Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: O.B (isikukood XXX), seaduslik esindaja X.I , riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marje Mängel
hagi O.E
vastu elatise saamiseks
apellatsioonkaebus
Kostja: O.E (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Istungi toimumise aeg
7. jaanuar 2026. a
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 1. juuli 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta O.E apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud O.E kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-24-136274 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.O.B (hageja) esitas 08.10.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.E (kostja) vastu 287,72 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Hageja esitas 15.11.2024 (täpsustatud 26.11.2024 ja 24.03.2025) Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista: - elatise tagasiulatuvalt 01.03.2024 kuni 07.10.2024 eest 2053,78 eurot; - elatise 08.10.2024 kuni 31.03.2025 eest 1649,60 eurot; - elatise alates 01.04.2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni miinimummääras 301,74 eurot kuus, mis muutub iga aasta 1. aprillil, lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest.
2.1.Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Hageja vanemate kooselu lõppes ja hageja elab alates märtsist 2024 koos isaga. Kostja rikub hageja ülalpidamiskohustust. Kostja ei täida ülalpidamiskohustust ka vahetult, sest hageja ei viibi kostja juures ühtegi päeva kuus. Hageja seaduslik esindaja saab hageja eest lapsetoetust 80 eurot kuus. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
3.1.Hageja ei ela alates märtsist 2024 isaga. Tõendamata on väide, et kostja hageja elus ei osale. Hageja elas kostjaga 2024. a koolivaheajal mitu nädalat. Hageja elas kostjaga poole ajast ja kostja pidas hagejat üleval. Isa takistab hagejal kostjaga suhtlemist ja kohtumist eesmärgiga nõuda suuremat elatis, mis ei ole lubatud.
3.2.Kostja töötab X OÜ-s graafiku alusel ja tema netopalk on 977 eurot. Kostjal kulub eluasemele 495 eurot kuus ja halduskuludele 198,43 eurot kuus.
3.3.Isegi, kui tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud, tuleb arvestada, et hageja veetis kostjaga 14 päeva kuus. Nii kujuneks elatis järgmiselt: 01.04.2024 kuni 31.03.2025 eest 19,19 eurot, 01.01.2024 kuni 31.03.2024 eest 17,36 eurot ja 01.04.2023 kuni 31.12.2023 eest 17,36 eurot.
3.4.Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist kostjalt elatist nõudnud. Seega ei ole usutav, et hageja igapäevased vajadused on jäänud rahuldamata. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks kostja raskesse olukorda ja oleks tema jaoks ebamõistlikult koormav. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.08.2024 kuni 07.10.2024 eest 640,41 eurot, alates hagi
2-24-136274 esitamisest 08.10.2024 kuni 31.03.2025 287,72 eurot kuus ja alates 01.04.2025 kuni hageja täisealiseks saamiseni 301,74 eurot kuus. Maakohus määras, et elatise määr muutu iga aasta 1. aprillil vastavalt PKS § 101 sätestatule. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
4.1.Maakohus tuvastas, et hageja seaduslik esindaja ja kostja on alaealise hageja vanemad. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole tasunud hageja seaduslikule esindajale elatist rahas.
4.2.Kostja ei toonud selgesõnaliselt esile, et tema majanduslik seisund ei võimalda nõutavas määras elatist tasuda. Üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise maksmisest.
4.3.Kostja ei toonud esile, et hageja kulud võiksid olla väiksemad kui seadusjärgne miinimummääras elatis seda eeldab. Kostja ei vaidlustanud seega hageja kulude olemasolu või koosseisu.
4.4.Kostja ei tõendanud, et hageja viibib tema juures määral, mis annaks aluse elatise vähendamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 6 alusel. Kostja ei tõendanud, et vanemate vahel oleks kehtiv suhtluskorra kokkulepe, mis näeks ette lapse võrdse viibimise mõlema vanema juures. Kostja esitatud kirjavahetus ei puuduta vaidlusalust küsimust ning pärineb valdavalt perioodist, millel puudub haginõudega ajaline seos.
4.5.Kostja ei tõendanud, et ta oleks tasunud igakuiselt miinimummääras elatist lapse isa arvelduskontole. Samuti ei ole tõendanud, et vanemate vahel oleks kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil, kui rahas. Seega rikkus kostja hageja ülalpidamiskohustust.
4.6.Hageja tagasiulatuva elatise nõue on põhjendatud osaliselt. Kuna hageja nimel nõuti kostjalt miinimumelatise tasumist esmakordselt alles 2024. a juuli lõpus, tuleb tagasiulatuv elatis välja mõista alates 01.08.2024. Ajavahemiku 01.08.2024 kuni 07.10.2024 eest on elatise nõue 640,41 eurot. Selles ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine on paremini kooskõlas ka kostja majandusliku olukorraga. Apellatsioonkaebus
5.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
5.1.Kaebuse kohaselt on maakohtu otsuse põhjendused ning faktiliste asjaolude hindamine puudulikud.
5.2.Maakohus jättis arvestamata, et menetlus hageja hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja suhtluskorra määramiseks on pooleli (tsiviilasi nr 2-24-19348). Elatise suurus sõltub kindlaksmääratavast suhtluskorrast.
5.3.Samuti jättis kohus arvestamata, et hageja isa ei võimaldanud kostjal hageja suhelda. Kui isa võimaldaks kostjal hagejaga suhelda, oleks elatis oluliselt väiksem või ei tuleks seda üldse maksta. Vanematel oli varem kokkulepe, et hageja elab võrdse aja kummagi vanema juures. Elatise nõuet ei saa rahuldada, kui hageja isa rikub suhtluskorra kokkulepet.
5.4.Kohus ei analüüsinud kostja panust hageja vahetule ülalpidamisele.
2-24-136274
5.5.Hageja vajadused on isa poolt kunstlikult loodud. Hageja ei peaks käima erakoolis.
5.6.Tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kohus ei arvestanud, et kostja ostis hagejale asju. Miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab arvestada ka lapse kulude jooksvat katmist. Võttes arvesse, et hageja viibis kostja juures ja kostja täitis ülalpidamiskohustust vahetult, on tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjat ebamõistlikult koormav. Tõendatud ei ole, et hageja vajadused jäid rahuldamata.
5.7.Kostja tõendas, et ta ei ole võimeline elatist nõutud ulatuses tasuma. Kohus sellega ei arvestanud. Kohus ei tuvastanud, millises ulatuses on kostja võimeline elatist tasuma. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.Kostja vaidlustab maakohtu otsuse, millega kohus rahuldas hageja hagi kostjalt kui tema emalt igakuise elatise väljamõistmiseks. Maakohus mõistis kostjalt elatise välja seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest, samuti tagasiulatuvalt kahe kuu ja ühe nädala eest enne hagi esitamist. Ringkonnakohus lähtub TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel asja lahendamisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (vt käesoleva otsuse p 4.1). Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse väidete ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ega jätnud mõnda asjakohast õigusnormi kohaldamata. Samuti ei ole maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks või asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmiseks, nagu palub kostja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kuigi iseenesest on õige, et elatise suurus sõltub muuhulgas ka sellest, milline on lapse ja lahuselava vanema vaheline suhtlemise kord, on ekslik arusaam, nagu oleks maakohus siinses menetluses pidanud arvestama asjaoluga, et vanematel on pooleli kohtumenetluses lapse hooldusõiguse ja suhtluskorra üle. Kuna lahend hooldusõiguse asjas ei ole jõustunud ja suhtluskorra asjas ei ole lahendit veel tehtud, ei saanud maakohus nende asjaoludega arvestada.
11.Eeltoodust ei järeldu siiski, nagu ei omanuks asja lahendamisel tähtsust see, kas ja kui palju hageja kostjaga aega veedab. Nimelt sätestab PKS § 101 lg 6, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. See, kui palju laps lahuselava vanema juures viibib, peab nähtuma suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kokkuleppest, samuti saab kohus sellega arvesta siis, kui vanemad selle
2-24-136274 asjaolu üle ei vaidle. Kui kohustatud vanema ja lapse suhtlemine on reguleeritud kohtulahendi või kokkuleppega, lähtutakse kohtulahendist või kokkuleppest, kui seda vaidlustav vanem ei tõenda, et tegelik elukorraldus ei vasta kokkuleppes märgitule (RKTKo 13.06.2025, 2-238691/35, p 12–13).
12.Siinsel juhul ei ole ema ja lapse suhtlemine reguleeritud kohtulahendiga. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole ka tõendanud, et vanemate vahel oleks kehtiv kokkulepe, mis näeb ette lapse võrdse viibimise mõlema vanema juures. Kuigi kostja on sellele maakohtu järeldusele vastu vaielnud, ei ole ta apellatsioonkaebuses viidatud ühelegi tõendile, mille alusel saaks ringkonnakohus jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Menetlusosalise enda selgitus ei ole seejuures tõend tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses (vt TsMS § 229 lg 2) ega seetõttu piisav kostja väidetud asjaolu tuvastamiseks. Kostja väidetud asjaolu ei kinnita ka ringkonnakohtu istungil viidatud tõendid (vt 07.01.2026 kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:41:26 ja 00:48:43). Kostja 26.02.2025 esitatud menetlusdokumendi lisast 9.10 (28.01.2025 kiri, dtl 465–466, tõlge dtl 489–490) nähtub vastupidiselt kostja väidetule, et isa jaoks oli ema soov võtta laps kaheks nädalaks enda juurde ootamatu. Kokkuleppe olemasolu ei nähtu ka kostja 29.05.2025 menetlusdokumendi lisadest. Ka selles kirjavahetuses on lapse isa märkinud, et vanematel ei ole kokkulepet, et laps viibib järgmised kaks nädalat emaga ja isa ei ole sellise korraldusega nõus (dtl 573–577). Ema poolt lastekaitsetöötajale saadetud kirjast ja kohtule esitatud suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusest ei saa kokkuleppe olemasolu tuvastada (dtl 569–572 ja 578).
13.Olukorras, kus vanemate kokkuleppe olemasolu on tõendamata, ei oma tähtsust kostja väide, nagu oleks isa väidetavat kokkulepet rikkunud ja takistanud lapse ja kostja suhtlemist. Need ei mõjuta siinse asja lahendust ja ringkonnakohus neile eraldi hinnangut ei anna. Lapse ja lahuselava vanema vahelist suhtlust puudutav vaidlus tuleb lahendada selleks algatatud eraldi tsiviilasjas. Vajadusel saab pärast hooldusõigust ja/või suhtluskorda puudutava lahendi tegemist kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust TsMS § 459 sätestatud alustel ja korras muuta. Kohus ei saa siinse asja lahendamisel lähtuda ainuüksi kostja soovist, et lapsel oleks vahelduv elukoht.
14.Sõltumata kokkuleppe olemasolu tõendamatusest, oli emal siiski võimalik esile tuua ja tõendada, et laps siiski viibib tema juures aastas keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Maakohus leidis õigesti, et ema ei ole ka seda tõendanud. Lapse isa kinnitas ringkonnakohtule, et laps küll kohtub emaga, kuid üksnes kolm või neli päeva kuus (07.0.1.2026 kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:29:29). Kostja lapse isa hinnanguga ei nõustunud, kuid ei ole esile toonud andmeid ega esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada, et laps viibib emaga aasta jooksul keskmiselt vähemalt seitse päeva kuus. Seejuures pööras kohus juba 12.05.2025 määruses kostja tähelepanu kohustusele tuua selgelt esile ja tõendada PKS § 101 lg-s 6 nimetatud asjaolud.
15.Lahuselava vanemaga üksnes kolm kuni neli päeva kuus viibimine ei anna aga iseseisvalt alust vähendada elatise ulatust alla seaduses sätestatud määra. Kostja viide Riigikohtu 22.06.2022 otsusele nr 2-19-19160/42 on seejuures ekslik, kuna Riigikohus täpsustas ja ühtlustas varem PKS § 101 lg 6 ja § 102 lg 2 kohta avaldatud seisukohti 13.06.2025 otsuse nr 2-23-8691 p-s 12–13 ja 29.10.2025 otsuse nr 2-21-16458 p-s 14, öeldes, et elatist vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga siis, kui kohtumenetluses selgub, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva. Samuti selgitas Riigikohus viimasena viidatud lahendites seda, et lähtuda tuleb mitte ainult minevikusündmustest, vaid hinnata ka seda, kui palju veedab laps kohustatud vanemaga koos aega elatise kohta tehtava lahendi eeldatava
2-24-136274 jõustumise ajal ja ettenähtavas tulevikus. Siinses asjas esile toodud asjaoludel ei ole alust arvata, et laps asuks mõistlikus lähitulevikus suhtlema emaga keskmiselt seitse kuni viisteist päeva kuus. Vanematel on lapse hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra üle vaidlus, mille kohta on algatatud kohtumenetlused. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et PKS § 101 lg 6 kohaldamise eeldused on täitmata, mistõttu ei anna kohustatud vanema ja lapse suhtlemine alust väljamõistetud elatise vähendamiseks.
16.Õige ei ole etteheide, nagu ei oleks maakohus arvestanud kostja väidetega tema majandusliku olukorra kohta. Maakohus hindas kostja väiteid ja selgitas õigesti, et üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta iseenesest töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Kostja ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tema sissetulek on väike. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid ja teha selleks kõik endast olenev (vt nt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15 ja RKTKo 07.02.2018, 2-16-118651/31, p 18).
17.Iseenesest võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, kuid selleks peab kohustatud vanem esile tooma ja tõendama mõjuva põhjuse olemasolu. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15 ja ka RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.2). Kuna kostja ei tuginenud asjaoludele, mis annaksid alust elatise vähendamiseks alla PKS §-s 101 sätestatud määra ega tõendanud neid, ei pidanud maakohus tuvastama, millises ulatuses võimaldavad kostja tänased sissetulekud elatist tasuda.
18.Kostja etteheide, et lapse vajadused on isa poolt kunstlikult loodud, kuna laps ei pea käima erakoolis, on siinses vaidluses asjakohatu. Nimelt nõuab hageja elatise väljamõistmist PKS §-s 101 sätestatud määras. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui sama paragrahvi alusel arvutatud summa (miinimumelatis). Seejuures eeldatakse, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo 07.02.2018, 2-15-15909/124, p 12). Seega ei pidanud hageja oma konkreetseid kulutusi liigi ega ulatuse kaupa esile tooma. Maakohus ei pidanud elatise põhjendatud ulatust eraldi tuvastama ja võis lähtuda seaduses sätestatud eeldusest. Kui suur on lapse erakooli õppetasu ja kas see kulu vastab lapse tavalisele elulaadile PKS § 99 tähenduses, ei oma seega tähtsust.
19.Õige ei ole etteheide, et maakohus ei analüüsinud kostja panust hageja vahetule ülalpidamisele. Kostja ei ole ümber lükanud maakohtu järeldust, et tõendamata on vanematevaheline kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil, kui raha tasumisega lapsega kooselavale vanemale. PKS § 100 lg 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega. Kuna laps vajab regulaarset ja perioodilist elatist, ei saa kohustatud vanem asendada elatise rahas maksmise kohustust lapsele aegajalt asjade ostmisega selles teise vanemaga eraldi kokku leppimata (vt ka PKS § 100 lg-d 1 ja 3).
20.Maakohus rahuldas õigesti ka tagasiulatuva elatise nõude. Maakohus mõistis kostjalt PKS § 108 alusel välja elatise tagasiulatuvalt enne hagi esitamist alates 01.08.2024 kuni 07.10.2024, s.o kahe kuu ja ühe nädala eest 640,41 eurot. Maakohus märkis seejuures, et selline summa on (võrreldes hagis taotletud 2053,78 eurot) paremini kooskõlas kostja
2-24-136274 majandusliku olukorraga. Seega ei ole õige etteheide, nagu ei oleks maakohus kostja majandusliku olukorraga arvestanud. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja olnud sellel ajal kostja ülalpidamisel, on tõendamata. Samuti ei ole õige väide, nagu ei oleks hageja enne kohtusse pöördumist kordagi kostjalt elatist nõudnud. Maakohus tuvastas õigesti, et isa nõudis kostjalt miinimumelatise tasumist esmakordselt 2024. a juuli lõpus (dtl 69) ja lähtus sellest tagasiulatuva elatise nõude ulatuse määramisel. Nimelt väljendas lapse isa oma 30.07.2024 kirjas selgelt, et kostjal tuleb tasuda elatist 272,76 eurot kuus alates märtsist kuni kirja saatmiseni. Seega oli kostjale teada, et hageja nõuab elatise maksmist ja pidi sellega arvestama.
21.Kostja viide sellele, et lapse vajadused on osaliselt kaetud peretoetusega, on küll õiged, kuid ei muuda siinse asja lahendust. Maakohus on kooskõlas PKS § 101 lg-ga 5 peretoetused elatise suuruse määramisel arvesse võtnud.
22.Ema kinnitas ringkonnakohtule, et ei ole lapsele rahas elatist maksnud, sh pärast maakohtu otsuse tegemist. Seega on ta rikkunud lapse ülalpidamiskohustust. Maakohus on hagi õigesti rahuldanud ja ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta. Ainuüksi sellest, et kostja maakohtu seisukohtadega ei nõustu, ei saa järeldada, et maakohus oleks rikkunud materiaalvõi menetlusõiguse norme. Maakohtu otsus jääb seega muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
23.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna maakohus andis nii hagejale (22.01.2025 määrus), kui kostjale (13.02.2025 määrus) riigiõigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, puuduvad siinses menetluses nii hagejale kui ka riigile hüvitatavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.