Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. oktoober 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1811
Haldusasi
Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19. juuni 2015. a järelkontrolli akti nr 17-6/4337 osaliseks tühistamiseks ning 19. juuni 2015. a leppetrahvi nõude nr 17-5/4337 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Leila Nõlvand
Tühistada Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-151811 ning teha asjas uus otsus, millega jätta Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ kaebus rahuldamata.
Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. novembril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses
3-15-1811 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusameti 19.06.2015 rehabilitatsiooniteenuse haldusjärelevalve järelkontrolli aktist nr 17-6/4337 nähtuvalt teostas Sotsiaalkindlustusamet (SKA) sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 371 alusel Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ-ga 28.02.2013 sõlmitud rehabilitatsiooniteenuse osutamise halduslepingu nr 3.6.4.2/35 täitmise järelkontrolli perioodi 01.07.2014–15.04.2015 osas. Kontrolliti nii rehabilitatsiooniteenuse vastavust õigusaktidele kui ka varasemalt perioodi 01.08.2013– 01.08.2014 osas läbiviidud samasisulise kontrolli tulemuste kohta 06.10.2014 koostatud rehabilitatsiooniteenuse haldusjärelevalve aktis nr 17-6/10235 toodud kohustuste täitmist. Järelkontrolli akti (p II.2) kohaselt tuvastati järgmised puudused klientide andmestike täitmises (millele esitatavad nõuded on sätestatud 28.02.2013 lepingu nr 3.6.-4.2/35 p-des 2.1.16.1–2.1.16.10, mida on muudetud lepingu lisa 9 p-ga 7), mis esinesid ka eelmisel kontrolliperioodil: 1) 2)
3)
puudus teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile (lepingu p 2.1.16.4); puudus teenuse nimetus vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määruse nr 256 „Rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste hindade ja teenuse maksimaalse maksumuse kehtestamine“ lisale 2 (lepingu p 2.1.16.6); erinevate klientide andmestikel on teenuse sisukirjeldused ühesugused (kopeeritud), seega puudub teenuse tegelik sisu (lepingu p 2.1.16.8).
2.Sotsiaalkindlustusamet kohustas 19.06.2015 leppetrahvi nõudega nr 17-5/4337 Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ-d tasuma järelkontrolli aktis tuvastatud kohustuste jätkuva rikkumise tõttu 15 päeva jooksul leppetrahvi 889 eurot ehk 2% lepingu kogumahust 2015. aastal, mis on lepingu nr 17-13/35 lisa 10 kohaselt 44 451,91 eurot. Halduslepingu nr 3.6-4.2/35 p 5.2 (muudetud 17.03.2015 lisa 9 p-ga 21) alusel on SKA-l õigus nõuda lepingu mittenõuetekohase täitmise korral leppetrahvi kuni 7% lepingu arvestuslikust kogumahust.
3.Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ esitas 17.07.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 19.06.2015 järelkontrolli akti nr 17-6/4337 osaliseks tühistamiseks (p-de II.2 ja III osas) ning SKA 19.06.2015 leppetrahvi nõude nr 17-5/4337 tühistamiseks. Sotsiaalministri 28.02.2005 määrust nr 35 „Rehabilitatsiooniteenuse taotluse vorm ja nõutavate dokumentide loetelu, rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm, rehabilitatsiooniteenuse kulude hüvitamise arve andmete loetelu ja kulude hüvitamise kord ning rehabilitatsiooniplaanis sisalduvate andmete loetelu“ muudeti 30.09.2014 avaldatud sotsiaalkaitseministri 23.09.2014 määrusega nr 58 alates 01.11.2014 ning muudatustest teavitati teenuseosutajaid (sh kaebajat) väga lühikest aega ette. Info määruse muutmisest laekus SKA e-kirjaga alles 16.10.2014 ning vastustaja ei olnud loonud juhendeid, mille järgi pidanuks teenuseosutajad alates 01.11.2014 oma protsesse kohandama. Juhendite puudumise tõttu kinnitas SKA teenuseosutajatele, et tagasiside ja järelevalve tugineb kuni juhendite 2(8)
3-15-1811 kinnitamiseni 01.11.2014 muudatustele eelnenud praktikale. Seega tulnuks SKA-l vaidlusaluse haldusakti koostamisel hinnata kasutatud dokumentide (mis kõik olid seotud rehabilitatsiooniplaanide koostamisega) vastavust enne 01.11.2014 kehtinud nõuete ning märkida seda ka järelevalveaktis. Korrektne ei ole ka järelkontrolli aktis märgitu, mille kohaselt analüüsiti klientide andmestikke, sest tegelikult analüüsis järelevalveametnik andmestiku (andmebaasi) väljatrükke. Andmebaasis sisalduvate kirjetega ei ole järelevalveametnik tutvunud, samuti ei esitatud kaebajale lisaküsimusi ega tehtud talle ettepanekuid väljatrükkide vormi ja sisu suhtes, mistõttu ei vasta järelevalveakti järeldused tegelikule olukorrale. Määruse nr 35 kohaselt täidetakse rehabilitatsiooniplaani D-osa alles pärast rehabilitatsiooniplaanis kavandatud tegevuste elluviimist. Seega ei pidanudki kontrollitud rehabilitatsiooniplaanidel D-osasid olema ning kuna leppetrahvi nõue on esitatud rehabilitatsiooniplaanide D-osadele tuginedes, mida tegelikult ei kontrollitudki, kinnitab see leppetrahvi nõude tühisust.
4.Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Määruse nr 35 muudatused, mis hakkasid kehtima 01.11.2014, olid teenuseosutajate jaoks tõepoolest ootamatud, mistõttu teavitati neid ka järelevalve praktika jätkumisest senise korra järgi kuni uute juhendite koostamiseni. See küsimus ei ole aga üldse asjakohane, sest kaebajale on heidetud ette rikkumisi, mis ei seondu määruses nr 35 tehtud muudatustega. Rehabilitatsiooniplaani D-osa on määruse nr 35 § 4 lg 9 kohaselt teenuse tulemuslikkuse hinnang ning seda sätet ega rehabilitatsiooniplaani D-osaga seonduvat regulatsiooni 01.11.2014 kehtima hakanud muudatused sisuliselt ei puudutanud (kõnealune säte jõustus juba 31.03.2014, ainus 01.11.2014 jõustunud D-osaga seonduv muudatus oli § 3 lg-s 41 sätestatud kohustus esitada pärast teenuse osutamise lõpetamist koos viimase arvega SKA-le ka D-osa ärakiri). Kaebajale on juba alates 2014. a keskpaigast heidetud korduvalt ette, et teenuseosutaja ei olnud aga ole endiselt suuteline esitama piisavaid andmeid klientidele teenuse osutamise sisulise tulemuslikkuse kohta. Leppetrahvi nõue on esitatud seetõttu, et varasemas kontrolliaktis tuvastatud rikkumine oli järelkontrolli toimumise ajaks endiselt kõrvaldamata. Teenuse tulemuslikkuse hinnangu koostamise kohustust on alates 31.03.2014 suutnud täita enamik teenuseosutajaid ning 01.11.2014 lisandunud D-osa ärakirja esitamise nõue ei täiendanud järelevalvet kuidagi sisuliselt. Järelevalve seisukohalt on teenuse tulemuslikkuse saavutamine peamiseks kontrolliobjektiks, sest teenuseid rahastades soovib riik olla veendunud, et rehabilitatsiooniteenust vajavale sihtgrupile suunatud tegevus ja ressursid on sobivad ning neid kasutatakse õigesti. Kui selgub, et riigi rahastatud teenusega ei ole taotletud tulemust saavutatud, siis on ohus vahendite sihtotstarbeline ja efektiivne kasutamine. Sellel põhjusel on oluline, et teenuseosutaja poolt täidetud rehabilitatsiooniplaani D-osa teenuse tulemuslikkuse kohta oleks sisuline, iga kliendi puhul personaalne ning sellest saaks järeldada, kuidas täpselt on teenuseosutaja tegevus aidanud kaasa isiku senise olukorra parandamisele.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 10.11.2015 otsusega Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ kaebuse ning tühistas SKA 19.06.2015 rehabilitatsiooniteenuse haldusjärelevalve järelkontrolli akti nr 17-6/4337 p-d II.2 ja III, samuti SKA 19.06.2015 leppetrahvi nõude nr 17-5/4337. Järelkontrolli aktist ja SKA kohtumenetluses esitatud seisukohtadest nende koosmõjus ei ole arusaadav, mida kaebajale ette heidetakse ning millise konkreetse kohustuse rikkumine ja millisel õiguslikul alusel on toonud kaasa leppetrahvi nõude. SKA 06.10.2014 ja 19.06.2015 aktides ning 19.06.2015 leppetrahvi nõudes on viidatud, et kaebaja peetavad andmestikud ei vasta halduslepingu p-s 2.1.16 nõutule. SKA 19.06.2015 järelkontrolli aktist ja 19.06.2015 leppetrahvi nõudest nähtub üheselt, et leppetrahv on kaebajale määratud seetõttu, et ta ei olnud andmestike pidamisel jätkuvalt täitnud halduslepingu p-st 2.1.16 tulenevaid nõudeid (eriti p-s 2.1.16.8 toodud kohustust kirjeldada osutatud teenuse sisu). Aktides ja leppetrahvi nõudes puuduvad igasugused viited 3(8)
3-15-1811 rehabilitatsiooniplaani D-osale või selles nõutud andmete SKA-le esitamata või edastamata jätmisele. Kohtumenetluses on SKA aga väitnud, et järelevalve käigus kaebajale etteheidetud peamiseks puuduseks oli rehabilitatsiooniplaani D-osa sisuline täpsus ja sellekohaste andmestike puudulikkus, mis ilmnes juba 2014. a keskel. Neist seisukohtadest nähtuvalt on vastustaja võrdsustanud halduslepingu kohase andmestiku ja rehabilitatsiooniplaani D-osa, mis on kohtu hinnangul ebaõige, sest halduslepingu kohasesse andmestikku ja rehabilitatsiooniplaani D-ossa kantakse erinevad andmed. Halduslepingu p 2.1.16 kohaselt oli kaebajal kohustus koostada rehabilitatsiooniteenust saanud isiku kohta andmestik kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja säilitada seda kolm aastat pärast teenuse osutamise lõpetamist. Nõuded andmestiku sisule olid loetletud lepingu p-des 2.1.16.1–2.1.16.10. Lisaks andmestikule oli kaebajal halduslepingu p 2.1.17 kohaselt kohustus esitada SKA-le rehabilitatsiooniplaanid trükitult ja allkirjastatult digitaalselt või paberkandjal. Seega eristati juba lepingus endas kaebaja peetavaid andmestikke ja rehabilitatsiooniplaane. Rehabilitatsiooniplaani D-osas (teenuse tulemuslikkuse hinnangus) sisalduvate andmete loetelu sätestab määruse nr 35 § 4 lg 9. SKA pretensioon kaebajale seisnes esmajoones selles, et klientide andmestikes ei olnud teenuse sisu (tegevuste) kirjeldust täidetud lepingu p 2.1.16.8 kohaselt. Lepingu p 2.1.16.8 kohased andmed ei ühti aga üheski punktis rehabilitatsiooniplaani D-osa andmetega, mis keskenduvad põhiliselt sellele, et kokku võtta rehabilitatsiooniteenuse tulemuslikkus. Kuna lepingu p-s 2.1.16.8 nõutavad andmed kirjeldavad teenuse sisu ning rehabilitatsiooniplaani D-osa teenuse tulemust, ei saa neis esitatavaid andmeid kuidagi võrdsustada. Sellel põhjusel jääbki arusaamatuks, kas kaebaja on SKA arvates eksinud lepingujärgse andmestiku täitmisel või rehabilitatsiooniplaani D-osa täitmisel. Kaebaja on õigesti viidanud, et määruse nr 35 § 4 lg-st 9 nähtuvalt täidetakse rehabilitatsiooniplaani D-osa alles pärast plaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning Dosade analüüsimise võimatus nähtub ka järelkontrolli akti p-st II.1. Seega ei ole kohtul võimalik kontrollida, millisel alusel määrati kaebajale leppetrahvi nõue, ning näib, et vastustaja ei ole ka ise aru saanud, mille rikkumises kaebajat täpselt süüdistatakse. Järelkontrolli akt on antud SHS § 371 alusel ning tegemist on haldusaktiga, mis peab vastama haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, § 55 lg 1 ja § 56 lg-te 1-3 nõuetele. Kuna SKA aktides toodud ja kohtule esitatud seisukohad on vastukäivad, ei selgu üheselt, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel aktid anti ning millistest kaalutlustest haldusorgan seejuures lähtus. Kaevatud haldusaktid on ebaselged ja kontrollimatud ning seetõttu õigusvastased.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Sotsiaalkindlustusamet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ kaebus rahuldamata. Halduskohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Apellant jääb eelkõige 19.06.2015 järelkontrolli aktis nr 17-6/4337 toodud selgituste juurde. Halduskohus on õigesti märkinud, et leppetrahvi nõude esitamise tõid kaasa kaebaja poolsed jätkuvad halduslepingu p 2.1.16 rikkumised, mis fikseeriti esmakordselt SKA 06.10.2014 järelevalve aktis ja tuvastati ka SKA 19.06.2015 järelkontrolli aktis. Halduskohus on toonud kaebuse rahuldamise peamise põhjusena välja selle, et vastustaja viitas kohtumenetluses määruse nr 35 nõuete rikkumisele (st puudustele rehabilitatsiooniplaani D-osas), kuid neid ei saa võrdsustada lepingurikkumistega. Apellant rõhutab, et kohtumenetluses antud seletused esitati täienduseks vaidlusalustes aktides märgitule (st milliseid muid puudusi veel esines) ning eelkõige vastamiseks kaebaja väidetele, kuid see ei tähenda, et vastustaja oleks loobunud kaevatud haldusaktides välja toodud peamistest põhjendustest halduslepingu rikkumise kohta. SKA ei pidanud põhjendatuks aktides sisalduvaid seisukohti täiendavalt üle korrata või põhjalikumalt avada, sest vastavad 4(8)
3-15-1811 põhjendused ja kaalutlused olid vaidlustatud aktides selgelt esile toodud. Täiendava põhjendamise korral oleks kohus võinud arvata, et esialgsed aktid olid piisavalt põhjendamata. Haldusaktid ei saa olla õigusvastased põhjusel, et neid ei ole kohtumenetluses täiendavalt põhjendatud. Halduskohus on jätnud põhjendamatult kõrvale vaidlustatud aktides toodud põhjendused, lähtudes vaid vastustaja poolt kohtumenetluses antud täiendavatest selgitustest, millega on oluliselt rikutud kohtumenetluse normi. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt pidanuks kohus nõudma vasturääkivuste kohta vastustajalt täiendavat selgitust, kuid pole seda teinud. Vaidlustatud otsused vastavad HMS §-de 54–56 nõuetele ning kaebaja esitatud andmestikes tuvastati puudused nii esialgse kontrolli kui ka järelkontrolli käigus ning nende kõrvaldamata jätmise tõttu oli leppetrahvi kohaldamine põhjendatud.
7.Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja selgitustest esimese astme kohtumenetluses ei nähtu, et etteheited rehabilitatsiooniplaanide D-osale olnuks esitatud üksnes täiendavalt aktides sisalduvale, vaid neist järeldub, et SKA hinnangul oli peamiseks puuduseks just D-osa sisuline täpsus. Halduskohus leidis põhjendatult, et rehabilitatsiooniplaani D-osa ja halduslepingu järgsed andmestikud ei ole samastatavad, mistõttu on järelkontrolli akt ja leppetrahvi nõue vastuolulised ning tuleb tühistada. Apellatsioonkaebusest jääb selgusetuks, kas apellant soovib, et ringkonnakohus teeks asjas uue otsuse või saadaks asja halduskohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus peab siiski vajalikuks täiendavalt uurida järelkontrolli akti ja leppetrahvi nõude põhjendusi, peaks kaebajal olema võimalus esitada nende kohta oma seisukohti. Üldjoontes on kaebaja vastuväited järgmised: –
–
– –
leppetrahvi nõue on seotud suunamiskirjades nr S00270589, S00270650, S00271901, S00272312, S00286941 märgitud klientide andmestikega, kuid kõik nende suunamiskirjade alusel koostatud andmestikud olid rehabilitatsiooniplaani koostamise, mitte aga rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevuste elluviimise kohta. Seega ei saanudki andmestikes kajastuda teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile; andmestikes oli kajastatud teenuse nimetus vastavalt määruse nr 256 lisale 2. Kui SKA leiab, et andmestikus tuleks kajastada täpsemaid andmeid, peaks selline kohustus olema lepingus üheselt arusaadavalt sätestatud; kui SKA oleks soovinud saada täpsemaid andmeid, oleks kaebajal olnud võimalik need olemasoleva info baasil esitada; kuna konkreetsetel juhtudel osutati klientidele sarnaseid teenuseid, siis on vastav info kajastatud ühetaoliselt ka andmestikes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.Halduskohus rahuldas kaebuse esmajoones põhjusel, et SKA väitis 07.09.2015 vastuses kaebusele (tl 42-43p), et kaebajale heideti ette puudusi teenuse tulemuslikkust kirjeldavates andmestikes („Kaebaja poolt vastustajale esitatud D-osa sisuline täpsus on peamiseks puuduseks, mida järelevalve käigus kaebajale ette heideti ning millest tulenevalt on esitatud ka leppetrahvi nõue /---/“), kuid vaidlustatud SKA 19.06.2015 järelkontrolli akti (tl 5-8p) p-st II.2 ja leppetrahvi nõudest (tl 10 ja pöördel) nähtub hoopis, et etteheide seisnes andmestike mittevastavuses halduslepingu p-le 2.1.16 (sh eelkõige p-le 2.1.16.8). Selle põhjal ei olnud halduskohtu hinnangul arusaadav, mida on kaebajale tegelikult ette heidetud ja millise konkreetse kohustuse rikkumise eest leppetrahvi nõue esitati ning vaidlustatud haldusaktid ei ole seetõttu kontrollitavad. 5(8)
3-15-1811
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga iseenesest selles, et SKA kohtumenetluses esitatud seisukohad on eksitavad ega vasta vaidlustatud haldusaktides märgitule. Vastustaja varasema esindaja (kes ise järelevalvemenetlust läbi ei viinud) asjatundmatud selgitused ei saa siiski tingida vaidlusaluste haldusaktide tühistamist, kui nende põhjal on kaebajale tehtud etteheited piisavalt selgelt tuvastatavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järelkontrolli aktist ja leppetrahvi nõudest jääda kahtlust, et kaebajale heideti ette halduslepingu p-s 2.1.16 märgitud andmestiku (konkreetsemalt seoses lepingu p-des 2.1.16.4, 2.1.16.6 ja 2.1.16.8 märgitud andmetega) puudulikku täitmist osas, mis ei seondunud osutatud teenuse tulemuslikkuse hindamisega (seda reguleerivad halduslepingu p-d 2.1.13 ja 2.1.16.9, milles algselt märgitud vabas vormis hinnangu esitamise kohustus on lepingu lisa 9 p-dega 5 ja 9 alates 17.03.2015 asendatud kohustusega esitada rehabilitatsiooniplaani D-osa). Rehabilitatsiooniplaani D-osa puudutava arutluse ainetus pidi kohtule olema seda enam arusaadav, et määruse nr 35 § 4 lg-st 9 nähtuvalt täidetakse rehabilitatsiooniplaani D-osa alles pärast plaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning D-osade analüüsimise võimatus nähtub ka järelkontrolli akti p-st II.1 („Puudusi ei olnud võimalik hinnata, sest asutusel puudus vajadus esitada vahepeal rehabilitatsiooniplaani D-osa.“). Lisaks on SKA apellatsioonkaebuses põhjendatult viidanud, et halduskohut eksitanud vastustaja esindaja selgitused määruse nr 35 muutmise ja rehabilitatsiooniplaani (sh selle D-osa) kohta olid esitatud üksnes vastuseks kaebuse p-s 3.1 esitatud väitele, et kontrollitud dokumente tulnuks hinnata vastavalt 01.11.2014 jõustunud muudatustele eelnenud praktikale.
11.Kaebuses (p-d 3.2-3.3) on ainsa konkreetse vastuväitena järelkontrolli aktile märgitud, et kuna halduslepingu p-st 2.1.16 (nii algses sõnastuses kui ka lepingu lisa 9 p-ga 7 muudetud kujul) tuleneb rehabilitatsiooniasutusele üksnes kohustus koostada rehabilitatsiooniteenust saanud isiku kohta andmestik „kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis“ ehk andmestikku võib pidada ka elektroonilise andmebaasina (eeldusel, et sellest on võimalik teha väljatrükke), siis ei ole korrektne aktis märgitu, et SKA analüüsis klientide andmestikke, sest tegelikult analüüsis järelevalveametnik andmestiku väljatrükke. Kaebaja täpsustas, et andmebaasi kujul oleva andmestiku kontrollimiseks edastamine ei ole tehniliselt ega õiguslikult võimalik ning selles sisalduvate kirjetega ei ole järelevalveametnik tutvunud, kuid ei esitanud kaebajale ka lisaküsimusi ega ettepanekuid väljatrükkide vormi ja sisu suhtes. Täiendavalt on kaebuses üldsõnaliselt leitud, et kuna järelevalveametnik ei tutvunud andmebaasis olevate kirjetega, siis ei vasta järelkontrolli aktis tehtud järeldused tegelikule olukorrale, samuti käsitles vastustaja kaebaja hinnangul haldusakti koostamisel kasutatud teavet subjektiivselt. Vastuses apellatsioonkaebusele (p 2.3) on kaebaja esitanud järelkontrolli aktile omakorda samad etteheited, mis ta esitas juba 15.05.2015 vastuväidetes (tl 18 ja pöördel) järelkontrolli akti kavandile (tl 14-16) ning millele SKA on vastanud järelkontrolli akti p II.2 lõpuosas (lk 7).
12.SKA ja kaebaja vahel 28.02.2013 sõlmitud halduslepingu (tl 55-58p) p-st 2.1.16 (muudetud lepingu 17.03.2015 sõlmitud lisa 9 p-ga 7 – tl 65-66p) tulenevalt on rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustuseks „koostada rehabilitatsiooniteenust saanud iga isiku kohta personaalne andmestik kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja säilitada seda 3 aastat pärast teenuse osutamise lõpetamist. Andmestik on rehabilitatsiooniplaani osa ja ei tohi olla täidetud käsitsi. Andmestikus märgitud teenuste osutamist kinnitavad kõik teenust osutanud spetsialistid või rehabilitatsiooniteenuse eest vastutav isik või asutuse juht pärast punktis 2.1.16.2 nimetatud suunamiskirja või sellele vastava jätkusuunamiskirja alusel teenuse osutamise lõpetamist oma allkirjaga. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise ajal majutusteenuse osutamist kinnitab asutuse juht või asutuse juhi poolt volitatud isik oma allkirjaga.“ Lepingu p-des 2.1.16.1–2.1.16.10 on seejärel loetletud koostatavas andmestikus märgitavad andmed, sh teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile (p 2.1.16.4), teenuse kood ja nimetus vastavalt määruse nr 256 lisale 2 (p 2.1.16.6) ning teenuse sisu (tegevuste) kirjeldus (p 2.1.16.8). 6(8)
3-15-1811
13.Rehabilitatsiooniteenust saanud isikute kohta andmestike pidamise kohustuse osas on iseenesest õige kaebaja seisukoht, et andmestikke võib pidada ka elektroonilise andmebaasina, kuid nagu kaebaja on isegi rõhutanud, peab lepingu p 2.1.16 järgi olema sellisest andmestikust võimalik teha väljatrükke. Tingimus, et andmestik peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, hõlmab ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt nõude, et andmebaasi väljatrükid peavad olema ammendavad ehk kajastama kõiki lepingu p-s 2.1.16 ja selle alapunktides märgitud andmeid. Kaebaja väide, et määruse nr 256 lisas 2 toodud teenuse koodile vastav nimetus, mille kajastamist nõudis lepingu p 2.1.16.6, on kusagil tema andmebaasis tegelikult kirjas ning ei kajastu üksnes väljatrükkidel, on jäänud kogu haldus- ja kohtumenetluse vältel paljasõnaliseks ega kõrvaldaks ka lepingu rikkumise fakti. Kuna vaidlust ei ole selles, et andmestike väljatrükkidel olid teenuste nimetused siiski olemas, kuigi need ei vastanud määruse nr 256 lisas 2 toodutele (nt koodile 1001 vastab määruses teenus nimetusega „Rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja rehabilitatsiooni planeerimine“, kuid kaebaja andmestikes oli sama koodiga teenuse nimetusteks märgitud nt „Sotsiaaltöötaja vastuvõtt + hinnang“, „Psühholoogi vastuvõtt + hinnang“, „Psühhiaatri vastuvõtt + hinnang“), siis ei saanud kaebajal mõistlikult esineda ka mingit tehnilist takistust teenuse n-ö ametliku nimetuse andmestikes (ja väljatrükkidel) kajastamiseks, nagu seda nõudis lepingu p 2.1.16.6. Järelkontrolli akti sõnakasutus (st kas analüüsiti klientide andmestikke või nende väljatrükke) ei oma selle sisulise õiguspärasuse hindamisel tähtsust.
14.Kaebaja väitele, et tal ei olnudki võimalik täita lepingu p-st 2.1.16.4 tulenevat nõuet märkida andmestikes teenuse üldeesmärk vastavalt rehabilitatsiooniplaanile, sest kontrollitud andmestike puhul olid rehabilitatsiooniplaanid alles koostamisel, on SKA vastanud järelkontrolli aktis (lk 7), märkides, et kuna kaebaja oli kõigi kontrollitud viie kliendi puhul juba esitanud SKA-le arve rehabilitatsiooni planeerimise teenuse (kood 1001) eest ning neist kolmele kliendile oli osutatud ka rehabilitatsiooniplaani täitmise juhendamise teenust (kood 1002), siis pidid rehabilitatsiooniplaanid olema juba olemas. Kaebaja ei ole kohtumenetluses sellele järeldusele omapoolseid vastuväiteid esitanud. Vastustaja seisukoha õigsust kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka määruse nr 35 § 3 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt peab rehabilitatsiooniteenuse osutaja koos rehabilitatsiooniteenuse osutamise arvega esitama lisaks arves märgitud isikule koostatud rehabilitatsiooniplaani, kui arvel on märgitud rehabilitatsioonivajaduse hindamise ja rehabilitatsiooni planeerimise teenus. Kuna kõigil analüüsitud juhtudel oli koodile 1001 vastav teenus juba osutatud ja selle eest SKA-le arve esitatud, siis pidi järelikult olema neile klientidele koostatud ka rehabilitatsiooniplaanid ning kaebajal puudus objektiivne takistus kajastada andmestikes muu hulgas teenuse üldeesmärki vastavalt rehabilitatsiooniplaanile.
15.Kaebaja üheks (jätkuvaks) rikkumiseks on SKA pidanud seda, et erinevatele klientidele osutatud teenuse sisu kirjeldati andmestikes ühetaoliselt ehk sisukirjeldus oli kopeeritud, mis ei ole vastustaja hinnangul kooskõlas halduslepingu p-ga 2.1.16.8. Näiteks oli kontrollitud viiest kliendist nelja puhul koodile 1001 vastava teenuse sisuks märgitud järgmist: „Rehabilitatsiooniplaani koostamiseks hinnangute kogumine: Kliendi sotsiaalvõrgustiku ja inimestevaheliste suhete hindamine. Toimetulekuoskuste hindamine (sh iseseisva toimetuleku hindamine). Elamistingimuste ja majandusliku toimetuleku hindamine. Kohanemisvõime hindamine (lapsevanemad). Tegevuste määramine edasise toimetuleku määramiseks. Rehabilitatsiooniplaani jaoks hinnangu koostamine ja esitamine. Rehabilitatsiooniplaani tegevuskava koostamine. Reh.meeskonna arutelus osalemine.“ Kaebaja on seisukohal, et ühetaolised sisukirjeldused on põhjendatud, sest konkreetsetel juhtudel osutati klientidele sarnaseid teenuseid. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et esitatud üldsõnalised ja isikustamata teenusekirjeldused (mis näivad tuginevat suuresti määruse nr 256 lisas 2 toodud teenuste 7(8)
3-15-1811 sisukirjeldustele) ei vasta halduslepingu p 2.1.16.8 nõuetele, sest vastasel korral ei oleks tegemist sisuliselt personaalse andmestikuga. Kuna rehabilitatsioon on pikk protsess, milles võib erinevatel aegadel osaleda hulk teenuseosutajaid, siis peab koostatud andmestik muu hulgas võimaldama saada ülevaadet isikuga seni tehtud tööst ja selle põhjal kavandada järgnevaid samme. Sellele viitab ka lepingu p-s 2.1.16.8 esitatud näitlik loetelu, milliseid tegevusi tuleks andmestiku vastava punkti all kajastada: rehabilitatsiooniplaani koostamiseks toimunud kohtumised, meeskonnatöö, andmete kogumine ja rehabilitatsiooniplaani vormistamine, millises valdkonnas ja keda nõustati / juhendati, läbi viidud hindamised / teraapiad / tegevused / õpetused, vahehindamise tulemused jm vastavalt määruse nr 256 lisas 2 nimetatud teenuste sisu kirjeldusele.
16.Halduslepingu p 2.4.10 annab volitajale õiguse nõuda täitjalt leppetrahvi, kui täitja ei täida lepingulisi kohustusi. Halduslepingu p-st 5.2 (lepingu 17.03.2015 sõlmitud lisa 9 p-ga 21 muudetud kujul) tulenevalt on volitajal õigus nõuda täitjalt leppetrahvi kuni 7% lepingu mahust juhul, kui täitja ei täida lepingut või täidab seda mittenõuetekohaselt. Sama sätte kohaselt peab leppetrahv olema tasakaalus lepingu rikkumisega. Halduslepingu 17.03.2015 sõlmitud lisa 10 (tl 67 ja pöördel) p 1 kohaselt oli lepingu maht 2015. aastal 44 451,91 eurot. Leppetrahvi nõudes on viidatud leppetrahvi rakendamisele seoses asjaoluga, et tegemist on jätkuvate rikkumistega. Ringkonnakohus nõustub, et kaebajale ette heidetud rikkumised olid välja toodud juba SKA 06.10.2014 järelevalve aktis (tl 44-53) ning samasisulised puudused tuvastati ka järelkontrolli käigus. Olenemata sellest, et halduslepingu p 2.1.16 sõnastust oli mõnevõrra muudetud 17.03.2015 sõlmitud lisaga 9 (s.o pärast esmase haldusjärelevalve läbiviimist), ei mõjutanud see kaebaja kohustuste ulatust. Kuivõrd leppetrahvi nõude esitamine ei eelda samuti, et rikkumine peaks olema jätkuv või korduv, ei oma määravat tähtsust seegi, et lepingu p-ga 2.1.16.6 seoses heideti kaebajale 06.10.2014 aktis ette teenuse koodi mittemärkimist, kuid 19.06.2015 aktis välja toodud rikkumiseks oli koodile vastava teenuse nimetuse märkimata jätmine. Pidades silmas, et leppetrahvi suurus on miinimumi lähedane ning rikkumine seisnes vastustaja jaoks oluliste andmestike jätkuvalt puudulikus täitmises, ei ole alust pidada 2% (889 euro) suurust leppetrahvi ülemääraseks.
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 10.11.2015 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ kaebuse rahuldamata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Marienthali Psühhiaatria ja Psühholoogia Keskus OÜ on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 26,67 eurot (tl 24; tl 33). Sotsiaalkindlustusamet on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Menetlusosalised ei ole esimese ega teise astme kohtus esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Oliver Kask
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets 8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.