AE kaebus Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja nr 546 ja 22.05.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/12443-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AE apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-1379 muutmata.
2.Jätta AE apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) riigi kanda ning Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-15-1379 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla IV üksuse valvur AH vormistas 21.03.2015 ettekande nr 791 (tl 56), mille kohaselt tuli talle 21.03.2015 kell 16.00 IV üksuse II korruse koridoris vastu kinnipeetav AE, kellel oli seljas nööpidega vangla vormi jakk, millel olid hõlmad lahti ning kinnipeetava rind ja kõht olid paljad. Valvur andis kinnipeetavale korduvalt korralduse riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid kinni, kuid kinnipeetav ei täitnud neid korraldusi ning jätkas liikumist. Küsimusele, kas kinnipeetav soovib anda selgitusi, AE ei vastanud.
2.Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisik MP tutvustas 24.03.2015 AE-le 21.03.2015 koostatud ettekannet. AE koostas ettekande kohta 25.03.2015 seletuskirja (tl 57), milles märkis, et talle ei ole selgitatud, milles seisnes tema õigusvastane käitumine. AE-le ei meenu, et valvur oleks teinud 21.03.2015 talle etteheiteid seoses riietusega või andnud korraldusi. Valvur AH-st on mõnikord raske aru saada. AE oli 21.03.2015 riietatud inimväärikust alandavasse riietusse – pruuni värvi lühikesed püksid ja jakk. AE-le on arusaamatu probleemi olemus – jaki avatud hõlmad.
3.MP poolt videosalvestise vaatamise kohta 20.04.2015 koostatud menetlustoimingu protokolli (tl 58) kohaselt on videosalvestiselt tuvastatav, et AE liikus 21.03.2015 kell 15:59 sektsiooni 42 koridoris sektsiooni pesuruumi poole, kandes vangla vormi dressipluusi selliselt, et pluusi hõlmad olid lahti. Dressipluusi all ei olnud rohkem riideid ning AE rind ja kõht olid näha. AE möödus kell 15:59:43 pesuruumist väljumisel sektsiooni tulnud vanglateenistuse ametnik AHst. Ametnik reageeris AE sellisele käitumisele, kuid AE ei teinud ametnikust välja. AE möödus kell 16:01 veel kord AH-st ja ametnik reageeris jälle kinnipeetava käitumisele, kuid AE ei teinud ka sel korral ametnikust välja ja jätkas liikumist sektsiooni pesuruumi poole. Kuna heli ei ole salvestatud, siis ei ole võimalik teada saada, mida ametnik AE-le ütles.
4.MP koostas 20.04.2015 distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 54-55), milles tegi ettepaneku karistada AE 21.03.2015 talle antud korraldusele mitteallumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. Korrektseks riietumiseks antud korraldus oli täitmiseks kohustuslik ning AE rikkus korraldusele mitteallumisega vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Valvuri korraldus oli seaduslik. Kinnipeetava poolt jaki kandmine viisil, et jaki all ei ole muud riietuseset ja jaki hõlmade lahtisel kandmisel paistab kinnipeetava paljas ihu, ei ole korrektne riietumine. Selline riietumine on vastuolus Tallinna Vangla kodukorra pga 1.11.3. Kinnipeetav peab nägema välja korrektne. See nõue aitab tagada distsipliini ning on elementaarne viisakus enda ja teiste vanglas viibivate isikute vastu. Samuti oli korraldus mõistetav ja täidetav. Distsiplinaarmenetluse materjalid ja protokoll väljastati 20.04.2015 AE-le tutvumiseks. AE keeldus 21.04.2015 menetluse läbiviijaga vestlemast ning distsiplinaarmenetluse protokollile tutvumise kohta allkirja panemast.
5.AE esitas 21.04.2015 Tallinna Vanglale avalduse menetleja taandamiseks (tl 70-71). Avalduse kohaselt on AE suhtes rikutud VangS § 64 lg-s 2 sätestatud informeerimiskohustust, sest keegi ei selgitanud talle, milles seisnes VangS, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 27 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Kaebaja selgitas seda ka oma 24.03.2015 seletuskirjas, kuid menetleja ei teinud kuni 20.04.2015 ühtegi menetlustoimingut ega informeerinud teda rikkumisest. Ka AH ettekannet tutvustanud MP ei informeerinud AE rikkumisest. AE-l ei olnud võimalik ettekandega põgusalt tutvumisel ennast 2(11)
3-15-1379 tõhusalt kaitsta ega anda VangS § 64 lg 2 kohaselt selgitusi oma rikkumise kohta. Alles 20.04.2015 distsiplinaarmenetluse protokollist selgus, et AE-le heidetakse ette kodukorra p 1.11.3 rikkumist. Seega informeeriti AE distsiplinaarrikkumisest alles 20.04.2015 protokolliga. VangS § 63 lg 1 järgi võib kinnipeetavat mõjutada üksnes õigusaktide nõuete rikkumise eest. Distsiplinaarmenetluse protokollist on selgelt aru saada, et AE tahetakse karistada lugupidamatuse, vangla suhtes negatiivse meelestatuse ja vanglateenistuse ametnike autoriteedi kõigutamise eest. Menetleja poolt nende asjaolude väljatoomine viitab sellele, et menetleja kui vanglateenistuse ametnik on isiklikult huvitatud asja lahendist.
6.Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik MP karistas 21.04.2015 käskkirjaga nr 546 (tl 1617p) AE VangS § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks ning piiras kartserikaristuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31, 32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist. Käskkirja kohaselt ei allunud AE 21.03.2015 kella 16:00 paiku IV üksuse sektsiooni 4-2 koridoris ametniku korduvatele korraldustele riietuda korrektselt, kuid AE ei korrigeerinud oma riietust. AE oli riietatud selliselt, et vangla väljastatud jaki all ei olnud muud riietuseset ning jaki lahtiste hõlmade vahelt paistis paljas ihu. Sellist riietumist ei saa lugeda korrektseks kodukorra p 1.11.3 tähenduses. Asjaolu, et AE ei mäleta enda sõnul talle korralduse andmist, peab riietust alandavaks ega näe probleemi jaki kandmises ihu paljastaval viisil, ei anna alust selliselt käituda. AE on tutvunud kodukorraga ja on teadlik, et kambrist väljudes peab tema riietus olema korrektne ning ta on kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku korraldustele. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud ainult siis, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus on ilmselge. Korraldusele mitteallumisega rikkus AE VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust ning tema rikkumine oli süüline. Kergendavad asjaolud puuduvad. Raskendavaks asjaoluks on kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu, sh samalaadsete rikkumiste eest. Oma käitumisega näitab kinnipeetav lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Muud karistuse liigid pole kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks otstarbekad. Viimase samalaadse rikkumise eest määratud 7-ööpäevasest kartserikaristusest ei ole AE järeldusi teinud, mistõttu on proportsionaalne karistada teda 8ööpäevase kartserisse paigutamisega.
7.AE esitas 22.04.2015 Tallinna Vanglale vastuväited 20.04.2015 distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 49-51) ning vaide 21.04.2015 käskkirja nr 546 kehtetuks tunnistamiseks (tl 48). Tallinna Vangla jättis 22.05.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/12443-2 (tl 18-19p) vaide rahuldamata. Kinnipeetaval tuleb täita vanglaametniku poolt antud seaduslik korraldus koheselt ja vastuväideteta. Kinnipeetava arusaam korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust korralduse täitmisest keelduda või täita see viivitusega. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. AE-le 21.03.2015 antud korraldus oli antud pädeva ametniku poolt, korraldus ei kohustanud panema toime õigusrikkumist ning korraldus oli mõistetav ja kergesti täidetav. Korraldus tugines Tallinna Vangla kodukorra normile, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud äratusest öörahuni kandma korrektset riietust. Vangla ei ole rikkunud AE ärakuulamise kohustust. Kuna AE esitas vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile pärast distsiplinaarkäskkirja tegemist, ei kajastata neid sisuliselt distsiplinaarmenetluses. AE-le väljastati distsiplinaarmenetluse protokoll ja materjalid 20.04.2015 ja anti võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid. AE keeldus 3(11)
3-15-1379 21.04.2015 vestlemast menetluse läbiviijaga ja distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitamast. Seega oli AE-l piisavalt aega esitada omapoolseid vastuväiteid.
8.Tallinna Vangla neljanda üksuse juht vastas AE 21.04.2015 taandamise taotlusele 22.05.2015 kirjaga (tl 20), milles selgitas, et kuna distsiplinaarasja menetlus lõppes avalduse esitamisega samal päeval, ei ole võimalik taotlust sisuliselt lahendada, sest puudub menetleja, keda taandada. AE esitas 26.05.2015 Tallinna Vangla 21.04.2015 vastusele vaide, mille Tallinna Vangla jättis 28.05.2015 vaideotsusega (tl 21-21p) rahuldamata.
9.AE esitas 31.05.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 20.07.2015, 09.02.2016 ja 15.02.2016; tl 1-4, 28, 80-83, 96-96p), mille lõplikeks nõueteks jäid Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja ja 22.05.2015 vaideotsuse tühistamise nõuded. 1) Kaebajale ei olnud ettekande alusel arusaadav, millise õigusrikkumise ta toime pani. Alles 20.04.2015 distsiplinaarmenetluse protokollist selgus vangla etteheide Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3 ja VangS § 67 p 1 rikkumise kohta. Vangla rikkus sellega VangS § 64 lg-s 2 imperatiivselt sätestatud informeerimiskohustust ning kaebajal ei olnud võimalik ennast kaitsta. 2) Menetleja võttis kaebajalt võimaluse esitada distsiplinaarmenetluse protokollile mõistliku aja jooksul oma vastuväiteid, sest ei teinud ligi ühe kuu jooksul ühtegi menetlustoimingut ning koostas distsiplinaarmenetluse protokolli eelviimasel päeval enne VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulist karistuse määramise tähtpäeva. Kaebaja oli parajasti hõivatud muude tegevustega ega saanud kohe asuda vastuväiteid koostama. Järgmisel päeval protokolliga tutvumisel tekkis kaebajal kahtlus menetleja erapooletuses ning ta esitas 21.04.2015 vanglale taotluse menetleja taandamiseks. Mõistlik aeg distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks oleks olnud vähemalt 2 ööpäeva. 3) Kodukorra p-s 1.11.3 sätestatud nõue korrektselt riietumiseks ei ole selge ning sellest ei nähtu, mida on mõeldud korrektse riietuse all. Kodukorra seletuskirja kohaselt on selle sätte eesmärgiks, et kinnipeetav ei liiguks vangla territooriumil palja üla- või alakehaga või aluspesus, millega ta paneks piinlikku olukorda nii teised kinnipeetavad kui vanglaametnikud. Kaebaja ei ole korrektse riietumise nõuet rikkunud, sest jaki hõlmade alt paistva keha puhul ei ole tegemist palja ülakehaga ning osaliselt paljas rind ja kõht ei pane kedagi piinlikku olukorda. See, et jakil on nööbid, ei tähenda, et need peavad tingimata kinni olema. Lisaks oli kaebajale väljastatud riietus inimväärikust alandav. Sektsiooni 4-2 näol on tegemist sisuliselt ühiselamuga, kus elavad meessoost kinnipeetavad isikud. Vangla koridori ei saa pidada avalikuks kohaks, mida on silmas peetud kodukorra p-s 1.11.3, sest sellisel juhul rikuksid kinnipeetavad kodukorda ka siis, kui viibivad palja ülakehaga duširuumis. 4) Kaebajale ei meenu, et AH andis talle korraldusi jaki nööpide kinni panemiseks. Kui valvur oleks andnud talle korralduse, poleks tal olnud raske jaki hõlmad kasvõi kätega koomale tõmmata. Käskkirjast ei nähtu, millega on rikkumine tõendatud. Valvuri koostatud ettekanne ega videosalvestise vaatlusprotokoll ei tõenda rikkumist, kuna tõendamata on jäetud see, et valvur andis kaebajale korralduse. 5) Käskkiri on õigusvastane ka lisapiirangute kohaldamise põhjendamata jätmise tõttu. Kuna kaebajale sai kohtumenetluse käigus teatavaks, et VangS § 651 lg-s 4 nimetatud ja kartserikaristuse olemusest tulenevat piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav, palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ja tunnistada see säte põhiseadusega vastuolus olevaks. 6) Kaebajale on määranud karistuse sama isik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse. Karistuse määranud isik on sisuliselt esitanud karistuse määramise kaalutlused juba 4(11)
3-15-1379 distsiplinaarmenetluse protokollis. Selline menetluse korraldus ei taga erapooletust. Euroopa Inimõiguste Kohus on 07.01.2016 kohtuotsuses asjas Davidsons ja Savius vs Läti tuvastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rikkumise seoses sellega, et põhiasja arutav kohtunik oli osalenud kohtueelse kinnipidamise arutamisel, mistõttu arutas kohtuasja ebaobjektiivne kohus. 7) Vaideotsus ei ole õiguspärane. Kuigi selle on formaalselt allkirjastanud üksuse juht, on vaidemenetlusest osa võtnud ka karistuse määraja, mistõttu ei ole karistuse õiguspärasust ja otstarbekust kontrollinud erapooletu menetleja. 8) Inspektor-kontaktisik rikkus HMS § 10 lg-s 4 sätestatud kohustust teavitada taandamise taotluse esitamisest tema ametisse nimetamise õigust omavat isikut. Taandamise vajalikkuse üle ei otsustatud nimetatud sättes märgitud 3 tööpäeva jooksul. 9) Käskkirjast ei selgu, miks on kaebajale määratud kõige rangem distsiplinaarkaristus. Ainuüksi varasem karistatus ei saa olla karistuse liigi ja määra üle otsustamisel peamine argument. Karistuse määramisel oleks pidanud arvestama ka selliste distsipliinirikkumise koosseisuväliste asjaoludega nagu distsiplinaarmenetluse läbiviimise normide ja kinnipeetavate õiguste rikkumine menetluse kestel.
10.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 44-47, 107-107p). 1) AE on karistatud distsipliinirikkumise eest, mis seisnes ametniku antud korraldusele allumatuses riietuda korrektselt. Korrektse riietumise nõue tuleneb Tallinna Vangla kodukorra p-st 1.11.3 ja kaebaja ei olnud riietatud korrektselt. AE on vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvunud ning teab nii korrektse riietumise kohustuse kui ametnike korralduse täitmise kohustuse regulatsiooni. Asjakohatud on kaebaja väited sellest, kuidas inimesed käituvad vabaduses. Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses ning on kohustatud järgima asutuse kodukorras sätestatut. 2) Kaebajat on vastavalt VangS § 64 lg-le 2 informeeritud distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning õigusest esitada intsidendi kohta vastuväiteid ja selgitusi. Kaebajale tutvustati valvuri 21.03.2015 ettekannet 24.03.2015. Asjaolu, et menetluse läbiviija on järgmise fikseeritud menetlustoimingu sooritanud 20.04.2015, ei näita menetleja tegevusetust. Arvestada tuleb sellega, et menetlust läbi viinud inspektor-kontaktisikul on palju erinevaid tööülesandeid ning distsiplinaarmenetluste läbiviimine on vaid üks osa ametniku tööülesannetest. Taandamise alust sellest tulenevalt ei esine. 3) Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pole rikutud kaebaja õigust ärakuulamisele. Kaebajat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest 24.03.2015 ning talle anti võimalus selgituste andmiseks. Kaebaja esitas oma selgitused 25.03.2015. Menetleja koostas 20.04.2015 distsiplinaarmenetluse protokolli, milles arvestas kõiki asjaolusid, sh kaebaja 25.03.2015 selgitusi. Kaebajale väljastati 20.04.2015 distsiplinaarmenetluse protokoll ning anti koopiad distsiplinaarmenetluse materjalidest. See, et kaebaja ei pidanud vajalikuks distsiplinaarmenetluse materjalidega samal päeval tutvuda, oli tema enda valik. VangS § 64 ei nõua, et protokolliga tutvustamisel peaks kinnipeetavat uuesti teavitama õigusest esitada vastuväiteid ja selgitusi. Arvestades kaebaja õigusteadlikkust, olid talle distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtajad teada. Menetluse läbiviija andis kaebajale ka 21.04.2015 korduvalt võimalusi oma vastuväidete esitamiseks, kuid kaebaja ei teinud seda menetleja poolt märgitud tähtajaks, sh keeldus oma vastuväiteid esitamast ka suuliselt. 4) Kaebaja distsipliinirikkumine on leidnud distsiplinaarmenetluse käigus kinnitust. Kaebaja väited selle kohta, et vanglaametnik ei andnud talle korraldusi, on ümber lükatud 5(11)
3-15-1379 vanglaametniku ettekande ja videosalvestiselt nähtuvaga. Kuigi videosüsteem ei salvesta heli, on salvestiselt tuvastatav, et vanglaametnik reageerib kaebaja käitumisele. Kaebaja hinnang vanglaametniku isikule ei anna talle õigust ametniku korraldusi ignoreerida. 5) Hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist (Riigikohtu 05.11.2011 lahend nr 3-3-1-41-11). 6) Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Selliselt distsiplinaarmenetluse läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule. 7) Karistuse määramisel võeti arvesse, et tegemist ei ole AE esmase distsiplinaarmenetlusega korraldusele allumatuse teemal. AE eirab norme teadlikult ja tahtlikult.
11.Tallinna Halduskohus jättis 01.03.2016 otsusega kaebuse ja taotluse VangS § 651 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks rahuldamata. 1) 21.03.2015 toimunud sündmuse asjaolud on tõendatud valvuri 21.03.2015 ettekandega, kaebaja seletustega ja videosalvestisega. Kaebaja ei eita, et jättis riietumisel jaki hõlmad lahti ja liikus selliselt mööda koridori. Samuti puudub kahtlus, et ametnik nõudis kaebajalt korrektset riietumist. Videosalvestiselt nähtub, et kaebaja liikus 21.03.2015 kell 15:59 sektsiooni 4-2 koridoris pesuruumi poole, kandes temale väljastatud dressipluusi nii, et pluusi hõlmad olid lahti ja selle alt paistsid AE paljas rind ja kõht. AE möödus ametnik AH-st, kes reageeris AE käitumisele, kuid AE ei teinud sellest välja. On usutav, et just sellest tingitult liikus ametnik AE-le järele, kuni viimane läks oma kambrisse. AE tuli mõne aja pärast tagasi koridori ning möödus veelkord AH-st, kes ütles talle midagi, kuid seekord kaebajale ei järgnenud. Sellest, et kaebaja jaki hõlmad olid lahti ka siis, kui ta väljus kambrist uuesti koridori, saab järeldada, et kaebaja tegevus oli pahatahtlik ja ta ignoreeris ametniku varasemat korraldust. Kaebaja väited sellest, et kaebaja ei ole ka varem AH pöördumistest aru saanud, ei veena kohut selles, et ametnik ei olnud oma tegevuses kaebajale mõistetav. 2) Vanglas pikka aega olnud kaebajale pidi olema selge, et korrektse riietumise nõue tähendab, et koridoris liikudes kantakse vormijakki nii, et selle all olev paljas keha ei oleks teistele nähtav ja jaki hõlmad on suletud (kodukorra p 1.11.3). Eeskirja mittetäitmist ei õigusta asjaolu, et kaebaja kandis tema meelest nn alandavat vanglariietust. Kaebaja ei allunud kehtivale korrale ega täitnud ametniku korraldust riietuda vastavalt kodukorrale. 3) Kaebajale süüks pandud teoks on vanglaametniku seadusliku korralduse eiramine ning talle ei ole määratud mitut karistust. Vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse mittearvestamine nõrgestab vanglas kehtivat korda ja distsipliini, mis on vangla üldise julgeoleku ja kinnipeetavate üle järelevalve teostamiseks ja tagamiseks vajalik. 4) Tegemist ei olnud tühise korraldusega HMS § 63 lg 2 tähenduses. AE ei saanud pidada talle antud korraldust ilmselgelt tühiseks, kuna oli selge, et korralduse andis pädev vanglaametnik, keegi teine ei viibinud koridoris lahtiste jaki hõlmadega ning korraldus oli arusaadav. Kinnipidamisasutus on suletud keskkond, kus nii ametnikele kui kinnipeetavatele kehtivad reeglid, mida tuleb täita. Ametnik ei saa jätta ametiülesannete raames tähelepanuta korrarikkumist ning kinnipeetav ei saa jätta täitmata kehtivast korrast tulenevaid reegleid. Vanglat ei saa võrrelda nn ühiselamuga, kus kaebajal on õigus valida, millist korraldust ja nõuet 6(11)
3-15-1379 täita. Vabadusekaotusega seotult tuleb karistuse kandmise kohas taluda piiranguid, mille seadus ette näeb ja mida on täpsustatud kodukorraga. Kaebaja oli üldkasutatavas koridoris, kus teised kinnipeetavad olid riietatud ettenähtud viisil. 5) Asjast ei nähtu, et menetlejal oleks olnud isiklik subjektiivne huvi AE karistamiseks. Distsiplinaarmenetluse protokoll ei ole haldusakt ja selle asjaolud peavadki ühtima karistuskäskkirjaga. MP fikseeris distsiplinaarmenetluse protokollis menetluses selgunud objektiivsed faktilised asjaolud. Asjaolu, et ametnikud jälgivad vanglas korda ning menetlevad distsiplinaarasju, ei tähenda, et nad muutuvad sellest tulenevalt distsiplinaarasja arutamisel nn huvitatud isikuteks. Erapoolikust ei saa järeldada sellest, millal menetleja teostas menetlustoimingu ja koostas distsiplinaarmenetluse protokolli. 6) Kaebaja tegevuses tuvastatud süütegu ja määratud karistus ei sõltunud sellest, et vangla vastas kaebaja taandamise taotlusele ca kuu aega hiljem. Antud juhul ei esinenud taandamise alust, kuna menetleja ei saanud olla asja lahendamisest huvitatud isik ega olnud erapoolik. Vangla ei ole küll järginud HMS § 10 lg-s 4 märgitud 3-päevast tähtaega taandamise vajalikkuse üle otsustamiseks, kuid toimingu hiline kirjalik motiveerimine ei mõjuta antud juhul distsiplinaarkaristuse sisulist õiguspärasust. Lõpptulemus ei ole vale ka seetõttu, et kaebaja mõistab menetleja erapooletuse küsimust vääralt. 7) Asjaolu, et protokoll on vormistatud päev enne distsiplinaarkaristuse käskkirja andmist, ei tähenda vältimatult, et kinnipeetaval polnud piisavalt aega vastuväidete esitamiseks. Ametnik ei saanud sellega mõjutada lõpptulemust. Kaebaja esitas oma selgitused pärast AH ettekande tegemist ega soovinud enam midagi juurde selgitada. Miski ei viita, et kaebaja oleks oma positsioone muutnud või tal oleks jäänud sündmuse osas midagi esitamata. Nii ettekandest kui kaebaja enda seletustest nähtub, et kaebajale oli talle etteheidetav tegu teada. Kaebajal oli pärast talle ettekande tutvustamist võimalik esitada nii täiendavaid selgitusi kui ka vajadusel taandamistaotlust. Lisaks ei ole kaebaja märkinud, milliseid asjaolusid ei saanud ta üksnes ettekande põhjal avaldada. Kaebajale pakuti seisukohtade esitamise võimalust ka pärast distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist. 8) Kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja karistuse määranud ametnik täitis seda tehes oma ametiülesandeid ning kontrollis teise ametniku koostatud ettekande õigsust. Kaebaja õigusi ei saa rikkuda see, kui ametnik teeb distsiplinaarmenetluse protokollis teatavaks, milline karistus määrata. 9) Vaideotsuse on allkirjastatud selleks pädevust omav isik ehk üksuse juht. Vaideotsuse allkirjastamisel kannab üksuse juht täit vastutust. Seega tagab ettenähtud kord ametniku erapooletuse. 10) Vastustaja on õigesti võtnud karistuse määramisel arvesse kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh samalaadsete rikkumiste eest, rikkumise laadi ning kinnipeetava suhtumist. 11) Alused VangS § 651 lg 4 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks puuduvad. Õigusnormide esitamine seaduses ei saa rikkuda kaebaja õigusi ning nende normide olemasolul saab kinnipeetav prognoosida, missuguste piirangutega tuleb tal arvestada kartserikaristuse ajal. Riigikohus on 05.12.2011 otsuse nr 3-3-1-41-11 p-s 30 hinnanud kartserikaristusega kaasnevate piirangute põhiseaduspärasust ning pidanud neid proportsionaalseteks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
12.AE palub 11.03.2016 apellatsioonkaebuses (tl 123-124) tühistada Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 otsus ja rahuldada tema kaebus. 7(11)
3-15-1379 1) Distsiplinaarmenetlus ei olnud sõltumatu ning karistus on selgelt ebaproportsionaalne. 2) Kodukorra p 1.11.3 ei sätesta, et jaki nööbid peaksid selle kandmisel olema igal korral kinni ja selliselt jaki kandmine on automaatselt käsitatav ebakorrektse riietumisena. Vangla näol on sisuliselt tegemist meeste ühiselamuga, kus võib mõnikord juhtuda, et kantakse jakki lahtiste hõlmadega. Vabaduses käituvad inimesed samamoodi. Vanglal ongi kohustus kinnipeetavaid taasühiskonnastada. 3) Seadusandja on andnud VangS § 46 lg-ga 3 vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestamise pädevuse justiitsministrile, mitte vangla direktorile. Seega on kodukorra p-s 1.11.3 sätestatud riiete kandmise korra kehtestanud selleks mittepädev isik. 4) MP on juba distsiplinaarmenetluse protokollis ja enne asja otsustamist asunud seisukohale, et kaebaja on teo toime pannud, on selles süüdi ja teda on vaja karistada. Samuti on MP protokollis teostanud diskretsiooni ning leidnud, et kaebajat on vajalik karistada kartserikaristusega. 5) Taandamistaotluse lahendas selleks pädevust mitteomav isik – üksuse juht. Kaebaja ei esitanud taandamistaotlust vaidemenetluses, kuna ta ei teadnud, kes hakkab tema vaiet lahendama. 6) Ettekande näol ei ole tegemist distsiplinaarrikkumise süüdistuse esitamisega VangS § 64 lg 2 tähenduses. Kui ettekanne on ebaselge ja kaebajale ei olnud esitatud süüdistust, siis seda ei saa ette heita kaebajale. Kaebaja selgitas 25.03.2015 seletuskirjas selgelt, et talle ei ole selge, milles tema õigusvastane käitumine seisnes. Pärast seletuskirja saamist ei soovitud kaebajalt täiendavaid selgitusi ega täpsustatud süüdistuse sisu. Vanglateenistuse ametnike autoriteedi kõigutamine ja negatiivne meelestatus sisekorra suhtes ei ole karistamise aluseks. Selleks saab olla üksnes kehtestatud normide süüline rikkumine. 7) VangS § 651 lg 4 sõnastuse kohaselt eeldab see diskretsiooni, mis peab toimuma kooskõlas HMS § 4 lg-ga 2. Kui otsustaja leidis, et kohaldada tuleb lisapiiranguid, tuli seda teha diskretsiooni alusel. VangS § 651 lg 4 on kehtiv säte ja vanglal tuli seda täita.
13.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes eelnevalt esitatud seisukohtade juurde (tl 136-137). 1) Kaebaja pidi kodukorra p-st 1.11.3 tulenevalt kandma öörahu välisel ajal korrektset riietust. Liikudes ringi selliselt, et tema kõht ja rind olid katmata, rikkus kaebaja kodukorras sätestatud nõudeid. 2) Vangla direktor ei ole kodukorra p-s 1.11.3 sätestatud riietuse kandmise korra kehtestamisel ületanud pädevust ning on pädev otsustama konkreetses vanglas riietuse kandmise täpsema korralduse. Vangla direktorilt ei võta selle otsustamise õigust VangS § 46 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt kehtestab vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra justiitsminister määrusega. VangS § 105 lg 21 p-ga 14 ja lg-ga 3 on antud vangla direktorile volitus vangla kodukorra kehtestamiseks ning seal muude kinnipeetavatega seotud reguleerimist vajavate asjaolude täpsustamiseks. 3) Kaebaja viibib alates 2010. a lõpust Tallinna Vanglas ning kodukorra p 1.11.3 kehtis tema suhtes sellisel kujul alates kodukorra kinnitamisest 31.03.2013. Kaebaja ei ole nimetatud punkti vaidlustanud. Sellest, et kaebajat ei ole varem kodukorra p 1.11.3 nõuete rikkumise eest karistatud, saab üheselt järeldada, et kaebaja oli rikkumise toimepanemisele eelnenud ajavahemikul korrektse riietuse kandmise kohustusest teadlik ning tal ei olnud selle nõude järgimisega probleeme. 8(11)
3-15-1379 4) Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektor-kontaktisikul pädevus määrata VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud inspektor-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluse läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks viia läbi distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Selliselt distsiplinaarmenetluse läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus ning välditakse üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule. Seda, et VangS § 64 lg-st 4 ja VSKE §-st 71 ei saa teha järeldust, et inspektor-kontaktisikul puuduks pädevus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ja samas asjas karistuse määramiseks, on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 02.04.2015 otsuses nr 3-13-1616. 5) Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi HMS §-s 10 nimetatud asjaolu, mis oleksid välistanud menetleja poolt vangla nimel haldusmenetluses tegutsemise. 6) VangS § 651 lg 4 kohaldamata jätmiseks ja sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus. Nimetatud sättel on eelkõige selgitav tähtsus. Karistamise käskkirjas ei pea nimetama VangS §-des 22, 31-311, 34-38, 41, 43, 46 ja § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud piiranguid, sest need piirangud tulenevad kartserirežiimist. Karistuse määrajal on kaalutlusõigus VangS § 30 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 48 sätestatud õiguste piiramisel kinnipeetavale kartseris lubatavate isiklike asjade osas. Nende piirangute kohaldamist tuleb lisaks karistuse määramisele täiendavalt motiveerida.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et AE apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Halduskohus on jätnud kaebuse õigesti rahuldamata ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi täiel määral korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus järgmist.
15.Kaebajat karistati Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 21.04.2015 käskkirjaga VangS § 67 p 1 alusel selle eest, et kaebaja ei allunud 21.03.2015 valvuri korraldusele riietuda korrektselt. Kaebaja keeldumine talle antud korralduse täitmisest on piisavalt tõendatud. Valvur on koostanud 21.03.2015 toimunu kohta samal päeval ettekande (tl 56), milles kinnitab kaebajale korralduse andmist ja kaebaja allumatust. Distsiplinaarmenetluse käigus on kontrollitud ka videosalvestist, millelt nähtub, et kaebaja liikus koridoris lahtiste hõlmadega dressipluusiga, paljastades nii oma kõhu ja rinna. Samuti nähtub salvestiselt asjaolu, et valvur reageeris kaebaja käitumisele ning pöördus tema poole, kuid kaebaja ei teinud ametnikust välja (tl 58). Usutavad ei ole kaebaja väited, et valvur ei ole talle korraldusi andnud. Kohtule ei ole teada põhjuseid, miks oleks valvur AH pidanud kinnitama 21.03.2015 ettekandes kaebajale korralduse andmist, kui ta tegelikult seda ei teinud. Seega saab pidada tõendatuks, et valvur andis kaebajale 21.03.2015 korralduse korrektselt riietumiseks.
16.Kaebaja ei ole eitanud, et ta oli 21.03.2015 koridoris liikudes riietatud selliselt, nagu talle distsiplinaarmenetluse käigus on ette heidetud. Kaebaja leiab üksnes, et lahtiste hõlmadega jaki kandmine ei ole kodukorra p-s 1.11.3 sätestatud nõudega vastuolus. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ning jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et nööbitava jaki kandmine lahtiste hõlmadega nii, et hõlmade vahelt paistab paljas rind ja kõht, ei ole korrektne riietus kodukorra p 1.11.3 mõttes.
17.Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse 9(11)
3-15-1379 seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu 29.09.2015 otsus nr 3-3-2-1-15, p 17; 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Kaebajale antud korraldust ei saa pidada ilmselgelt tühiseks ning kaebajal tuli seda täita. Praeguse vaidluse seisukohalt ei ole asjakohased kaebaja väited kodukorra p 1.11.3 kehtestamisest selleks mittepädeva isiku poolt. Tegemist on kehtiva sättega, mille õiguspärasust ei ole vaidlustatud ning mida kaebaja oli seetõttu kohustatud järgima.
18.VangS ega muu õigusakt ei keela seda, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab üks ja sama ametnik. Ainuüksi sellest ei saa järeldada, et karistuse määraja on asja lõpptulemusest isiklikult huvitatud ega ole suuteline kaalukate vastuargumentide korral oma eelhinnangust taganeda (Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2014 määrus nr 3-14-50071, p 12). Menetluse erapooletuses ei anna põhjust kahelda ka see, et vaideotsuse on koostanud karistuse määranud ametnik. Vaide läbivaatajaks VangS § 11 lg 41 mõttes tuleb lugeda vastavat pädevust omavat ja vaideotsuse allkirjastanud isikut. Praegusel juhul on vaideotsusele alla kirjutanud üksuse juht RK, kellel oli võimalus ja kohustus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas ta vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2013 otsus nr 3-15-1383, p 13; 02.04.2015 otsus nr 3-13-1616, p 16).
19.Käskkirja õigusvastasus ei tulene vastustaja tegevusest kaebaja taandamistaotluse menetlemisel. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla ja halduskohtu seisukohaga, et menetleja suhtes ei esinenud antud juhul HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatud taandamise aluseid. Seega ei saanud taandamisega seotud asjaolud ning vangla minetused taandamisavalduse menetlemisel tuua HMS § 58 järgi kaasa kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist.
20.Vangla ei ole rikkunud VangS § 64 lg-s 2 sätestatud informeerimiskohustust. AH 21.03.2015 koostatud ja kaebajale 24.03.2015 tutvustatud ettekandest nähtub selgelt nii see, et kaebaja ei allunud talle antud korraldustele, kui ka see, mis tingis kaebajale korralduste andmise. Halduskohus on õigesti viidanud, et kaebaja ei ole distsiplinaar- ega kohtumenetluse käigus märkinud, milliseid asjaolusid ei olnud tal võimalik üksnes selle ettekande põhjal menetlejale avaldada. Lisaks ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et tal ei võimaldatud esitada vastuväiteid pärast õiguslike aluste täpsustamist distsiplinaarmenetluse protokollis. Asjaolu, et protokoll vormistati päev enne käskkirja andmist, ei välistanud siiski kaebajal vastuväidete esitamist ega tingi käskkirja tühistamist. Sellest, et kaebajal oli võimalik vastuväiteid enne käskkirja tegemist esitada, annab tunnistust see, et kaebaja jõudis 21.04.2015 koostada ning vanglale esitada menetleja taandamise avalduse.
21.Vangla on karistuse liigi ja määra osas valiku tegemist piisavalt kaalunud ega ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest. Karistuse määramisel on õigesti arvesse võetud nii distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kaebajat õiguskuulekalt käituma. Ringkonnakohtule edastatud kaebaja distsiplinaarkaristusi kajastavast kinnipeeturegistri väljavõttest nähtub, et kaebajat oli enne 21.04.2015 käskkirja tegemist karistatud samalaadse rikkumise, s.o vanglaametniku seaduslikule korraldusele allumata jätmise eest neljal korral. Esimesel kahel korral määrati kaebajale karistuseks viie ööpäeva pikkune kartserikaristus ja kahel viimasel korral seitsme ööpäeva pikkune kartserikaristus. Seetõttu ei saa 21.04.2015 käskkirjaga samalaadse rikkumise eest kohaldatud 8-ööpäevast kartserikaristust pidada ebaproportsionaalseks.
10(11)
3-15-1379
22.Halduskohus on jätnud õigesti rahuldamata kaebaja taotluse VangS § 651 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kaebaja põhjendused selle taotluse esitamisel on otsitud. Kaebaja on väitnud seoses VangS § 651 lg-ga 4, et vangla ei ole lisapiirangute kohaldamisel kohaldanud diskretsiooni. Riigikohtu 05.12.2011 otsuse nr 3-3-1-41-11 p-st 31 tuleneb, et kartserikaristuse olemusest tulenevate VangS-s ette nähtud võimaluste piiramisel ei too piirangute äramärkimise korral nende rakendamise põhjendamata jätmine kaasa piirangute tühistamist. 21.04.2015 käskkirjast nähtuvalt on kaebajale kohaldatud üksnes kartserikaristuse olemusest tulenevaid lisapiiranguid. Seetõttu ei saaks antud juhul asja lahendus sõltuda seisukohast VangS § 651 lg 4 põhiseaduspärasuse osas. Halduskohus on õigesti viidanud, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-11 pidanud selles sättes nimetatud lisapiirangute kohaldamist proportsionaalseks ning kaebaja ei ole esitanud konkreetseid väited või täiendavaid asjaolusid, mis annaks kohtule alust praeguses asjas teistsugusele seisukohale asumiseks.
23.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 otsus muutmata.
24.Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.