Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
14. november 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1031
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26. aprilli 2016. a otsuse nr 03559 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks teha asjas uus otsus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2016. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindajad Ingrid Vinnal ja Kristel Kangilaski Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan Kaasatud haldusorgan – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Tiina Vellet
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Menetlustoiming
Apellatsioonkaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada XX apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2016. a otsuse peale haldusasjas nr 3-16-1031 läbivaatamatult selle esitajale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7; § 235 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 10.03.2016 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 211 lg 1 alusel politseiametniku pensioni määramiseks. Taotluse kohaselt oli XX-l Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA) teenistussuhte lõpetamisel 06.12.2005 politseiametniku staaži 25 aastat ja 6 päeva. XX asus 2015. a septembris uuesti PPA-sse teenistusse politseiametniku ametikohale. Kuna 25.01.2016 sai XX 50-aastaseks, siis leidis ta, et tal tekkis õigus eripensionile teenistussuhte lõppemise ajal (06.12.2005) kehtinud regulatsiooni kohaselt.
2.Sotsiaalkindlustusamet jättis 26.04.2016 otsusega nr 03559 XX-le väljateenitud aastate pensioni määramata. Tõendatud on väljateenitud aastate pensionide seaduse (VAPS) mõistes väljateenitud aastate pensionile õigust andvat staaži 20 aastat 7 kuud 25 päeva, politseiteenistuse staaži 25 aastat 6 kuud 22 päeva (teenistuse aeg politseiametnikuna 01.03.1991–01.09.1994 on arvatud politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 108 lg 6 alusel vastava staaži hulka sooduskorras kolmekordselt) ja taotleja on 50-aastane. XX-l oli kuni 31.12.2009 kehtinud PolTS § 211 lg-st 1 tulenevalt täidetud teenistusest vabastamise päevaks 06.12.2005 politseiteenistuse staaži 25 aastat ja 6 päeva, kuid täitmata oli 50-aastane vanusenõue (taotleja oli 39-aastane). XX ei oma õigust väljateenitud aastate pensionile PPVS § 101 lg 1 ja § 117 alusel ning VAPS § 12 alusel, kuna seaduses sätestatud nõuded ei ole täidetud. XX-l on täitmata PPVS § 101 lg-s 1 sätestatud 55-aastane vanusenõue ja puudub viis aastat pidevat politseiteenistuse staaži, mis eelneb vahetult pensioniõigusliku ea täitumisele. XX ei oma õigust väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lg 1 alusel, sest täitmata on PPVS § 117 lg 1 p-de 1 ja 2 nõuded (XX ei olnud PPVS jõustumise ajal PolTS järgi politseiteenistuses ning teda ei nimetatud PPVS jõustumisel selle alusel politseiametnikuks). XX ei oma õigust väljateenitud aastate pensionile PPVS § 117 lg 8 alusel, sest tema 06.12.2005 ametist vabastamise päevaks oli täitmata 50-aastane vanusenõue. VAPS § 12 alusel puudub õigus väljateenitud aastate pensionile, sest täitmata on 25-aastane politseiteenistuse staaži nõue VAPS tähenduses.
3.XX esitas 25.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega palus SKA 26.04.2016 otsus nr 03559 tühistada ja kohustada SKA-d määrama kaebajale taotletud pensioni. Kaebaja palus tunnistada põhiseadusevastaseks PPVS osas, milles see ei võimalda määrata pensioni 50-aastaseks saanud politseiametnikule, kes on PolTS § 211 lg 1 alusel täitnud 20-aastase staaži nõude, kuid kellel oli PPVS jõustumise ajaks täitmata 50-aastane vanusenõue, ning kes oli enne PPVS jõustumist lahkunud politseiteenistusest sarnaselt PPVS § 117 lg-tes 1 ja 8 sätestatule. Kaebajale ei määratud eripensioni põhjusel, et seda ei võimalda hetkel kehtivad õigustloovad aktid. XX omandipõhiõigust ja õiguspärast ootust on riivatud ning asjakohane on kontrollida PPVS § 117 lg-te 1 ja 8 põhiseaduspärasust. Sarnases olukorras isikuid tuleb käsitada ühetaoliselt ning puudub mõjuv põhjendus, miks on PPVS jõustumise ajal teenistuses olnud politseiametnikud eelisseisus, võrreldes isikutega, kes naasevad ametisse pärast PPVS jõustumist (PPVS § 117 lg 1). Politseiametniku pensioni saamise peamiseks eelduseks on staaž, mitte vanus. Kaebajal oli aastatel 2005–2015 erasektoris töötades teadmine, et politseiteenistusse naastes on tal õigus eripensionile. Seega oli tekkinud õiguspärane ootus. Seadusemuudatus ei olnud ettenähtav. Kaebajal oli politseiteenistuses laitmatu teenistuskäik ja üle 25-aastane töökogemus, mistõttu puudus tal alus eeldada, et teda ei võeta teenistusse tagasi.
4.Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Enne PPVS jõustumist vabastati XX teenistusest 06.12.2005 ja vabastamise hetkel oli ta 39-aastane. Politseiametniku pensionile tekkis PolTS alusel õigus politseiametnikul, kes oli teenistuses 50-aastaseks saamisel (vt Riigikohtu 11.11.2004 otsus nr 3-3-1-41-04). Erinevalt PolTS ja PPVS alusel määratud pensionist ei näe VAPS § 12 teenistusstaaži arvutamisel ette politseiametniku teenistusaja 01.03.1991–01.09.1994 arvamist väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka kolmekordselt. Seega on kaebajal täitmata VAPS alusel väljateenitud pensionile õigust andva 25-aastase staaži nõue.
5.Politsei- ja Piirivalveamet leidis kirjalikus seisukohas, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. PPVS § 117 lg 8 ei ole asjassepuutuv ja hinnata tuleb üksnes PPVS § 117 lg 1 mõju kaebaja õigustele. Politseiametniku eripension tekkis 01.01.2002 ning 2(6)
3-16-1031 algusest peale on selle saamise oluliseks eelduseks olnud pensionile minemine vahetult politseiteenistusest. Kaebaja lahkus politseiteenistusest 2005. a detsembris, kui tema 50aastaseks saamiseni oli jäänud üle 10 aasta. Mõistlik ei ole eeldada, et kogu politseipensioni saamise regulatsioon ja tingimused peaksid püsima ajas muutumatutena. Eripensionide regulatsiooni muutmisel on üheks legitiimseks eesmärgiks ka riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine (vt Riigikohtu 26.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14 ja 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-1814). Politsei ja piirivalve teenistuste liitmisel tõsteti politseiniku pensioniiga seniselt 50 aastalt 55 aastale ning lisati nõue töötada organisatsioonis enne pensionile jäämist pikema perioodi vältel kui PolTS kehtimise ajal levima hakanud halb praktika mõne kuu näol. PPVS-ga tagati õigus politseipensionile senistel tingimustel nendele isikutele, kes ülemineku hetkel olid politseiteenistuses või sellega võrdsustatud ametikohal, aga mitte neile, kes olid teenistusest lahkunud. Kestev teenistussuhe on politseipensioni õiguse keskne tingimus ning eelkõige sellest lähtuvalt saab hinnata ka õiguspärast ootust.
6.Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2016 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Vaidlust ei ole selles, et kehtiv õigus ei võimalda kaebajale politseiametniku pensioni määrata. Kaebaja teenistusest lahkumisel 06.12.2005 kehtinud PolTS § 211 lg 1 muutus kehtetuks PPVS jõustumisel 01.01.2010. PPVS § 117 sisaldab ammendavaid rakendussätteid ametipensioni määramiseks. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei olnud PPVS jõustumisel 01.01.2010 politseiteenistuses ega nimetatud ametisse vahetult selle seaduse jõustumisel ega alusel, mistõttu ei ole PPVS § 117 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud. Samuti ei olnud kaebaja 06.12.2005 teenistusest vabastamisel 50-aastane. PolTS § 211 lg 1 sätestas politseiametniku pensioni saamise eeldusena nii vanuse- kui ka staažinõude ning tingimuse, et pension määratakse vaid isikule, kes täidab muud eeldused politseiteenistuses olles ning pensioni saamise õigust ei teki varem teenistusest lahkunud politseinikel (vt Riigikohtu 11.11.2004 otsus nr 3-3-1-41-04, p 11). Kaebajal ei olnud PolTS kehtivuse ajal täidetud kõik politseiametniku pensioni määramise eeldused (täidetud oli vaid staažinõue) ja seetõttu ei olnud ta ka isikuks, kelle pensioni määramisel oleks saanud aluseks võtta PPVA § 117 lg 8. PPVS § 117 ei võimalda PPVS kehtivuse ajal ja alusel määrata pensioni PolTS § 211 lg 1 tingimuste kohaselt isikule, kellel enne PPVS jõustumist oli täidetud vaid üks politseiametniku pensioni saamise eeldus. Kuigi kaebaja ei ole pensioni määramist taotlenud VAPS alusel, siis ei võimaldaks VAPS § 2 lg 2 ja § 12 pensioni määramiseks vajaliku staaži hulka arvestada sooduskorras kolmekordselt töötamist politseiametnikuna ajavahemikul märts 1991 kuni september 1994, mistõttu ei ole täitunud 25-aastane staažinõue VAPS tähenduses. Asjassepuutuvateks normideks võib pidada PPVS § 117 lg-d 1 ja 8, sest kaebaja tugineb võrdsuspõhiõiguse rikkumisele. Õigus saada pensioni (sh ametipensioni) kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse ning omandipõhiõiguse riivet on oluline hinnata õiguskindluse ja õigustatud ootuse kontekstis. Seega tuleb välja selgitada, kas kaebaja sai loota pensioni määramisele 25.01.2016, kui ta sai 50-aastaseks. Kaebaja võrreldavateks gruppideks olid esmalt politseiametnikud, kes olid PPVS jõustumisel politseiteenistuses või nimetati teenistusse vahetult PPVS jõustumisel selle seaduse alusel ja kel oli selleks ajaks täidetud 20aastane staažinõue, kuid kes ei olnud veel saanud 50-aastaseks. Teiseks võrreldavaks grupiks on politseiametnikud, kes olid PPVS jõustumisel teenistusest lahkunud, kuid kellel olid täidetud kõik PolTS-s sätestatud politseiametniku pensionile õigust andvad tingimused. Kaebaja kuulub isikute gruppi, kes lahkus teenistusest PolTS kehtivuse ajal, kuid kellel ei olnud täidetud pensioniea nõue ning kes naasis teenistusse pikka aega pärast PPVS jõustumist. Sarnaselt muude ametipensioneid käsitlevate juhtudega võib põhiõiguste piiramise legitiimse eesmärgina käsitada riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist (vt Riigikohtu 26.06.2014 3(6)
3-16-1031 otsus nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115). PPVS eelnõu (343 SE) seletuskirja kohaselt oli põhimõtteks säilitada kuni 2010. aastani kehtinud kriteeriumid täitnud politseiametniku pensioni õiguse tekkimine ja arvestamine muu hulgas vastavalt PolTS § 211 sätestatule ning alates 2010. aastast organisatsiooniga liitujate osas tõsta ametipensioni õiguse tekkimise iga 55 aastani. Viieaastase pideva staažinõude sisseviimine enne vastava ea täitumist on tingitud soovist vältida lühiajalist teenistusse naasmist pärast pikaajalist teenistusest eemalolekut. Arvestades lisaks kohtupraktikas kinnitust leidnud ametipensionide eesmärki täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus (vt lahend nr 3-3-1-41-04, p 14), võib legitiimseks eesmärgiks pidada ka ametipensionide kaudu politseiteenistuse tugevuse ja stabiilsuse tagamist. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt on tal tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni (nt lahend nr 34-1-1-14, p 90). Kellelgi ei saa olla absoluutset usaldust olukorra püsimisse ja reformide läbiviimine on seadusandja pädevuses (nt Riigikohtu 31.01.2012 otsus nr 3-4-1-24-11, p 49). Varasemalt regulatsioonilt õiguspärase ülemineku tagamiseks sätestati PPVS § 117 lg-tes 1 ja 8 tingimused, millal on politseiametnikel õigus jääda pensionile 50-aastaselt sarnaselt varem kehtinud PolTS-ga ning millal määratakse pension PolTS alusel. Kuna kaebajal oli PPVS jõustumisel täidetud staažinõue, kuid ta ei olnud sel ajal politseiteenistuses, siis ei tekkinud tal PPVS § 117 lg-st 1 tulenevalt õigust jääda pensionile 50-aastaselt. Ametipension sooduspensionina ei ole üldjuhul põhiseaduse § 28 lg-st 2 tulenev riigi kohustus ning selle reguleerimisel on seadusandjal ulatuslik kujundamisruum (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2016 otsus nr 3-15-1318, p 19). Usutav on kaebaja väide, et ta usaldas oma valikute tegemisel PolTS § 211 lg-s 1 sätestatut (st et 50-aastaselt teenistuses viibides on tal olemasolevat politseiteenistuse staaži arvestades võimalus saada ametipensioni). Kaebaja lahkus teenistusest ajal, mil PolTS § 211 lg 1 kehtis veel neli aastat, ning kaebajal võis tekkida lootus, et teenistusse naasmisel tekib tal 50aastaselt (25.01.2016) õigus politseiametniku pensionile. Tollane regulatsioon ei näinud ka ette, et kaebaja peaks teenistusse naasma mingi kindla aja jooksul enne pensioniikka jõudmist või olema teenistuses mingi kindla aja. Kaebaja ei olnud aga asunud oma õigusi lõplikult realiseerima selliste normide kehtivuse ajal, mis taolise usalduse lõid – ta ei olnud jätkuvalt politseiteenistuses. Seadusandja jättis seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele piisava ooteaja vajalike ümberkorralduste tegemiseks (peaaegu kaheksa kuud: seadus võeti vastu 09.05.2009 ja jõustus 01.01.2010). Arvestades ametipensioni eesmärki ning riigieelarveliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise eesmärki, on aastaid hiljem pensioniea täitnutele selle õiguse tagamise piiramine proportsionaalne ja õigustatud. Kaebajale kohaldub väljateenitud aastate pensioni määramisel PPVS § 101 lg 1, mis seab staaži kõrval pensioni tekkimise eeldusteks vanuse 55 aastat ja pensioniõiguslikku ikka jõudmisele vahetult eelneva 5-aastase pideva politseiteenistuse staaži nõude. Kaebaja ei ole kaotanud õigust saada ametipensioni, kuid muutunud on selle määramise tingimused. Kuna kaebaja on 50-aastane ning täitunud ei ole ka tema pensionieale eelnev viieaastase pideva politseiteenistuse staaži nõue, ei ole kaebajal praeguseks hetkeks tekkinud õigust väljateenitud aastate pensionile ka PPVS § 101 lg 1 alusel. Selline õigus tekiks kaebajal alles 25.01.2021 eeldusel, et ta on pensionieale eelnenud viis aastat olnud politseiteenistuses. Kaebaja finantsotsustusi puudutavad valikud ei olnud kuigivõrd piiratud ajal, mil ta lahkus politseiteenistusest (olles 39-aastane) ega ka PPVS jõustumisel, mil ta oli 44-aastane ning pidevalt tööturul aktiivne (vrd Riigikohtu 22.10.2015 otsus nr 3-4-1-21-15, p 53). Kaebaja lahkus politseiteenistusest 2005. aastal oma valikul ja valis ise ka teenistusse naasmise aja. Seega ei olnud tegemist kaebajast sõltumatute juhuslike asjaoludega, mis ei saaks õigustada 4(6)
3-16-1031 erinevat kohtlemist (vrd lahend nr 3-4-1-21-15, p 68). Kaebaja ei ole väitnud, et tema vahepealne politseiteenistuses olek või varasem naasmine olnuks takistatud. Enne PPVS jõustumist teenistusest lahkunud isikutel oli piisavalt aega asuda PPVS jõustumise järgselt teenistusse ning saavutada pensioni määramine 50-aastaselt. Riigi raha kokkuhoidlik kasutamine ja stabiilse politseiteenistuse toimimine on olulised eesmärgid. Kaebaja viidatud sätted ei ole põhiseadusevastaselt rikkunud tema omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ega toonud kaasa ebavõrdset kohtlemist. Asjas ei esine ka vormi- ega menetlusvigu, mis tingiksid vaidlustatud otsuse õigusvastasuse.
7.XX palub 10.10.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. PPVS § 117 ei käsitle pensioni määramise erijuhte ammendavalt, sest ei võimalda PPVS kehtivuse ajal ja alusel pensioni määrata PolTS § 211 lg 1 tingimuste kohaselt isikule, kellel oli enne PPVS jõustumist täidetud vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž, kuid kes ei olnud PPVS jõustumise ajal teenistuses ja keda ei nimetatud PPVS alusel ametisse vahetult pärast seaduse jõustumist. Üllatav on halduskohtu viide, et kaebajal oli võimalus naasta teenistusse PPVS jõustumisel või enne seda, kuid ta jättis selle õiguse ise kasutamata. Kaebaja ei teadnud, et muudetakse temale PolTS-ga lubatud õigust saada 50-aastaselt politseiteenistusse naasmisel väljateenitud aastate pensioni. Halduskohus on jätnud kolmanda võrreldava grupina määratlemata PPVS § 117 lg 1 tingimustele vastavad isikud, st kes olid PPVS jõustumisel politseiteenistuses või nimetati PPVS alusel ametisse vahetult pärast selle jõustumist, kuid kellel ei olnud selleks ajaks täidetud 20-aastane staažinõue ja kes ei olnud veel saanud 50-aastaseks. Tähelepanuta on jäetud, et neile tagati PolTS sätestatud väljateenitud aastate pension ka juhul, kui nad olid PPVS jõustumise ajaks naasnud lühiajaliselt teenistusse ja olid teenistuses 50-aastaseks saamisel. Õigus 50-aastaselt pensioni saamiseks tagati ka neile, kellel ei olnud aastast staažigi, kuid kes olid teenistuses PPVS jõustumise ajal või nimetati ametisse PPVS alusel vahetult selle jõustumisel. Kohus ei ole kaalunud, kas proportsionaalne on jätta õiguspärane ootus tagamata isikutel, kellel oli täidetud 20-aastane politseiteenistuse staaž. Politseiametniku töötasu ei olnud suur ja lubatavad lisahüved olid olulised, mistõttu nõustus kaebaja töötama sellise sissetuleku eest vaid olukorras, kus ta hakkab 50-aastaselt saama väljateenitud aastate pensioni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (HKMS § 187 lg 6).
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et XX apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada, sest apellandi esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Praegusel juhul ongi tegemist üksnes õigusliku vaidlusega. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8). Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata.
5(6)
3-16-1031
9.Isikul on õigus seadusest tulenevale õigusele või soodustusele vaid juhul, kui ta vastab selleks seaduses toodud tingimustele. Vaidlus puudub selles, et kaebaja ei saanud PolTS kehtivuse ajal politseiteenistuses olles 50-aastaseks ja tal ei tekkinud PolTS § 211 lg 1 alusel õigust politseiametniku pensionile, kuna kõik seaduses sätestatud tingimused ei olnud täidetud. Õiguspärast ootust saab rikkuda õiguse suhtes, mis on isikul olemas, st mida isik on saanud hakata realiseerima (vt Riigikohtu 21.02.2002 otsus nr 3-3-1-6-02, p 18). Riik ei tohi võtta isikult sõnamurdlikult talle kord antud õigusi ja vabadusi. Kuna kaebajal ei olnud ka PPVS jõustumise ajaks tekkinud õigust saada politseiametniku pensioni, sest ta ei vastanud PolTS § 211 lg-s 1 sätestatud tingimustele (ta ei olnud politseiteenistuses ega olnud veel 50aastane, tema puhul oli täidetud üksnes staažinõue), siis ei saanud riik seadusemuudatusega kaebaja õiguspärast ootust ka rikkuda ega jätta kaebajat ilma temale juba antud õigusest (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2012 otsus nr 3-11-2678, p-d 11-12; 16.09.2011 otsus nr 310-2450, p-d 14 ja 17; Tartu Ringkonnakohtu 21.01.2011 otsus nr 3-10-1433, p 10).
10.PPVS eelnõu (Riigikogu 11. koosseisu 343 SE) algsele seletuskirjale lisatud kooskõlastustabelis (lk 47) ja eelnõu teise lugemise seletuskirjas (vt selgitust muudatusettepaneku nr 55 juurde, lk 12) on üheselt mõistetavalt selgitatud, et PolTS järgsed pensioniregulatsioonid säilivad ainult nendele politseiametnikele, kes on 31.12.2009 politseiteenistuses PolTS alusel ja jätkavad 01.01.2010 vahetult teenistust politseiametnikena PPVS alusel. Sellest nähtub selgelt, et kõik PPVS § 117 lg-s 1 sätestatud tingimused peavad olema täidetud samaaegselt ning seadusandja otsustas teadlikult välistada PolTS-s sätestatud politseiametniku pensioni regulatsiooni laienemise isikutele, kes ei olnud enne PPVS jõustumist politseiteenistuses PolTS alusel ega jätkanud 01.01.2010 teenistust politseiametnikena PPVS alusel. Selliste sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum, millesse kohus ei saa reeglina sekkuda.
11.Meelevaldset ebavõrdset kohtlemist ei esine ka kaebaja viidatud kolmanda isikute grupiga (st isikud, kes olid enne PPVS jõustumist politseiteenistuses PolTS alusel ja jätkasid vahetult teenistust politseiametnikena PPVS alusel, kuid kellel ei olnud 01.01.2010 täidetud 20-aastase staaži nõue ega ka 50-aastase vanuse nõue), sest nimetatud kategooriasse kuuluvate isikute puhul võis seadusandja regulatsiooni muutmise hetkel pidada senise olukorra säilitamist põhjendatuks, arvestades muu hulgas ametipensioni kehtestamise eesmärke (sh leevendada olukorda, kus isik on sunnitud juba enne üldisesse pensioniikka jõudmist politseiteenistusest lahkuma, sest ei suuda enam täita politseiametnikule esitatavaid füüsilise ettevalmistuse nõudeid, kuid vanuse tõttu võivad tema valikud tööturul olla piiratud) ja asjaolu, et nimetatud isikud 01.01.2010 seisuga jätkuvalt n-ö tegelesid varasemas PolTS § 211 lg-s 1 ja kehtivas PPVS § 117 lg-s 1 sätestatud nõuete täitmisega. Kaebaja puhul sellist olukorda ei esinenud ning seadusandja ei pidanud arvestama võimalusega, et ta soovib politseiametniku pensioni saamiseks naasta politseiteenistusse vahetult enne 50-aastaseks saamist. PPVS § 101 lg-s 1 sätestatud uue pensioniregulatsiooni üks eesmärke oli just taolise küsitava põhjendatusega halduspraktika lõpetamine.
12.Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 08.09.2016 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.