Tamara Hristoforova Andrei Grišini kaebus Tallinna Vangla 02.02.2016 käskkirja nr 5-2/138 ja 29.02.2016 vaideotsuse nr 515/16/85-2 tühistamiseks
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja – Andrei Grišin Vastustaja – Tallinna Vangla
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata;
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 15. august 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Halduskohtusse saabus 23.03.2016 Andrei Grišini kaebus Tallinna Vangla 02.02.2016 käskkirja nr 5-2/138 ja 29.02.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/85-2 tühistamiseks. 1.1 Tartu Halduskohus jättis 30.03.2016 määrusega rahuldamata A. Grišini menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks. Riigilõiv tasuti 04.04.2016. 1.2 Tartu Halduskohus võttis 13.04.2016 määrusega kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna Vangla ja andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks. 1.3 Tallinna Vangla esitas 05.05.2016 kohtule vastuse kaebusele.
2.Kaebaja väidab, et tema süü jäi distsiplinaarmenetluses tõendamata. Vastustaja ei võtnud arvesse kõiki distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid (kaebaja selgitusi ja kaaskinnipeetavate ütlusi). Kaebaja nime ei ole märgitud keelatud esemete äravõtmise aktis. Samuti ei olnud kaebaja kinnitusel sigaretipits tema valduses, vaid lebas prügiämbri juures põrandal. Kaebaja arvates ei tohi selle asjaolu tõttu, et ta seisis sigaretipitsi peal, lugeda teda keelatud eseme (sigaretipitsi) valdajaks, kuna tal puudus eseme üle tegelik võim. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et vastustaja rikkus kaalutlus- ja menetlusreegleid, aga samuti kaebaja õigust õiglasele menetlusele. Eeltoodu põhjal palub kaebaja kohtult Tallinna Vangla 02.02.2016 käskkirja nr 5-2/138 ja 29.02.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/85-2 tühistamist. Vastustaja vastuväited
3.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. 3.1 25.01.2016 koostas distsiplinaarmenetluse läbiviija menetlustoimingu protokolli, mille sisuks oli täiendavate asjaolude väljaselgitamine. Kolmanda üksuse valvur T. Samuel selgitas seoses 02.01.2016 ettekandega nr 19 täiendavalt, et kui ta kambri uskse lahti tegi, siis kinnipeetav A. Grišin liikus kohe sigaretipitsi juurde ja astus jalaga selle peale. Teised kambris viibivad kinnipeetavad viibisid põrandal olevast pitsist vähemalt 1,5 meetri kaugusel. Valvur ei käsitlenud äravõetud eset prügina, kuna ta ei näinud kambris midagi koristusele viitavat toimumas. Teisi esemeid põrandal ei olnud. Valvuri arvates üritas kinnipeetav A. Grišin sihilikult põrandal olevat sigaretipitsi tema eest varjata. 3.2 Kaebaja selgitustes ja tema kambrikaaslaste ütlustes on välja toodud, et hetkel kui valvur kambrisse sisenes, siis A. Grišin koristas. Valvuri täiendavate ütluste kohaselt kambris 20 midagi koristamisele viitavat ta ei näinud. Valvuri hinnangul üritas kaebaja sihilikult põrandal olevat sigaretipitsi tema eest varjata, mis viitab sellele, et kinnipeetav oli teadlik, et tegemist on vanglas keelatud esemega ning ta püüdis käituda selliselt, et eset ei oleks temalt leitud ja ära võetud. Seda toetab ka asjaolu, et kinnipeetav A. Grišin tõstis jala üles ilma jalanõuta ning valvur tõstis ise jalanõu üles ning selle alt põrandalt võttis puust isetehtud sigaretipitsi. Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse käigus antud ütlusi ei saa pidada usaldusväärsemateks kui valvur T. Samueli koostatud ettekannet ja täiendavaid ütlusi, kuna valvuril puudub vajadus ettekandes ja täiendavates ütlustes kirjeldada olukorda, mida tegelikult ei esinenud. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda valvuri koostatud ettekande sisus. Valvuri poolt kaebaja distsipliinirikkumise fikseerimine ettekande koostamisega on tema ametikohustus, mis tuleneb vangistusseaduse (VangS) §-st 133. 3.3 Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid on hinnatud kogumis ja jõutud järeldusele, et kaebaja kaaskinnipeetavate ütlustega ei saa arvestada. Menetleja leidis, et vanglas karistust kandvad isikud ei annaks solidaarsusest kaaskinnipeetavate vastu tõenäoliselt menetlusaluse isiku kohta ebasoodsaid ütlusi. Lisaks tuleb arvesse võtta, et distsipliinirikkumise pani kaebaja toime 02.01.2016 ning samal päeval, vahetult peale intsidenti, teavitati teda ettekande koostamisest ning anti võimalus seletuskiri kirjutada. Samas selgitused kaebaja kambrikaaslastelt võeti alles 26.01.2016. Seega oli kaebajal ja tema kambrikaaslastel piisavalt aega, et omavahel antavates ütlustes kokku leppida ja anda toimunu kohta kaaskinnipeetava jaoks soodne selgitus. Kambrikaaslaste ütlused muudab ebausaldusväärsemaks ka asjaolu, et nende (V. Jakunini ja O. Parmanovi) ütluste kohaselt keegi kambris ei suitseta, kuid kinnipeeturegistri andmetel on nii A. Grišin, V. Jakunin kui ka O. Parmanov suitsetaja staatuses. Kaebajal oli vaidlustatava distsiplinaarkaristuse määramise ajal kolm kehtivat
distsiplinaarkaristust, millest kaks on määratud suitsetamise eest keelatud ajal ja kohas ning üks tubakatoodete valdamise eest keelatud ajal ja kohas. 3.4 02.01.2016 koostatud esemete äravõtmise aktist nähtuvad kõik VSkE § 71 lg-s 1 toodud kohustuslikud andmed. Kuigi aktile ei ole märgitud, et ese võeti ära konkreetselt kaebaja juurest, on aktil märge, et äravõetud ese võeti ära kolmanda üksuse 1. sektsiooni kambrist 20. Seega on aktile märgitud keelatud eseme leidmise koht (VSkE § 71 lg 1 p 3). 3.5 Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Tulenevalt AÕS § 90 lgst 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Käesoleval juhul peitis kaebaja keelatud eset oma jala all, seega teostas tema tegelikku võimu asja üle. 3.6 Sellest tulenevalt palub vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kohtu seisukoht
4.Tallinna Vangla 02.02.2016 käskkirjaga nr 5-2/138 karistati kaebajat VSkE § 641 p 31 nõude (keelatud eseme valdamine, mille abil on võimalik tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada) rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. 03.02.2016 esitas kaebaja vastustajale vaide 02.02.2016 käskkirja nr 5-2/138 kehtetuks tunnistamiseks. Vastustaja jättis 29.02.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/85-2 vaide rahuldamata.
5.Distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Vastavaks teokoosseisuks on seaduse säte, mida kinnipeetava tegevus (tegu või tegevusetus) rikkus, milles see tegevus seisnes ja kinnipeetava süü rikkumise toimepanemisel (RKHK 3-3-1-44-12, p 16). VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib VangS, VSkE või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muu hulgas kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. VSkE § 641 p 31 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud lahtine tubakas ja esemed, millest ja mille abil on võimalik tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada.
6.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kolmanda üksuse sektsiooni 1 kambri 20 põrandalt leiti ja võeti ära keelatud ese – isevalmistatud puidust sigaretipits, aga samuti selle üle, et vanglaametniku poolt sigaretipitsi avastamise hetkel viibisid kambris kolm kinnipeetavat – kaebaja ja kaks tema kambrikaaslast (V. Jakunin ja O. Parmanov), kusjuures kaebaja seisis üks jalg sigaretipitsi peal. Pooltevaheline vaidlus käib selle üle, kas leitud keelatud ese oli kaebaja valduses, kas distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid hinnati objektiivselt ja igakülgselt ning kas distsiplinaarmenetluse läbiviimisel olid täidetud formaalsed nõuded.
7.Kaebaja väidab, et tema süü jäi tõendamata, kuna distsiplinaarasja menetleja ei võtnud arvesse kaebajapoolseid selgitusi ja tema kambrikaaslaste poolt antud ütlusi. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Kohus märgib kõigepealt, et kaebaja selgitusi kinnitavate kambrikaaslaste ütluste olemasolu ei tähenda, et alustatud distsiplinaarmenetlus kuulub ilmtingimata lõpetamisele. Samuti ei tähenda distsiplinaarmenetluses kaebaja süü tuvastamine, et temapoolsed selgitused juhtunu kohta ja tema kambrikaaslaste ütlused jäeti distsiplinaarmenetluses arvesse võtmata. Vaidlusaluse käskkirja faktiliste asjaolude kirjelduses
on fikseeritud kaebaja poolt antud selgitus koos selle sisu kirjeldusega ja tema kambrikaaslaste poolt (kes viibisid tol hetkel kambris) antud ütlused juhtunu kohta koos ütluse sisu kirjeldusega. Nähtuvalt vaidlusaluse käskkirja põhjendavast osast nenditi, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite vahel ilmneb vastuolu, kuna tuvastatud on, et kaebaja oli suitsetaja (kambrikaaslased väitsid, et nende teadaolevatel andmetel kambris suitsetajaid ei ole). Seega ei saa väita, et vaidlusaluses käskkirjas jäeti kaebaja kasuks rääkivad tõendid üldse tähelepanuta. Kuigi vaidlustatavas käskkirjas on mainitud, et kaebaja kambrikaaslaste poolt antud ütluste ja muude kogutud tõendite vahel tekkis vastuolu, märgib kohus siiski, et vaidlusaluses käskkirjas oleks vastustaja pidanud detailsemalt analüüsima kõiki distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid ning üksikasjalikult põhjendama, miks vastustaja arvates iga konkreetne tõend on ebausaldusväärne (RKHK 3-3-1-31-03). 7.1 Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuigi on tuvastatud, et vaidlusaluses käskkirjas oleks vastustaja pidanud detailsemalt analüüsima kõiki distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid ning üksikasjalikult põhjendama, miks vastustaja arvates iga konkreetne tõend on ebausaldusväärne, ehk tegemist on HMS § 56 lg 1 ja lg 3 rikkumisega, ei võinud selline rikkumine mõjutada asja otsustamist. Esitatud vastuses kaebusele teatas vastustaja kohtule, et distsipliinirikkumise pani kaebaja toime 02.01.2016 ning samal päeval, vahetult peale intsidenti teavitati teda ettekande koostamisest ning anti võimalus seletuskiri kirjutada. Samas selgitused kaebaja kambrikaaslastelt võeti alles 26.01.2016. Seega oli kaebajal ja tema kambrikaaslastel piisavalt aega, et omavahel antavates ütlustes kokku leppida ja anda toimunu kohta kaaskinnipeetava jaoks soodne selgitus. Täiendavalt selgitas vastustaja kohtule, et kambrikaaslaste ütlusi muudab ebausaldusväärsemaks ka asjaolu, et nende (V. Jakunini ja O. Parmanovi) ütluste kohaselt keegi kambris ei suitseta, kuid kinnipeeturegistri andmetel on nii A. Grišin, V. Jakunin kui ka O. Parmanov suitsetaja staatuses. Sellest tulenevalt on kohtul põhjendatud alus arvata, et vastustaja juhindus vastavatest põhjendustest ka haldusakti andmisel (RKHK 3-3-1-29-12, p 20). 7.2 Kaebaja poolt 22.01.2016 antud selgitus oli järgmine : „02.01.2016 pärast lõunat tegelesin kambri koristamisega, korjasin põrandalt prügi kokku ja lõin jalaga mingit väikest eset prügiämbri suunas. Sel hetkel astus kambrisse valvur ja võttis ära selle eseme, pärast seda kirjutati minu kohta ettekanne“. Kohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja juba seda, et kambri koristamise ajal tema astus sigaretipitsi peale ning seisis selle peal, kui vanglaametnik sisenes kambrisse. Hilisemat kaebaja väidet sigaretipitsi peale astumise kohta kinnitavad ka vanglaametniku T. Samueli poolt ettekandes nr 19 esitatud selgitused, vähemalt selles osas, et kambrisse sisenedes nägi vanglaametnik kambris ukse ees põrandal puust tehtud sigaretipitsi, mille peale pani kaebaja oma jala. T. Samueli poolt ettekandes nr 19 öeldu vastu, et pärast käsku tõsta jalg üles tõstis kaebaja jala üles, kuid jättis oma jalanõu sigaretipitsi peale, ei vaielnud kaebaja vaidemenetluses ega ka kaebuses. Sellest tulenevalt esineb ilmselge vastuolu nii kaebaja varasemas ja hilisemas väites kambris juhtunu kohta kui ka vastuolu kaebaja hilisema väite kambris juhtunu kohta ja kambrikaaslaste poolt antud ütluste vahel. Seetõttu ei lükka kohtu arvates vanglaametniku T. Samueli poolt ettekandes nr 19 toodud selgitusi juhtunu kohta ümber ka kaebaja kambrikaaslaste V. Jakunini ja O. Parmanovi poolt distsiplinaarmenetluse käigus antud ütlused. Eeltoodu põhjal peab kohus T. Samueli poolt ettekandes nr 19 esitatud andmeid usaldusväärseteks.
8.Kohus on seisukohal, et VSkE § 641 p-s 31 sätestatud keeldu saab lugeda rikutuks, kui käesolevas lõikes nimetatud ese on kinnipeetava otseses valduses või kui tõendatud on, et isik
on eseme omanik. Tulenevalt vanglaametniku T. Samueli poolt 02.01.2016 juhtunu kohta koostatud ettekandest nr 19, nägi ta kell 12.25 kambrisse sisenedes kambris ukse ees põrandal puust tehtud sigaretipitsi. Samal ajal pani kaebaja põrandal oleva sigaretipitsi peale oma jala. Vanglaametnik käskis kaebajal jala tõsta. Kaebaja tõstis jala üles ilma jalanõuta. Vanglaametnik tõstis ise jalanõu üles ning selle alt kambri põrandalt võttis puust isetehtud sigaretipitsi. Kohtu jaoks on oluline see fakt, et nii kaebaja poolt kaebuses esitatud põhjendustest kui ka eelpoolnimetatud ettekandest nähtub, et vanglaametniku kambrisse sisenedes astus kaebaja jalaga sigaretipitsi peale ja jäi sellisel viisil seisma seni, kuni vanglaametnik ei käskinud kaebajal tõsta jalga üles. Kohus on seisukohal, et sigaretipitsile pealeastumine on tuntav, samuti visuaalselt on äratuntav ka sigaretipits. Seega juhul kui oletada, et kaebaja astus sigaretipitsi peale juhuslikult, oleks olnud tema loomulik reaktsioon kohe jalg üles tõsta ja vaadata, mis põrandal on, kuid kaebaja seda ei teinud ning jäi seisma sigaretipitsi peale, nagu jala all mitte midagi ei oleks. Isegi pärast vanglaametniku korraldust tõsta jalg üles tõstis kaebaja küll oma jala üles, kuid jättis oma jalanõu sigaretipitsi peale. Seetõttu ei ole kohtu arvates oluline, millega tegeles kaebaja vanglaametniku kambrisse sisenemise ajal, kas koristamise või mingi muu tegevusega. Kohtu arvates on oluline kaebaja käitumine ajast, millal ta astus sigaretipitsi peale.
9.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et sigaretipits ei olnud tema valduses. AÕS § 32 sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. AÕS § 36 lg-st 1 tulenevalt tekib valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sellest tulenevalt valduse tekkimiseks peab isikul olema tegelik võim asja üle, mis tähendab, et konkreetne asi peab olema isiku mõjusfääris. Mõjusfääri all peetakse silmas eelkõige isiku ja asja füüsilist seost (corpus possidendi). Tegelik võim on selline olukord, mis võimaldab asja mõjutada ja kolmandate isikute mõjutusi ära hoida (P. Varul, I. Kull, jt., Asjaõigusseadus I komm. välj., 2014, lk 2425). Tuvastatud on, et kaebaja seisis jalaga sigaretipitsi peal. Seetõttu sigaretipits oli talle kättesaadav, samas sigaretipits oli kättesaadav vaid talle. Soovi korral ei oleks teised kambris viibivad isikud pääsenud sigaretipitsi juurde. Kui tegemist ei oleks olnud vanglas keelatud esemega, oleks kaebaja sellisel juhul saanud võtta sigaretipitsi oma jala alt ja kasutada seda enda tahte kohaselt. Järelikult, olles kaebaja jala all, oli sigaretipits kaebaja mõjusfääris ehk kaebajal oli tegelik võim sigaretipitsi üle. Valduse eeldusena peab valdajal lisaks füüsilisele seosele asjaga olema tahe seda vallata (P. Varul, I. Kull, jt., Asjaõigusseadus I komm. välj., 2014, lk 32). Nähtuvalt vanglaametniku T. Samueli ettekandest nr 19, ei olnud kaebajapoolne sigaretipitsi peale astumine juhuslik, kuna isegi pärast vanglaametniku antud korraldust tõsta jalg üles üritas kaebaja sigaretipitsi olemasolu siiski varjata, jättes jalanõu sigaretipitsi peale. Kohus leiab, et juhusliku peale astumise korral ei oleks kaebaja tegutsenud eelpoolkirjeldatud viisil. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja tegutses sigaretipitsi olemasolu varjamise ja selle edaspidise kasutamise eesmärgiga ehk tal oli sigaretipitsi valdamise tahe. Lähtudes eeltoodust, saab kaebajat, kes astus sigaretipitsi peale ja hoidis seda jala all, lugeda sigaretipitsi valdajaks. Eeltoodu põhjal, peab kohus VangS § 63 lg 1 p 4 kohaldamise eeldusi täidetuks.
10.Kaebaja väidab, et tema nime ei ole märgitud keelatud esemete äravõtmise aktis. Vanglas leitud keelatud eseme korral koostab vanglateenistus selle äravõtmise kohta äravõtmise akti. VSkE § 71 lg 1 p 3 kohaselt koostab läbiotsimisrühma juht leitud eseme kohta akti, kuhu märgitakse muu hulgas selle kinnipeetava nimi, kelle juurest on ese või aine leitud, või eseme või aine leidmise koht. Nähtuvalt haldusasja materjalidest, ei ole tõepoolest kaebaja nime sigaretipitsi äravõtmise aktis märgitud, kuid kohtu arvates selleks ei olnud ka vajadust.
Tulenevalt haldusasja materjalidest leiti sigaretipits mitte muust kohast kui kambri nr 20 põrandalt. Täiendavate asjaolude kajastamine sigaretipitsi leidmise kohta (et sigaretipitsi peal seisis kaebaja ja korralduse korral tõsta jalg jättis ta siiski oma jalanõu sigaretipitsi peale) ei ole äravõtmise aktis kindlasti keelatud, vaid ka antud juhul kohustuslik. Vanglas keelatud eseme leidmise täiendavad asjaolud peavad olema kajastatud distsiplinaarmenetluse protokollis ja karistuse määramise käskkirjas, kus antakse kõikidele tuvastatud faktilistele asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon. Sellest tulenevalt ei pea kohus kaebaja nime ega muude leidmisega seoses olevate täiendavate asjaolude panemata jätmist sigaretipitsi leidmise kohta koostatud akti selle vormistamise rikkumiseks.
11.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Esitatud kaebuses ei ole kaebaja viidanud sellele, et vaideotsusega rikutakse tema õigusi, sõltumata vaide esemest, seega jätab kohus sellel põhjusel ka tühistamata Tartu Vangla 29.02.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/85-2.
12.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu, tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.