A. S kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 13.05.2016 otsuse nr 4.2-1/21606-5 tühistamiseks
Menetlusvorm
Kohtuistung, 27.07.2016, Jõhvi
Menetlusosalised
Kaebaja A. S Vastustaja Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Agne Niido
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulu nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 5.09.2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited
22.02.2016 esitas A. S Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse relvasoetamisloa väljastamiseks kahe tulirelva - ühe püstoli ja ühe vintraudse püssi soetamiseks enese ja vara kaitseks.
01.03.2016 ei olnud võimalik relvahoiutingimuste ja eluviisi kontrolli läbi viia, kuna avaldaja ei vastanud telefonidele ega avanud korteri ust.
3.15.04.2016 pikendati haldusmenetluse tähtaega ja määrati tähtaeg 02.05.2016 isikule täiendavate seletuste andmiseks ja vastuväidete esitamiseks.
4.02.05.2016 viis politseiametnik läbi avaldaja relvahoiutingimuste ja eluviisi kontrolli.
5.13.05.2016 PPA otsusega nr 4.2-1/21606 juhindudes relvaseaduse (RelvS) § 36 lõike 4 punktist 3 ja lõikest 5 otsustati keelduda A. S ile relvasoetamisloa väljastamisest põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama.
6.23.05.2016 pöördus A. S Tartu Halduskohtu poole avaldusega, milles palus kontrollida, kas PPA 13.05.2016.a. relvaloa otsus nr. 42-1/21606-5 on seaduslik. Kaebuse täienduses palus vaidlusaluse PPA 13.05.2016 otsuse nr 4.2-1/21606-5 tühistamist.
7.Kohtuistungil A. S kurtis, et relvasoetamisloa menetlus võttis aega mitu kuud. Selle aja sees oli vaid üks telefonikõne, taheti ka mu seletuskirja, miks kontakti ei saa, kirjutasin, et olen päeval tööl. A. S ei saa aru, miks öeldakse, et teda ei saa kätte. Politseinik kirjutas raportisse, et olen agressiivne, ei tea miks ta nii kirjutas. Seetõttu arvab, et otsus vale ja tõendamata nagu turunaise jutt. Varem oli küll registreerimata relv, kuid see võeti ära. Seaduse järgi on kaebaja arvates tal võimalik soetada ja ta on enda arust sobilik nii püstolit kui ka jahipüssi omama ning ta tahabki kahte relva. A. S ei ole jahimees, kuid ta võib osta jahirelva, sest seadus lubab seda. Vajan seega relvaluba, pärast vaatan mida ostan. A. S seletab, et seda relva on vaja Illuka vallas Puhatu külas asuvasse maakoju. Kaebaja soovib otsuse tühistamist.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse relvasoetamisloa taotluse menetlemine on läbi viidud õiguspäraselt ja vastab vorminõuetele. Avaldajale relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsus on tehtud kehtiva õiguse alusel, ammendavalt põhjendatud ja kaalutlusvigadeta. Vastustaja leiab, et antud juhul ei ole kaebajale relvasoetamisloa andmine võimalik, mistõttu ei ole võimalik ka asja lahendada kompromissiga või muul viisil kokkuleppe teel.
9.Kohtuistungil märkis vastustaja, et PPA on teinud õige lahendi. On arvestatud nii teiste väiteid, kui ka kaebaja isikut ja käitumist, sest ta ei ole sobilik seda liiki relvi kandma. Isik ei saa aru, et ta taotleb relva ühel eesmärgil, aga kohtus tuli välja, et „Illukal ei saa ilma relvata midagi teha, ja relvi hoian, kus tahan“. Kohtu seisukoht
10.Halduskohus, analüüsinud vaidlusalust Politsei- ja Piirivalveameti 13.05.2016 otsust nr 4.21/21606-5 ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhilises vastustaja põhjendustega ning argumentatsiooniga kohtumenetluses, mida kohus ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata.
11.Relvaseadus eristab relva soetamise ja omamise seisukohast kolme füüsiliste isikute kategooriat: Eesti kodanikud, alalise elamisloa alusel Eestis viibivad välismaalased ning tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivad välismaalased. Eesti kodanik võib soetada, omada ja vallata järgmisi relvi: Vastavalt Relvaseaduse § 29 lg-le 2 võib vähemalt 21-aastane Eesti kodanik omada kõiki käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud relvi (sporditulirelva, pneumo-, heit- ja külmrelva, välja arvatud kumminui, vastava spordialaga tegelemiseks, jahitulirelva jahipidamiseks, gaasirelva ja sileraudset püssi turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks)) samadel otstarvetel ja kombineeritud või vintraudset püssi, püstolit või revolvrit turvalisuse tagamiseks. Relvaseaduse § 29 lg 3 järgi jahitulirelv on jahipidamiseks ette nähtud sileraudne püss, vintraudne püss, kombineeritud püss, püstol ja revolver. Jahipidamiseks ette nähtud sileraudsel, vintraudsel ja kombineeritud püssil peab olema kergesti lülitatav kaitseriiv. Isik võib jahitulirelva soetada, seda omada ja vallata tingimusel, et tal on jahitunnistus. [RT I, 04.03.2015, 5 - jõust. 01.04.2015].
12.Käesoleval juhul on kaebaja 22.02.2016 esitanud Politsei- ja Piirivalveametile taotluse relva soetamisloa väljastamiseks kahe tulirelva - ühe püstoli ja ühe vintraudse püssi soetamiseks enese ja vara kaitseks.
13.Riigikohus on järjepidevalt asunud lahendites seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt RKPJK 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, punkt 12; RKPJK 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01, punkt 13; RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 22).
14.Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis on üldkogu märkinud, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt RKÜK
11.oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01, punkt 13).
15.Relvaga on võimalik jahti pidada ainult relvaloa olemasolul. JahiS § 38 lõige 1 sätestab, et kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks jahiluba anda isikule, kellel ei ole relvaluba. JahiS § 38 lõige 2 sätestab, et jahirelvaga jahipidamisel peab relvaluba jahil kaasas olema. Jahti võib pidada ainult kindlate seaduses nimetatud relvadega. JahiS § 39 lõike 1 punktid 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv, ning poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulenevalt RelvS § 29 lõike 3 esimesest lausest on jahitulirelv põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud püss, millel on kergesti lülitatav kaitseriiv.
16.Halduskohus märgib, et relva soetamine ja omamine ei ole isiku põhiõigus. Küll võib aga isiku õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud Põhiseaduse § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele.
17.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudub jahitunnistus, ta pole jahimees ning ta ei kuulu jahimeeste ühendusse.
18.Käesoleval juhul ei kuulu kaebaja jahimeeste ühendusse ning seega on välistatud Põhiseaduse § 19 lg-st 1 tuleneva õiguse vabale eneseteostusele riive.
19.Tulenevalt RelvS § 28 lõike 1 punktist 3 võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise otstarbel.
20.Kaebaja soovib oma turvalisuse tagamiseks soetada püstoli ja ühe vintraudse püssi.
21.Vaidlusalusel juhul on vastustaja 13.05.2016 otsusega nr 4.2-1/21606 juhindudes relvaseaduse § 36 lõike 4 punktist 3 (isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama) ja lõikest 5 (soetamisloa või relvaloa andmise või andmisest keeldumise otsus tehakse taotluse esitajale teatavaks kümne päeva jooksul, arvates otsuse vastuvõtmise päevast) otsustanud keelduda A. S ile relva soetamisloa väljastamisest põhjusel, et isik on oma käitumise tõttu sobimatu relva omama.
22.Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigusesse ei tähenda veel iseenesest selle õiguse rikkumist. Põhiõigust piirav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7). Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadusest tagada riigi julgeolek ja avalik kord, samuti võivad need piirangud olla õigustatud ka muude asjaoludega (Riigikohtu üldkogu 25. veebruari 2004. aasta otsus asjas nr 3-3-1-60-03, punkt 21). Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada materiaalselt õiguspäraseks vaid siis, kui on järgitud PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt RKPJK 5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01, punkt 16). Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt RKPJK 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
23.RelvS § 32 lõike 3 kohaselt väljastab relva soetamist taotlevale isikule vastava loa Politseija Piirivalveamet. Vaidlustatud haldusakti andis välja, viies läbi sellele eelneva relvaseaduse kohase haldusmenetluse, PPA Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse vanemkorrakaitseametnik politseileitnant G. L. Volitusnorm nimetatud haldusakti väljaandmise pädevuse kohta sisaldub PPA peadirektori 30.09.2014 käskkirja nr 1.1-1/291 „Volituste andmine relvaseaduse alusel“ punktis 4 (tl 22).
24.Avalduse menetlus on viidud läbi piisavalt põhjalikult. Lisaks kohustuslikule relvahoiutingimuste ja avaldaja eluviisi kontrollile on küsitletud nii isikut ennast kui ka tema naabreid ja tööandjat (vt tl 25 jj). Otsuse tegemisel on võetud arvesse nii kaebaja enda põhjendusi ja tema tööandja positiivset iseloomustust (tl 26 pöördel;31-32 ), kuid ka seda, et isiku vastuolulise seletuse kohaselt töötab ta valvurina ja vajab relva seoses tööga (tl 25 pöördel). Samas on tema tööandja märkinud isiku töökohaks peakojamees (tl 31). Kui tööandja kirjeldab A. S i kojamehena oma tööülesannete täitmisel igati positiivselt, siis tunnistaja ütluste ja kontrolli teostanud politseiametniku hinnangul ning menetleja 14.03.2016 avaldaja elukoha külastuse kokkuvõtte põhjal (tl 24) on isik tõrjuv ja konfliktne. Konfliktsituatsioone ei eita ka kaebaja ise, kuigi süüdistab algatajatena jahimehi (...aga mina nende juures nende maadel, mida nad rendivad jahipidamiseks, ei käi, nemad minu juurde käivad ja tülitavad mind...tl 26 pöördel ). Seega kinnitab kaebaja ise, et konfliktid jahimeestega ei ole lõppenud ka käesoleval ajal. Samuti on kahtlust äratav kaebaja seletus, et ta vajab relva (mille soetamisluba taotleb enda ja oma vara kaitseks) töö juures, mis on kategoorilises vastuolus relvaseaduses sätestatud tingimustele.
25.Haldusorgan on kaalunud kõiki asjaolusid igakülgselt ja põhjalikult ning kajastanud oma kaalutluskäigu haldusaktis. Otsuse tegemisel on arvestatud varasemaid intsidente iseloomustamaks kaebaja isikuomadusi, kuid eelkõige on silmas peetud praegu kehtivat olukorda. Arvesse on võetud nii kaebaja eluviisi, kui tema käitumist, s.h nii tunnistajate kirjeldatut kui isiku käitumist taotluse menetluse ajal. Haldusmenetluse käigus oli PPA-l kaebajaga väga keeruline kontakti saada – kodus teda ei olnud ja enda antud sidevahendile ei vastanud. Isikule saadetud menetlustähtaja pikendamise teate saatis ta läbikriipsutatult koos oma vastuväidetega menetlejale tagasi (tl 28 pöördel-tl 29) ja oma töökoha andmeid keeldus menetlejale avaldamast, mis annab samuti kaudselt kinnitust sellele, et tegemist on tõrksa ja konfliktialti inimesega.
26.Vastavalt RelvS § 36 lõike 4 punktile 3, ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
27.Tartu Halduskohus leiab, et vaidlustatud PPA otsusega (tl 2 jj) ei ole riik kaebajale usaldanud relvi st. taotletud ühte püstolit ja ühte vintraudset püssi.
28.Relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seaduskuulekalt käidelda, on vägivaldusele ja lähisuhtevägivallale kalduvad, tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale.
29.Relva omamine on seotud kõrgendatud ohuga avalikkusele. Kuna avaliku korra tagamine, s.h ohu ennetamine kuulub politsei põhiülesannete hulka, on relvade tsiviilkäibesse lubamise üle otsustamine politsei ainupädevuses. Isiku isiklik huvi ja soov relva omada ei kaalu üles avalikkuse huvi ega politseile pandud vastutust avaliku korra kaitsel. Kirjeldatu
alusel on PPA-le pandud tulirelvade tsiviilkäibesse lubamise üle otsustamisega kõrgendatud vastutus, mistõttu võib PPA tuginedes RelvS § 36 lõike 4 punktile 3, mitte andma soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
30.Kokkuvõttes on vaidlustatud relva soetamisloa väljastamisest keeldumise otsus kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on teiste isikute elu ja tervise kaitsmine ning avaliku korra tagamine. Seega haldusorganil oli õigus ohtu ennetava meetmena vaidlustatud relva soetamisluba kaebajale mitte anda.
31.Käesoleval juhul on PPA õigesti hinnanud olukorda, arvestades viimasel ajal sagenenud vägivalla ja lähisuhtevägivalla juhtumeid tsiviilkäibesse lubatud relvadega ja leidnud põhjendatult, et A. S võib olla enda või teiste turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu antud liiki relvi soetama ja omama. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kirjeldatu alusel jääb kaebus rahuldamata ja menetluskulu poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.