmiseks ega reageerinud piisava hoolsusega ka arvukatele kaebustele, võisid kaebajale tekitada pahameelt, solvumist ja muid sarnaseid vaimseid üleelamisi. Kindlasti pole aga tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mida saaks pidada kaebaja inimväärikuse süüliseks alandamiseks. Meditsiiniosakonna tõendid ja kaebaja tervisekaardi väljavõte kinnitavad, et 24. novembril ja 3. detsembril 2014 on kaebaja kurtnud tervishoiutöötajatele ka jalutusbokside libeduse tõttu toimunud kukkumiste üle. Vigastusi ega nendega seotud toimingute tegemist pole tervisekaardi vastavatesse sissekannetesse aga märgitud. Seega ei ole tõendatud, et kaebaja on saanud jalutusbokside libeduse tõttu vigastada või on tema jalad jääl seismise tõttu ära külmunud ja seeläbi tekkis tema tervisele reaalne kahju.
Kaebaja varade nimekirjade kohaselt oli tal 29. jaanuari 2015 seisuga kambris lisaks seitsmele paarile sokkidele veel ka üks paar villaseid sokke ning ta pole väitnud, et vangla keelas tal jalutama minnes nende kasutamise. Jalanõusid oli kambris küll vaid üks paar, aga laos oli neid lisaks veel kaks paari. Talvejalatseid nende hulgas polnud, kuid õigusaktid ei näe vanglale nende võimaldamise kohustust ka ette. 2014. aasta detsembris on kaebaja kurtnud vanglateenistuse ametnikele jalutusboksides valitseva libeduse üle. Lisaks on kaebaja 21. detsembril 2014 ja
värskes õhus oli häiritud, kuid selle kahjulik mõju tema tervisele on küsitav, sest vastav olukord kestis suhteliselt lühikest aega ning ei nähtu, et ta oleks värskes õhus viibimise võimalusest üldse ilma jäänud. Sama saab väita ka füüsiliste harjutuste kohta, sest tervisekaardi väljavõtte erinevatest sissekannetest nähtuvalt on kaebaja harjutusi teinud ka kambris. Kohtueelne kahjunõue on koostatud 2. jaanuaril 2015 ning selles puuduvad väited riiete määrdumise ja pesemise kohta. Seetõttu on nii hilisematele kukkumiste kui riiete määrdumisega seotud väited kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu lubamatud ja jäävad seetõttu tähelepanuta.
Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2016 otsusega jäeti rahuldamata A. Pokrase apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 16. juuli 2015 otsuse tühistamiseks.
Riigikohtu 27. oktoobri 2016 otsusega rahuldati A. Pokrase kassatsioonkaebus, tühistati ringkonnakohtu otsus ja saadeti asi Tartu Ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Muu hulgas märkis Riigikohus, et kohtud ei ole kujundanud seisukohta, kas kaebaja on pärast vangla keeldumist väljastada talvesaapad kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.h vaidlustanud vangla keeldumise kohtus.
Asja uuel lahendamisel ringkonnakohtus taotleb A. Pokras jätkuvalt Tartu Halduskohtu 16. juuli 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
A. Pokras on seisukohal, et halduskohtus on asja lahendanud kohtunik, kes ei ole sõltumatu ja erapooletu. Vastustaja ametnikud on kaebaja rahvusliku kuuluvuse tõttu loonud tingimused traumade saamiseks, külmetamiseks ja haigeks jäämiseks. 30. jaanuaril 2015 on vastustaja keeldunud lubamast saata talvejalatsid vanglasse postipakiga, tekitades sellega korvamatut kahju kaebaja tervisele, talle määrati jalaoperatsioon, ta külmetas ja jäi haigeks. Vastustaja ei ole järginud Euroopa Vanglareeglistiku juhiseid kuidas korraldada ja võimaldada kehalisi harjutusi vanglas, kuna olukorras, kus kaebaja oli kartseris, talle halva ilma korral mingeid muid võimalusi sportimiseks ei võimaldatud.
Ühes apellatsioonkaebuse esitamisega taotles kaebaja vastustajalt välja nõuda ja lisada toimikusse tõendina tema avaldused nr 6-10/42253-1, nr 6-53/43621-1 ja nr 610/1548-1, ning Viru Vangla vastused nendele nr 6-53/43621-2 ja nr 6-10/1548-2, Denis Berjozkini kaebus Viru Vanglale ja Tartu Halduskohtule.
Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Asja uuel lahendamisel on ringkonnakohus jätkuvalt seisukohal, et halduskohtu otsusega on põhjendatult rahuldamata jäetud A. Pokrase kaebus mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud mittevaralise kahju rahas hüvitamise põhimõtteid, osutades, et käesolevas asjas hõlmatud ajavahemikul kaebuses kirjeldatud asjaoludel kaebajale tervisekahju tekkimine ei ole tõendatud, liikumis- ja sportimisvõimaluste mõningane piiratus talvetingimustes on paratamatu ning kaebaja võimalikud läbielamised seoses külmatunde ja libedusega mõnel päeval ilmselt ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamisena. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg-le 1 ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine lubatud.
Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud asja lahendades kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole A. Pokras esitanud asjassepuutuvaid väiteid ega järeldusi, millele halduskohus ei oleks õiguslikku hinnangut andnud. Asjas kogutud tõendite pinnal ei saa teha järeldust, et kaebajale oleks vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena osaks saanud kannatused või tervisekahju, mis õigustaksid Viru Vanglalt rahalise hüvitise väljamõistmist. Asjas puudub vajadus hinnata kas kaebaja on pärast vangla keeldumist väljastada talvesaapad kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid. Olukorras, kus kaebajale ei ole tekkinud tervisekahju ja tema õiguste riive ei küüni inimväärikuse alandamiseni, ei saaks tõdemusest, et A. Pokras saanuks õiguste riive osaliselt ära hoida vangla keeldumist vaidlustades, viia teistsuguse otsuse tegemiseni.
Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.(RKHK 19. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 21). Seega ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine absoluutne takistus kahjunõude esitamisel. Vaatamata RVastS § 7 lg 1 sõnastusele, tuleb kahju vähendamiseks või ärahoidmiseks kannatanu kasutuses olnud meetmete rakendamata jätmist hinnata eelkõige kahju ulatuse määramisel. Kuigi mittevaralise kahju rahas hüvitamisel ei ole hüvitise vähendamise otsustamine eraldi etapina esile toodav ja hüvitis tuleb määrata kõiki asjaolusid kogumis arvestades, saab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ka siinkohal mõjutada hüvitise suurust üksnes vähendamise suunas. Kui kaebaja õiguste riive, sõltumata esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisest või kasutamata jätmisest, ei ületa rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavat lävendit RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 järgi, ei saa see asjaolu mõjutada ka kaebuse lahendamist. Ringkonnakohus märgib siiski, et käesolevas asjas on ilmne, et talvejalanõude puudumine saab olla põhjuslikus seoses üksnes osaga kaebaja väidetud kahjust, sest talvejalanõude olemasolu ei oleks kõrvaldanud jalutusboksi libedust. Kuna vastustaja on keeldunud kaebajale talvejalatsite väljastamisest 30. detsembril 2014 ja otsus on kaebajale teatavaks tehtud 7. jaanuaril 2015 (tl 70), s.o pärast kahjunõudes nimetatud sündmuste toimumist, siis puudus kaebajal aga üldse võimalus vähendada kaebuses nimetatud kahjulikke mõjutusi või neid ära hoida keeldumist vaidlustades. Ringkonnakohus hinnangul puudub alus kaebaja taotletud tõendite asja juurde võtmiseks. Vastavalt HKMS § 182 lg-le 2 apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel tuleb märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei saanud tõendite kogumist taotleda halduskohtult. Lisaks on halduskohus arvestanud kaebaja väidetega talvejalanõude puudumise kohta ning selgitanud miks kaebaja väited ja tõendid pärast 7. jaanuari 2015 toimunud sündmuste kohta käesoleva asja lahendamisel tähendust ei oma. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse tõendite kogumiseks tulenevalt HKMS § 198 lg 2 lsst 2.
A. Pokras on kohtueelses menetluses esitanud Viru Vanglale nõude ja kohtumenetluses Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks seoses vastustaja õigusvastase tegevusega, mis seisnes jalutusbokside jääst ja lumest puhastamata jätmisega ning libedustõrje tegemata jätmisega. HKMS § 38 lg 1 järgi vaidluse eseme
määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Vastavalt HKMS § 49 lg-tele 1 ja 2 võib kaebuse nõuet või alust muuta apellatsioonimenetluses üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt arvestama. Kaebaja ei ole osutanud asjaoludele, mille tõttu oleks õigustatud kaebuse aluse muutmine apellatsioonimenetluses. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine äratuntav. Seetõttu, arvestades ka vangistusseaduse § 1 lg-st 8 1 tulenevat kohustusliku kohtueelse menetluse nõuet, jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebaja väited halva ilmaga siseruumides sportimise võimaluse pakkumata jätmise ja pärast
Kaebaja taotlus Viru Vangla vastuse apellatsioonkaebusele ja sellele lisatud dokumentide tõlkimiseks jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette menetlusosalise õigust nõuda eestikeelse dokumendi (v. a kohtulahendi) tõlkimist teise keelde. Tõlkimise korraldamine ei ole käesoleval juhul ka sisuliselt vajalik, kuna vastuses apellatsioonkaebusele ei ole vastustaja esitanud kaebaja asjassepuutuvate väidete kohta varasemalt avaldamata seisukohti. Seetõttu on kaebaja saanud vastustaja väidete ja järeldustega arvestada juba apellatsioonkaebuse koostamisel. Kuna ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse vastusele lisatud dokumente, siis puudub vajadus ka nende tõlkimiseks.
Samuti on kohtupraktikas sedastatud üldjuhul vajaduse puudumist menetlusosalise esitatud menetlusdokumendist koopia väljastamiseks. Kaebaja ei ole esitanud koopia saamiseks selliseid põhjendusi, mis tingiksid sellest seisukohast kõrvalekaldumise. Seega jääb A. Pokrase vastav taotlus rahuldamata. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.