K. L kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2015 otsuse nr 4.21/10743-1 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – K. L, volitatud esindaja T. K;
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.10.2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
Vastustaja – Politsei-ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2015 otsusega nr 4.2-1/10743-1 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“ tunnistati kehtetus K. L nimele väljastatud relvaluba nr RL0736305.
2.K. L esitas 31.08.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2015 otsuse nr 4.2-1/10743-1 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“ tühistamiseks. Koos kaebusega esitati ka õiguskaitse taotlus vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks.
Tallinna Halduskohtu 01.09.2015 määrusega jäeti K. L esialgse õiguskaitse taotlus ning kaebus käiguta (tl 15-16). Kaebajal tuli esialgse õiguskaitse taotluselt ja kaebuselt tasuda vastav riigilõiv. Kaebaja tasus riigilõivud 03.09.2015.
4.Tallinna Halduskohtu 16.09.2015 määrusega jäeti K. L esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata (tl 28). Eelnimetatud määrust ei ole vaidlustatud.
5.Tallinna Halduskohtu 01.03.2016 määrusega võeti kaebus menetlusse. Vastustaja on sellele vastanud 30.03.2016.
6.Tallinna Halduskohtu 01.09.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 50).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja möönab, et iseenesest relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 ei anna haldusorganile kaalutlusõigust, vaid haldusorgan on kohustatud asjaolude ilmnemisel relvaloa kehtetuks tunnistama. Samas on kaebaja teinud vajalikud järeldused toimepandud väärteoasjast ning väldib edaspidi kindlasti õigusaktide, sh relvaseaduse sätete rikkumisi. Relvaloa olemasolu on kaebajale olulise tähtsusega, sest jahimehena tegutsemine annab talle ja tema perele sissetulekut.
7.Kaebaja on seisukohal, et relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 7 on põhiseaduse vastane osas, milles see ei võimalda Politsei- ja Piirivalveametil arvestada väärteomenetluse korras karistatud isikuga ja karistuse sisuks olevate asjaoludega relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest. Relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 7 on ebaproportsionaalne PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse piirangu osas, milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatud isikuga ja karistuse sisuks olevate reaalsete asjaoludega.
8.Täiendavas 20.09.2016 esitatud seisukohas (tl 52-53) märgib kaebaja, et jääb varasemate seisukohtade juurde ning palub kaebuse rahuldada.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Politsei- ja Piirivalveamet leiab, et otsus on õiguspärane ja põhiseaduspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
10.Relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 - § 36 lg 1 p 7 sõnastus ei anna võimalust ega kohusta haldusorganit teostama kaalutlusõigust. Nimetatud põhjusel ei ole määravad rikkumise asjaolud või rikkuja isik, vaid faktiline asjaolu ehk et jõustunud väärteootsus. Käesoleval juhul leidis 19.06.2015 kaebaja elus aset sündmus, millest tulenevalt oli politsei kohustatud reageerima. Relvaseadus paneb politseile ülesandeks lõpetada relvaloa kehtivus, kui relvaloa omajat on karistatud väärteokorras relvaseaduse nõuete rikkumise eest. See on imperatiivne nõue ja vastustaja on seda kohaldanud õiguspäraselt.
11.Riigikohus on korduvalt märkinud, et relva omamine ei ole igaühe põhiõigus, kuid võib olla hõlmatud PS § 19 lg 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega. Kui isik paneb toime teo, mis seisneb relva kandmises alkoholijoobes, siis see tähendab, et ta võib olla ohtlik endale või teistele või avalikule korrale. Kaebaja ise rõhub pikaajalisele jahimehe staažile ja relva omamise kogemusele ning seda enam peaks ta teadvustama relva kandmise ja alkoholi tarbimise ühitamise sobimatust. Relv on kõrgendatud ohu allikas, mille tõttu on riik pidanud vajalikuks relvade tsiviilkäivet reguleerida. Kuna puuduvad teised, vähem koormavad abinõud, siis on taoline piirang vajalik. Vastustaja möönab, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega sekkutakse isiku eraellu ja tema tegevusvabadusse, kuid samas ei võta see isikult täielikult võimalust tegeleda jahipidamisega, kuna selles võib osaleda muul moel. Samuti ei kao automaatselt liikmelisus jahiseltsis. Vastustaja leiab, et seadusandja ei ole andnud haldusorganile ulatuslikku sekkumisõigust sarnaselt RelvS § 36 lg 1 p 6 regulatsioonile. Vastustaja ei
nõustu kaebuse esitaja arvamusega, et piirangu võiks kehtestada sarnaselt RelvS § 36 lg 1 p 6 kohta antud seisukohtadega. Kuna relvaloa ja relva omamise õiguse kaotamine on põhjustatud kaebaja õigusvastastest käitumistest, siis tulebki tal vastu võtta ja aktsepteerida selle tagajärgi. Isikul on võimalik oma käitumisega näidata, et ta on muutnud oma suhtumist ja taotleda uut relvaluba. Vastustaja leiab, et relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 on põhiseaduspärane, kuna ei riiva ülemääraselt relvaloa omaja õigusi ja on mõõdukas.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 28.07.2015 otsust nr 4.21/10743-1 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud haldusaktiga tunnistati K. L nimele väljastatud relvaluba RL0736305 kehtetuks.
13.Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on vastustaja lähtunud relvaseaduse (RelvS) paragarahvi 36 esimese lõike punktist 7, paragrahvi 43 kolmanda lõike teisest punktist ning eelnimetatud seaduse ja paragrahvi viindast lõikest. RelvS § 43 lg 5 puudutab Politsei- ja Piirivalveameti pädevust ning seostub haldusakti vormistuslike nõuetega. Selles ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust olnud. Relvaloa kehtetuks tunnistamise sisuline külg ja õiguslik alus seostub aga RelvS paragrahvi 36 esimese lõike punktiga 7 ning paragrahvi 43 kolmanda lõike punktiga 2.
14.Relvaseaduse § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja ei vasta enam relvaseaduse nõuetele või kui esineb relvaseaduse § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. Antud juhul on tunnistatud relvaluba kehtetuks RelvS § 36 lõike 1 punktis 7 nimetatud asjaolude esinemise tõttu.
15.Relvaseaduse § 36 lõike 1 punkti 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta.
16.Politsei- ja Piirivalveamet on tunnistanud kaebaja relvaloa kehtetuks tuginedes relvaseaduse § 43 lg 3 punktile 2 ja § 36 lg 1 punktile 7. Vastustajaga tuleb nõustuda selles, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel lähtuvalt relvaseaduse § 43 lg 3 punktist 2 ja § 36 lg 1 punktist 7 haldusorganil sisulist kaalutlusruumi ei olnud. Relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Kaebajat on karistatud Lääne prefektuuri Kärdla politseijaoskonna 30.06.2015 otsusega väärteoasjas nr 2390,15,000259 relva ja laskemoona kandmise eest alkoholijoobes ning selles ei ole vaidlust. Nimetatud väärteoasjas tehtud otsus on haldusaja materjali juurde ka esitatud (tl 11). Seega pidi vastustaja relvaloa kehtetuks tunnistama ning vaidlustatud haldusakt on selles osas õiguspärane.
17.Kaebaja on ka seisukohal, et relvaseaduse § 36 esimese lõike punkt 7 koostoimes sama seaduse § 43 kolmanda lõike punktiga 2 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda Politsei- ja Piirivalveametil arvestada väärteomenetluse korras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Kohus kaebaja eelnimetatud seisukohaga siiski ei nõustu. Relvaseaduse § 36 lõikes 1 sätestatud piirangute põhiseaduspärasust on hinnatud mitmel korral seonduvalt kahtlustatavale või süüdistatavale või kriminaalkorras karistatud isikute suhtes kehtestatud ning küllaltki kestva iseloomuga riive proportsionaalsusega, kuid väärteomenetluse korras relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise ning vastavate
piirangute osas on rõhuasetus mõnevõrra teistsugune. Riigikogu on eelnimetatud vaidlustest ja põhiseaduspärasuse hindamistest teadlik. Hiljem on seadust ka muudetud, kuid seadusandja ei ole pidanud vajalikuks relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 sõnastust korrigeerida, arvestades relvade ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivate nõuete täpse täitmise olulisust. Mingil määral on küsimus ilmselt ka selles, et piirangu ajaline mõju isiku õigustele ei ole väga kestev. Vastavalt relvaseaduse § 36 lõikele 2 ei laiene see keeld enam isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud. Kaebajal on võimalik relvaluba uuesti taotleda. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukolhale, et relvaseaduse § 36 lg 1 p 7 koostoimes sama seaduse § 43 lõike 3 punktiga 2 põhiseadusega vastuolus ei ole ning kaebaja taotlus seaduse vastavas osas kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks tuleb jätta rahuldamata. Seega jääb ka kaebus rahuldamata.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.