Maksuõigus › Maksuotsused

3-15-1623 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-1623 Kaebaja tegutses äris tavapärase hoolsusega, arvestades, et samasuguseid tehinguid oli VK varem samal moel teinud, töötades AS-s OG Elektra. Kaebaja ei rikkunud tehinguid tehes mitte ühtegi kohustuslikku nõuet, mis kehtib suhkru ostu-müügi vormistamisel. Seda kinnitavad ka teised suhkru müügiga tegelenud ettevõtted (AS OG Elektra ja OÜ Nexen Trade). Asjakohatu on etteheide, et kaebaja ei kontrollinud ostja registreerimist Veterinaar- ja Toiduametis. Suhkru käitlemine ei kuulu teavituskohustusega tegevuste hulka ning lisaks ei ole sel moel registreeritud ka Eestis väga suured ja tuntud suhkrukäitlejad (AS Antomin, OÜ Antomin Trading ning OÜ Montemar). Asjakohatud on MTA viited sellele, et suhkrukäitlejad AS Haljas ja OÜ Kanpol on registreeritud, kuna nende tegevuse ampluaa on palju laiem kui ainult suhkru käitlemine. Kaebaja ei pidanud RS esindusvolitusi täiendavalt kontrollima ja viitab selles osas Riigikohtu otsustele nr 3-3-1-49-03 ja 3-3-1-27-14. RS on maksuhaldurile selgitanud, et tegutses OÜ Isocom nimel juba enne juhatuse liikmeks saamist ning ka OÜ Orosilver esindaja AA ning OÜ Kaubaekspress seletused kinnitavad, et RS tegeles OÜ-s Isocom suhkrutehingutega. Nende valguses on ebausutavad RS enda hilisemad selgitused, et OÜ Isocom ei ole suhkrut müünud. Kirjalike hinnapakkumiste ja tellimuste vormistamine, kauba saatelehtede koostamine või kauba eelnev kontrollimine ei olnud vajalik, kuna kauba kvaliteedi kontrollis üle lõppklient ning kaebaja ei tasunud OÜ-le Isocom enne, kui tema klient oli kauba vastavust kinnitanud. Mis puudutab ebakvaliteetse kauba ümber vahetamist, siis konkreetsel juhtumil jõudsid pooled kokkuleppele, et OÜ Isocom maksis tellimuse täitmata jätmise eest leppetrahvi (mille kohta tehti 400 euro ulatuses kreeditarve) ega pidanud seetõttu kaupa ümber vahetama. Kuna riigisiseste vedude puhul ei ole CMR koostamine üldse vajalik, ei pööranud kaebaja sellistele dokumentidele mingit tähelepanu, samuti ei pidanud ta kontrollima, milliste sõidukitega kaupa tegelikult veeti. Kvaliteedisertifikaadi osas selgitab kaebaja, et OÜ Isocom saatis sertifikaadi näidisena sama tootja poolt toodetud suhkru kvaliteedi osas, kusjuures see sertifikaat ei olnud väljastatud konkreetselt sellele koormale, vaid pidi üksnes näitama, kes on kauba tootnud ja millistele näitajatele vastab tarnitud suhkur. Ükski asjaolu ei viita sellele, et kaebaja oleks pidanud kahtlema selles, et tehingu teiseks pooleks on käibemaksukohustuslasest äriühing OÜ Isocom. Samuti ei esine mitte ühtegi viidet sellele, et kaebaja oleks teadlikult osalenud maksupettuses. Arvestades, et OÜ VVÜ Areng näol oli tegemist VK isale kuuluva pikka aega tegutsenud äriühinguga, ei ole mõistlik väita, et VK valis maksupettuse toimepanemiseks just selle äriühingu, riskides sellega perekondlike suhete rikkumisega. Kaebaja jaoks oli tegemist kasumlike tehingutega. Kaebaja suutis 62-päevase perioodi jooksul teenida ilma selleks märkimisväärselt vaeva nägemata, omalt poolt riskimata või kulutusi tegemata 4532,40 eurot.

3(12)

3-15-1623 Toidukaupade hulgimüügiettevõtted, sh ladustamise ja üksnes vahendamisega tegelevad ettevõtted, on kõik käsitatavad toidukäitlejatena ning peavad teatama järelevalveasutusele ettevõttest, kus toitu käideldakse. Suhkru müügiga tegeleva ettevõtte teavitamiskohustus tulenes kontrolliperioodil kehtinud toiduseaduse § 7 lg-st 1. Asjaolu, et kaebaja ei kontrollinud seda, kas OÜ Isocom on Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel asuvas andmekogus registreeritud või mitte, on käsitatav kaebaja hoolsuskohustuse rikkumisena. Kaebaja ja OÜ Isocom vahel sõlmitud lepingu p-dest 2.4 ja 2.7 tulenes vajadus vormistada kirjalikud tellimuskinnitused, kuna vastasel juhul oleks võimatu tuvastada tellimuse kinnituses fikseeritud hinda, kui tellimus tühistatakse osaliselt või täielikult. Tavapäraselt kontrollivad kauba kvaliteeti kõik suhkruostjad. Usutav ei ole kaebaja väide OÜ-lt Isocom leppetrahvi nõudmise kohta, kuna sellekohase väite esitas kaebaja esmakordselt alles kohtumenetluses. Lepingu kohaselt kohustusid pooled koostama saatelehed, ent neid ei koostatud, küll aga liikusid arvetega koos CMR-d, mida siseriiklikul kaubaveol üldse pole vaja koostada. Kui kaebaja väitel ei oma CMR-d mingit tähendust, siis tekib küsimus, miks kaebaja nad üldse vastu võttis ja nendel osaliselt viidatud andmeid aktsepteeris. Samamoodi on kvaliteedisertifikaatidega. Tekib küsimus, kuidas sai kaebaja olla veendunud, et temale müüdud suhkur vastab samadele kvaliteedinõuetele. Kaebaja pidi teadma, et ta ei soeta suhkrut OÜ-lt Isocom. Tehingute kasumlikkus oli väga madal. Seda kinnitavad menetluse käigus OÜ Nexen Trade esitatud dokumendid, kelle jaoks samas tehinguahelas oli kasumlikkus märksa suurem.

3-15-1623 isikusamasuse tuvastamiseks tuvastada ka see, et juriidilise isiku nimel tegutseval inimesel on esindusõigus. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja ning OÜ Isocom vahelise lepingu (tl 30) sõlmimise ajal ei olnud sellele lepingule OÜ Isocom poolt alla kirjutanud RS OÜ Isocom seaduslik esindaja. Ka lepingusse on märgitud, et ta tegutses volikirja alusel. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei kontrollinud RS esindusõigust, s.t volituse olemasolu. Seega jättis kaebaja lepingu sõlmimisel tehingupartneri isikusamasuse tuvastamata. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et juriidilisest isikust tehingupartneri nimel tegutseva isiku esindusõiguse tuvastamine polegi oluline. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-27-14 ei ole asjakohane. Nimetatud kohtuasjas polnud vaidlust selles, et tehingupartneri nimel tegutsenud isik oli tehingupartneri seaduslik esindaja. Seda, kas RS-l oli lepingu sõlmimise ajal OÜ Isocom esindamiseks mingisugune volitus või mitte, ei ole senini teada. Ainuüksi see, et OÜ Isocom oli registreeritud käibemaksukohustuslasena ning RS väitis end olevat selle esindaja, samuti see, et ta hiljem kanti selle äriühingu juhatuse liikmena äriregistrisse, ei saanud kaebajas lepingu sõlmimise ajal tekitada mistahes põhjendatud veendumust, et tegemist on OÜ Isocom esindajaga ehk teisisõnu, et kaebajaga lepingu sõlminud isikuks oli OÜ Isocom. Ostjalt ei saa nõuda müüja nimel tegutseva isiku esindusõiguse kontrollimist juhtudel, kui sellist esindusõigust saab mõistlikult eeldada. Antud juhul aga ei esinenud ühtki sellist asjaolu, mis oleks õigustanud sellist eeldust. Praeguse asja puhul ei saa väita, et kui kaebaja oleks lepingu sõlmimisel RS volitusi nõuetekohaselt kontrollinud, oleks ta igal juhul tuvastanud esindusõiguse olemasolu ja tehingud oleksid ikka samamoodi tehtud. Mõistlikult käituva ettevõtjana oleks kaebaja sel juhul suure tõenäosusega jätnud need tehingud sellisel kujul tegemata. Järeldust, et kaebaja pidi teadma, et kauba müüjaks ei ole OÜ Isocom, õigustavad ka ebakõlad tehingu kohta vormistatud dokumentide ja tegelike asjaolude vahel. Iseenesest ei saa ette heita üldsõnalise lepingu sõlmimist ega seda, et kauba tellimusi ega kauba üleandmist kirjalikult ei fikseeritud. Samas viitab kirjaliku lepingu sõlmimine poolte vajadusele omavahelised suhted kindlaks määrata. Kui aga sellise kirjaliku lepingu sõlmimise järgselt toimub kogu edasine asjaajamine sisuliselt vaid suuliste kokkulepete alusel, kusjuures lepingu esemeks olev kaup ei satu hetkekski kaebaja kontrolli alla, on õigustatud järeldus, et tegelikult polnud lepingu sisu poolte jaoks oluline ning isikutevahelised tegelikud suhted, mille esemeks oli OÜ Isocom arvetel kajastatud suhkru ost-müük, olid reguleeritud mingil muul viisil. Seda, kuidas need olid tegelikult reguleeritud või millel põhines kaebaja usaldus selle vastu, et tema klientidele tarnitakse kvaliteetne suhkur õigel ajal, ei ole olnud võimalik kindlaks teha. Küll aga õigustab see järeldust, et 31.01.2013 sõlmitud kirjalik leping ei olnud ette nähtud poolte vahelisi suhteid reguleerima. See omakorda õigustab järeldust, et kaebaja jaoks ei olnud oluline ka see, kellega oli see leping sõlmitud ehk kes oli tehingupartneriks. Eelnevat seisukohta kinnitab veelgi enam see, et väidetav tehingupartner esitas kaebajale koos arvetega CMR-d, mille sisu ei kajastanud mitmel juhul tegelikult toimunud asjaolusid õigesti, ent kaebaja ei pööranud neile dokumentidele mistahes tähelepanu. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale suhkrut müünud isik ei esitanud suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta ühtki tõsiseltvõetavat tõendit. OÜ Isocom nimel saadetud e-kirjale lisatud kvaliteedisertifikaadid ei puudutanud OÜ Isocom arvete alusel müüdud suhkrut. Kaebaja seletus, et kõnealune sertifikaat oli esitatud vaid näitena kauba kvaliteedi kohta, ei ole usutav. Mingit selget kokkulepet kauba kvaliteedi osas poolte vahel fikseeritud ei olnud, samuti jääb mõistetamatuks, mis asjaoludel võis kaebaja usaldada, et suhkur vastab tegelikult sellistele parameetritele. Kaebaja ei saa end õigustada pelgalt sellega, et tehingud olid korraldatud nii, et kaebaja ei kandnud mingit erilist riski. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ja talle suhkrut müünud isiku vaheline usaldus kõnealuste tehingute tegemisel oli kaebaja ning OÜ Isocom ja RS vaheliste suhete kohta teadaolevaid asjaolusid arvestades põhjendamatult suur. 5(12)

3-15-1623 Põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et olukorras, kus kaebaja sai oma hankijale kauba eest tasuda alles pärast seda, kui tema enda klient oli kauba vastu võtnud ja selle nõuetekohasust kinnitanud, ei kandnud kaebaja tehingujadas olulist riski. Samas ei ole siiski eluliselt usutav, et kaebaja, kelle enda selgitusel põhinesid suhkru edasimüügiga seotud kontaktid eeskätt klientide isiklikul usaldusel VK vastu, nõustus oma nimel võõrandama suhkrut oma klientidele selliselt, et tal endal polnud tegelikult mingisugust teavet selle suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta. Pigem on tehingute sellise korralduse juures usutav, et kaebaja teadis tegelikult väga hästi, kust kaup pärines ning tal pidi olema mingi isiklik usaldus nende vastu, kes korraldasid kauba tarnimise tema klientidele. Ühtki loogilist põhjust, miks kaebaja oleks pidanud sel määral usaldama OÜ-d Isocom või RS, ei ole. Selle kohta, et RS oleks reaalselt kõnealuse suhkru tarneahelas kuidagi osalenud, pole ühtki tõendit. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et RS seotust selle suhkruga kinnitavad AA ja OÜ Kaubaekspress antud seletused. OÜ Kaubaekspress kinnitas küll seda, et osutas OÜ-le Isocom laoteenust, kuid ei nähtu, et sellega oleks mistahes moel olnud seotud RS. Vastupidi, OÜ Kaubaekspress väitel ajas OÜ Isocom nimel asju e-posti teel AP. 26.08.2014 maksuhaldurile seletusi andes väitis RS, et OÜ Isocom nimel tegi kõike tema ise. Samas oli RS varem väitnud, et OÜ Isocom suhkrutehinguid tegelikult ei toimunud. Eeltoodud asjaoludel on pigem usutav, et OÜ Isocom nimel toimetasid tegelikult mingisugused kolmandad tundmatud isikud ning reaalselt polnud RS-l suhkrutehingutega mingit pistmist. OÜ Orosilver juhatuse liige AA tõepoolest kinnitas tehingute tegemist RS-ga, ent samas selgub tema seletustest, et reaalselt tegi OÜ Orosilver nimel suhkrutehinguid AS. Seega piirdus AA teadmine RS-st pigem sellega, et ta on viimase nime näinud mingisugustel dokumentidel, küll aga ei saa AA seletustest teha järeldust, et RS tegeles reaalselt suhkrutehingutega (pidas sisulisi läbirääkimisi, korraldas kauba transporti ja vastuvõtmist jne). Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et ta tegutses tehinguid tehes samamoodi nagu teised sellel tegevusalal tegutsejad (AS OG Elektra ja OÜ Nexen Trade). Kummagi nimetatud isiku esindajad (tl 27 ja 28) on selgitanud suhkru soetamisega seotud asjaolusid, ent mõlemad juhtumid erinesid praeguses asjas vaidluse all olevast selle poolest, et viidatud isikud soetasid kauba selliselt, et see jõudis reaalselt nendeni. AS OG Elektra selgitas seejuures, et VK isik oli neile teada. Samuti ei saanud neile OÜ VVÜ Areng kohta äriregistrist teavet hankides olla teadmata, et selle ühingu juhatuse liige on eelnimetatud VK isa. Võib vaielda, kas eeltoodud asjaolude pinnalt võis AS OG Elektra põhjendatult eeldada, et VK juunioril oli õigus OÜ-d VVÜ Areng esindada, ent vähemalt suutsid nad välja tuua mingi loogilise põhjuse, miks nad sellisest eeldusest lähtusid (isegi kui nad volikirja olemasolu ei kontrollinud). Seevastu pole ühtki asjaolu, mille pinnalt saanuks sellesarnane põhjendatud usaldus tekkida VK ja RS vahel. Hoolsuskohustuse rikkumisena ei ole põhjust käsitada eraldivõetuna seda, et OÜ Isocom ei olnud toidukäitlejana registreeritud Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel. Ei ole keeldu soetada suhkrut sel moel registreerimata isikult. Vastava tegevusteate esitamine on ettevõtja jaoks küll avalik-õigusliku iseloomuga kohustus, ent selline registrikanne ei ole võrreldav näiteks tegevusloaga, mille puudumine peaks võimalikku tehingupartnerit kohe alarmeerima. Samuti ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri etteheidet, et tehingud olid majanduslikult põhjendamatult väikese kasumlikkusega. Vaidlust pole selles, et ükski tehing ei olnud kahjumlik. Maksuhaldur ei ole esitanud ka mingit tõsiseltvõetavat analüüsi, mille põhjal saaks väita, et tavapärasega võrreldes oli kasumlikkus eriti madal, arvestades kaebaja poolt vajalikke pingutusi ja kulusid, mis tehingute sellise tegemisega kaasnesid. Eluliselt kõige usutavam on, et kaebaja, olles teadlik suhkru tegelikust päritolust ja sellega seotud isikutest, samuti oma klientide soovist sellist suhkrut osta, ent mitte seda osta tundmatu 6(12)

3-15-1623 taustaga OÜ-lt Isocom, nõustus olema vahendajaks väikese, ent hõlpsalt saadava kasumiosa eest. Sisuliselt müüs kaebaja seega usaldust iseenda vastu. See pole aga usutav olukorras, kus tal endal polnud piisavat põhjust usaldada neid isikuid, kellelt suhkur tegelikult hangiti. Kuna kaebajal ei olnud OÜ-d Isocom ja RS mingit loogilist põhjust usaldada, pidi see usaldus olema suhkru tegeliku müüja (või suhkru päritolu) vastu, mis pidi kaebajale teada olema. Kui kaebajal oleksid olnud näiteks varasemast pikaajalised ja usaldust õigustavad suhted RS või OÜ-ga Isocom, ei oleks loogiline sellise lepingu sõlmimine, nagu pooled sõlmisid, kuna selle järele poleks sel juhul olnud mingit vajadust. Samuti poleks sel juhul loogiline, et OÜ Isocom esitab kaebajale CMR-d, mis on kas täidetud puudulikult (nii et kauba liikumise kõik olulised asjaolud seal ei kajastu) või valesti. Kui kaebaja ja OÜ Isocom oleksid olnud teineteisest sõltumatud ning varasema erilist usaldust õigustava koostööta ettevõtjad, oleks olnud loogiline leppida igal konkreetsel juhul mingiski taasesitamist võimaldavas vormis kokku tehingu üksikasjad (nt kauba kvaliteet, seda tõendavate dokumentide olemasolu, kauba kaebaja kliendile tarnimise aeg jne). Asjaolu, et OÜ-l VVÜ Areng oli kõnealuste suhkrutehingute kõrval olemas muu majandustegevus ning tegemist oli n.-ö. perefirmaga, ei ole piisav väitmaks, et kaebaja tegutses heauskselt. Jättes lepingu sõlmimisel kontrollimata tehingupartneri nimel lepingu allkirjastanud isiku esindusõiguse, suhtudes hooletult vajadusse fikseerida lepingu täitmisega seotud asjaolud (tellimuste esitamine, nõuded kauba kvaliteedile, tarneajad jms) ning usaldades isikut, kelle usaldamiseks mingit põhjust polnud, ei saa kaebaja väita, et tegutses heauskselt ja nõutava hoolsusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-15-1623 Tänaseks on jõustunud kohtulahendiga teatavaks saanud, et RS tegi tehinguid OÜ Isocom nimel ja on sarnast skeemi (sh ka ütluste muutmist) kasutanud ka teiste tehingupartnerite puhul (Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2015 otsus nr 3-14-51252). Maksud on tasumata jätnud OÜ Isocom, mitte kaebaja. Maksuhaldur ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust eeldada, et tehingu pooled tundsid üksteist varasemalt või oleks üldse kunagi kokku puutunud. Ka halduskohus ei ole tuvastanud, et kaebaja tegutses koos RS-ga või tundmatute kolmandate isikutega. Äris ei ole tavapärane ja tihti ka võimalik kõiki asjaolusid kirjalikult kokku leppida. Leping on poolte vahel eelkõige pooltevahelise õigussuhte kindlustamiseks, mitte aga tehingu maksustamise aluste tuvastamiseks. Kaup ei liikunud füüsiliselt läbi kaebaja, vaid anti OÜ Isocom poolt otse üle kauba järgmisele ostjale. Sellises olukorras ei peetud vajalikuks ka saatelehtede ja muude dokumentide vormistamist. CMR koostamiseks puudub siseriikliku kaubaveo puhul kohustus. Asjaolu, et kaebaja säilitas viidatud dokumendid, ei tähenda seda, et ta pidas neid tehingute tegemisel oluliseks. Kvaliteedisertifikaat esitati kaebajale üksnes selleks, et informatiivselt näidata, kes on kauba tootnud ja millistele näitajatele vastab tarnitud suhkur. Kaebajal ei olnud suhkrutehingutega tegelemise alustamisel võimalust ega põhjust keelduda hea ärivõimaluse kasutamisest, kui tehingupartneri taustakontroll ei näidanud viimase kohta midagi negatiivset. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et ei otsinud kauba müüjat, vaid müüjad võtsid temaga ise ühendust. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, justkui oleks kaebaja ja talle suhkrut müünud isiku vaheline usaldus põhjendamatult suur. Tulenevalt pikaajalisest kogemusest teadis VK, millistele kvaliteedinõuetele vastav suhkur Eesti turul liigub. Ainus kaebaja kantud risk oli võimalus, et ta ei suuda kliendi tellimust täita ja sellest tulenev maine kahjustumise risk. Sellise riski võtmine on alustava ettevõtja puhul tavapärane. Kaebajal puudus igasugune võimalus vahepeal suhkru ladustamiseks, hoiustamiseks vms. Seega oligi tema ainus ärivõimalus teha tehinguid selliselt, et kauba müüja toimetas kauba otse lõppostjani, kes kontrollis ka saadetise vastavust. Kaebaja ei teadnud, kust OÜ Isocom kauba ostis ning mingit põhjendamatult suurt usaldust poolte vahel ei valitsenud.

23.08.2016)

jätta

Kaebaja ei olnud tehingupartneri tuvastamisel piisavalt hoolas. OG Elektra AS juhtum erines praeguses asjas vaidluse all olevast juhtumist. OG Elektra AS soetas kauba selliselt, et see jõudis reaalselt temani. Samuti kontrollis OG Elektra AS erinevalt kaebajast müüja tausta ning kauba kvaliteeti. Seega ei saa nõustuda väitega, et VK tegutses OÜ-ga Isocom tehinguid tehes samamoodi nagu teised sellel tegevusalal tegutsejad. Paljasõnaline on kaebaja väide, et mitmed kontrolli käigus kolmandatelt isikutelt võetud seletused tõendavad, et suhkrutehingute loogika oli tavapärane. Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-49-03 ja 3-3-1-29-03 ei tõenda seda, et kaebaja käitus heas usus. Kui kaebaja oleks OÜ Isocom tausta Inforegistrist kontrollinud, siis ta oleks märganud, et OÜ Isocom juhatuse liige ei ole tehingute tegemise ajal RS, vaid JB. Sellest tulenevalt oleks pidanud kaebajal tekkima küsimus müüja õiguste osas. Riigikohus on kaebaja viidatud lahendites toodud seisukohti hilisemates lahendites täpsustanud (vt Riigikohtu lahend nr 3-31-38-12). Arvel märgitud äriühingu volituse kontrollimata jätmine koos teiste tõenditega kogumis võib olla piisav selleks, et kaebaja pidi järeldama, et müüja ei ole tegelik müüja. Vaidlust ei ole selles, et RS ei omanud tehingute tegemise ajal seadusjärgset esindusõigust. Seega pidi tal tehingute tegemiseks olema volitus. Ebausutav on kaebaja väide, et talle piisas sellest, et RS kinnitas esindusõigust, kuivõrd kaebaja ise väidab, et ta ei tundnud RS varem. 8(12)

3-15-1623 Asjaolust, et RS on saanud OÜ Isocom esindajana AS-st Eurex Capital sularaha välja võtta, ei näita seda, et temalt oleks vajadusel volikiri ka saadud. Tehingute tegemise ajal ei saanud kaebaja teada, et RS on üldse OÜ Isocom nimel sularaha välja võtnud. Samuti ei pruugi selline volitus tähendada, et RS võis teha OÜ Isocom nimel mistahes tehinguid. Kuivõrd kaebaja on väitnud, et tehingupooled üksteist ei tundnud, siis ei saanud ta ka teada, et OÜ Isocom juhatuse liige oli tehingute tegemise ajal RS elukaaslane. Samuti on RS selgitanud, et JB ei ole talle andnud volitust äriühingu esindamiseks. Kuivõrd kaebaja volikirja ei küsinud, siis ei saa sellest järeldada, et RS omas volitusi OÜ Isocom esindamiseks. Arusaamatu ja paljasõnaline on kaebaja väide, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis lükkavad ümber halduskohtu seisukoha, justkui poleks seni teada, kas RS-l oli OÜ Isocom esindamiseks volitus. Halduskohtu analüüs kaebaja pahausksusest on asjakohane. Kohus on toonud välja asjaolud, mis viitavad sellele, et kaebaja pidi teadma, et tehinguid ei ole tegelikkuses toimunud. Seega ei pea MTA tõendama seda, et kaebaja tegi koostööd maksupetturitega. Asjaolu, et tehingupoolte varasema kokkupuute kohta puuduvad tõendid ning MTA pole tõendanud kooskõlastatud maksude maksmisest kõrvalehiilimise eesmärki, ei oma asjas tähtsust. Leping poolte vahel on küll mõeldud pooltevahelise õigussuhte kindlustamiseks, kuid omab tähendust ka maksustamise seisukohalt. Lepingus täpsustatakse poolte õigusi ja kohustusi ning hiljem esitatavate arvete sisu. Asjakohatu on kaebaja väide, et äris pole tavapärane ja tihti võimalik kõiki asju kokku leppida. Samuti on põhjendamatu väide, et tehingute dokumenteerimine, kinnituskirjade, saatelehtede jms vormistamine pole selliste tehingute puhul tavapärane. Näiteks Nexen Trade OÜ vormistas saatelehed. Lisaks tulenes lepingu p-st 4.4, et pooltel on kohustus koostada iga tehingu kohta saateleht. Kui kaebaja oleks tegelikult kontrollinud OÜ Isocom tausta, tekkinuks tal vähemalt kahtlus äriühingut väidetavalt esindanud isiku esindusõiguse suhtes, samuti pidanuks tekkima küsimus, miks pakub suhkrut müüa isik, kelle tegevusalaks on hoopis reklaamiagentuuri teenused. Lisaks on OÜ-l Isocom esitamata majandusaasta aruanded 2011. a-st. Seega on väär kaebaja väide, et midagi negatiivset OÜ Isocom taustakontroll ei näidanud ja kaebaja tegi kõik olulise. Kaebaja on ise kinnitanud, et saadetistega oli mitmel korral probleeme. Seega on arusaamatu, miks ta jätkas tehinguid. Pigem viitab kaebaja käitumine sellele, et tehinguid tegelikult ei toimunud ning vormistati üksnes arved. Kaebaja väite, et VK pikaajalise kogemuse tõttu polnud kvaliteet oluline, lükkab ümber asjaolu, et Nexen Trade OÜ ja OG Elektra AS kontrollivad kauba kvaliteeti. Arusaamatu on, miks kaebaja võttis enda kanda neist suurema riski. Vastustaja ei ole RS survestanud ütlusi muutma. Seda, miks eelistatakse tema hilisemaid ütlusi, on põhjendatud maksuotsuses. Haldusasjas nr 3-14-51252 olid vaidluse all sõiduki, mitte suhkru ostu-müügitehingud. Paljasõnalised on kaebaja ütlused, justkui oleks RS teinud tehinguid sarnast skeemi (ütluste muutmist) kasutades ka teiste tehingupartneritega.

VVÜ Areng OÜ esitas oma seisukoha MTA vastusele.

OG Elektra AS ja OÜ Nexen Trade olid tehinguid tehes hoopis teistes rollides kui kaebaja ning neil oligi lõppkliendi ja kauba füüsilise käitlejana põhjus ise kauba kvaliteeti kontrollida. VK omab suhkru valdkonnas pikaajalist kogemust, kuid konkreetse äriühinguga oli ta alustaja rollis. Haldusasjas nr 3-14-51252 tuvastatu on oluline, kuna see kirjeldab OÜ Isocom ja tema esindaja tegevust. Nimetatud asjas on RS oma seisukohti muutnud.

9(12)

3-15-1623

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-1623 RS tegutses volikirja alusel. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei kontrollinud RSi esindusõigust ning väidetava volikirja olemasolu on tänaseni kinnituseta. Iseenesest on õige kaebaja väide, et ostjale on ebamõistlikult koormav panna kohustust kontrollida müüja esindaja volitusi, kuid seda üksnes juhtudel, mil teise poole esindaja esindusõigus tuleneb registrist või on mõistlikult eeldatav. Praegusel juhul pole kaebaja suutnud välja tuua ühtegi usutavat põhjendust, miks ta eeldas enda jaoks täiesti võõra inimese RS esindusõigust olukorras, kus isik ei olnud teise äriühingu juhatuse liige ega osanik ega esitanud oma õiguste tõendamiseks ka volikirja.

3-15-1623

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.