Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel 08.11.2016, Tartu 3-14-52665 Denis Antropovi kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlike kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsus Denis Antropovi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja Denis Antropov Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tallinna Vangla 28.09.2016. a vastus.
2.Jätta Denis Antropovi apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks väidetava seljavaluga seonduvalt läbi vaatamata. Ülejäänud osas jätta Denis Antropovi apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsus. Teha uus otsus, millega jätta Denis Antropovi kaebus kahju hüvitamiseks perioodi 27.10.2010-26.01.2011 (k.a) eest ja lähedastega kokkusaamiste mittetagamise alusel läbi vaatamata. Mõista Tallinna Vanglalt Denis Antropovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 700 (seitsesada) eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
5.Tallinna Vanglal kanda väljamõistetud kahjuhüvitis T.K. kontole nr EEXXXXX.
6.Muuta menetluskulude jaotust ning mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja Denis Antropovi menetluskulud halduskohtus (riigilõiv) summas 20,50 eurot. Ülejäänud menetluskulud (riigilõiv) halduskohtus summas 519,48 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) summas 473,34 eurot Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.12.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 27.02.2014 D. Antropovi kahju hüvitamise nõude ajavahemikul 27.10.2010-27.11.2013 Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 18 000 eurot seoses ebapiisava elamispinna tagamisega. D. Antropovi väitel hoiti teda 6-kohalises kambris, kus oli pidevalt 6 kinnipeetavat, seega olid kambrid ülerahvastatud. Lisaks märkis D. Antropov, et dušši võimaldati kasutada ainult kord nädalas; telefoni võimaldati kasutada kord nädalas 5 minutit; 23 tundi ööpäevas hoiti lukustatud kambris, v.a üks tund jalutamist; puudus kambriväline tegevus; ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Vangla registreeris 07.04.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse (tähtaja ennistamise taotlus), milles D. Antropov märkis, et temast sõltumata põhjustel sai ta 19.12.2013 teada, et Tallinna Vangla rikkus tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art-t 3, kui avalikustati Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsus asjas Tunis vs Eesti, ning kui takistused langesid ära, esitas ta koheselt kahju hüvitamise taotluse.
2.Tallinna Vangla tagastas 06.10.2014. a vastusega nr 5-18/14/6065-4 D. Antropovi kahju hüvitamise nõude perioodi 27.10.2010-26.02.2011 osas läbivaatamatult ning jättis kahju hüvitamise nõude perioodi 27.02.2011-27.11.2013 osas rahuldamata.
3.D. Antropov esitas 03.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada kehtetuks Tallinna Vangla 06.10.2014. a vastus nr 5-18/14/6065-4 ning läbi vaadata tema kahju hüvitamise nõue tervikuna ja mõista Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 18 000 eurot. Kaebuse põhjendused: 1) Kahju hüvitamise nõude tagastamise põhjendused Tallinna Vangla poolt on vastuvõetamatud. Kaebuse läbivaatamisel tuleb arvestada kogu Tallinna Vanglas viibitud aega kogumina, s.o 27.10.2010-27.11.2013. 2) Analoogses asjas jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja nii tualetiala kui ka kambris asuva mööbli pindala. Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2, mille järgi tagatakse dušš ainult kord nädalas, on vastuolus Euroopa vanglareeglistiku § 19 lg-ga 2, mis sätestab hügieeni järgimiseks igapäevase pesemisvõimaluse, kuid mitte vähem kui 2 korda nädalas. Kohtueelse menetluse ajaks tuleb kinnipeetud isikutele tagada kohtumised lähedastega samadel alustel kui vabadusekaotuslikku karistust kandvatele isikutele. Vangla ei ole taganud normaalseid tingimusi perega suhtlemiseks. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, kuid kaebajat hoiti kogu kinnipidamise ajal isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 19.03.2015. a otsusega kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna Vanglalt D. Antropovi kasuks välja hüvitisena talle tekitatud mittevaralise kahju eest 2222 eurot ja ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata; jättis kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg kulgema Tallinna Vanglast lahkumisele järgneval päeval ehk 17.02.2014. Taotlus vanglale on registreeritud 27.02.2014. Seega ei ületanud kaebaja taotluse esitamiseks riigivastutuse seaduses (RVastS) ettenähtud tähtaega. Vangla poolt taotluse tagastamine
läbivaatamatult perioodi 27.10.2010-26.02.2011 osas ei olnud põhjendatud. Kaebaja hüvitamiskaebus on lubatav perioodi 27.10.2010-27.11.2013 osas tervikuna. 2) 1005-st päevast 661-l päeval oli D. Antropovile tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,7 m2 vaba põrandapinda ja 344-l päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3,28 m2. Kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada VangS § 50 lg-s 2 sätestatu põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebajal oli võimalik lähedastega pidada kirjavahetust, kohtuda pika- ning lühiajalistel kokkusaamistel, kaebaja osales riigikeele kursustel, oli rakendatud majapidamistöödel, õppis kutsekoolis elektrikuks. Alates 04.05.2011 oli tal õigus kasutada spordisaali. EIK praktikast lähtudes on õigusvastane kaebaja kinnipidamine ajavahemikus 27.10.2010-27.11.2013 661-l päeval, mil D. Antropovile oli tagatud alla 3 m2 vaba põrandapinda. Kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 2222 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.D. Antropov esitas 17.04.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta leiab, et väljamõistetud hüvitise summa ei kompenseeri neid kannatusi, mida ta pidi taluma seoses sellega, et tal on selg vigastatud ja ta ei saanud end liigutada, seega ei ole määratud hüvitis õiglane. D. Antropov esitas 18.05.2015 apellatsioonkaebuse täienduse, milles ta märgib, et vaidlustab Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsust hüvitise suuruse osas, kuna leiab, et see ei ole proportsioonis toimepandud rikkumise ja kaebajale tekitatud kahjuga. Kaebaja esitas 22.04.2015 avalduse koos lisadega 7-l lehel.
6.Tallinna Vangla esitas 20.04.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas D. Antropovi kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 2222 eurot ning palub teha asjas uus otsus ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja väitel on kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3 ning kuivõrd kaebaja on väidetava mittevaralise kahju tekkimise alguseks märkinud konkreetse kuupäeva - 27.10.2010 - pidi nimetatud kuupäevast alates olema talle tuntav mittevaralise kahju tekkimine, seega hakkas 27.10.2010 kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg, kuid kaebaja esitas kahju hüvitamise nõude 27.02.2014, mistõttu on tähtaegne nõue 27.02.2011-27.11.2013 osas. Vastustaja märgib, et muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju välistab EIÕK art 3 rikkumise ning kuna kaebajat ei ole inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vangla tegevus kaebaja paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei olnud õigusvastane, siis mõistis kohus kaebajale hüvitise välja põhjendamatult. Vastustaja arvates on kohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Vastustaja on seisukohal, et kohus mõistis välja ebamõistlikult suure hüvitise ning otsusest ei nähtu, missugustest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel. Vastustaja leiab, et Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades on 2222 euro suurune hüvitis selline, mis ületab vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.
7.D. Antropov esitas 13.05.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta märgib, et vangla toob välja erinevaid asjasse mittepuutuvaid andmeid ning võimalikud ei ole võrdlused lastetoetustega ja vanaduspensionitega.
8.Tallinna Vangla esitas 10.06.2015 vastuse D. Antropovi apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta tähelepanuta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendid ja kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib, et kaebajale oli 913-l päeval tagatud igapäevaselt vähemalt neli tundi vaba aega eluosakonna piires liikumiseks, samuti iganädalane spordisaali kasutamise võimalus ning kui isik otsustab seda mitte kasutada, on põhjuslik seos
väidetava kahju ning vangla tegevuse osas välistatud. Veel märgib vastustaja, et kaebaja on apellatsiooniastmes esitanud kaebuse, mida ta kohtueelses menetluses ega varasemas kohtumenetluses välja toonud ei ole, s.o füüsilised kannatused seoses seljavaludega.
9.D. Antropov esitas 16.11.2015 tähtaja ennistamise taotluse, milles ta märkis, et kuna kohtueelses menetluses on Tallinna Vangla viivitanud lahendi tegemisega ning selle järel on ta 30 päeva jooksul esitanud kohtule kaebuse, siis on kaebus tähtaegne.
10.Tallinna Vangla esitas 20.11.2015 seisukoha, milles ta palus tühistada Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsus ja lõpetada asja menetlus. Vastustaja leidis, et D. Antropov ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise.
11.Tartu Ringkonnakohus jättis 16.12.2015. a määrusega D. Antropovi 16.11.2015. a taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1); tühistas Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsuse ja lõpetas asja menetluse (resolutsiooni p 2); tagastas D. Antropovile apellatsioonkaebuse lisad 5-l lehel ja 22.04.2015. a avalduse lisad 7-l lehel (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna asjas ei esine selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule tähtaegselt esitamast, siis tuleb kaebaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust jätta rahuldamata, mistõttu on halduskohus võtnud kaebuse ebaõigesti menetlusse ja teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.
12.Riigikohus rahuldas 07.09.2016. a määrusega D. Antropovi määruskaebuse; tühistas Tartu Ringkonnakohtu 16.12.2015. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2; tegi tühistatud osas uue määruse, millega luges D. Antropovi kaebuse esitatuks tähtaega rikkudes ning ennistas kaebuse esitamise tähtaja; saatis asja Tartu Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et on mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla kaebajale selge, mistõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel ning lisaks ei olnud vangla haldusmenetluse seaduse § 41 alusel kaebajat taotluse lahendamise viibimisest teavitanud.
13.Tallinna Vangla teatas 28.09.2016. a vastuses, et kaebaja viibis perioodil 27.02.2011-27.11.2013 Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses. Vangla väitis, et alates 13.05.2011 oli kaebaja paigutatud eluosakonda, kus talle oli igapäevaselt tagatud vähemalt 4 tundi vaba aega, lisaks iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Vastustaja märkis, et kuna 2011. a alguses muudeti kinnipeetavate paigutamise korraldust, siis selle eelsest ajast on teadmata, mis režiimil hoiti kambritesse nr 314, 417 ja 217 paigutatud isikuid, kuid kuna kaebaja ei ole vastu vaielnud halduskohtu otsuses toodule, et alates 04.05.2011 oli talle tagatud vähemalt 4 tundi vaba aega, siis on vastustaja seisukohal, et alates 04.05.2011 oli kaebajale täiendav liikumisvõimalus vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg 1 alusel tagatud. Vangla märkis, et kambrites nr 235, 141, 242 ja 222 oli kaebajale igapäevaselt tagatud lisaks jalutuskäigule vähemalt 4 tundi vaba aega oma eluosakonna piires liikumiseks, lisaks iganädalane spordisaali kasutamise võimalus ning kambrid nr 84 ja 87 on kartserikambrid, kus liikumisõigust VSkE § 8 lg 4 alusel ei ole, kuid distsiplinaarkaristust kandvale kinnipeetavale on igapäevaselt tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas on apellatsioonkaebused esitanud nii D. Antropov kui ka Tallinna Vangla. D. Antropovi apellatsioonkaebus jääb osaliselt läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks D. Antropovi apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse (I); tuvastab seejärel, millises ulatuses oli D. Antropovi halduskohtule esitatud kaebus lubatav (II); võtab seisukoha vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta (III); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid õigusvastased ja kaebaja inimväärikust alandavad (IV); annab hinnangu halduskohtu määratud kahjuhüvitise suurusele (V) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (VI). I
15.D. Antropov märgib apellatsioonkaebuses, et hüvitise summa ei kompenseeri neid kannatusi, mida ta pidi taluma seoses sellega, et tal on selg vigastatud ja ta ei saanud end liigutada. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses (tl 1-3) sellekohast nõuet esitanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus on võtnud 20.05.2015. a määrusega (tl 123-123p) D. Antropovi apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 7 alusel D. Antropovi apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks väidetava seljavaluga seonduvalt läbi vaatamata. II
16.D. Antropov taotles kaebuses Tallinna Vangla 06.10.2014. a vastuse nr 5-18/14/6065-4 (tl 18-21) kehtetuks tunnistamist ning Tallinna Vanglalt tema kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Halduskohus võttis 24.11.2014. a määrusega (tl 22-23) kaebuse menetlusse, käsitledes vangla 06.10.2014. a vastuse osas esitatud nõuet tühistamisnõudena. Ringkonnakohus, silmas pidades, et halduskohus on otsuse p-s 39 märkinud, et vaidlus seisneb selles, kas põhjendatud on kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 27.10.2010-27.11.2013 tekitatud mittevaraline kahju, ning samas arvestades, et halduskohtule esitatud kaebuse puhul on sisuliselt tegemist justnimelt kahju hüvitamise kaebusega, siis sõltumata menetlusse võtmise määruses märgitust tõlgendab ringkonnakohus, et halduskohus on menetlenud D. Antropovi kaebust üksnes kahju hüvitamise kaebusena, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks eraldiseisvalt jätta D. Antropovi kaebust eelmärgitud tühistamisnõude osas läbi vaatamata.
17.HKMS § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks
lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 11 lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjuhüvitise nõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahju hüvitamise nõude esitamise aluseks. HKMS § 151 lg 1 p 1 järgi jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 järgi tagastab kohus kaebuse selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
18.D. Antropov on kaebuses muuhulgas väitnud, et ka kohtueelse menetluse ajaks kinnipeetud isikutele tuleb tagada kohtumised lähedastega samadel alustel kui vabadusekaotuslikku karistust kandvatele isikutele, kuid vangla ei taganud kaebajale normaalseid tingimusi perega suhtlemiseks (tl 2). Kahju hüvitamise taotluses ja kaebuses esitatud nõuete võrdlemisel ilmneb, et kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses vanglale märkinud, et talle ei olnud tagatud kokkusaamisi lähedastega. Arvestades, et halduskohus võttis D. Antropovi kaebuse 24.11.2014. a määrusega menetlusse, jätab ringkonnakohus HKMS § 151 lg 1 p-le 1 ja § 121 lg 1 p-le 4 tuginedes D. Antropovi kaebuse kahju hüvitamise nõudes lähedastega kokkusaamiste tagamata jätmise alusel läbi vaatamata. III
19.Kohtupraktikas on sedastatud, et kui kahju hüvitamise taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja nõuetekohast kohtueelset menetlust läbinud (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Seetõttu on põhjendatud käesolevas asjas kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlus vanglale on esitatud RVastS-is sätestatud korras tähtaegselt, kuna sellest oleneb, kas lugeda kaebaja poolt kohtueelne menetlus läbituks või mitte.
20.RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013 tehtud otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m2 kambripinda ühe isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva
toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (Riigikohtu 06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).
21.Halduskohus lahendas D. Antropovi hüvitamiskaebuse ajavahemiku 27.10.2010-27.11.2013 osas, kuna leidis otsuse p-s 38, et hüvitamiskaebus on eeltoodud perioodi osas tervikuna lubatav. Halduskohtule esitatud 12.12.2014. a vastuses kaebusele nr 1-11/14/30641-4 (tl 29-34) leidis vastustaja, et D. Antropovi kaebus perioodi 27.10.2010-26.02.2011 osas tuleb jätta läbi vaatamata. Ka tagastas vangla 06.10.2014. a vastusega D. Antropovi kahju hüvitamise taotluse perioodi 27.10.2010-26.02.2011 osas läbivaatamatult. Samuti leiab vastustaja apellatsioonkaebuses (p 15, tl 98), et halduskohus on otsuses valesti leidnud, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks hakkas kulgema alles D. Antropovi Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemise ajast 17.02.2014.
22.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust alandavates tingimustes veidi üle kolme aasta, pidi vastavates tingimustes viibides aru saama kinnipidamistingimuste võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest, mistõttu leidis halduskohus ebaõigesti, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema alles D. Antropovi Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemise ajast. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, mil kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme viimase aastaga enne taotlusega vangla poole pöördumist, lähtudes RVastS § 17 lg-st 3. Seega sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides ning kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodi 27.10.2010-26.02.2011 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud osaliselt mittetähtaegselt.
23.Tallinna Vangla tagastas 06.10.2014. a vastusega D. Antropovi kahju hüvitamise taotluse perioodi 27.10.2010-26.02.2011 osas läbivaatamatult, leides, et kuna taotluse esitaja ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise, siis tuleb kahju hüvitamise nõue eelnimetatud osas talle läbivaatamatult tagastada (p IVa, tl 19). Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et puudub alus taotluse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.2001. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Ringkonnakohus leiab, et samast printsiibist tuleb lähtuda ka haldusmenetluses. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui veebruaris 2014. Ringkonnakohus andis 14.09.2016. a määrusega (tl 168-169p) kaebajale võimaluse esitada täiendav selgitus tähtaja möödalaskmise põhjuste kohta, kuid kaebaja ei ole
seda teinud, kuigi sai eelnimetatud kohtumääruse kätte 16.09.2016 (tl 172). Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse alandamist mõistma alles pärast Tallinna Vanglast lahkumist. Ringkonnakohus leiab, et ei esine alust eelviidatud perioodi osas tähtaja ennistamiseks.
24.Ringkonnakohus on seetõttu seisukohal, et kaebaja kahju hüvitamise nõude saab tähtaegseks lugeda alates 27.02.2011, seega perioodi osas 27.02.2011-27.11.2013. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas nõuetekohaselt kohtueelset menetlust. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus menetles D. Antropovi kaebust vanglas 27.10.2010-26.02.2011 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning jätab D. Antropovi kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata. IV
25.Vastustaja andmetel (tl 35-43p) viibis kaebaja perioodil 27.02.2011-27.11.2013 kambrites nr 84, 87, 141, 217, 222, 235, 242, 314 ja 417. Halduskohus on otsuses (p-d 47 ja 54) vastustaja esitatud andmete (tl 35-43p) alusel lugenud tuvastatuks, et kaebaja viibis 1005-st päevast 661-l päeval kambrites, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2, kuid vähemalt 2,7 m2 ning ülejäänud 344-l päeval oli põrandapinda rohkem kui 3,28 m2. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et halduskohus ei ole kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC-d ega mööblialust pinda põrandapinnast maha.
26.EIK suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 114, 149) selgitanud, et kambri pindalast tuleb enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala. Eelnevat arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinnast välja. Seetõttu muudab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel ei tule sellest maha arvata mööblialust pinda.
27.Ringkonnakohtu arvestuste järgi viibis kaebaja kambrites, kus isiku kohta oli WC pinda maha arvestades tagatud isiklikku ruumi üle 3 m2 282 päeva (27.02.-09.03.2011 – 11 päeva, 26.04.2011 – 1 päev, 29.04.-04.05.2011 – 6 päeva, 27.02.-01.03.2012 – 4 päeva, 07.03.2012 – 1 päev, 13.03.-24.04.2012 – 43 päeva, 02.-08.05.2012 – 7 päeva, 14.-19.07.2012 – 6 päeva, 09.10.2012 – 1 päev, 27.11.2012 – 1 päev, 06.-16.12.2012 – 11 päeva, 11.-24.01.2013 – 14 päeva, 01.-14.02.2013 – 14 päeva, 05.-07.03.2013 – 3 päeva, 04.04.2013 – 1 päev, 10.11.04.2013 – 2 päeva, 25.06.-27.11.2013 – 156 päeva). Kohtupraktikas on sedastatud, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 139). Käesolevas asjas ei ole peale põrandapinna vähesuse muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud, mistõttu on ringkonnakohus eelnevat arvestades seisukohal, et 282 päeva jooksul, mil kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi suurusega üle 3 m2, puudub alus lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks.
28.Lisaks nähtub vastustaja andmetest, et kaebaja viibis kokku 324 päeva kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi alla 2,5 m2 (05.05.-02.06.2011 – 29 päeva, 09.06.-06.10.2011 –
120 päeva, 08.10.-17.11.2011 – 41 päeva, 22.11.-19.12.2011 – 28 päeva, 28.12.201106.02.2012 – 41 päeva, 08.-22.02.2012 – 15 päeva, 17.-30.05.05.2012 – 14 päeva, 01.07.06.2012 – 7 päeva, 14.06.-06.07.2012 – 23 päeva, 08.-13.07.2012 – 6 päeva). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil kehtinud VSkE § 6 lg 6 (v.r) sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et 324 päeva jooksul, kus vangla ei ole taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimustasemena 2,5 m2 põrandapinda, on vangla rikkunud eelnimetatud sättest tulenevat kohustust, mistõttu tuleb vastustaja tegevus kaebajale piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu lugeda õigusvastaseks ning ringkonnakohus eeldab selles osas inimväärikuse alandamist.
29.Lisaks nähtub vastustaja andmetest, et kaebaja viibis kokku 399 päeva kambrites, kus oli tagatud isiklik ruum vahemikus 2,5-3 m2 (10.03.-25.04.2011 – 47 päeva, 27.-28.04.2011 – 2 päeva, 03.-08.06.2011 – 6 päeva, 07.10.2011 – 1 päev, 18.-21.11.2011 – 4 päeva, 20.27.12.2011 – 8 päeva, 07.02.2012 – 1 päev, 23.-26.02.2012 – 4 päeva, 02.-06.03.2012 – 5 päeva, 08.-12.03.2012 – 5 päeva, 25.04.-01.05.2012 – 7 päeva, 09.-16.05.2012 – 8 päeva, 31.05.2012 – 1 päev, 08.-13.06.2012 – 6 päeva, 07.07.2012 – 1 päev, 20.07.-08.10.2012 – 81 päeva, 10.10.-26.11.2012 – 48 päeva, 28.11.-05.12.2012 – 8 päeva, 17.12.2012-10.01.2013 – 25 päeva, 25.-31.01.2013 – 7 päeva, 15.02.-04.03.2013 – 18 päeva, 08.03.-03.04.2013 – 27 päeva, 05.-09.04.2013 – 5 päeva, 12.04.-24.06.2013 – 74 päeva). Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 399 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2, saab pidada õigusvastaseks. VSkE § 6 lg 6 on vanglale täitmiseks kohustuslik. Samas oli vastustajal kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Samuti on oluline kohtlemise kestus (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 9 ja seal viidatud kohtulahendid) ning hinnata tuleb, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (nr 5747/10: Jevšnik/Horvaatia, p 23). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid 399 päeva jooksul kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim ning kas kaebajale olid tagatud väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused.
Vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku 399 päeva. Vangla andmetel (28.09.2016. a vastus, p 1) viibis kaebaja kogu vaidluse all oleva perioodi (27.02.2011-27.11.2013) Tallinna Vanglas süüdimõistetu staatuses. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt 4 tundi. Vastustaja väidab, et alates 04.05.2011 viibis kaebaja kambrites, kus talle lisaks ühele tunnile värskes õhus jalutamisele oli tagatud vähemalt 4 tundi vaba aega oma osakonna piires liikumiseks ning kaebaja sai iganädalaselt spordisaali kasutada. Vastustaja on 28.09.2016. a vastuses, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde, märkinud, et täpselt ei ole teada, mis režiimil hoiti kambritesse nr 314, 417 ja 217, kus asus ka kaebaja, paigutatud isikuid, kuid kuna kaebaja ei ole vastu vaielnud väitele, et alates 04.05.2011 oli talle tagatud vähemalt 4 tundi vaba aega, siis oli see ka tagatud. Nähtuvalt vastustaja 06.10.2014. a vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele oli ajavahemikel, mil taotluse esitaja viibis I üksuses avatud kambrites, tal võimalik viibida 4 tundi päevas kambrist väljas (p IVb, tl 19p). Vastustaja 12.12.2014. a vastusele lisatud kinnipeeturegistri väljatrükilt (tl 45) nähtuvalt on kaebaja alates 04.05.2011 viibinud kambris nr 217, mis asub I üksuses (sektsioon 1-5) ning ka ülejäänud aja vaidlusalusest perioodist on kaebaja viibinud I üksuse erinevates kambrites. Kuna kaebaja ei ole eeltoodule kohtumenetluse raames vastu vaielnud, loeb ringkonnakohus tõepäraseks vastustaja väite, et kaebajale oli alates 04.05.2011 tagatud täiendav liikumisvõimalus VSkE § 8 lg 1 alusel, s.o 4 tundi vaba aega. Seega järeldub asjas esitatud andmetest, et kaebaja viibis perioodidel 10.03.-25.04.2011 (2,5-2,99 m2) ja 27.-28.04.2011 (2,65 m2) kambrites nr 314 ja 417, kus talle oli tagatud põrandapinda alla 3 m2 ja tagatud oli päevas vaid 1 tund vabas õhus liikumist, ning hiljem on talle olnud tagatud täiendav liikumisvõimalus vähemalt 4 tundi päevas. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kaebaja osales 05.09.-05.12.2011, 05.03.-28.06.2012, 01.08.-30.11.2012 ja 06.05.-30.08.2013 riigikeele kursustel ning alates 16.01.2012 AN tugigrupis (tl 46). Lisaks on kaebaja osalenud kunsti-, joonistus- ja viltimisringis (tl 47), mis toimus 2011-2012 kord nädalas kestvusega 2 tundi (p 29 tl 31p). Kokkuvõtlikult iseloomustab kaebaja liikumisvõimalusi järgmine tabel: Kuupäevad kambrites, kus isiklikku pinda vahemikus 2,5-3 m2 10.03-25.04.2011 27.-28.04.2011 03.-08.06.2011
Päevade Õigusnormidega tagatud arv võimalus kambrist väljas viibida
Muu tegevus väljaspool kambrit
kunsti-, joonistus- ja viltimisring kunsti-, joonistus- ja viltimisring kunsti-, joonistus- ja viltimisring
07.10.2011
18.-21.11.2011
20.-27.12.2011
07.02.2012
23.-26.02.2012
1 tund vabas õhus 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
riigikeele kursused; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; kunsti-, joonistus- ja viltimisring kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring
02.-04.03.2012
05.-06.03.2012
08.-12.03.2012
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
25.04.01.05.2012
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
09.-16.05.2012
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
31.05.2012
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
08.-13.06.2012
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
07.07.2012
20.07.31.07.2012 01.08-08.10.2012
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus 4 tundi osakonnas + 1 tund vabas õhus
AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused; AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp, kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused, AN tugigrupp, kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused, AN tugigrupp, kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused, AN tugigrupp, kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp, kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp, kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring riigikeele kursused, AN tugigrupp; kunsti-, joonistus- ja viltimisring
Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale perioodidel 10.03.-25.04.2011 ja 27.-28.04.2011 kohaldunud kinnipidamisrežiimi ning asjaolu, et kaebajal oli eeltoodud ajal võimalik kambrist väljas liikuda vaid 1 tund päevas jalutusboksis, ei saa seda ka koosmõjus kord nädalas toimunud kunsti-, joonistus- ja viltimisringiga pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat mõju. Seega loeb ringkonnakohus kaebaja kinnipidamistingimused perioodidel 10.03.-25.04.2011 ja 27.-28-04.2011 õigusvastaseks ning kaebaja inimväärikust alandavateks. Samas leiab ringkonnakohus, et järgnevatel perioodidel, mil kaebaja viibis 2,5-3 m2 isikliku põrandapinnaga kambrites ja tal oli võimalik 4 tundi päevas kambrist väljas ja 1 tund päevas vabas õhus liikuda ning osaleda tugigrupi või ringi töös ning riigikeele kursustel, tasandas see ruumikitsikusest tingitud negatiivsed mõjutused, mistõttu ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis ülejäänud perioodidel õigusvastaseks ega kaebaja inimväärikust alandavaks pidada.
30.Vastustaja väitel on kohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 24; 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). Kohtupraktikas on ka sedastatud, et kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et käesolevas asjas ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
31.Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus kokkuvõtlikult kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja kaebaja inimväärikuse alandatuks 373 päeval (324 + 49), mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas alla 2,5 m2 või 2,5-3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites.
V
32.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu
puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab (Riigikohtu 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).
33.Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 2222 eurot (otsuse p 56). Hüvitis on välja mõistetud 661 päeva eest. Ringkonnakohus on asjas tuvastanud, et 373 päeva (324+49) vältel oli kaebaja kinnipidamine õigusvastane, kuna teda hoiti kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku pinda kas alla 2,5 m2 või vahemikus 2,5-3 m2. Nende 373 päeva eest on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kahjuhüvitise 288 päeva osas alusetult välja mõistnud, tuleb kaebaja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust korrigeerida. Järgnevalt tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus.
34.Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes ning käesolevas asjas on vastustaja järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid, välja arvatud põrandapinna suuruse osas. Ringkonnakohus arvestab ka vastustaja apellatsioonkaebuses (p 18, tl 98p) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina 2 korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega, võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Veel arvestab ringkonnakohus, et ajavahemikel, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-2,99 m2, on vastustaja järginud siseriiklikku õigust. Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus talle oli tagatud põrandapinda alla 2,5 m2, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui ajavahemike osas, kus kaebajale oli tagatud põrandapinda vahemikus 2,5-3 m2. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole asjas tuvastatud (v.a põrandapinna vähesus), peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 700 eurot.
VI
35.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus D. Antropovi apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks väidetava seljavaluga seonduvalt läbi vaatamata ning muus osas kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt. Parema arusaadavuse huvides tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 19.03.2015. a otsuse tervikuna. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab D. Antropovi kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi 27.10.2010-26.01.2011 (k.a) eest ja lähedastega kokkusaamiste mittetagamise alusel läbi vaatamata ning mõistab Tallinna Vanglalt D. Antropovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 700 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
36.D. Antropov palub apellatsioonkaebuses kanda mittevaralise kahju hüvitis T. Kitaeva arveldusarvele. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.2009. a otsus nr 3-3-1-86-08, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat kandma väljamõistetav kahjuhüvitis kaebaja poolt näidatud arvelduskontodele.
37.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise suuruse osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus.
38.Tartu Halduskohus vabastas kaebaja 24.11.2014. a määrusega (tl 22-23) riigilõivu (540 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Halduskohus jättis otsusega kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 08.05.2015. a määrusega (tl 118-119) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi riigilõivust vabastamiseks apellatsiooniastmes. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (3,8%) mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 20,50 eurot ja jätab 519,48 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv) summas 473,34 eurot Eesti Vabariigi kanda.
39.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.