Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. september 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-13-2319
Haldusasi
IA kaebus Tallinna Vangla vastu perioodil 27.08.2010– 27.07.2011 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1263 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – IA Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla ja IA apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta IA apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 12.11.2015 otsust haldusasjas nr 3-13-2319 Tallinna Vanglalt IA kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust puudutavas osas, mõistes Tallinna Vanglalt IA kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitiseks 380 (kolmsada kaheksakümmend) eurot, ja Tallinna Vanglalt riigi tuludesse väljamõistetud summa suuruse osas, mõistes Tallinna Vanglalt riigi tuludesse menetluskulu summas 11,40 eurot. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 kehtivad sõnastuses: „2. Mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 380 eurot. Hüvitis kanda OK kontole nr XXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS.
Mõista Tallinna Vanglalt riigi tuludesse menetluskulu summas 11,40 eurot.“
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 31.10.2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-13-2319 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.IA esitas 27.08.2013 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 575 eurot seonduvalt ebapiisava põrandapinna tagamisega eeluurimise ajal kinnipidamisel. Taotluse kohaselt alandati taotluse esitaja inimväärikust sellega, et talle ei olnud tagatud nõuetekohane kambripind ühe kinnipeetava kohta ning ta pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, millele lisandus iga päev ühetunnine jalutuskäik väljaspool kambrit.
2.Tallinna Vangla jättis 30.10.2013 vastusega nr 5-18/13/27867-2 esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.IA esitas 04.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista välja mittevaralise kahju hüvitis, kuna talle ei olnud tagatud piisavalt põrandapinda. Tallinna Vangla kahjustas kaebaja liikumisvõimalusi ülerahvastatuse tõttu. See tekitas kaebajas nördimuse ja solvumise tunde. Ülerahvastatuse tõttu olid kambris konfliktid, mis tekitasid hirmutunde. Vangla oleks pidanud kambripinna suuruse arvestamisel maha arvama WC aluse pinna. Tallinna Vangla on ekslikult jätnud kahju hüvitamise taotluse aluseks olevast perioodist välja aja, mil IA viibis Tallinna Vanglas süüdimõistetuna. Kambrites esines suvel õhupuudus. Eeluurimise ajal oli kaebajale tagatud üksnes ühetunnine jalutuskäik väljaspool kambrit. Tingimused, milles kaebaja viibis, olid vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga 1, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kaebajal olid liikumis- ja suhtlemispiirangud ning tal ei võimaldatud tegeleda spordiga ega kasutada spordisaali. Kinnipidamistingimused olid ka muus osas nõuetele mittevastavad: jalutusboksi ja õhuakna suurused oli ebapiisavad; tekkinud seljavalud põhjustasid tervise kahjustuse; vangla ei võimaldanud kambris sooja vett; kambris ei olnud võimalik tegeleda võimlemisharjutustega; ei võimaldatud tööl käimist ja duši kasutamist kahel korral nädalas; kambris puudus teler, peegel ja rippkang; akna ees ei olnud kardinat ning aken ei käinud lahti; puudus konditsioneer ja toiduluuk oli päevasel ajal kinni; kambris puudus häirenupp; nõustamisteenused olid puudulikud; jalutusbokside ja duširuumide seinad ja põrandad olid mustad.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelvangistuse perioodil 09.07.2010–27.07.2011. Kaebajale oli nimetatud perioodil tagatud vähemalt 2,6 m2 põrandapinda. Seega oli IA paigutatud kambritesse, mis vastasid vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-le 6 ja olid kooskõlas siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetega. EIK kohtupraktikat analüüsides ei saa leida, et alla 3 m2 suurune isiklik põrandapind iseseisvalt oleks igal juhul inimväärikust alandav. Kaebaja ei ole enda õigusi rikkuvana toonud välja muid aspekte kui kitsas põrandapind. Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, mis oleksid kaebaja inimväärikust 2(7)
3-13-2319 alandanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgustusena olid kambri laes kaks valgustit ning seinas kaks seinalampi. Kambrites oli sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Kõigis neis kambrites olid magamisruumist eraldatud WC ja kraanikauss. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamine. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu ning isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastati ajalehti. Võimalik oli saada kambrisse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vahistatutel oli luba saada pakke. Sisseoste võimaldati reeglina sooritada kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus individuaalselt kohtuda kaplaniga. Samuti oli võimalus kohtuda sotsiaaltöötaja, psühholoogi ning meditsiinipersonaliga. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele ka hõivetegevust. Kolm korda päevas oli korraldatud toitlustamine ning iga päev värskes õhus jalutamine. Eesti on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astunud mitmeid samme. Samuti on EIK seisukohti võetud arvesse siseriikliku õiguse muutmisel. Tallinna Vanglal ei olnud võimalik varasemalt tagada vangla sisekorraeeskirjas sätestatust suuremat kambripinda tulenevalt kinnipeetavate ja vahistatute suurest arvust. Kuna Tallinna Vangla lähtus kaebaja paigutamisel siseriiklikust õigusest, puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus ning alus mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5.Tallinna Halduskohtu 12.11.2015 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti Tallinna Vanglalt IA kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 473 eurot ja riigi tuludesse menetluskulu summas 14,19 eurot. Kahjunõudes vanglale ei viidanud kaebaja sportimisvõimaluse puudumisele, duši kasutamise ebapiisavusele, töö puudumisele, televiisori, rippkangi ning WC puudumisele jm puudustele, mistõttu ei saa neid puuduseid käsitada kaebuse alusena. Samuti ei saa hinnata väidetava tervisekahjustuse tekitamisega seonduvaid väiteid, sest selles osas ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kaebaja viibis eelvangistuses ajavahemikul 09.07.2010–27.07.2011. Kaebaja kahju hüvitamise nõue oli esitatud eelvangistuses viibitud aja eest alates 27.08.2010. Seega lahendas vangla õiguspäraselt kaebaja taotluse ajavahemiku 27.08.2010–27.07.2011 osas. Kinnipidamistingimused enne 27.08.2010 ei olnud taotlusega hõlmatud ning pärast 27.07.2011 ei viibinud kaebaja enam eelvangistuses. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisel tuleb lähtuda väitest, et inimväärikust alandavaks oli ebapiisav kambripind. Samas tuleb 2,5 m2 kuni 3 m2 põrandapinna korral isiku kohta võtta arvesse ka muid asjaolusid. EIK praktika järgi on nendeks asjaoludeks eelkõige võimalus viibida õues, loomulik valgus või õhutus, ventilatsiooni olemasolu, küttesüsteemi adekvaatsus, võimalus kasutada tualetti privaatselt ning vastavus põhilistele sanitaar- ja hügieeninõuetele (EIK 12.03.2015 otsus asjas Muršić vs Horvaatia). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 27.08.2010–27.07.2011 lukustatud kambris, kus isiku liikumisvõimalused on oluliselt piiratud. Vastustaja ei ole tõendanud, et kambrites olnud vähene põrandapind oleks olnud kaebajale vahistatu staatuses viibimise ajal igapäevaselt kompenseeritud muude meetmetega. Kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvutamisel tuleb kambri üldpindalast tualeti pindala välja arvata. Mööbli alla jäävat pinda kambri ülpindalast maha ei arvestata. 3(7)
3-13-2319 Vaidlusalusel ajavahemikul viibis kaebaja 63 päeva kambris, mille põrandapind oli üle 3 m2 (3,02–7,4 m2 ); 117 päeva kambris, mille põrandapind oli alla 2,5 m2 (2,35–2,48 m2); 157 päeva kambris, mille põrandapind oli alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2. Kaebaja viibis lukustatud kambris ning talle oli tagatud õigus värskes õhus jalutuskäigule üks tund päevas ja duši all käimine üks kord nädalas; puudus spordisaali kasutamise võimalus; kaebaja ei olnud hõivatud töö või õppimisega. Kaebaja osales suitsetamisest loobumise grupis ajavahemikul 13.09.2010– 17.09.2010, mil kaebajale oli tagatud ka piisav kambripind. Kaebaja poolt vangla ametiisikute juures viibimist üheksal korral ei saa lugeda piisavaks kompensatsioonimeetmeks. Kaebaja veetis 23 tundi ööpäevast kambrisse suletuna. Ühetunnine jalutuskäik kord päevas ja duši kasutamine kord nädalas ei kompenseeri piisavalt vähest liikumisvõimalust kambris. Vastustaja seisukohas välja toodud hüved küll leevendavad pisut vähese ruumi mõjusid, kuid ei ole piisavad, et asuda seisukohale, et alla 3 m2 suurust põrandapinda kinnipeetava kohta võiks lukustatud kambri tingimustes ja pikema aja vältel pidada inimväärikust austavaks. Kaebaja viibimine kambrites, mil põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2, ei olnud ajutine olukord. Tegemist oli nii lühemate kui ka vähemalt nädal kestvate perioodidega. Need kinnipidamistingimused ei vastanud oma olemuselt ka siseriiklikule õigusele. Kinnipidamistingimusi ei muuda inimväärikust mittealandavaks ka asjaolu, et nendele eelnesid või järgnesid ajavahemikud, mil kinnipeetava kohta oli kambris pinda üle 3 m2 või peaaegu 3 m2. Inimväärikust alandav oli ka kaebaja viibimine lukustatud kambrites, kus kambripind kinnipeetava kohta oli üle 2,5 m2, kuid jäi alla 3 m2, kuna kinnipeetav viibis nendes tingimustes piisavalt pikaajaliselt ning talle oli tagatud igapäevase liikumisvõimalusena üksnes ühetunnine jalutuskäik. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5–3 m2 (157 päeva), olid tema liikumisvõimalused piiratud ning märkimisväärsed leevendavad meetmed puudusid. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju on kohane hüvitada rahas ja mõista välja hüvitis suurusega 1 euro ööpäeva eest. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli alla 2,5 m2 (117 päeva), olid tema liikumisvõimalused piiratud, märkimisväärsed leevendavad meetmed puudusid ning vangla ei järginud ka siseriikliku õigusega kehtestatud minimaalse kambripinna suuruse nõuet. 82 päeva sellest ajast veetis kaebaja kambripinnal, mis jäi alla 2,43 m2. Sealjuures oli tegemist pikkade ajavahemikega (üle kuu). Üheteistkümnel päeval oli kambripind kinnipeetava kohta kõigest 2,35 m2 ning tegemist oli suvise ajaga, mil võib eeldada suuremat õhupuudust tulenevalt vähesest kambripinnast. Sellele järgnes periood, kus kaebaja viibis 2,43 m2 suurusel pinnal. Selle aja eest on kohaseks hüvitiseks 3 eurot ööpäeva eest. Ülejäänud 35 päeva eest, mis koosnes lühikestest perioodidest, on kohaseks hüvitiseks 2 eurot ööpäeva eest. Kokku on väljamõistetava hüvitise suuruseks 473 eurot. Menetluskulu summas 14,19 eurot läheb riigituludesse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.IA palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.11.2015 otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis kokku summas 1263 eurot. Valgustus kambris ei olnud piisav. Veekeedukanne jagab vangla alates 2013. aastast, aga vaidlusalune periood oli vahemikus 2010–2011. Õiguskantsler on tuvastanud, et Tallinna Vanglas on vangidel probleemid vajaliku hügieeni hoidmisega. Tallinna Vangla kambrid on projekteeritud neljale isikule. Kaebajal on diagnoositud seljaprobleemid ja seega on ta eriliselt 4(7)
3-13-2319 kannatanud isikute rühma kuuluv. Kambrites olid üksnes väikesed õhuaknad. Samuti peaks olema mehhaaniline või sundventilatsioon. Tallinna Vangla ei kompenseerinud õhupuudust, palavust, külma vett ja ruumipuudust kambrites. Halduskohus on ebaõigesti viidanud EIK lahenditele. Siseriiklikult määratud hüvitis ei pea olema väiksem kui EIK poolt määratud hüvitis. Kannatuste taseme tuvastamisel peab arvesse võtma lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju isikule, vanust ja tervislikku seisundit. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud tõendid. Kaebaja viibis eeluurimisel 274 päeva ning ööpäevas võimaldati üksnes ühetunnine jalutuskäik. Kaebaja palub arvestada EIK seisukohtadega asjades nr 80529/13: Eze vs Rumeenia ja nr 11501/09: Faur vs Rumeenia.
7.Tallinna Vangla palub vastuses IA apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. Kaebajat peeti vähem kui 3 m2 suuruse isikliku ruumiga kambrites üksnes lühemate ajavahemike kaupa. Tallinna Vangla tagas kaebajale muud kambri olmetingimustele esitatavad nõuded ning vaba aja veetmise võimalused. Kaebaja heaolu ja privaatsus kõnealuses kambris ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mistõttu ei saanud kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kinnipeetaval peaks kambris olema põrandapinda 4 m2.
8.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. VSKE § 7 lg 1 p-de 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustuse hulka võimaluse korral ka WC. Seega kui WC on kambri sees, on see kambri osa. Kambris olev WC suurendab isiku liikumis- ja privaatsusvõimalusi. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,6 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi. Seega toimis vangla kooskõlas siseriikliku õigusega ning vangla tegevus ei olnud õigusvastane. EIK ei ole oma lahendites konkreetselt määratlenud, kui suur peaks olema kinnipeetavale tagatava isikliku põrandapinna suurus. Eestis kehtestatud põrandapinna minimaalmäär 2,5 m2 oli kehtestatud seetõttu, et see oli määr, mida ei saanud tol ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks ning mida oli teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. 2013. aastal selgus, et alla 3 m2 suurust kambripinda peetakse EIK praktika kohaselt iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Halduskohus on vaidlustatud otsuses võtnud hüvitise suuruse määramisel aluseks üksnes põrandapinna suuruse, hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Kaebajale tagatud pind ilma WC alust pinda arvestamata oli niivõrd vähe väiksem ettenähtud 2,5 m2-st, et see ei saanud kaasa tuua märkimisväärseid ebamugavusi või muid negatiivseid tagajärgi. Kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mistõttu ei saanud kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne.
9.IA ei nõustu Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega. Tallinna Vangla on ebaõigesti viidanud jõustumata kohtulahenditele. Samuti on asjasse puutumatud Tallinna Vangla viited EIK lahenditele. Vastustaja paigutas teadlikult 4-kohalisse kambrisse rohkem kinnipeetavaid. Tallinna Vangla ei ole tõendanud, kuidas ta on kaebajale ruumikitsikust kompenseerinud. WC tuleb jätta kambri üldpindala arvestamisel välja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(7)
3-13-2319
10.Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et kinnipeetavale minimaalse nõutava kambripinna arvestamisel tuleb arvesse võtta ka WC alune pind (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p 10; 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p 8; 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 17). Seega nähtub vangla poolt kohtule esitatud kokkuvõtlikust tabelist (tl 159–162p, kd I), et kaebaja ei ole vaidlusaluse perioodi (27.08.2010– 27.07.2011) jooksul viibinud kordagi kambris, kus talle tagatav isiklik kambripind oleks jäänud alla 2,5 m2.
11.Ebaõige on aga Tallinna Vangla seisukoht, et vangla pidi vaidlusalusel perioodil järgima üksnes VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud regulatsiooni. Asjaolu, et vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2002 otsuse nr 3-3-1-58-02 p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 10). Lisaks vangla sisekorraeeskirjale pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 p 41).
12.EIK on selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56). Selleks, et põrandapinna kitsikust kui art 3 rikkumise eeldust liikumisvõimaluse olemasoluga ümber lükata, tuleb hinnata liikumisvabaduse tingimusi ja kestust kinnipidamise üldise kestuse suhtes ning üldiste vanglas levinud tingimuste suhtes (EIK otsus nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; otsus nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51). Ka Riigikohtu halduskolleegium on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 15, 27.04.2016 otsuse nr 3-3-1-6815 p-s 18 ja 15.06.2016 otsuse nr 3-3-1-16-16 p-s 11 kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põrandapinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires.
13.IA viibis kogu vaidlusaluse perioodi Tallinna Vanglas vahistatu staatuses lukustatud kambrites ning 212 päeva kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda alla 3 m2.
14.Kaebaja liikumisvõimalused nimetatud perioodi jooksul olid piiratud. Kaebajale oli tagatud võimalus viibida päevas ühe tunni jooksul värskes õhus ning võimalus käia kord nädalas duši all. Puudus spordisaali kasutamise võimalus ning kaebaja ei olnud hõivatud töö või õppimisega. Kaebaja osales suitsetamisest loobumise grupis ajavahemikul 13.09.2010–17.09.2010 (tl 182, kd I) ja talle võimaldati kokkusaamisi ametnikega 05.10.2010, 07.10.2010, 14.10.2010, 6(7)
3-13-2319 20.10.2010, 27.10.2010, 03.11.2010, 25.02.2011, 18.03.2011 ja 04.04.2011 (tl 180, kd I). Välja toodud kuupäevadest kaheksal päeval oli kaebajale tagatav isiklik kambripind alla 3 m2.
15.Kaebajat peeti vähem kui 3 m2 isikliku ruumiga kambrites erinevate ajavahemike kaupa. Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et pikemad perioodid, mil kaebaja viibis alla 3 m2 isikliku põrandapinnaga kambrites, olid 24.09.2010–27.10.2010 (34 päeva); 16.12.2010–20.01.2011 (36 päeva); 14.03.2011–07.04.2011 (25 päeva); 10.05.2011–10.07.2011 (62 päeva). Samas jäid nimetatud perioodide vahele ka ajavahemikud, mil kaebajale oli tagatud üle 3 m2 isiklikku põrandapinda, mh pikem 33-päevane periood (21.01.2011–22.02.2011).
16.Tuvastatud ei ole puudujääke muudes kinnipidamistingimustes, mis oleksid kaebaja olukorda veelgi raskendanud. IA apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Tõenditest nähtuvalt ei ole põhjust kahelda, et IA-le olid vaidlusalusel perioodil tagatud elementaarsed kinnipidamistingimused. Asjakohased ei ole IA väited seoses väidetava tervisekahjuga. Selles osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.
17.Halduskohus on kokkuvõtvalt jõudnud õigele järeldusele. Üksnes mõnetunnised võimalused viibida väljaspool kambrit jalutuskäikude ning ametnikega kokkusaamiste ajal olukorras, kus kaebajale oli tagatud alla 3 m2 suurune isiklik põrandapind, ei saanud olla piisavad, et kompenseerida ruumikitsikust. IA ei olnud hõivatud muude kambriväliste tegevustega. Seetõttu on põhjendatud pidada nimetatud perioode inimväärikust alandavateks. Samuti ei kompenseeri ruumikitsikust asjaolu, et muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele ning IA ei pidanud ruumikitsikuses viibima järjestikel perioodidel. Kaebaja on siiski märkimisväärse osa vaidlusalusest perioodist viibinud alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites.
18.Kuivõrd kaebaja ei viibinud vaidlusaluse perioodi jooksul kordagi kambris, kus talle tagatud isiklik kambripind oleks jäänud alla 2,5 m2 ja ringkonnakohus korrigeeris päevade arvu, mil kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambris, tuleb muuta välja mõistetud kahju hüvitise suurust. Riigikohtu halduskolleegium on 10.10.2013 otsuse nr 3-3-1-38-13 p-s 21 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise ning kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, võttes arvesse kõiki asjaolusid. Tallinna Vanglalt on põhjendatud mõista IA kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 380 eurot. Ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse ajavahemikke, mil kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinnaga kambrites, liikumisvõimalusi väljaspool kambrit ning muid kinnipidamistingimusi kogumis.
19.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab Tallinna Halduskohtu 12.11.2015 otsust, mõistes Tallinna Vanglalt IA kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 380 eurot. IA apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. IA oli riigilõivu tasumisest vabastatud. Muuta tuleb kaebajale välja mõistetud hüvitise suuruse muutmise tõttu vanglalt riigi tuludesse välja mõistetud summa suurust. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask
/allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.