Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Einar Vene, Maili Lokk 16.04.2026, Tartu 3-24-3039 X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (teise kinnipeetava rünnak 14.08.2024) Tartu Halduskohtu 03.10.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant ‒ X.X. Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.10.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 150 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 16.04.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 26.08.2024 numbriga 1-13/24/504-1 ja milles ta taotles mittevaralise kahju hüvitist 20 000 eurot seoses sellega, et 14.08.2024 ründas teda teine kinnipeetav. X.X. ja teine kinnipeetav jalutasid kõrvuti jalutusboksides. X.X. teavitas valvurit, et teine kinnipeetav on talle ohtlik. Valvuri sõnul oli isik juba lahkunud ja oli kaugel. Tegelikult ootas teine kinnipeetav teda õuealal ja ründas. Valvurid ei suutnud rünnet ära hoida. X.X. püüdis eest ära joosta ning kukkus, tema vigastused dokumenteeriti meditsiiniosakonnas. X.X. kardab pärast juhtunut jalutamas käia.
2.X.X. esitas 04.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud. Kaebaja
kordas kaebuses kohtueelses menetluses esitatud väiteid ja seisukohti. Kaebaja muutis kohtumenetluses korduvalt taotletava hüvitise suurust. Viimases seisukohas taotles kaebaja hüvitist kokku 5 000 eurot, sh tervise kahjustamise eest 2 500 eurot. Kaebaja ei nõustunud sellega, et piisav hüvitis on vastustaja pakutud 250 eurot. Kaebajal tekkisid tervisekahjustused. Kaebaja üleelamised ja kannatused seoses juhtumiga väljenduvad selles, et juhtunu oli kaebaja jaoks traumeeriv, valvur ei arvestanud kaebaja hoiatusi, kaebajal on hirm jalutamas käia.
3.Tartu Vangla jättis 12.11.2024. a otsusega nr 1-13/24/504-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kaebaja viibis juhtumi toimumise ajal Tartu Vanglas vahistatuna. Kaebaja ja teise kinnipeetava vahel kehtis isolatsioon. Vaidlusalusel juhtumil osutusid kinnipeetavate julgeoleku tagamiseks kasutusele võetud abinõud ebaefektiivseks - ametnik lasi kinnipeetavatel liikuda E-hoone jalutusboksidest S-maja suunas küll ajalise viitega, kuid see ei olnud konflikti tekkimise ohu välistamiseks piisav. Kuivõrd vastustaja ei suutnud piisaval määral kaebaja julgeolekut tagada, oli vastustaja tegevus õigusvastane. Kaebajal tuvastati 14.08.2024 järgmised vigastused: vasakul küünarnukil ja põlvel kerged marrastused, parema käsivarre ja hüppeliigese piirkonnas kaks veritsevat marrastust, mis puhastati ja millele pandi plaastrid peale. 15.08.2024 kurtis kaebaja parema käe randme valulikkust liigutamisel. Väliselt käsi turses ei olnud, hematoom puudus. Kaebajale väljastati randmeside. Kuivõrd kaebaja langes teise kinnipeetava füüsilise rünnaku ohvriks ning sai selle tulemusena vigastada, saab jaatada kahjuliku tagajärje saabumist. Esineb põhjuslik seos vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel. Hüvitise maksmine ei ole siiski põhjendatud. Kaebaja oleks saanud vähendada kahjuliku tagajärje saabumise ohtu, kui ta oleks järginud ametniku juhiseid ja ohuolukorrast eemaldunud. Kaebajaga koos jalutanud kambrikaaslane tegi seda. Kaebajale tekkinud vigastused on kerged. Vastustaja peab kahju hüvitamiseks piisavaks õigusvastase tegevuse tunnistamist ja vabandamist kaebaja ees.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 03.10.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 250 eurot. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Pooled nõustusid, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud - aset leidis vastustaja õigusvastane süüline tegu, rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi, kaebajal tekkis kahju ja esineb põhjuslik seos.
4.2.Vastustaja toimingute tõttu tekkis olukord, kus liikumine jalutusalalt eluhoonesse (kambrisse) ei olnud kaebaja jaoks ohutu. Videosalvestistelt on näha, et kinnipeetavad liikusid jalutusalalt eluhoonesse iseseisvalt ehk neid ei saatnud sellel teekonnal vanglaametnik. Jalutusalal oli üks valvur, kes lasi kinnipeetavaid jalutusboksidest välja ja suunas nad liikuma eluhoone suunas.
4.3.VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lg 3 sätestab, et väljaspool oma osakonda võib kinnipeetav liikuda koos saatjaga. Kaebajat rünnanud kinnipeetav oleks VSKE § 8 lg 3 järgi pidanud liikuma koos saatjaga. Kui vastustaja suunas ajaliselt lähestikku vangla territooriumile iseseisvalt liikuma kaks vanglas kinni peetavat isikut, kellele on kehtestatud isolatsioon, siis oli VangS § 66 lg-st 1 tulenevalt vastustajal kohustus ka kaebaja puhul saatmist kaaluda. Vastustaja rikkus ründaja liikumise korraldamisel VSKE § 8 lg 3 ning kaebaja liikumise korraldamisel eksis kaalutlusotsuse tegemisel. Isegi kui saadetud oleks ainult ründajat, oleks see suure tõenäosusega juhtumi ära hoidnud. Süü vormiks on raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseaduse § 104 lg 4).
2
4.4.Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks oma tegevusega saanud kahju tekkimist ära hoida või kahju suurust vähendada. Kohus ei nõustu täielikult vastustaja väitega, et kaebaja eiras valvuri korraldusi mitte edasi liikuda. Valvur ütles järjest „oodake siin“, „mine edasi, sina seal“, „oodake, ärge minge“. Sündmust tagantjärele vaadeldes võib aru saada, et korraldused „oodake“ olid mõeldud kaebajale ja tema kaaslasele ning korraldus „mine edasi“ oli mõeldud ründajale. Sündmuste käigus ei pruukinud see olla arusaadav ning salvestiselt on näha, et kaebaja ja tema kaaslane alustavad liikumist, kui valvur ütleb „mine edasi“. On tõsi, et kaebaja liikus mõne sammu ulatuses ka valvuri järgmiste korralduste ajal. Vastustaja väitel oleks kaebaja saanud ründe ära hoida sündmuskohalt lahkumisega. Kohtule ei ole äratuntav, kuhu oleks kaebaja saanud turvaliselt lahkuda. Ründaja oli kaebaja ründamisel väga sihikindel, sh ei hoolinud valvuri kohalolekust, talle korduvalt antud korraldustest ega valvuri korduvatest püüetest teda takistada. Kaebaja toimis õigesti, kui ta hoidus valvuri lähedusse. Ühel hetkel kaebaja üritas ära joosta, kuid ründaja jõudis kaebajani enne valvurit. Kaebaja kaaslase ründamist ei hoidnud ära kaaslase eemaldumine, vaid see, et ründajal puudus soov kaebaja kaaslast rünnata.
4.5.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal tekkisid tervisekahjustused: vasakul küünarnukil ja põlvel kerged marrastused, parema käsivarre ja hüppeliigese piirkonnas kaks veritsevat marrastust, parema käe randme valulikkus liigutamisel. Neid mõjusid kaebaja tervisele saab siiski pidada kergeteks. Asjaolusid arvestades saab möönda ka mittevaralise kahju tekkimist põhjusel, et kaebaja tajus ründe toimumise fakti tõttu julgeoleku- ja turvatunde vähenemist. Seda asjaolu tuleb hüvitise määramisel arvestada, kuid sellel ei ole olulist mõju hüvitise suurusele.
4.6.Ühelt poolt on õige, et vastustaja oli teadlik, et kaebajat rünnanud kinnipeetav võib olla kaebajale ohtlik, kuid ei hoidnud ära ohu realiseerumist. Teiselt poolt tegutses vastustaja pärast ründe algust kiiresti ja otsustavalt eesmärgiga rünne lõpetada ja kaebajale tekkivat kahju vähendada. Vastustajal õnnestus lõpetada rünne kiiresti ning ära hoida kaebajal tõsisema kahju tekkimine - ründajal õnnestus teha kaebaja suunas ligikaudu kolm lööki käega ja üks löök jalaga, rünne kestis vähem kui minut.
4.7.Kaebajale tuleb määrata rahaline hüvitis, kuid see ei pea olema suur. Kohus määrab kaebajale hüvitise kogusummas 250 eurot. Sellise suurusega hüvitis ühtib Eesti kohtupraktikas määratavate hüvitistega.1
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu määratud hüvitise suuruse. Kaebaja leiab, et kohus võttis vanglat õigustava seisukoha. Kaebaja sai kannatada füüsiliselt ja vaimselt, tal tekkis hirm käia jalutamas. Kaebaja jaoks on endiselt küsimus ka selles, kuidas sai vangla kaebaja ja teise kinnipeetava vahel kehtestatud isolatsiooni arvestamata panna nad samal ajal kõrvuti boksidesse jalutama ja lasi vaatamata kaebaja hoiatusele kahju põhjustanud olukorral tekkida. Kaebaja sai põgenemisel kukkudes kehavigastusi ja seejärel veel kolm lööki vastu selga, tundes valu. Kaebaja soovib Tartu Vangla tekitatud füüsilise ja moraalse kahju eest hüvitist 10 000 eurot.
6.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja taotletud suuruses (10 000 eurot) hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Arvestades kaebajale kaaskinnipeetava ründe tagajärjel saabunud tagajärgi, on halduskohus määranud hüvitise asjakohast kohtupraktikat silmas pidades. Kohtupraktikas on kergemate kehavigastuste korral peetud põhjendatuks välja mõista hüvitis 100 eurot. See, et kaebaja 1
K. Piho, K. Krillo. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022. aastal. Lk 49-55. Kättesaadav: www.riigikohus.ee.
3
soovib saada oluliselt suuremat hüvitist, ei tähenda, et halduskohus oleks teinud ebaõige otsuse. Apellatsioonkaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid või viiteid kohtulahenditele, mis võiks anda aluse suurema hüvitise väljamõistmiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Kaebaja vaidlustas apellatsioonimenetluses halduskohtu määratud hüvitise suuruse. Kaebaja ei nõustu 250 euro suuruse hüvitisega ja soovib talle vangla õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud kahju eest 10 000 euro väljamõistmist.
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel 1) kahju tekkimise ettenägematust, 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, 3) õiguste rikkumise raskust, 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
10.Halduskohus arvestas hüvitise väljamõistmisel ja selle suuruse üle otsustamisel kaebaja õiguste rikkumise raskust, vangla süüd ning vastutust piiravaid asjaolusid. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille tegemisel on kohtul lai kaalutlusruum (Riigikohtu 07.11.2017. a otsus asjas nr 3-15-3215, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul arvestas halduskohus hüvitise suuruse määramisel kõigi oluliste asjaoludega. Otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks hüvitise suuruse määramisel teinud kaalutlusvea.
11.Kaebaja etteheited selle kohta, et halduskohtus polnud erapooletu, ei ole põhjendatud. Muu hulgas on halduskohus erapooletult hinnanud kaebaja käitumist kahju tekkimiseni viinud olukorras ja asunud selles osas vastustaja öelduga võrreldes teistsugusele seisukohale.
12.Asjaolu, et halduskohus määras kaebajale sama suure hüvitise, nagu pakkus vastuses kaebusele välja vastustaja, ei tähenda, et halduskohtu otsus oleks põhjendamatu või ebaõige. Kohtupraktikas on vanglalt välja mõistetud hüvitis 1000 eurot olukorras, kus teine kinnipeetav ründas kaebajat terariistaga ja kaebaja viidi raskes seisundis haiglasse (Riigikohtu 11.12.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-64-14), ning 1500 eurot olukorras, kus kaaskinnipeetav tekitas kaebajale tervisekahjustusi, mis vajasid operatsiooni ja edasist ravi (Tallinna Halduskohtu 03.12.2015. a otsus asjas nr 3-15-1473). Praegusel juhul ei ole tegemist eeltooduga võrreldava olukorraga. Apellatsioonkaebuses nimetatud hüvitise suurus 10 000 eurot on ilmselgelt ülepaisutatud.
13.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
14.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna kaebaja oli menetlusabi korras apellatsioonimenetluses riigilõivu (150 eurot) tasumise kohustustest vabastatud, siis jääb see Eesti Vabariigi kanda. 4
Vastustaja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja.
menetluskulude
hüvitamise
taotlust
ega
15.Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.