Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel 15.11.2016, Tartu 3-14-52572 Kestas Zitikise kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsus Kestas Zitikise ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Kestas Zitikis Volitatud esindaja Vladimir Kolga Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 05.10.2016. a vastus koos lisaga ja Kestas Zitikise 12.10.2016. a vastus.
2.Jätta Kestas Zitikise taotlus vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata.
3.Jätta läbi vaatamata Kestas Zitikise apellatsioonkaebus seonduvalt väidetega nägemisteravuse languse kohta.
4.Jätta Kestas Zitikise ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsus muutmata.
5.Jätta Kestas Zitikise poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 96 eurot tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.12.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tallinna Vangla registreeris 14.07.2014 K. Zitikise kahju hüvitamise nõude, milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot seoses sellega, et Tallinna Vangla paigutas ta ajavahemikul 02.07.2012-30.01.2013 kambritesse, kus talle ei olnud tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda ning kambri tingimused valgustuse ja niiskuse osas ei vastanud kehtestatud nõuetele.
2.Tallinna Vangla jättis 23.09.2014. a otsusega nr 5-18/14/19686-2 K. Zitikise kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 23.10.2014 K. Zitikise kaebus, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 3500 eurot. Kaebuse põhjendused: Tallinna Vanglas viibis 02.07.2012-30.01.2013 kambrites, kus isiklikku ruumi oli isiku kohta 1,5 m2, seega on vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Arvestada tuleb ainult reaalset vaba põrandapinda, mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada. Oli sunnitud olema kambris kogu aja, välja arvatud üks tund päevas 15 m2 suuruses jalutusboksis viibides. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.
4.29.07.2015 toimunud kohtuistungil täpsustas kaebaja, et kaebus on ajendatud EIK otsustes toodust ning piiratud ruumist tekkis tal migreen, millega ta vangla poole ei pöördunud, kuna teadis, et pea valutab hapnikupuudusest ning ka tekkisid seljavalud, mille vastu teda süstiti. Kaebaja märkis, et 17-aastaselt saadud trauma järgselt ei funktsioneeri tal üks käsi ja ta püüdis ruumikitsikuses võimelda, et käsi täitsa liikumatuks ei jääks.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 27.08.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt K. Zitikise kasuks välja hüvitise 300 eurot ja menetluskulu 3,55 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Kambri pinna piisavuse kindlakstegemisel ei tule arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kaebaja väited kambrite kõrge niiskuse ja puuduliku valgustatuse kohta ei ole tõendatud. Kaebaja suhtes rikuti õigusaktidest tulenevaid nõudeid 142-l päeval, mil ta viibis olukorras, kus tal oli vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda. Ka viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-2,99 m2, kokku 37 päeva, mil tuleb kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks. 179l päeval tuleb kaebaja kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks. 32 päeva osas, arvestades muid kinnipidamistingimusi, s.h seda, et kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida värskes õhus, ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks. 2) Vastustaja tegevus oli süüline hooletuse vormis. 179 päeva ulatuses saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada ning tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. Kaebaja kasuks tuleb välja mõista 179 päeva eest kokku 300 eurot, arvestades muuhulgas, et kehtivat siseriiklikku õigust eirati kaebaja suhtes peaaegu 5 kuu jooksul ja EIK poolt välja toodud 3 m2 nõuet lühemate perioodide kõrval peaaegu 1 kuu jooksul järjest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla esitas 28.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas K. Zitikise kaebuse osaliselt ja mõistis vanglalt K. Zitikise kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitisena ja 3,55 eurot menetluskuluna ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud K. Zitikise kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei ole tuvastanud vangla poolt kehtiva siseriikliku õiguse rikkumist ja on jätnud arvestamata, et täitmata on kahju hüvitamise eeldus. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui jättis WC pindala arvesse võtmata kambri põrandapinna arvutamisel, mistõttu on alusetult tuvastanud vangla tegevuses õigusvastasuse. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis, mis ei ole kooskõlas Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) suunistega. Puuduvad põhjendused, miks kohus võttis põrandapinna küsimuse lahendamisel aluseks just 3 m2 ning kuidas viis aeg, millal kinnipeetavale oli tagatud vähem põrandapinda, kogumis rikkumise tuvastamiseni. 2) Kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist seonduvalt kinnipidamistingimustega. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel riigi jaoks olla tagasiulatuvat mõju. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks, misjärel on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks - alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu. Kuna kaebajale ei ole kahju tekitatud, on vanglalt alusetult välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ja menetluskulud.
7.K. Zitikis esitas 28.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta taotleb asjas uue otsuse tegemist ja kaebuse täies ulatuses rahuldamist. Kaebaja palub mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 3500 eurot ebapiisava elamispinna tagamata jätmise eest ajavahemikul 02.07.2012-30.01.2013 ning tunnistada vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks ning tuvastada, et VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK artga 3 ja seda täpsustavate EIK lahenditega. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 198 päeva viibis kaebaja kambris, kus põrandapind oli väiksem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Vaba pinda oli vaid 1,5 m2. Inventar (mööbel) tuleb arvesse võtta, sest inventar asub kambris ja hõivab ruumi. Kohtuotsus tuleb tühistada EIÕK art 3 ebaõige ja väära kohaldamise tõttu. Kinnipidamistingimused olid vastuvõetamatud, s.h ebapiisav isiklik ruum ja halb valgustus, mille tulemusena nägemisteravus langes.
8.Tallinna Vangla esitas 31.12.2015 vastuse K. Zitikise apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta K. Zitikise apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kohtu metoodika põrandapinna arvutamisel on olnud õiguspärane ja kehtiva õigusega kooskõlas osas, mis puudutab mööblialust pinda. Kohus on ebaõigesti arvestanud kambri üldpindalast WC aluse pinna välja. Kuna kahju hüvitamise nõudes ei ole kaebaja kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud tervisehäiretele (migreen) viidanud, tuleb kaebaja vastavad väited jätta tähelepanuta. Kaebaja ei ole pöördunud vangla arsti poole kaebusega, et tema silmad vähesest valgustusest valutaksid või et nägemine on halvenenud. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kinnipeetaval peaks olema kambrites põrandapinda 4 m2. K. Zitikise kaebus tulnuks jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et ta ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd väike, et see oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas.
9.K. Zitikis esitas 13.01.2016 tähtaja ennistamise taotluse, milles ta palub ennistada kaebuse esitamise tähtaeg HKMS § 71 lg 1 alusel. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 33 lg-le 5 ning HKMS § 46 lg-le 4 ja § 47 lg-le 3, asudes seisukohale, et kaebaja ei ole kaebuse esitamise menetlustähtaegu rikkunud. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla vastuse kättesaamisest arvates on tal 30 päeva jooksul õigus esitada kaebus kohtusse, mida kaebaja on ka teinud.
10.Tallinna Vangla esitas 18.01.2016 seisukoha, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsus ja lõpetada asja menetlus ning menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Vastustaja leiab, et kaebaja esitas kaebuse halduskohtule olulise tähtaja rikkumisega ega ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise, vaid ta oli teadlik halduskohtusse pöördumise korrast. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise nõude puhul tuleb lähtuda RVastS § 18 lg-s 2 toodud regulatsioonist, mis on HKMS § 47 lg 3 suhtes erisäte, kuna vastasel juhul muutuks RVastS § 18 lg 2 sisutuks ning vangla poolne viivitus kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei anna kaebajale alust kaebuse esitamisega viivitada.
11.Tartu Ringkonnakohus jättis 27.01.2016. a määrusega K. Zitikise 13.01.2016. a taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata; tühistas Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsuse ja lõpetas asja menetluse; tagastas T. Zitikienele tasutud riigilõivu kokku summas 116 eurot. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna asjas ei esine selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule tähtaegselt esitamast, siis tuleb kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata, mistõttu on halduskohus võtnud kaebuse ebaõigesti menetlusse ja teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.
12.Riigikohus rahuldas 07.09.2016. a määrusega K. Zitikise määruskaebuse; tühistas Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2016. a määruse; tegi uue määruse, millega luges K. Zitikise kaebuse esitatuks tähtaega rikkudes ning ennistas kaebuse esitamise tähtaja; saatis asja Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et on mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla kaebajale selge, mistõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel ning lisaks ei olnud vangla haldusmenetluse seaduse § 41 alusel kaebajat taotluse lahendamise viibimisest teavitanud.
13.Tallinna Vangla teatas 05.10.2016. a vastuses, et kaebaja oli kuni tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 05.01.2013 vahistatu staatuses ning peale seda viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas (VangS § 14 lg 3), seega viibis kaebaja lukustatud kambris nii vahistatuna kui ka vastuvõturežiimil kinnipeetavana, millisel juhul oli kaebajale tagatud igapäevane 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Lisaks märkis vastustaja, et perioodil 01.06.31.08.2012 võimaldati kaebajale kord nädalas hommikul või õhtupoolikul täiendav tunniajane viibimine värskes õhus.
14.K. Zitikis märkis 12.10.2016. a vastuses, et kamber peab vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele, s.h peab kinnipeetava käsutuses olema vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuid enamikus Tallinna Vangla kambrites jääb kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m2. Kaebaja väitel on Tallinna Vangla pika aja jooksul tegelenud inimõiguste rikkumisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohtu menetluses on K. Zitikise ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused. Arvestades, et Riigikohus luges 07.09.2016. a määrusega (tl 192-193) K. Zitikise kaebuse esitatuks tähtaega rikkudes ja ennistas kaebuse esitamise tähtaja, siis ei ole käesolevas asjas
enam vaidlust selle üle, kas kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Ka ei ole vaidlust asjas selle üle, et taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 3-aastase tähtaja jooksul. Veel ei ole asjas vaidlust selle üle, et K. Zitikis viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 02.07.201230.01.2013 kambrites nr 73, 79, 119, 129, 130, 138, 318, 326, 354 ja 454 koos erineva hulga kinnipeetavatega.
16.K. Zitikis märgib apellatsioonkaebuses, et halbade kinnipidamistingimuste tulemusena tema nägemisteravus langes. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses eelmärgitud alusel kahju hüvitamise nõuet esitanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitanud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus võttis 10.12.2015. a määrusega (tl 148-148p) K. Zitikise apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus K. Zitikise apellatsioonkaebuse HKMS §-le 190 ja § 187 lg 3 p-le 7 tuginedes läbi vaatamata seonduvalt väidetega nägemisteravuse languse kohta.
17.Halduskohus rahuldas K. Zitikise kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja hüvitisena 300 eurot ja menetluskuluna 3,55 eurot. Halduskohus asus otsuses kokkuvõtvalt seisukohale (p-d 14-17), et kaebaja viibis 142 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähem kui 2,5 m2 isiklikku põrandapinda, millega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, ning 37 päeva viibis kaebaja olukorras, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, millises osas olid kaebaja kinnipidamistingimused alandavad ja vastustaja tegevus õigusvastane ning rikutud on EIK poolt välja toodud 3 m2 nõuet. Samas leidis kohus, et 32 päeva viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli vähemalt 3 m2, millises osas ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks ja selle perioodi osas jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Seega kokku 179 päeval pidas halduskohus kaebaja kinnipidamistingimusi väärikust alandavateks ning asjaolusid kogumis hinnates leidis halduskohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 179 päeva eest kokku 300 eurot. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 9), et tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Vastustaja arvates kohaldas halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui jättis WC pindala kambri põrandapinna arvutamisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. EIK suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 114, 149) selgitanud, et kambri pindalast tuleb enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala. Eelnevat arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinnast välja, millist põhimõtet on ka halduskohus vaidlustatud otsuses põrandapinna suuruse arvutamisel õigesti järginud.
19.Kaebaja leiab, et kambri põrandapinna suuruse arvutamisel tuleb arvesse võtta ka mööblit, kuna see hõivab ruumi kambris. Halduskohus leidis (otsuse p 9), et arvesse ei tule võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4
arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Ka EIK praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (nt asi nr 429/12: Tunis/Eesti, p-d 9, 11, 46; nr 5747/10: Jevšnik/Sloveenia, p-d 7, 21, 25; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 114), kuna isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja on lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.
20.Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest, s.h on minimaalse põrandapinna standardina võetud lähtepunktiks, et mitmekohalistes kambrites peab isiku kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda. Sarnast seisukohta on viimati väljendanud EIK 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 110). Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Samuti on oluline kohtlemise kestus (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika) ning hinnata tuleb, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (nr 5747/10: Jevšnik/Horvaatia, p 23). Seega tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb kohtul hinnata, milline oli kinnipeetava liikumisvõimalus ja millised oli muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel perioodil. Halduskohus on vaidlustatud otsuses (p 15) asjakohaselt hinnanud kaebaja kinnipidamistingimusi, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiimi ning kas kaebajale olid tagatud väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused, põhjendades EIK poolt välja toodud 3 m2 nõude rikkumist ja vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. Eelnevat arvestades on põhjendamatu vastustaja väide, et otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus võttis aluseks 3 m2 ja kuidas viis aeg, millal kaebajale oli tagatud vähem isiklikku pinda kambris, kogumis rikkumise tuvastamiseni.
21.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vastustaja teatas 05.10.2016. a vastuses täpsustavalt, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil lukustatud kambris algul vahistatuna ja seejärel peale 05.01.2013 jõustunud kohtuotsusest teada saamist kinnipeetavana vastuvõturežiimil. Ringkonnakohus võtab vangla 05.10.2016. a vastuse koos lisaga asja materjalide juurde. Vahistatu staatuses olnuna viibis kaebaja Tallinna Vanglas lähtuvalt VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a viibides üks tund päevas värskes õhus. Kinnipeetava staatuses vastuvõturežiimil viibis kaebaja suletud kambrites tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lg-le 4. Kuigi VSkE § 8 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetaval olema oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt 4 tundi, sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus. Vastustaja poolt 05.10.2016 esitatud andmetel võimaldati kaebajale ka ajavahemikul 01.06.31.08.2012 kord nädalas täiendav tunniajane viibimine värskes õhus. Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud, nähtuvalt tema 12.10.2016. a vastusest, mille ringkonnakohus võtab samuti asja materjalide juurde. Vastustaja 05.10.2016. a vastuse andmetel perioodil 01.06.31.08.2012 kord nädalas võimaldatud täiendav tunniajane viibimine värskes õhus puudutab kaebaja puhul vaidlusalusest perioodist (02.07.-31.08.2012) üksnes 29 päeva. Võttes arvesse, et lisatund võimaldati vaid kord nädalas, siis saanuks kaebaja lisaks kambrist väljas olla nimetatud ajaperioodi jooksul kokku maksimaalselt 4 tundi, mida ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada piisavaks, et kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et eeltoodu ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale kui asus halduskohus vaidlustatud otsuses kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.
22.Vastustaja väitel ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist seonduvalt kinnipidamistingimustega (p 19, tl 32p; p 18, tl 93). RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-142-15, p 24; 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus nr 3-3-1-16-16, p 14). Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 33-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustaja on asjas
läbivalt seisukohal, et kaebajat on kinni peetud õiguspärastes tingimustes, siis ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et käesolevas asjas ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
23.Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 300 eurot 179 päeva eest, märkides otsuses (p-d 16, 17), et kaebaja kannatused ei olnud rasked, arvestades muuhulgas, et kehtivat siseriiklikku õigust eirati kaebaja suhtes peaaegu 5 kuu jooksul ja EIK poolt välja toodud 3 m2 nõuet lühemate perioodide kõrval peaaegu 1 kuu jooksul järjest. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses jätkuvalt välja mõista hüvitisena 3500 eurot. Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-138-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 33-1-78-11, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega hüvitise suuruse määramisel arvestatud asjaolude osas ning peab lõppjäreldusena halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitist summas 300 eurot mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks.
24.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus läbi vaatamata K. Zitikise apellatsioonkaebuse seonduvalt väidetega nägemisteravuse languse kohta ja ülejäänud osas jätab K. Zitikise apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ühtlasi jätab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.08.2015. a otsuse muutmata.
25.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses (p 14, tl 103p) tunnistada VSkE § 6 lg 6 PS-ga vastuolus olevaks ja kehtetuks ning tuvastada, et VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK art-ga 3 ja seda täpsustavate EIK lahenditega. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 leidnud, et VSkE § 6 lg 6 pole PS-ga vastuolus. Teistsugusele seisukohale ei ole ka ringkonnakohtul alust asuda. Eelnevat arvestades on kaebaja taotlus põhjendamatu, mistõttu ringkonnakohus jätab selle rahuldamata.
26.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 96 eurot (tl 146) tema enda kanda. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.