Korrakaitse › Vanglad

3-15-1473 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-1473 Ründaja antud kirjelduse kohaselt toimetas ta vangla sööklast abitöölisena töötades eluosakonda köögivilja hakkimiseks mõeldud noa, peites selle vöö vahele ning pannes selle asemele nugade stendile valvurite eksitamiseks koorimisnoa. Ründaja sõnul oli tal kaebajaga samal päeval tüli, mistõttu ta tahtis kaebajat noaga ähvardada, et kaebaja solvangud tagasi võtaks. Ta ei soovinud kaebajat rünnata ning lõi noaga kaks korda kaebajat reide, pidades seda kõige ohutumaks piirkonnaks. Ründaja kinnitusel ei olnud keegi tema plaanist teadlik ning mõte kannatanut noaga ähvardada tekkis tal tülitsemise järgselt. Tervisekaardi andmetel paranesid kaebaja haavad küllaltki kiiresti. Tervisekaardi sissekande kohaselt olid 31.05.2013 haavad paranenud ja õmblused eemaldatud ning patsiendil kaebused puudusid, 10.06.2013 olid haavad armistunud ja patsient valu ei tundnud ning haavade ümbrus polnud punetav. Pärast seda ei ole kaebaja pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole kaebustega, mis oleksid seostatavad rünnakuga. Sellest võib järeldada, et kaebajale osutatud meditsiiniline abi oli kiire ja asjakohane, isikule komplikatsioone ja tüsistusi ei kaasnenud. Kaebaja terviseseisundit kontrolliti regulaarselt, kuni tal kaebusi ei esinenud ja haavad olid paranenud. Kokkuleppemenetluses suunas abiprokurör kaebaja neuroloogi vastuvõtule ja kohtuarstlikku ekspertiisi, mille tulemuste kohaselt esineb kaebajal vasaku käe teise sõrme painutuse takistus ja tundlikkuse häire, mis võib põhjustada püsivat töövõimekaotust vähem kui 10% ulatuses. Kaebaja on abiprokurörile selgitanud, et vigastused ei sega käimist ega jooksmist ning pole kaasa toonud töövõimetust. Kaebajat on teavitatud võimalusest esitada ründaja vastu tsiviilhagi, kuid ta ei soovi seda teha. Vigastusi ei saa pidada pikaajaliseks ega püsivaks ning rünnaku tagajärjel tekkinud ajutine tervisekahjustus ei toonud kaasa pikaajalist kahju. Kaebuse asjaoludest ei nähtu, milles seisnesid kaebuses väidetud hingelised üleelamised. Rünnakule järgnenud ajaperioodil ei ole kaebaja pöördunud vangla ametnike ega meditsiiniosakonna poole kaebustega hirmu, kaotusvalu, ängistuse või muude taoliste hingeliste üleelamiste tundmise kohta. Asjaolud ei viita ametniku ebakorrektsele või hooletule töökohustuste täitmisele. Ründe sooritanud isik oli vangla majandustöödel ja sööklas abitöölisena töötanud pikalt ning varasemalt selliseid intsidente ei esinenud. Samuti puudusid tal viimase kuue aasta jooksul distsiplinaarkaristused, mis viidanuks isiku agressiivsusele. Vangla ametnik NP, kes oli juhtumi toimumise päeval tööl, selgitas, et nugade arvu köögis kontrollitakse vahetuse jooksul kahel korral – hommikul vahetust üle võttes ning õhtul vahetust üle andes. Päevasel ajal nugade kontrollimine ei ole otstarbekas, sest köögitöölistena rakendatud kinnipeetavad kasutavad neid. Kokku oli sööklas 22 nuga neljas erinevas ruumis. Ründaja asendas äravõetud noa teisega, mistõttu avastati noa puudumine alles vahetuse üleandmisel. Isik otsiti sööklast osakonda sisenemisel läbi, ent kuivõrd nuga oli peidetud tema kubemepiirkonda ja isik suutis õigel hetkel kõrvale liikuda, jäi nuga läbiotsimise käigus avastamata. See ei tähenda, et ametnik oleks töökohustusi täites jätnud järgimata vajaliku hoolsuse või teostanud läbiotsimist pealiskaudselt. Kinnipeetav oli läbiotsimise protseduurist teadlik ning suutis noa peita nii, et seda läbiotsimise käigus ei avastataks. Kõigi osakonnast välja tööle liikuvate kinnipeetavate puhul ei ole võimalik teha täielikku läbiotsimist koos lahtiriietumisega. See oleks ajamahukas ja tooks kaasa olukorra, kus kinnipeetavate tööle ja kooli liikumine oleks raskendatud. Sel juhul ei oleks võimalik lubada osakonnast välja tööle ja kooli nii suurt arvu kinnipeetavaid kui praegu. Täielik läbiotsimine teostatakse vastavalt vajadusele. Valdavalt ei soovi kinnipeetavad riskida keelatud esemetega vahelejäämisega, mis toob kaasa töölt eemaldamise või muu vabaduse piiramise. Pärast rünnakut paigaldas vastustaja söökla juurde turvaväravad, mis tuvastavad isiku küljes või juures oleva metalli, seega on vastustaja võtnud kasutusele meetmed sarnaste juhtumite vältimiseks. Vastustajal ei olnud võimalik kahju tekkimist ette näha ega kahju ära hoida. Vastustaja ei olnud toimunud konfliktist ega ründaja kavatsusest teadlik. Ründaja varasem käitumine vanglas ei 3(10)

3-15-1473 andnud alust arvata, et ta võiks muutuda vägivaldseks. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud ega kahju tekkimisele toimingu sooritamata jätmisega kaasa aidanud. Kaebaja loobus võimalusest nõuda kahju hüvitamist ründajalt, mis kinnitab, et ta ei pidanud kahju tekkimist piisavalt oluliseks. Kaebaja ütles teda vahetult pärast ründe toimumist küsitlenud valvurile, et ei tea, kes ründe toime pani, püüdes seega esmalt ründaja isikut varjata. Asjaolusid selgitas ta alles hilisemate ütluste andmise käigus. Kaebaja on püüdnud välistada oma isiklikku vastutust ning ta võis loota rünnaku tulemusena saada varalist kasu. Kaebaja ei teavitanud vastustajat rünnakule samal päeval eelnenud konfliktist. Kinnipeetavatel on Tallinna Vangla kodukorra järgi kohustus järgida kaaskinnipeetavatega suhtlemisel viisakusreegleid. Teiste solvamisest ning konfliktidest tuleb hoiduda ning vanglateenistust kaaskinnipeetavate agressiivsusest teavitada. Kui vangla teenistujad oleksid olnud teadlikud potentsiaalsest konfliktist kinnipeetavate vahel, oleks saanud astuda tülide vältimiseks ennetavaid samme, näiteks vestelda osapooltega, selgitada tagajärgi ning kaaluda ühe osapoole ümberpaigutamist. Sel juhul olnuks võimalik rünnet kaebaja vastu ära hoida. Kaebaja ei andnud rünnaku toimumisest kuidagi märku ei enne rünnaku algust, selle toimumise ajal ega ka peale ründaja lahkumist, jäädes voodile lamama. Kui kaebaja oli veendunud, et ründajal oli eesmärk tekitada talle kehavigastusi, tulnuks see väide esitada kriminaalmenetluse raames. Kuivõrd kaebajat rünnanud kinnipeetava varasem käitumine ei viidanud sellele, et ta ei plaani seadusekuulekalt käituda, teostati tema üle järelevalvet sarnaselt teiste kinnipeetavatega, eelkõige igapäevaste läbiotsimiste kaudu isiku vanglasisesel saatmisel ja isiku kambris. Eelnevalt ei olnud toimunud juhtumeid, kus kinnipeetavatel oleks õnnestunud sööklast nugasid või muid terariistu eluosakonda toimetada, seega puudus varem põhjendatud vajadus paigaldada sööklast väljuvate kinnipeetavate kontrollimiseks metallväravaid. Kuivõrd kaebajal puudusid peale ravi saamist kaebused, ei olnud ka põhjust täiendavate uuringute teostamiseks ja raviks. Vanglaametnike ametijuhenditega ei ole võimalik määratleda ja kirjeldada kõiki töökorraldusega seonduvaid ülesandeid ja toiminguid, mida valvuril tuleb päeva jooksul sooritada. Kirjalikku juhendit, mis määratleks, millal ning kui mitu korda tuleb päeva jooksul kontrollida sööklas valves olles nugade olemasolu ja arvu, ei ole Tallinna Vangla koostanud. Seetõttu on vesteldud NP-ga, kes selgitas nugade kontrollimise korda sööklas.

3-15-1473 4 nädalat. Sellise tervisekahjustuse tekkimise tõttu tuleb eeldada ka mittevaralise kahju tekkimist. Vanglal on vangistusseaduse (VangS) §-st 66 tulenev kohustus tagada vanglas julgeolek. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „ Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine vanglasisesel saatmisel kohustuslik. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 4.6 kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel läbi. Läbiotsimist teostanud valvuri ametijuhendi kohaselt on valvuri teenistusülesandeks muu hulgas otsida läbi valvepiirkonda saabuvaid ja sealt lahkuvaid isikuid ja võtta kinnipeetavatelt ära keelatud esemeid. Vaidlust ei ole selles, et VN otsiti läbi. Vanglaametnik teostas läbiotsimise aga ilmselgelt hooletult ning rikkus sellega kohustust viia läbiotsimise toiming läbi viisil, mis tagab julgeoleku vanglas, kui tal jäi läbiotsimise käigus avastamata kööginuga, mille mõõtmeteks oli VN ja kaebaja kirjelduste kohaselt 25-30 cm. Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid noa mõõtmete ja kirjelduse kohta. Vanglaametnike tegevus läbiotsimisel ei olnud kooskõlas ametijuhendis sätestatuga ja VangS § 66 lg-ga 1. Kodukorrast nähtuvalt peab kinnipeetav läbiotsimisel olema näoga seina poole käed seinal. Läbiotsimise eesmärgiks on ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja sealt väljumist. Isegi kui kubemepiirkonda peidetud nuga ei olnud mingil moel märgatav või tavapärasel läbiotsimisel avastatav, pidanuks igal mõistlikul ja samas olukorras oleval valvuril tekkima läbiotsimise teostamisel kinnipeetava kõrvale liikumisel mõistlik kahtlus, et kinnipeetav võib varjata keelatud esemeid. Seejuures ei saanud oma kohustusi korrektselt täitvale valvurile jääda kinnipeetava asendit arvestades märkamata ka noa varjamiseks tehtud liigutus. Olukorras, kus kinnipeetavatel on juurdepääs keelatud esemetele, sh terariistadele, tuleb vanglateenistuse ametnikel olla järelevalve teostamisel, sh läbiotsimise toimingu teostamisel eriliselt tähelepanelik ja hoolas. Seetõttu tuleb julgeoleku tagamata jätmise tõttu pidada õigusvastaseks vangla tegevust kinnipeetava läbiotsimisel. Ründe toimumise ajal ei olnud julgeoleku tagamiseks piisav ka nugade arvu kontrollimine sööklas üksnes vahetust üle võttes ja seda õhtul üle andes, kui kinnipeetavad liiguvad selle vahele jääval ajal sööklast eluosakonda. Vangla pidi suutma teadvustada ohtu, et kinnipeetavad võivad kasutada võimalust toimetada keelatud esemeid eluosakonda. Vanglateenistus pidanuks lisaks kinnipeetava läbiotsimisele tarvitama ka muid meetmeid keelatud esemete tuvastamiseks (nt regulaarne nugade arvu kontroll kinnipeetavate sööklast lahkumisel), eriti olukorras, kus vangla peab täieliku läbiotsimise teostamist iga kinnipeetava suhtes ebamõistlikult koormavaks. Arvestades, et Tallinna Vangla valvuri NP poolt kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt (tl 62) oli söökla neljas ruumis kokku 22 nuga, ei saa pidada nugade täiendavat kontrollimist päevasel ajal ebamõistlikult koormavaks või ajamahukaks. Täiendava meetme vajadus ilmneb ka vangla enda tegevusest, sest vangla on peale ründe toimumist paigaldanud keelatud esemete avastamiseks turvaväravad. Vastustaja on seega olnud üldise julgeoleku tagamisel tegevusetu, mistõttu on ta vastutav kaebajale vangistuses viibides tekitatud kehavigastuste eest. Seetõttu tuleb julgeoleku tagamata jätmise tõttu pidada õigusvastaseks vangla tegevust ka nugade kontrollimisel. VN puhul ei olnud vanglal siiski ainuüksi isiku karistuse tõttu alust kahtlustada, et ta võib korda saata kaebuses kirjeldatud ründe. Lisaks on vastustaja selgitanud, et isik oli töötanud majandustöödel ja sööklas abitöödel pikka aega ning varasemalt ei olnud esinenud ühtegi intsidenti. Mittevaralise kahju tekitamise süüst vabanemiseks peaks vastustaja tõendama, et ta ei olnud hooletu. Praegusel juhul on tuvastanud, et Tallinna Vangla ametnikud olid tööülesannete täitmisel hooletud, mis tingis ohtliku eseme sattumise kinnipeetava kätte. Vastustaja ei ole süü puudumist tõendanud. Tulenevalt asjaolust, et vastustaja kohustuste rikkumine läbiotsimisel ja 5(10)

3-15-1473 kööginugade kontrollimisel võimaldas toimuda ründel just sellise ründerelva ja vastavate vigastustega, on vangla tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel põhjuslik seos (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4). Nugade kontrollimata jätmine kinnipeetavate köögist lahkumisel ja VN läbiotsimine viisil, mis võimaldas tuua noa eluosakonda, on vastustaja raskeks hooletuseks (VÕS § 104 lg 4) ning toob endaga kaasa vastutuse kaebajale tekitatud kahju eest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 3 seega vangla vastutust kahju eest ei välista, sest vastustaja ei järginud vajalikku hoolsust. Ka ei vabasta vanglat vastutusest see, et kaebaja ei esitanud mittevaralise kahju nõuet ründaja vastu. Kaebaja võib valida, millise vastutava isiku vastu ta nõude esitab. Hüvitise suuruse määramisel ei saa praegusel juhul arvestada asjaolu, et kaebaja ei teavitanud vastustajat ründe toimumise päeval ründele eelnenud konfliktist ega solvangute vahetamisest. Kinnipeetav ei saa eeldada, et kaaskinnipeetavaga toimunud konfliktile ja solvangute vahetamisele järgneb rünne ning tõenditest ei nähtu, et ründaja oleks kaebajat kehavigastuste tekitamisega või muul moel vägivallaga ähvardanud. Lisaks ei ole täit kindlust selles, kas ja millistel asjaoludel toimus sel päeval kaebaja ja ründaja vahel konflikt. Kaebaja poolt kriminaalmenetluses antud ütlustest (tl 57) nähtub, et ta ei mäleta, kas päeval tekkis erimeelsusi või mitte, kuid vestlus oli, ning samuti, et varasemalt konflikte ei ole olnud. VN ülekuulamise protokolli kohaselt läks ta rünnaku toimumise päeval kella 12 paiku kaebajaga tülli vastastikusest mittesallivusest ning tüli lõppes solvangute vahetamisega. Valvuri 25.04.2013 ütluste kohaselt ütles kaebaja vahetult peale rünnaku toimumist valvurile, et ta ei mäleta, kes teda ründas. Olukorras, kus kaebajat on küsitletud vahetult peale rünnaku toimumist, ei saa aga välistada, et tal on rünnaku tagajärjel šokk ning ta ei pruugi toimuvat täielikult aduda ega vastata küsimustele adekvaatselt. Arvestades ründe asjaolusid ja inimeste erinevaid reaktsioone, ei saa kaebajale ette heita ka seda, et ta ei karjunud ega andnud muul moel ründest märku. Isegi kui ründele eelnes samal päeval kaebaja ja ründaja vaheline konflikt, ei viita ükski asjaolu sellele, et kaebaja oleks pidanud sellest tulenevalt rünnakut ette nägema ning vanglaametnike intsidendist teavitamata jätmine ei välista vangla vastutust. Seega ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja oleks vangla administratsiooni teavitamata jätmisel rikkunud Tallinna Vangla kodukorra järgset kohustust. Vangla kohustus tagada kinnipeetava julgeolek vangla territooriumil ei saa tugineda vaid ohustatud kinnipeetava poolt vanglale edastatavale informatsioonile, vaid arvesse peab võtma ka teisi vanglale teada olevaid asjaolusid. Üldtuntud on asjaolu, et kinnipeetavad isikud ei pruugi kaaskinnipeetavate kättemaksu kartuses avaldada vanglale (tõest) informatsiooni nende vastu suunatud füüsilise ja verbaalse vägivalla juhtumite kohta. Vägivallast ohustatud kinnipeetava poolt vangla administratsioonile edastatud informatsiooni ei ole vanglale muudest allikatest teadaoleva informatsiooni kontekstis oluliseks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Näiteks ei omistanud Euroopa Inimõiguste Kohus olulist tähtsust asjaolule, et kinnipeetav keeldus avaldamast vangla administratsioonile enda peksjate nimesid (10.01.2012 otsus asjas Česnulevičius vs Läti, p 86). Ka ei vabanenud vangla Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoha järgi vastutusest seetõttu, et ta järgis väidetavalt kinnipeetava suulist soovi, kes keeldus esmaabist (14.02.2012 otsus asjas Shumkova vs Venemaa). Seetõttu ei ole vangla oma tegevuses seotud kinnipeetavate avaldustega. Seoses kaebaja väitega, et vaatamata kirurgi poolt neuroloogi konsultatsiooni määramisele ei suunatud teda operatsioonijärgselt neuroloogi vastuvõtule, nähtub asja materjalidest, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurg küll tuvastas neuroloogi vastuvõtu vajaduse, kuid peale operatsiooni paigutati kaebaja Tallinna Vangla Maardu haiglasse ning vangla tervishoiutöötajate sissekannetest neuroloogi vastuvõtu vajadust ei ilmne. Samuti ei nähtu, et kaebaja ise oleks sellist vastuvõttu nõudnud või juhtinud vangla meditsiinitöötajate tähelepanu näidustustele, mis viitaksid eriarstiabi konsultatsiooni vajadusele. Kuivõrd antud juhul ei ole vangla tervishoiutöötajate poolt tuvastatud näidustusi, mis viitaksid neuroloogi vastuvõtu 6(10)

3-15-1473 vajadusele ning sellistele näidustustele ei ole tähelepanu juhtinud ka kaebaja, ei saa kahju hüvitise määramisel arvestada vangla tegevust neuroloogi vastuvõtule suunamata jätmisel. Kaebajal on selles osas õigus esitada ravikvaliteeti puudutav tsiviilõiguslik nõue arstiabi osutaja vastu maakohtule. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist summas 50 000 eurot. Kinnipidamisasutuse hooletust käitumisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on EIK näiteks asjas nr 10799/06 Jashi vs Gruusia mõistnud välja hüvitise 3000 eurot (kinnipidamisasutus ei võtnud tarvitusele piisavaid meetmeid takistamaks kinnipeetava ligipääsu erinevatele ravimitele ning kinnipeetav proovis end nende üledoosiga tappa). Ka selles asjas on 3000 eurot loetud proportsionaalseks hüvitiseks mitte ainult kinnipidamisasutuse hooletu käitumise eest, vaid eelkõige ebakohase arstiabi osutamisega (kinnipeetava psüühilise häire ravimata jätmine ja kohasesse raviasutusse paigutamata jätmine) tekitatud kahju eest. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-64-14 pidanud põhjendatuks mõista vanglalt kinnipeetavale kääridega tekitatud tervisekahjustuste eest välja 1000 euro suuruse hüvitise. Nimetatud asjas tekitati samuti isikule kaaskinnipeetava poolt kehavigastusi, mille tagajärjel ei liikunud enam torkehaavade tõttu isiku vasaku käe sõrmed, kuid selle mõõduka liikumispiiratuse puhul ei olnud välistatud, et sõrmede liikuvus aja jooksul paraneb või taastub. Praegusel juhul on kaebajale tekitatud tervisekahjustuste ulatust, paranemise kestvust ning kaebajale kaasnenud tervisekahustuste püsivust (kõõluse- ja närvikahjustuse tagajärjel tekkinud sõrme painutuse takistus ja tundlikkuse häire, mis põhjustab püsivat töövõimekaotust vähem kui 10% ulatuses ning närvikahjustuseega kaasnenud tundlikkuse kadu reiel) arvestades põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500 euro suurune kahjuhüvitis. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ning kaebajal on vaatamata sellele, et ründaja on eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav, võimalus esitada nõue ka ründaja vastu. Lisaks on hüvitise suuruse määramise juures oluline, et vastustaja on küll loonud oma raske hooletusega võimaluse kasutada kaebaja ründamiseks nuga, kuid ei ole otseselt tervisekahjustuse tekitamises osalenud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-15-1473 vanglaametnik ei pruukinud koheselt noa puudumist avastada. Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud. Väljamõistetud kahjuhüvitis on ebaproportsionaalselt suur ega vasta vangla süüle. Vangla teostas läbiotsimise, mistõttu ei saanud vangla oma kohustusi rikkuda intensiivsemalt kui Riigikohtu 11.12.2014 otsuses kajastatud asjaoludel, kus vanglateenistus ei otsinud kinnipeetavat läbi ning Riigikohus mõistis välja 1000 euro suuruse kahjuhüvitise. Vangla ei ole rikkunud kohustusi ka arstiabi osutamisega seonduvalt, seega ei saa kahjuhüvitise määramisel võtta aluseks EIK lahendit asjas nr 10799/06 Jashi vs Gruusia, kus mõisteti välja 3000 euro suurune hüvitis. Vanglale ei olnud ründeoht teada, seega ei saa vanglale ette heita rünnaku ärahoidmiseks täiendavate meetmete kasutusele võtmata jätmist, erinevalt asjaoludest, mille põhjal tegi Tartu Ringkonnakohus 15.06.2016 otsuse nr 3-09-2606. Kohus ei arvestanud, et vangla tegutses rünnaku järel kiiresti ja asjakohaselt, tagades minimaalse kahju tekkimise. Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada rünnaku toimepanemise asjaolusid ning vangla mõistlikku võimalust ohtu ennetada, samuti isikule kaasnenud kahju. Isikule ei tekkinud tervisekahju, mis vähendaks olulisel määral tema töövõimet või takistaks osalemist tavapärases elus. Haavad paranesid kiiresti ning kaebajale ei kaasnenud tema elukvaliteeti mõjutanud tüsistusi. Kaebaja ei ole vaidlustanud arstiabi mittevastavust.

esitatud

vastuses

jätta

Põhjendamatu ning paljasõnaline on väide, et vanglaametnikud suhtusid töökohustustesse ükskõikselt. Vanglaametnikud ei ole kaebaja ning VN vahelise konflikti tekkimisele, mille tagajärjel rünne toimus, ega VN teole oma suhtumise või käitumisega süvendavat mõju avaldanud. Asjassepuutumatu on väide kaebaja alandamisest vangla teabe- ja uurimisosakonna (varasema nimega julgeolekuosakonna) poolt. Väljamõistetud hüvitis ei ole tühine. Isiku haigusloost nähtuvalt ei esinenud isikul tervenemisega seoses komplikatsioone, kaebusi ega tüsistusi, mistõttu ei saa kaebaja väited kannatuste osas olla tõesed. Kaebaja väidetud mõningane tundlikkuse kadu reiel ning vasaku käe sõrme vähenenud liikumisulatus ei ole sellise iseloomuga vigastused, mis mõjutaks isiku edasist toimetulekut elus või põhjustaks talle pikaajalisi kaebusi või kannatusi. Vangla algatas juhtumist teada saades kohe kriminaalmenetluse VN suhtes ning vestles kõigi juhtumiga seotud vanglaametnikega. VN võttis kriminaalmenetluses süü omaks. Kaebaja ei täpsusta, milliste ametnike suhtes tulnuks menetlus algatada.

3-15-1473 kõrgendatud järelevalvet. Tekitatud vigastused olid 25.05.2015 ekspertiisiakti nr 15E-PõI0090 järgi eluohtlikud, sest reiehaavast oli arteriaalne verejooks. Kaebaja viidi koheselt operatsioonile ning talle tehtud vereülekanded kinnitavad suurt verekadu. Vigastused tekitasid suurt valu ja kannatusi. Valule viitab ka tugevate valuvaigistite kasutamine. Asjaolu, et tervenemisel ei olnud komplikatsioone, tulenes arstide teenetest ning kaebaja noorest organismist. Komplikatsioonina tekkis siiski haava lahtiminek 09.05.2013, mistõttu tuli teha uus õmblus ja antibakteriaalne ravi. Sõrme vähenenud liikumisulatuse tõttu ei saa vasakut kätt normaalselt kasutada, nt hoida käes üle 2 kg kaaluvaid asju. Käe koordinatsioon on häiritud. Valu ja kannatused tekitasid stressi ja kahjustasid närve.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-1473 seejuures lai kaalutlusruum. Varasemates kohtuasjades välja mõistetud summasid ei saa võrrelda üks-ühele, sest asjaolud, mida kohus võtab summa määramisel arvesse, on erinevate kaasuste puhul reeglina väga erinevad. Antud juhul vastab hüvitise suurusjärk sarnastes asjades välja mõistetud summadele. Kaebaja poolt taotletav summa on aga ilmselgelt ülepaisutatud. Asjaolu, et vangla tegutses ründe järel efektiivselt, ei saa hüvitise suurust mõjutada. Vanglal oligi kohustus kaebajale vajalikku abi pakkuda. Pealegi oli õigusvastane tegu juba toime pandud ning sellega kaasnevaid kannatusi ei saanud vastustaja hilisem käitumine leevendada. Kaebaja ei ole taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et vangla ei andnud rünnaku järgselt piisavat abi. Halduskohus on hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda analüüsi korrata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.