Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Võlgnik soovis lepingust tulenevaid kohustusi täita, tal oli selleks võimekus, ta oli teinud ettevalmistused, tal olid vajalikud seadmed ja ta oli ostnud 5000 liitrit emulgaatorit. Turul oli õli müügiks nõudlus. Võlgnik üritas MTA-ga seotud takistustele lahendust leida, kuid ei suutnud seda teha. MTA tegevus õli kinnipidamisel tunnistati 15. septembril 2016 jõustunud kohtulahendiga õigusvastaseks. Esialgsel võlausaldajal jäi võlgniku lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu saamata 650 000 eurot tulu ning lisaks tekkis varaline kahju 1079 eurot 55 senti. Saamata jäänud tulu arvestati nii, et õli turuhinna ja võlgniku poolt lepingu alusel tarnitava õli hinna vahe korrutati lepingust tuleneva igakuise miinimumkoguse 500 tonniga (2014. a mais 250 tonniga). Saadud tulemist arvestati maha esialgse võlausaldaja omakulud. Saamata jäänud tulu arvestati alates 1. maist 2014 kuni 16. septembrini 2016. Emulsiteks pidi ostma õli üksnes võlgnikult. Võlgnik oligi ainuke, kes Põhja-Euroopas õli tootis. Varaline kahju on tasu, mida Emulsiteks kohustus maksma transpordi eest selleks, et tellitud õli vedada. Õli jäi vedamata, kuna võlgnik ei taganud kokkulepitud ajal õli. Esialgsel võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult lepingu alusel leppetrahvi 10 000 eurot tähtaegselt üleandmata kaubatarne kohta. Emulsiteks esitas 18. augustil 2014 võlgnikule 7. mai 2014. a tellimuse täitmisega hilinemise eest leppetrahvi nõude 10 000 eurot ja 16. juuni 2014. a tellimuse täitmata jätmise eest leppetrahvi nõude 10 000 eurot, kokku 20 000 eurot. Leppetrahvide vähendamiseks ei ole alust. Arvestades lepingu maksumust ja rikkumise iseloomu, on leppetrahvid mõistlikud. Emulsiteks loovutas 17. septembril 2016 nõuded võlgniku vastu L. Rauale, kes loovutas need 9. mail 2017 hagejale. Võlgniku teavitati samal päeva nõuete loovutamisest. Hageja saatis 14. mail 2017 võlgnikule nõudekirja ja pankrotihoiatuse, milles palus nõuded tasuda. Hageja ja võlgnik sõlmisid 25. mail 2017 kokkuleppe, mille kohaselt on nõuete tasumise tähtajaks 31. detsember 2018. Kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik tunnistas põhinõuet 681 079 eurot 55 senti (hageja nimetas selleks summaks ka 671 079 eurot 55 senti). Hageja ja võlgnik sõlmisid 31. detsembril 2018 kokkuleppe nõude tasumise tähtaja pikendamiseks kuni 31. detsembrini 2019. Kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik tunnistas põhinõuet 681 079 eurot 55 senti. Võlgnik loobus võlatunnistustega põhivõla osas vastuväidete esitamisest. Kostjad peavad seega tõendama, et hageja nõuet ei ole tekkinud või et see on täidetud. Lepingu järgi on viivise määr 0,5% päevas. Hageja arvestab viivist määras 0,25% päevas. Viivisearvestus algab 1. jaanuarist 2020, s.o täiendava tasumise tähtaja möödumisest. Viivist on arvestatud kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 31. augustil 2020 (kokku 244 päeva). Hageja viivisenõue on kokku 409 358 eurot 80 senti. Hageja nõuded ei ole aegunud. Võlgnik tunnistas 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018, s.o enne aegumistähtaja saabumist, hageja nõudeid. Võlgnik tunnistas hageja nõudeid võlgniku saneerimismenetluses. Aegumine katkes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg 1 alusel ja algas uuesti. Isegi kui aegumine ei katkenud, oli hageja nõuete aegumine peatunud võlgniku saneerimismenetluse ajal, s.o alates 19. juunist 2019 kuni 9. juunini 2020. Lepingust tulenev nõue oli suunatud igakuiste koguste tarnimisele. Aegumisele kohaldub seega TsÜS § 154 lg 1.

Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuete aluseks olevad kokkulepped loodi kunstlikult selleks, et esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue. See on vastuolus heade kommetega. Hageja nõude aluseks olevad kokkulepped on TsÜS § 86 lg 1 alusel seega tühised. Juhul kui kokkulepped ei ole heade

3

kommete vastased, on need näilikud ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühised. Tähtaja pikendamise kokkulepped ei ole deklaratiivsed võlatunnistused. See nähtub hageja nõudeavaldusest. Lepingut ei rikutud. Isegi, kui lepingut rikuti, oli rikkumine MTA tegevuse tõttu vabandatav. Emulsiteks ei tõendanud, et tal tekkis saamata jäänud tulu. Hageja leppetrahvinõuded on alusetud. Leppetrahvi ei nõutud mõistliku aja jooksul. Leppetrahvi suurus ei ole mõistlik. Kauba, millega seoses leppetrahvi nõutakse, maksumus on 22 768 eurot 74 senti. Leppetrahv on ligikaudu sama suur, s.o 20 000 eurot. Emulsiteks sai osa kaubast kätte ja müüs selle edasi. See välistas osaliselt kahju, mida leppetrahv peaks hüvitama. Kuna hageja põhinõuded on alusetud, ei ole tal õigust nõuda viivist. Kostja I nõustub kostja II poolt menetluses esitatud seisukohtadega.

Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõuded loodi kunstlikult selleks, et esitada riigi vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja nõudeid kasutatakse võlgniku pankrotimenetluse suurima võlausaldaja positsiooni saamiseks. Leping on vastuolus heade kommetega ja TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Kui leping ei ole heade kommete vastane, on see näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Kui leping kehtib, ei ole hagejal nõuet. Hageja nõude alus ja sisu on tõendamata. Hageja väidetud dokumendid ei ole võlatunnistused. Isegi, kui nad seda oleksid, ei piisaks neist pankrotimenetluses nõude olemasolu tõendamiseks. Esialgsel võlausaldajal kahju tekkimine on tõendamata. Kuna hagejal ei ole põhinõuet, ei saa tal olla viivisenõuet. Kostja II nõustub kaaskostjate seisukohtadega ega korda neid.

Kostja III palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Lepingu eesmärk on riigi vastu kahjunõuete esitamine või võlgniku pankrotimenetluses osalemise kaudu teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise välistamine või mõlemat. Lepingu motiivid ei ole heade kommetega kooskõlas. Leping on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. Alternatiivselt viitavad hageja nõude alusdokumendid, vastuolud nendes ning poolte käitumine lepingu sõlmimise järgselt ja võlgniku poolt lepingu lõpetamata jätmine sellele, et nõuded loodi kunstlikult. Leping on näilik ja TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Lepingust ei tulenenud kohustust tellida õli 500 tonni kuus. Tegemist oli plaaniga. Tegelik tarnete kogus ja hind lepiti eraldi kokku. Lepingut ei rikutud ja isegi kui seda rikuti, on rikkumine vabandatav. Esialgsele võlausaldajale kahju tekkimine on tõendamata. Saamata jäänud tulu 650 000 eurot ei ole tõendatud. Esialgse võlausaldaja ja AS-i Eesti Pagar vahel sõlmitud lepingust ei tulenenud esimesele kohustust tarnida viimasele 70 tonni õli kuus. AS-iga Eesti Pagar sõlmitud leping eeldas, et viimane tellib esialgselt võlausaldajalt õli, kuid asja materjalidest tulenevalt ei nähtu, et seda oleks tehtud. AS-iga Eesti Pagar sõlmitud lepingu AS Eesti Pagar nimel sõlmimine ei ole tõendatud. AS Eesti Pagar ei esitanud selle lepingu täitmisega seoses esialgse võlausaldaja vastu nõudeid ega lõpetanud lepingut, kuigi tal oli selleks võimalus. Isegi kui AS-iga Eesti Pagar sõlmitud lepingust tuli esialgsele võlausaldajale kohustus tarnida AS-ile Eesti Pagar 70 tonni õli kuus, ei tõendanud hageja, kellele ta oleks müünud ülejäänud 430 tonni õli kuus. Saamata jäänud tulu ei kinnita ka hageja esitatud ülejäänud tõendid. Varaline kahju 1079 eurot 55 senti ei ole tõendatud. Hageja esitatud transporditeenuse arved ei ole vaidlusaluse õigussuhtega seostatavad. Esimese tellimuse täitmisega hilinemise eest ei saa leppetrahvi nõuda, kuna Emulsiteks ei esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul. Leppetrahvid on ebamõistlikult suured. Tellimuste maksumus oli kokku 22 768 eurot 74 senti. Nendega seoses 20 000 euro 4

suuruse leppetrahvi nõudmine ei ole mõistlik. Leppetrahve tuleks võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni vähendada. Hageja kahju nõue tuleks jätta rahuldamata osas, mis on leppetrahvidega kaetud (VÕS § 161 lg 2). Kahju tuleks ka VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Kahju tekkis osaliselt esialgsest võlausaldajast tulenevatest asjaoludest. Emulsiteks ei ostnud pärast seda, kui võlgnik teatas, et ta ei saa talle enam õli tarnida, õli ka teistelt tootjatelt. Hageja ja võlgniku vahel 25. mail 2017 ja 31. detsembril 2018 sõlmitud kokkulepped ei ole deklaratiivsed võlatunnistused. Nendega anti kohustuste täitmiseks üksnes täiendav tähtaeg. Kuna hageja põhinõuded on alusetud, on alusetu ka viivisenõue. Esialgsel võlausaldajal ei ole lepingu järgi õigust nõuda viivist määras 0,5% päevas. See õigus on üksnes võlgnikul. Hageja nõude osas saaks kohalduda seadusjärgne viivisemäär. Isegi kui esialgsel võlausaldajal oli lepingu järgi õigus nõuda viivist määras 0,5% päevas, on selline määr ebamõistlikult kõrge ja tühine. Hageja ei saa valida madalamat viivisemäära. Hageja nõuded on aegunud. Nõuete aegumisele kohalduvad TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg-d 1 ja 2. Hageja leppetrahvinõuded muutusid sissenõutavaks õli esialgsele võlausaldajale üleandmise tähtaegadele järgneval päevast, s.o vastavalt 19. mail 2014 ja 28. juunil 2014. Aegumine oli TsÜS § 162 ja § 167 lg 2 alusel peatunud alates 15. maist 2014 kuni 31. detsembrini 2019. Leppetrahvinõuded aegusid TsÜS § 168 lõikest 2 tulenevalt kahe kuu jooksul aegumise peatumise lõppemisest, s.o 1. märtsil 2020. Hageja saamata jäänud tulu nõue tekkis hiljemalt 28. juunil 2014, mil võlgnik rikkus õli üleandmise kohustust. Selleks ajaks oli selge, et võlgnik ei saa lepingut täita ja õli tarnida. Saamata jäänud tulu nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja, s.o kolme kuu möödumisel 28. juunist 2014. Saamata jäänud tulu nõue muutus seega sissenõutavaks 28. septembril 2014. Sissenõutavus tekkis kogu kahju osas. Aegumine oli TsÜS § 162 ja § 167 lg 2 alusel peatunud alates 15. maist 2014 kuni 31. detsembrini 2019. Saamata jäänud tulu nõue aegus 14. mail 2020. Varaline kahju tekkis 8. mail 2014 ja 17. juunil 2014, mil kauba transport võlgnikust tulenevate asjaolude tõttu ebaõnnestus. Kahjunõue muutus sissenõutavaks kolme kuu möödumisel rikkumisest, s.o vastavalt 8. augustil 2014 ja 17. septembril 2014. Aegumine oli TsÜS § 162 ja § 167 lg 2 alusel peatunud alates 15. maist 2014 kuni 31. detsembrini 2019. Varalise kahju nõuded aegusid seega 25. märtsil 2020 ja 3. mail 2020. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses oma nõuded 21. septembril 2020, s.o pärast nõuete aegumistähtaegade lõppemist. Viivise nõue on TsÜS § 144 järgi aegunud. Kostja III nõustub kostja II seisukohtadega.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja I leiab, et leping on näilik. Lepingu näilikkusele saavad tugineda kõik kostjad (RKTKo 2.11.2011, 3-2-1-95-11, p 11). Kohus saab hinnata lepingu näilikkust ja tühisust. Leping ei ole kehtiv, kuna lepingu poolte eesmärk ja lepingu sõlmimise motiiv ei olnud kauba ost-müük, vaid riigi vastu kahjunõude tekitamiseks tagantjärgi dokumendi loomine. Tegemist on näiliku ja seeläbi tühise lepinguga. A.A., kes oli lepingu poole esindaja, ei suutnud meenutada lepingu sõlmimise aega. Lepingu olemasolus on alust kahelda ka seetõttu, et selles on hulgaliselt vigu. Hagi asjaoludes ja nõude loovutamise dokumentides on vastuolud. Kohus kahtleb, et pooled, kes konsulteerisid enne lepingu sõlmimist tuntud advokaadibüroo ja MTA-ga, sõlmisid lepingu, mida ei olnud võimalik täita. A.A. ütlustest nähtub, et pooltel oli tahe toota 500 tonni õli kuus. Samas see ei tähenda, et tegemist oli vastastikuse kohustusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-17-1019, et lepingu sõlmimine on kahtlane. Lepingu punkti 2.2 saab tõlgendada nii, et lepingu punktides 7.1 ja 7.2 nimetatud 500tonnine kuukogus ei pruugi realiseeruda. Lepingu p 2.2 kohaselt selgub kauba täpne kogus igakordselt koos kaubaga ostjale esitatavas arve-saatelehes. Kauba arve koostatakse p 4.5 kohaselt tellimuse alusel ja tellimuses määratakse p 4.2 kohaselt kauba kogus. Kui kauba kogus oleks vältimatult p-de 7.1–7.2 kohaselt 500 tonni kuus, kaotaks mõtte lepingu p 4.7, mille järgi on hinnaga mittenõustumisel õigus tellimusest taganeda. Hageja soovis 8. mail 2014 tarnida esialgsele võlausaldajale 15 tonni õli. Mais 2014 ei olnud rohkem tellimusi. Lepingujärgne n-ö kuu kohustuslik kogus ei olnud seega täidetud. Juunis 2014 tehti üks tellimus 10 tonnile õlile. Võlgnik ei küsinud kunagi esialgselt võlausaldajalt lepingu järgi väidetavalt nõutud koguse ostmata jätmise eest leppetrahvi. See kinnitab, et leping oli tervikuna või väidetavate kohustuslike koguste ja leppetrahvide osas näilik. Lepingu p-d 7.1 ja 7.2 ei ole kohustuslikuna sõnastatud. Nende baasil ei saa tekitada kogusest lähtuvalt arvutatud saamata jäänud tulu nõuet. Lepingu järgi tarnitakse kaup tellimuste alusel kahe päeva jooksul. Tegemist on raamlepinguga, st põhilepingu raames sõlmitakse igakordse tellimuse jaoks eraldi leping, milles on kokku lepitud kogus ja hind. Kui hind või muud tingimused ei sobi, on lepingu pooltel võimalus raamlepingu alusel jätta tellimus esitamata või jätta see täitmata, kui hinnas ei saavutata kokkulepet. Kui Emulsiteks ei esita tellimusi, ei saa väita, et tal oleks huvi lepingu täitmise vastu. Kui tal ei ole huvi, ei teki tal lepingust kahju, sh kahju, mida hüvitaks leppetrahv. Selline konstruktsioon viitab lepingu näilikkusele ja tühisusele. Esialgsel võlausaldajal ei saanud tekkida saamata jäänud tulu ja leppetrahvi nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada. Võlgniku valmidus toota 500 tonni õli igal kuul on kaheldav. See nähtub Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-17-1019. Hageja väitel ei pidanud Emulsiteks vajalikuks lepingut lõpetada, sest lootis koostöö jätkumisele pärast MTA poolt kauba kinnipidamise lõppemist. Kohtu hinnangul kahandab lepingu usaldusväärsust see, et lepingut ei lõpetatud ennetähtaegselt, kuigi selleks oli võimalus. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-17-1019 esitatud järeldustest tuleneb, et leping sõlmiti viisil, mida mõistlik ärijuht ei tee. L. Randmanni ekspertarvamus ei kinnita nõuet. Ekspert ületas pädevust ja andis õiguslikke hinnanguid. Hageja ja võlgniku vahel 21. detsembril 2018 sõlminud kokkulepe, mis peatas TsÜS § 162 kohaselt nõude aegumise, hageja nõuet ei kinnita. Võlgnik ei kajastanud nõuet bilansis, vaid tegi bilansivälise kirjena nõude kohta märke. Tehing on näilik ja on tühine, sest lepingu tegelikud eesmärgid ja motiivid on teadlikult, kogemuse baasil olnud sellised, mis ei ole kajastatud lepingu tekstis. Isik, kes pikemat aega tegeleb õli toomise ja müügiga, peaks teadma, kas ja millised maksustamisega seotud 6

probleemid võivad sellega kaasneda. Mõistlik ärijuht oleks lepingu koostamisel nendega arvestanud. Hageja 15. mai 2017. a nõudekiri üksinda ei tõenda, et esialgsel võlausaldajal tekkis kahju. MTA 15. ja 27. mai 2014. a otsustega peeti kaup kinni. Kauba vabastamiseks tuli tarnijal tasuda kaubale määratud täiendav kohustus. Hagejal oli seega võimalik kauba tarneid jätkata. Müüja lepingust tulenevate kohustuste täitmine ei olnud takistatud. Sellise käitumisega saanuks ära hoida ostja poolt leppetrahvi esitamise õiguse kasutamise. Hagejal ei ole seega õigust esitada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Lepingut ei täidetud ka siis, kui MTA piirangu lõpetas. Lepingu täitmisega seonduvalt esitatud tõendid on koostatud selleks, et esitada riigi vastu kahjunõue. Olematu nõude maksmapanek näiliku tehingu alusel on heade kommete vastane. Arved nr 37/A ja 40/A, mis hageja väitel tõendavad transpordi tõttu tekkinud kahju, ei ole lepinguga seotud. Hageja väitel jäi 16. juuni 2014. a tellimus tarnimata. Toimumata transporditeenuse eest arve esitamine ei ole põhjendatud. Arve nr 40/A on esitatud enne väidetava transporditeenuse osutamist. Need ebakõlad ei võimalda lugeda nõuet tõendatuks ja kinnitavad, et leping on näilik. Leppetrahvist teatamise mõistlikku aega ei ole ületatud. Leppetrahvi nõuti esmakordselt

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Võlgnik on tunnistanud, et tal on hageja ees kohustus. Võlgnik liitis hageja kahjunõude enda nõuetele ja esitas 15. mail 2017 haldusasjas 3-17-1019 kahjunõude riigi vastu. Võlgnik tunnistas seega kohustust hageja ees. Hageja põhistas deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid. Kostjatele on kättesaadavad nõude alusdokumendid. Nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormuse erandlikult hagejale panemine ei ole seega põhjendatud. Maakohus kohaldas TsÜS § 89 lõiget 1 valesti. Maakohus leidis alusetult, et leping on näilik ning selle eesmärgiks oli luua riigi vastu kahju hüvitamise nõude alus. Leping sõlmiti varem, kui tekkis MTA-ga vaidlus. Puudub alus arvata, et pooled sõlmisid lepingu teades, et seda ei saa MTA seadusvastase tegevuse tõttu täita, mistõttu saab müüja esitada kahjunõude MTA vastu. Pooltel puudus lepingu sõlmimisel teadmine, et selle alusel oleks vaja hakata riigi vastu kahjunõuet esitama. Maakohus ei tuvastanud, et lepingu poolte tegelik soov ei olnud hakata õli tootma ja müüma. Lepingut asuti täitma. Seda täideti kaks kuud enne, kui võlgnik oli sunnitud MTA õigusvastase tegevuse tõttu täitmise peatama. Võlgnik tegutses, kuni MTA, rikkudes seadust, takistas tal lepingu täitmist. MTA õigusvastane tegevus tuvastati kohtulahendiga. Tehingu näilikkus eeldab, et pooled soovisid tehinguga varjata teistsugust tehingut või teeselda tehingu toimumist. Seda aga polnud. Kohtu väited tehingu näilikkuse kohta ei ole põhjendatud. Kui kostjad leidsid, et leping kahjustab võlausaldajate huve, on näilik või vastuolus heade kommetega, oleks haldur pidanud esitama PankrS § 110 kohase hagi tehingu tagasivõitmiseks (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Haldur ei teinud seda. Haldusajas nr 3-17-1019 tuvastatu ei välista hageja nõuet võlgniku vastu. Võlgnik rikkus lepingut. Ta keeldus lepingut täitmast, kuna ta ei saanud õli tarnida. Lepingu täitmata jätmine on põhjuslikus seoses esialgse võlausaldaja ettevalmistustele vastava tulu teenimata jäämise ja tulu teenimise võimaluse kaotusega. Võlgnik pidi seega hüvitama esialgsele võlausaldajale kahju. Kahju hüvitamise nõude arvestamisel on lähtutud lepingu mahuna kokkulepitud 500 tonnist, kuna tegemist oli miinimumkogusega. Maakohus tõlgendas lepingu punkte 7.1 ja 7.2 valesti. Kannatanu ei kaota õigust kahju hüvitamisele, kui ta ei esita korduvaid tellimusi olukorras, kus kauba müüja teatab lepingu täitmise peatamisest. Kui kohus leidis, et kahju on väiksem, pidi ta kahju suuruse ise tuvastama. Usutav ei ole, et esialgsel võlausaldajal puudus ettevalmistustele vaatamata võimalus tulu teenida. Esialgsel võlausaldajal oli sõlmitud AS-iga Eesti Pagar leping 70 tonni õli igakuiseks tarnimiseks. Maakohus ei tuvastanud, mis oleks olnud esialgse võlausaldaja poolt teenitud tulu, kui võlgnik ei oleks lepingu täitmist peatanud. Saamata jäänud tulu saab arvestada abstraktselt, s.o saamata jäänud tuluks saab lugeda kasu, mida isik oleks võinud tavapäraselt teenida. Maakohus ei põhjendanud, miks olukorras, kus õli turumaht oli 10 000 tonni aastas, ei oleks Emulsiteks saanud müüa 6000 tonni aastas, arvestades, et ta oli Eestis ainuke õli müüja. Saamata jäänud tulu on eksperdi arvamusega tõendatud. Maakohus jättis tähelepanuta hagiavalduse tervikteksti lisadena esitatud tuuruuringu tõendid. Kostjad ei tõendanud, et saamata jäänud tulu on väiksem. Maakohus tugines kostja III seisukohtadele, kuigi ta nõue jäi tunnustamata. See on PankrS § 103 lõikega 8 vastuolus. Maakohus jättis VÕS § 172 lg 2 kohaldamata. Maakohus tuvastas, et võlgnik oli lepingu sõlmimisel raskelt hooletu. Lepingu poole raske hooletuse kohaseks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 172 lg 2 kohaselt teisele lepingupoolele tekitatud kahju hüvitamine, mitte lepingu tühistamine. Võlgniku raske hooletus ei välista hageja nõuet.

8

Maakohtu otsus on vastuoluline ja oluliste loogikavigadega. Maakohtu otsuse p-d 9 ja 10 ei ole loogilised. Asjaolu, et võlgnik kasutas leping sõlmimisel advokaadi abi ja konsulteeris MTA-ga, ei muuda lepingut näilikuks. Maakohtu seisukoht, justkui pidanuks võlgnik arvestama MTA õigusvastase tegevusega, on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Maakohtu otsuse p 15 ei ole õige. Võlgniku ei olnud lepingu p 12.1 alusel õigust esitada esialgse võlausaldaja vastu leppetrahvi nõuet. Võlgnik ei saanud nõuda leppetrahvi kokkulepitud mahu mittetäitmisel. Pärast MTA õigusvastase takistuse ilmnemist lepiti esialgse võlausaldajaga kokku, et nad ei esita uusi tellimusi. Selle eesmärk oli vältida uusi leppetrahvinõudeid, kuna võlgnik ei oleks saanud kaupa tarnida. Maakohtu otsuse p 16 on vastuoluline, kuna ei ole aru saada, kas leping on maakohtu arvates tervikuna või osaliselt näilik. Maakohtu otsuse p-d 16 ja 17 on vastuolulised. Üks ja sama lepingupunkt ei saa samaaegselt olla kohustusliku tagajärje osas näilik ja samaaegselt vabatahtlik. Maakohtu otsuse p 19 on ekslik. Lepptrahvi kokkuleppe eesmärk ei olnud kaitsta lepingupooli kokkuleppelise mahu mittetäitmise eest. Võlgnik jättis õli esialgsele võlausaldajale kokkulepitud tähtajal üle andmata. Leppetrahv tekkis seetõttu. Saamata jäänud tulul põhineva kahjunõude aluseks ei ole leppetrahvi kokkulepe ja Emulsiteks ei nõudnud igakuise müügikoguse täitmata jätmise eest leppetrahvi. Maakohtu otsuse p 21 ei ole loogiline. Kui võlgnikul on valmidus toota üle 800 tonni, ei saa väita, et ta ei suuda toota 500 tonni. Võlgniku toomisvõimekus on tõendatud. Maakohtu otsuse p 27 ei ole õige. Tehing ei saa üheaegselt olla näilik ja vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole võlgnik ega selle juhatuse liige. Hageja on võlausaldaja. Tema nõude kehtivus ei ole seotud võlgnikule etteheidetavate tegudega. Emulsiteks oli huvitatud lepingu täitmisest ning tal puudus motivatsioon ja vajadus lepingu lõpetamiseks. Esialgse võlausaldaja kahjunõue ei tulene siiski lepingu kehtivusest, vaid VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1 ning 4 kohaselt ettevalmistustele vastava saamata jäänud tulu nõudest. Maakohus asus otsuse p-s 26 üllatuslikule seisukohale, et MTA õigusvastane tegevus ei takistanud võlgnikul tarneid teostada ja võlgnik jättis tarned enda valikul teostamata. Tarnete teostamata jätmise põhjuse üle ei olnud vaidlust. Võlgnik kinnitas esialgsele võlausaldajale, et ta ei saa lepingut täita ja õli tarnida. Sõltumata sellest, kas võlgnik jättis lepingu täitmata MTA õigusvastase tegevuse või võlgniku enda otsuste tulemusena, jäi võlgniku tegevuse tagajärjel esialgsel võlausaldajal tulu teenimata. Maakohtu otsuse p 31 väljendatud seisukoht on õigusvastane. Maakohus hindas tõendeid valesti. A.A. ei pidanud mäletama kümne aasta taguseid lepingu sõlmimise täpseid kuupäevi. Lepingu sõlmimise kuupäev on tõendatud muude tõenditega. Maakohus sidus lepingu ebatäpsused üllatuslikult hilisema nõude loovutamise ja nõude tunnustamise hagiga. Maakohus ei arutanud pooltega nimetatud dokumentide erinevusi ega oleks seega tohtinud neile tugineda. Eksitused lepingu andmetes ei too kaasa selle näilikkust. Lepingus sisalduvad ebatäpsused tuleb lahendada poolte tegeliku tahte väljaselgitamisega. Maakohus tugines otsuse punktis 21 kostjate väidetele, kuid jättis hageja tõendid hindamata. Hageja tõendas võlgniku võimekuse õli tootmiseks. Võlgnik ole väitnud, et tal oleks lisaks esialgsele võlausaldajale veel 200 kuni 300 klienti. Võlgniku väide 200 kuni 300 kliendi kohta oli õli potentsiaalsete lõppkasutajate kohta. Maakohus tuvastas otsuse p-s 22 hageja nõude aluse valesti. Hageja nõuab kahju saamata jäänud tulu eest. Maakohtu otsuse p 22 on üllatuslik. Selle kohta ei küsitud võlgniku juhatuse liikmelt. Võlgnik ja Emulsiteks alustasid 15. septembri 2016. a järgselt ettevalmistusi õli tootmise ja müümise taaskäivitamiseks, aga 20. detsembril 2016 võttis keskkonnaminister vastu määruse, mille tõttu ei saanud seda teha. Maakohus ei saa ette heita seaduse alusel keelatud toote müügiga tegelemata jätmist. Maakohtu hinnang Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-17-1019 ei ole põhjendatud. Otsuses ei leitud, 9

et leping oleks sellise ärilise konstruktsiooniga, mida mõistlik ärijuht ei tee. Maakohtu poolt on põhjendamatu võlgnikule ette heita, et ta ei osanud lepingu sõlmimisel arvestada MTA õigusvastaste tegevustega. Maakohus määras menetluskulud 30. detsembri 2021. a määrusega. Olukorras, kus haldur on võlausaldaja nõude vaidlustanud, ei ole teistel võlausaldajatel vaja nõudele vastu vaielda. Nõudele lisaks haldurile vastu vaieldes on teised võlausaldajad paratamatud kaaskostjad. Olukorras, kus haldur on kostja, ei ole teiste kostjate menetluskulud põhjendatud.

lükka neid ümber. Esialgsel võlausaldajal ei saanud tekkida saamata jäänud tulu ja leppetrahvi nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada. Väide, et haldur oleks pidanud esitama tagasivõitmise hagi, on põhjendamatu. Näilik tehing on tühine. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Leides, et leping on tühine, vähemalt leppetrahvikokkulepete osas, ei olnud maakohtul põhjust asuda hindama seda, kas leppetrahvinõuded on esitatud mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes ning kas hageja väidetavad leppetrahvinõuded võiksid olla aegunud. Liiatigi ei ole maakohtu otsuse põhjendused nendes küsimustes lõpuni jälitavad. Ringkonnakohus jätab viidatud põhjendused eelmärgitut arvestades samuti maakohtu otsusest välja. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei käsitle ringkonnakohus seetõttu poolte väiteid selle kohta, kas Emulsiteks ja hageja on teatanud leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul ning kas leppetrahvinõue võiks olla aegunud.

12

kehtestatud nõuded raske kütteõli veesisaldusele. Samas pole asjas esitatud tõendeid selle kohta, et võlgnik ja Emulsiteks on 7. mai 2014. a lepingu lõpetanud.

mõju, oodatavat tulu, võimalikke riske jms. Kui lepingupooled soovinuks ka tegelikult kokku leppida, et võlgnik peab tootma ja müüma Emulsiteksile õli minimaalselt 500 tonni kuus, siis oleksid pooled selle lepingus selliselt ka kirja pannud. Seega kokkuvõttes ei saanud võlgnik lepingut rikkuda, kui ei tarninud Emulsiteksile alates 7. mai 2014. a lepingu punktides 7.1 ja 7.2 märgitud kogustes õli. Hageja väidete kohaselt tellis Emulsiteks võlgnikult 7. mail 2014 15 000 liitrit õli ning 16. juunil 2014 veel 10 000 liitrit õli. Hageja ei ole väitnud, et Emulsiteks esitas võlgnikule veel tellimusi õli saamiseks.

14

15

17

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.