Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14. november 2016).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Remo Ainsar ei käinud 2015. aastal rohkem kui 4 kuud vanglas juuksuris. Samuti ei saanud ta nädal aega kasutada habemeajamismasinat.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas R. Ainsar kaebuse, milles palus talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 50 eurot. Kaebuse kohaselt on tema inimväärikust alandatud seoses sellega, et ta ei saanud pikka aega juuksuriteenust kasutada ega ajada habet.
3.Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 3 kohaselt kindlustatakse kinnipeetav juuste eest hoolitsemiseks juuksuriteenusega. Juuksuriteenuse osutamise sagedust ei ole reguleeritud. Vastustaja selgituse järgi osutati osakonnas, kus kaebaja viibis, juuksuriteenust veebruaris, aprillis ja juunis 2015. Juuksuriteenust osutatakse jooksvalt eluosakondade järjekorras. Vanglal puuduvad andmed, kas kaebaja kasutas aprillis 2015 juuksuriteenust ning kui ei kasutanud, siis mis põhjustel ta seda ei teinud.
3.2.Kohus leidis, et kui kaebaja juuksuriteenuse osutamise päeval veel ei soovinud juukseid lõigata, siis on see tema enda vaba valik. Kuigi kaebaja väidab, et 2015. a aprillis juuksuriteenuse osutamise päeval (20. aprillil) talle juustelõikamiseks võimalust ei antud, ei ole selle väite kohta tõendeid. Kohus lähtub eeldusest, et vangla kaebajale selleks võimaluse andis. Seega oli kaebajal võimalik juuksuriteenust kasutada 20. aprillil ja 26. juunil 2015 ning see ajavahemik ei ole ülemäära pikk.
3.3.Kuna kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena isiklike esemete kasutamise keelamist, ei olnud habemeajamistarbed kaebaja kambris, kuid need väljastati talle vastavalt julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjale kord nädalas soovi korral. Ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks nende saamiseks vaidlusalusel perioodil vastustaja poole pöördunud.
4.1.Kaebaja sai 2015. aastal juuksuriteenust kasutada vaid kolmel korral. Ka pärast juunit 2015 oli juuksuri juurde saamises vaheaeg umbes 4 kuud.
4.2.Kaebajal polnud 2014. a detsembrist kuni 2015. a aprillini võimalik kasutada kambris sooja vett. Samuti olid isiklike asjade keelu tõttu tema riided ebakvaliteetsed.
4.3.Kui kaebaja oleks 20. aprillil 2015 juuksuriteenust kasutada, on ebatõenäoline, et ta oleks
19.mail 2015 vangla poole juuksuriteenuse saamiseks pöördunud. Euroopa Inimõiguste Kohus on sellistel juhtudel rajanud otsuse kinnipeetava ütlustele, kuna vanglal on võimalik vastavaid asjaolusid tõendada. Vangla oleks pidanud juuksuriteenuse pakkumist protokollima.
4.4.Kaebaja pöördus erinevatel aegadel suuliselt ametnike poole, et saada juuksurisse, kuid inspektor-kontaktisikud vastasid, et sellega tegelevad valvurid. Ning valvurid vastasid, et nemad ei tea, millal juuksuriteenust osutatakse. Kaebajale juuksuriteenust ei pakutud.
5.Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et kaebaja väide, et ta esitas taotlusi suuliselt, on paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja on esitanud vanglas palju kirjalikke pöördumisi. Ta ei ole põhjendanud, miks ta küsib teenust suuliselt ega esita teenuse saamiseks kirjalikku taotlust, nagu näeb ette VangS § 11 lg 4.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Apellatsioonkaebuses on esitatud palju uusi väiteid, mis väljuvad käesoleva haldusasja kontrollieseme raamest. Nii on kaebaja osundanud sellele, et ta ei saanud ka pärast 2015. a juunit piisavalt sageli juuksurisse, et talle antud riided olid ebakvaliteetsed ning tal ei olnud võimalik kasutada kambris sooja vett. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus kontrollida vaid neid asjaolusid ja väiteid, mis olid vaidluse esemeks halduskohtus. Ringkonnakohtus ei saa asuda nõuet täiendama uute nõude alustega, mis on tekkinud kas pärast halduskohtu otsust või millele ei ole kaebaja halduskohtus varem tuginenud. Vastasel juhul ei toimiks halduskohtumenetlus enam kolmeastmelise õiguskaitsemenetlusena, sest ringkonnakohus lahendaks siis uutele alustele tuginevat nõuet esimese astme kohtuna.
Pooled jääksid selles osas tehtud kohtuotsuse peale edasikaebamisel ilma ühest kohtuinstantsist. Lisaks seab kinnipeetava ja vangla vaheliste vaidluste läbivaatamisele kindlad piirid kohustuslik kohtueelne menetlus ning kohus saab lahendada kaebust vaid ulatuses ja alustel, milles on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (RKHKo 3-3-1-41-10, p 12). Kaebaja poolt 15. juunil 2015 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõue oli piiritletud konkreetselt sellega, et ta ei saanud üle nädala kasutada habemeajamismasinat (ja küünetange, kuid sellele ei tugine ta enam kohtumenetluses) ja üle 4 kuu käia juuksuris. Seetõttu ei ole kaebajal võimalik täiendada kohtumenetluses oma hüvitisenõuet uute alustega.
8.Iseenesest on usutav, et kaebaja ei pääsenud 20. aprillil 2015 juuksurisse. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja on pöördunud vangla poole 19. mail 2015 küsimusega, millal osutatakse elusektsioonis E2 juuksuriteenust (tl 4). On usutav, et see pöördumine on tingitud sellest, et eelmine juukselõikus jäi kaebajal pika ajavahemiku taha, st et aprillis ta juuksuris ei käinud. Puuduvad ka igasugused tõendid, et kaebaja oleks tookord juuksuris käinud. Kuid see ei tähenda, et vangla tegevust saaks pidada õigusvastaseks. Käesoleval juhul ei ole tõsikindlalt teada, miks kaebaja 20. aprillil 2015 juuksuris ei käinud. Esiteks on see võimalik seetõttu, et ta ei soovinud sel hetkel ise juuksurisse minna. Teisena võis juuksuriteenusest ilmajäämine olla põhjustatud vanglaametnike tegevusest, kes keeldusid kaebajale juuksuri võimaldamisest. Kolmandana on võimalik, et kaebaja jäi juuksuriteenusest ilma seetõttu, et ta ei olnud teadlik, millal juuksur tema elusektsioonis tegutseb. Ringkonnakohus analüüsib järgmisena neid võimalikke situatsioone lähemalt.
9.Juuksuris käimine ei ole kinnipeetavale kohustuslik. Vangla peab VangS § 50 lg 3 järgi looma üksnes võimaluse, et kinnipeetavad saaksid juukseid lõigata. Seega on võimalik, et 20. aprillil 2015 jäi kaebaja juuksurist ilma seetõttu, et ta ei soovinudki sel hetkel veel juukseid lõigata. Sellisel juhul puudub vangla tegevuses igasugune õigusvastasus.
10.Teisena tuleb kõne alla variant, et juuksurist ilmajäämine oli põhjustatud vanglaametnike tegevusest. Kaebaja kinnitab, et ta pöördus inspektor-kontaktisikute poole juuksurile saamise küsimuses, kuid talle vastati, et selle küsimusega tegelevad valvurid. Ning viimaste poole pöördumisel vastati talle, et pole kaebaja elusektsiooni järjekord (tl 2) või et nemad ei tea, millal juuksur tuleb (tl 49). See ei ole aga aluseks vanglaametnike tegevuse õigusvastaseks pidamisel. Selline kaebaja kirjeldus on äärmiselt abstraktne. Selge ei ole, millal kaebaja vanglaametnike poole pöördus. On võimalik, et kaebaja pöördus vanglaametnike poole alles pärast 20. aprilli 2015, st pärast aega, mil juuksuriteenuse osutamine kaebaja elusektsioonis oli just lõppenud. Ringkonnakohus ei näe, mida saaks sellisel juhul vanglaametnikele ette heita. Vangla on kirjeldanud, et juuksuriteenuse osutamine toimub vanglas sektsioonide kaupa järjekorras. Olukorras, kus äsja on juuksuriteenuse osutamine kaebaja sektsioonis just lõppenud, ei saa vanglaametnikele ette heita seda, et nad ei oska suulise pöördumise korral koheselt vastata seda, millal jõuab juuksuriteenuse osutamise järjekord taas selle elusektsioonini. Õige on ka halduskohtu viide halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-le 1, mille järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Käesoleval juhul on kaebaja küll kirjeldanud oma suhtlust vanglaametnikega, kuid selle kohta puuduvad igasugused tõendid ning kaebaja pole täpsustanud ka nende vestluste aega. Kaebaja arusaamaga, justkui peaks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevalt kinnipeetava ja vangla vahelises vaidluses olema alati tõendamiskoormis vanglal, ringkonnakohus ei nõustu. Kõrgendatud
tõendamiskoormis võib vanglal olla vaid situatsioonides, kus tema valduses on eelduslikult tõendeid, mis aitaksid vaidlusaluses küsimuses selgust tuua, ning kinnipeetaval selliseid tõendeid olla ei saa. Käesoleval juhul sellise situatsiooniga tegemist ei ole. Kaebaja on viidanud vaid suulistele vestlustele. Ei ole usutav, et sellises küsimuses oleks vanglal tõsikindlaid ja veenvaid tõendeid, mis kaebaja väidetus aitaks kindlat selgust tuua. Seetõttu pole tõendatud, et vanglaametnikud hoidusid tahtlikult kaebajale juuksuriteenuse võimaldamisest.
9.Kolmandana on võimalik see, et kaebaja jäi juuksuri juurde pääsemise võimalusest ilma seetõttu, et ta ei olnud teadlik, et 20. aprillil 2015 oli tema elusektsioonis juuksur. Iseenesest möönab ringkonnakohus, et VangS § 50 lg-s 3 sätestatud vangla kohustus kindlustada kinnipeetavad juuksuriteenusega hõlmab eneses ilmselgelt ka seda, et juuksuriteenuse saamise võimalusest tuleb kinnipeetavaid teavitada, et nad saaksid seda võimalust kasutada. Kui kinnipeetav ei tea juuksurisse minemise võimalusest, ei saa ta realiseerida ka VangS § 50 lg-st 3 tulenevat õigust. Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks käesolevas asjas selgitada, kuidas kinnipeetavaid juuksuriteenuse osutamise võimalusest teavitatakse. Ei ole välistatud, et praegune teavitamise praktika ei ole piisavalt tõhus.
10.Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas siiski vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid selles küsimuses, kuidas toimub Tartu Vanglas täpsemalt kinnipeetavate teavitamine sellest, et neil on avanenud võimalus juukseid lõigata. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise kaebuse juukselõikusest ilmajäämisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Isegi kui tuleks asuda seisukohale, et vangla ei olnud piisavalt tõhusalt teavitanud kaebajat sellest, et tulemas on võimalus juuste lõikamiseks, on ringkonnakohtu jaoks selge see, et ühest juukselõikusvõimalusest ilmajäämine 20. aprillil 2015 (ringkonnakohus märgib, et vaidluse esemeks ei ole tulenevalt kohtueelse menetluse nõudest muud väidetavad juukselõikusvõimalusest ilmajäämised) ei saanud kaebaja jaoks tekkida sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Isegi kui vangla tegevust oleks alust pidada õigusvastaseks, ei ületanud rikkumine ilmselgelt seda intensiivsuse määra, mis annaks aluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Lisaks osundab ringkonnakohus, et kuigi võimalik on, et kaebajat ei teavitatud juuksuriteenuse saamise võimalusest õigeaegselt või piisavalt tõhusalt, olid kaebajal piisavad võimalused oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks, kui ta leidis, et ta jäi 2015. a aprillis juuksuriteenusest õigusvastaselt ilma. VangS § 11 lg 4 sätestab, et kõik taotlused haldusmenetluse algatamiseks esitatakse kirjalikult, kui lubatud pole ka suulise taotluse esitamine. Kaebaja esitas kirjaliku pöördumise seoses juuksuriteenusega alles 19. mail 2015 (tl 4). Sellele vastati 8. juunil 2015 (tl 5) ning juuksurisse sai kaebaja juba 26. juunil 2015. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 ei ole isikul õigust kahju hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida või kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuete esitamisega. Kaebaja ei esitanud koheselt kirjalikku taotlust seoses juuksuriteenusega vastavalt VangS § 11 lg-le 4, vaid esitas enda väidete kohaselt üksnes suulisi pöördumisi vanglaametnikele. Nagu eelnevalt nähtus, on need väidetavad pöördumised tõendamata või võisid olla esitatud ka hilinenult. Kirjaliku pöördumise esitamata jätmisega jättis kaebaja kasutamata võimaluse kahju ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks ning tema kahju hüvitamise nõue tuleks RVastS § 7 lg 1 alusel jätta rahuldamata isegi siis, kui mingil põhjusel saaks nõustuda sellega, et ühest juukselõikamise võimalusest ilmajäämisega tekitati talle rahaliselt hüvitatavat kahju. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et kaebaja isikut arvestades ei saa kirjaliku pöördumise esitamata jätmisest mööda vaadata. Kaebaja on ise märkinud, et ta on algatanud ca 20 haldusasja
(tl 36p). Isik, kes peab vajalikuks ning on ka suuteline esitama kohtusse nii palju kaebusi, peaks olema ilmselgelt suuteline esitama vajadusel oma õiguste kaitseks ka kirjaliku pöördumise.
11.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et võrdluses muude kohtu menetluses olevate haldusasjadega on käesoleva haldusasja probleem pigem vähetähtis ning on küsitav, kas sellise vaidluse lahendamisele kohturessursi kulutamine on mõistlik. Sisuliselt nähtub kaebaja seisukohtadest lihtsalt see, et ta ei ole rahul Tartu Vangla elukorraldusega ning üritab saavutada kaebuste esitamisega endale sobivat elukorraldust (vt nt tl 35p-36p). Ringkonnakohus selgitab, et kohus on eeskätt instants kaebaja õiguste kaitsmiseks nende tõsiseltvõetava rikkumise korral, mitte vahend kaebajale sobiliku elukorralduse saavutamiseks.
12.Vanglale pole alust ette heita ka seda, et kinnipeetavad saavad juuksuriteenust liiga harva. Halduskohus on leidnud, et 2 kuu ja 6 päeva vaheline intervall pakutavate juukselõikamisvõimaluste vahel ei ole liiga pikk (halduskohtu otsuse p 13). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
14.Kaebaja taotlus, et kohus nõuaks vanglalt välja dokumendid, mis tõendaks, et vangla jätab ka mingeid teisi taotlusi rahuldamata, jääb rahuldamata. Vaidlus käib asjas üksnes juuksuriteenusest ilmajäämisega tekitatud kahju hüvitamise üle. See, kui vangla on kaebaja hinnangul käitunud ka mõnes muus küsimuses õigusvastaselt, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.