Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
01.07.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-18554
Tsiviilasi
Newcapital OÜ avaldus väljakuulutamiseks ja TM ümberkujundamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.03.2016 määrus pankroti väljakuulutamiseks ja võlgadest vabastamise avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TM määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja Newcapital OÜ (registrikood 11431223), juhatuse liikmed MM ja TN
TM pankroti avaldus võlgade
Võlgnik TM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Oksana Sobko Pankrotihaldur Jüri Truuts Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.03.2016 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlusega seotud kulud jätta kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad kulud vastustajal puuduvad.
4.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.09.12.2015 esitas võlausaldaja Newcapital OÜ maakohtule avalduse TM-le ajutise halduri nimetamiseks ja füüsilise isiku pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldaja nõude aluseks Harju Maakohtu 28.03.2014 otsusest tulenev võlgnevus 20 000 eurot (tsiviilasi nr 2-13-44133). 14.07.2015 edastas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Ka peale pankrotihoiatuse saamist ei ole võlgnik kohustust võlausaldaja ees täitnud. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
2.29.01.2016 määrusega nimetas kohus võlgniku ajutiseks halduriks Jüri Truutsi.
3.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja leidis, et avaldus tuleks jätta läbi vaatamata. Pankrotiavaldusest ja sellele lisatud volikirjast nähtuvalt on võlausaldaja esindajaks Üheksavägine OÜ seaduslik esindaja TN, kes ka avalduse allkirjastas. TsMS § 218 ei võimalda juriidilisel isikul olla tsiviilmenetluses lepinguliseks esindajaks ja pankrotiavalduse menetlusse võtmiseks tulnuks pankrotiseaduse (PankrS) § 14 lõike 1 punkti 3 ja TsMS § 371 alusel keelduda. Alustatud menetlus tuleb TsMS § 423 alusel jätta läbi vaatamata. Lisaks leidis võlgnik, et ei ole maksejõuetu ning võlausaldaja nõue on põhjendamatu. Tsiviilasjas nr 2-13-44133 tehtud otsus ei olnud pankrotihoiatuse tegemise ajal jõustunud ja tegemist ei olnud PankrS § 10 lõike 2 punkti 1 tähenduses pankrotihoiatusega. Võlgnik ei ole ka oma vara peitnud.
4.25.02.2016 esitas võlgnik võlgade ümberkujundamise avalduse. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus tegi 11.03.2016 määruse, millega mh: 1) keeldus võlgniku võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest; 2) rahuldas võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks; 3) kuulutas välja võlgniku pankroti.
6.Võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohus viitas võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse (VÕVS) §-le 1, § 17 lõike 1 punktile 4 ja § 12 lõike 1 punktile 3. Võlgnik avaldusele tuludeklaratsioone ei lisanud, võlgniku hinnangul asendab neid Maksu- ja Tolliameti tõend selle kohta, et võlgnik on saanud perioodil 01.02.2015–31.01.2016 T OÜ-lt tulu brutosummas 18 659.54 eurot. Nimetatud tõend ei ole samastatav tuludeklaratsiooniga. Kohus viitas VÕVS § 17 lõike 2 punktile 3, leides, et võlgniku märgitud igakuine netosissetulek 1000 eurot ei vasta tegelikkusele. Võlgnik on kohtule esitanud enda arvelduskonto väljavõtte, millelt nähtub, et 2015.a oktoobris olid võlgniku väljaminekud 1993.31 eurot (t lk 43). Võlgniku selgitusel on tal võimalik rohkem kulutada seetõttu, et on olemas säästud, mida võlgnik hoiab sularahas. Kuivõrd avalduse lisad ei vasta VÕVS § 17 lõike 1 punkti 4 nõuetele, võlgnik on esitanud kohtule tahtlikult ebaõigeid andmeid oma vara kohta, tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda. Kohtute infosüsteemist nähtub, et ka tsiviilasjas nr 2-14-54823 on TM esitanud kohtule ebaõigeid andmeid. 29.09.2014 määruse punkti 11 kohaselt on TM esitanud kohtule eksitavaid ja
ebatõeseid andmeid tekitades näiliku nõude sooviga kahjustada teiste võlausaldajate huve LM võlgade ümberkujundamise menetluses. VÕVS § 17 lõike 2 punkti 7 kohaselt võib kohus sel juhul jätta avalduse menetlusse võtmata. Lisaks märkis kohus, et võlgnik on põhjendamatult lisanud ümberkujundatavate nõuete nimekirja laenulepingust tuleneva kohustuse VK ees. Laenulepingu punkti 2.2 järgi on laenusumma tagastamise tähtaeg 01.06.2016. Eeltoodust tuleneb, et kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks ning seda ei saa ümber kujundada vastavalt VÕVS § 2 lõikele 3.
7.Kohus viitas PankrS § 1 lõikele 2 leides, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. Kohus viitas ka PankrS § 31 lõikele 1. Võlausaldaja nõude aluseks on Harju Maakohtu 28.03.2014 otsusest tulenev võlgnevus 20 000 eurot (tsiviilasi nr 2-13-44133).
8.Kohus viitas PankrS § 10 lõike 2 punktile 1. Võlausaldaja esitas 14.07.2015 võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik kohustust võlausaldaja ees ei täitnud. Võlgniku vastuväite kohaselt ei olnud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-44133 pankrotihoiatuse esitamise ajaks jõustunud, mistõttu ei vasta pankrotihoiatus Pankrs § 10 lõike 2 punkti 1 nõuetele. Kohtu hinnangul ei ole pankrotihoiatuse esitamise vältimatuks eelduseks jõustunud kohtuotsus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest, muust seadusest tulenevast alusest.
9.Kohus viitas PankrS § 10 lõigetele 4 ja 5. Kohus leidis, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu. Võlausaldaja on esitanud nõude tõendamiseks 26.08.2015 jõustunud kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-13-44133. Kohus nõustus võlausaldajaga, et võlgnik on asunud oma vara peitma ning võlgniku maksejõuetus on põhistatud ka PankrS § 10 lõike 2 punktis 3 sätestatust tulenevalt. Võlgnik avaldas 02.03.2016 kohtuistungil, et sissetulekutest suuremad väljaminekud on võlgnikul võimalikud seetõttu, et võlgnikul on olemas säästud sularahas. Võlgniku arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et perioodil, mil võlausaldaja nõue on olnud sissenõutav, tegi võlgnik kulutusi mööblile, valgustitele (t lk 43), kuid ei pidanud võimalikuks rahuldada võlausaldaja nõuet kasvõi osaliselt.
10.Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku ainsaks likviidseks varaks on igakuine sissetulek 1000 eurot, millest võlgnik maksab elatist 500 eurot. Võlgnikule kuuluva kinnisasja väärtus hüpoteekideta oleks ca 40 000 eurot. Võlgnikule kuuluv kinnisasi on aga koormatud hüpoteekidega selliselt, et seda koormavad kohustused on suuremad kui kinnisasja väärtus. Võlgniku kohustuste mahuks on vähemalt 850 209.12 eurot, millest sissenõutavaks on muutnud pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue 20 000 eurot. Kuna võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteegid tagavad kohustusi, mille suurus ületab oluliselt kinnisasja väärtust, siis ei saa seda kinnisasja halduri hinnangul käsitleda kui vara, mille arvelt saaks täita kohustuse Newcapital OÜ ees. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks.
11.Pankrotivara moodustamise aluseks saavad PankrS § 109 kohaselt olla tagasivõitmise hagid. Vara tagasivõitmise võimalusi tuleb täiendavalt pankrotimenetluses uurida
seoses kinnisasjale kolmanda isiku kohustuse täitmise tagamiseks seatud hüpoteegiga. Ajutisele haldurile ei ole esitatud andmeid, et võlgnik oleks selle eest saanud kohase vastusoorituse.
12.Kohus kohustas võlgnikku andma PankrS § 86 lõike 1 järgi vannet 01.04.2016 kell 10.50, enne võlausaldajate esimest üldkoosolekut.
13.Ajutine pankrotihaldur Jüri Truuts on esitanud tasunõude 13,25 töötunni eest kokku 1120 eurot. Võlausaldaja ajutise halduri tasunõudele vastu ei vaielnud. Võlgnik keeldub ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamisest, kuivõrd ei ole soovinud ajutise halduri nimetamist. Kohus viitas PankrS § 23 lõigetele 1 ja 3. Arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 1120 eurot ja tehtud kulutuste eest 9 eurot. Kohus rahuldas ajutise halduri tasu taotluse PankrS § 23 alusel viidates ka § 150 lõigetele 1 ja 2 ning § 23 lõikele 6.
14.Võlausaldaja tasus avalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot, milline summa kuulub võlgnikult võlausaldaja kasuks väljamõistmisele. Määruskaebus
15.28.03.2016 esitatud määruskaebuses palub võlgnik maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta võlausaldaja avalduse rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
16.Võlgnik jäi oma varasemalt esitatud vastuväite juurde, et võlausaldaja nimel esitas kohtule pankrotiavalduse esindusõiguseta isik, mistõttu tulnuks avalduse menetlusse võtmisest keelduda. Kohus ei kontrollinud esindusõigust avalduse menetlusse võtmisel ega pööranud tähelepanu võlgniku 15.01.2016 menetlusdokumendis esitatud vastuväitele. Eelnevaga on kohus rikkunud TsMS § 226 lõiget 1 ja § 371 lõiget 9.
17.Kohus ei kontrollinud esindusõiguse olemasolu ka pankrotiavalduse menetlemisel kohtus. 18.01.2016 kohtuistungi protokollist nähtub, et võlausaldaja esindaja TN esitab ID-kaardi ja volikirja (t lk 67), kuid 18.01.2016 esitatud volitust toimikus ei ole ja ei nähtu, et tema volitusi oleks kohtuistungil kontrollitud. Tsiviilasja toimikus on kohtuistungi protokollis nimetatud volikirja asemel Newcapital OÜ osaniku üldkoosoleku 17.01.2016 koosoleku protokoll, millega otsustati valida Newcapital OÜ täiendavaks juhatuse liikmeks TN ja esitada vastav taotlus koos ainuosaniku otsusega registripidajale ning uuel juhatuse liikmel osaleda esindajana kohtuistungil asjas 2-1518554. Kohtule esitatud Newcapital OÜ osaniku üldkoosoleku 17.01.2016 koosoleku protokoll on ainuosanik MM ja protokollija TN poolt omakäeliselt allkirjastatud protokolli koopia (t lk 66). Kõnealune Newcapital OÜ osaniku üldkoosoleku protokoll ei vasta äriseadustiku (ÄS) § 184 lõike 12 nõuetele, sest on notariaalselt kinnitamata või digitaalselt allkirjastamata. Äriregistrist nähtub, et protokolli ei ole registrile esitatud ning selle alusel registrikannet tehtud. Seega on Newcapital OÜ osaniku üldkoosoleku 17.01.2016 otsus tühine ÄS § 184 lõikes 12 sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu.
18.Kohus on jätnud tähelepanuta võlgniku poolt 02.03.2016 kohtuistungil avaldatu, et ta ei ole pankrotihoiatust kätte saanud, kuna hoiatus saadeti talle e-posti aadressil, mis ei kuulu talle, vaid äriühingule. Võlgnik saatis kohtule 18.12.2015 e-kirja, milles teatas,
et elektronpostiaadress XXX talle ei kuulu (t lk 38). Võlausaldaja esitatud pankrotiavaldusest nähtub, et ta on pankrotihoiatuse edastanud e-kirjaga e-posti aadressil XXX ning esitanud selle saatmise kinnituse.
19.Võlgnik ei nõustu ka kohtu seisukohtadega maksejõuetuse põhistatuse kohta. Võlgnik ei nõustu kohtu järeldustega, mille kohaselt võib pankrotihoiatuse esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtuvaidluse ajal. Pankrotihoiatuseks PankrS § 10 lõike 2 punkti 1 mõttes ei saa olla hoiatus, mis nõuab rahalise kohustuse täitmist ajal, mil kohtu menetluses on vaidlus rahalise kohustuse olemasolu ja sissenõutavuse üle. Kohtu järeldus, millega kohus nõustus võlausaldajaga selles, et võlgnik on asunud oma vara peitma, on vastuolus käesolevas asjas esitatuga. Kohus põhjendas oma järeldust võlgniku avaldusega 02.03.2016 kohtuistungil, et sissetulekutest suuremad väljaminekud on võlgnikul võimalikud seetõttu, et võlgnikul on olemas säästud sularahas, samuti sellega, et võlgniku arvelduskonto väljavõttelt nähtub, et perioodil, mil võlausaldaja nõue on olnud sissenõutav, tegi võlgnik kulutusi mööblile, valgustitele, kuid ei pidanud võimalikuks rahuldada võlausaldaja nõuet kas või osaliselt. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et ta on teinud regulaarselt mitmeid sularaha sissemakseid enda pangakontole ning nende eest soetanud mööblit ja valgusteid. Võlgniku hinnangul ei ole ta ülalkirjeldatud tegevusega vara peitnud – säästudeks oleva sularaha sissemaksmine pangakontole ei ole käsiteldav vara varjamisena, samuti mööbli ja valgustite ostmine, vaid vastupidi, ta ei ole midagi varjanud, kõik toimingud on tehtud pangakontot kasutades, mida on võimalik kontrollida. Kohtu järeldus vara varjamise kohta on vastuolus ka sellega, et võlgnik omandas kinnistu XXX just tsiviilasja nr 2-13-44133 menetluse kestel, kinnistut on ajutise pankrotihalduri aruandes käsitletud võlgniku varana. Võlgniku vara on hoopis suurenenud. Kohus ei pööranud võlgniku sellekohasele vastuväitele vähimatki tähelepanu, mis viis ebaõigete järeldusteni. Kohus on jätnud tähelepanuta ka võlgniku 15.01.2016 menetlusdokumendis esitatud argumendid, et võlausaldaja on esitanud samaaegselt samal nõudel põhineva täitemenetluse algatamise avalduse kohtutäitur Risto Sepale ja pankrotiavalduse kohtule, millest võib teha järelduse, et võlausaldaja eesmärgid pankrotiavalduse esitamisel peituvad milleski muus, kui kartuses võlgniku vara peitmisest, samuti selle, et tsiviilasjas nr 2-13-44133 tehtud lahendist nähtuvalt on täiteasja ja pankrotiavalduse esemeks käendusel põhinev solidaarvõlgnevus. Võlgnik juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et põhivõlgnik Horizon Projekt (uute ärinimedega Horizon Incasso OÜ ja BU-005 OÜ) on likvideerimisel, likvideerimisotsus on vastu võetud 23.01.2015, seega on likvideerimismenetlus kestnud üle aasta ning likvideerija ei ole esitanud pankrotiavaldust, millest võlgnik tegi järelduse, et põhivõlgniku puhul ei eksisteeri ÄS §-s 210 kirjeldatud olukorda. Vastustajate seisukoht
20.Pankrotihaldur leidis, et võlgniku pankroti väljakuulutamine on õiguspärane. Võlausaldaja ei ole määruskaebusele seisukohta esitanud. Menetluse edasine käik
21.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.03.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna
alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
23.Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. Võlgnik vaidlustab pankroti väljakuulutamist järgmistel põhjendustel: 1) võlausaldaja nimel esitas pankrotiavalduse esindusõiguseta isik ja maakohus ei kontrollinud TN`i esindusõigust; 2) võlgnik ei saanud kätte pankrotihoiatust; 3) võlgniku maksejõuetus on põhistamata. Ringkonnakohus võlgniku väidetega ei nõustu.
24.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et pankrotiavalduse esitas võlausaldaja lepingulise esindaja (Üheksavägine OÜ) juhatuse liige TN (t lk 5, 8, volikiri lk 20-21). Samuti nähtub toimikust, et 18.01.2016 istungil esitas TN võlausaldaja osaniku 17.01.2016 otsuse, mille kohaselt TN nimetati äriühingu täiendavaks juhatuse liikmeks (t lk 66). Seega osales TN alates osaniku otsusest kohtumenetluses osaühingu seadusjärgse esindajana äriseadustiku (ÄS) § 181 lõike 1 esimese lause alusel. Asjaolu, kas täiendava juhatuse liikme olemasolu nähtus/nähtub ka äriregistrist, käesolevas asjas tähtsust ei oma, sest juhatuse liikme volitused tekivad osaniku otsusest (ÄS § 184 lõike 1 esimene lause). Osaniku otsuse vorminõuet käsitledes on kaebaja jätnud tähelepanuta ÄS § 184 lõike 13 teise lause, mille kohaselt ei pea sama sätte lõikes 12 sätestatud järgima ka juhul, kui juhatuse liikme registrisse kandmise avaldusele kirjutab alla juhatuse liige, kelle kohta on tehtud kanne äriregistrisse, või osaühingu osanik. Kuna uus juhatuse liige jäi esitatud avalduse juurde, siis isegi kui pankrotiavalduse esitamisel ei olnud avalduse esitaja volitused selged, kiitis juhatuse liige võlausaldaja nimel maakohtumenetluse kestel avalduse esitamise heaks TsMS § 227 lõike 7 mõttes.
25.Pankrotihoiatuse kui võlausaldaja tahteavalduse kättesaamise kohta esitatud vastuväite jättis maakohus asjakohaselt TsMS § 329 lõike 1, § 330 lõigete 2 ja 3 ning § 331 lõike 1 koosmõjus tähelepanuta. Vastavalt PankrS § 12 lõikele 2 ja maakohtu 15.12.2015 määrusele oli võlgnik kohustatud vastuväited esitama kuni eelistungini 18.01.2016 (t lk 28). Võlgnik esitas vastuväited 15.01.2016 (t lk 47-52), milles ei vaielnud vastu pankrotihoiatuse kättesaamisele. Vastupidi - vastuse punkti 6 esimeses lauses kinnitas võlgnik, et „ ... hoiatus esitati ajal, mil kohtuotsus tsiviilasjas ei olnud veel jõustunud. Otsus on võlgniku suhtes jõustunud üksnes 26.08.2015...“ Pankrotihoiatuse esitamist võlausaldaja poolt kinnitas võlgnik ka 26.02.2016 taotluse punktis 3 (t lk 90-92). Alles kohtuistungil esitas võlgnik väite pankrotihoiatuse mitte kättesaamise kohta ja protokollist nähtub, et alles peale seda, kui kohtunik oli selgitanud tema senise vastuväite põhjendamatust (t lk 133-134). TsMS § 329 lõike 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama menetluses oma vastuväited nii varakult kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Sama sätte teise lause kohaselt võib pärast eelmenetluse lõppemist uusi väiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. TsMS § 330 lõike 2 kohaselt tuleb avalduse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses avaldusele või vastamata jätmise korral esimesel istungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Sama sätet lõike 3 kohaselt menetletakse pärast eelmenetluse lõppemist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi TsMS §-s 331 sätestatud juhul ja korras. TsMS § 331 lõike 1 kohaselt kui menetlusosaline §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab vastuväite, menetleb kohus seda üksnes
juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Mingeid põhjuseid väite hilinenud esitamise õigustamiseks võlgnik ei esitanud ja väite menetlemine oleks ilmselt toonud kaasa asja lahendamise viibimise, kuna võlausaldaja vaidles väitele vastu.
26.PankrS § 31 lõike 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Maakohus tuvastas võlgniku maksejõuetuse. Maakohtu järeldused vastavad asjas esitatud tõenditele, mh nähtub isiku maksejõuetus ajutise halduri aruandest (t lk 101-108). Määruskaebuse väited ei anna alust teistsugustele seisukohtadele asumiseks. PankrS § 31 lõike 2 kohaselt jätab kohus maksejõuetu füüsilise isiku pankroti välja kuulutamata, kui esineb sama seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kaebuses viitab võlgnik nimetatud sätte punktile 4, millest tulenevalt jätab kohus füüsilisest isikust võlgniku pankroti välja kuulutamata mh juhul, kui võlgnik ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu on tõendatud jõustunud Harju Maakohtu kohtuotsusega. Asjaolu, et otsus ei olnud veel jõustunud pankrotihoiatuse esitamise ajal, ei anna alust võlausaldaja tahteavalduse PankrS mõttes pankrotihoiatuseks mitte lugemiseks. Kohtuotsuse näol on tegemist täitedokumendiga, mille jõustumine omab tähtsust täitemenetluse algatamisel täitemenetluse seadustiku mõttes. Võlausaldaja nõue oli muutunud sissenõutavaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lõike 7 alusel ajast, kui võlausaldajal oli õigus nõuda võlgnikult 26.04.2012 käenduslepingu alusel tekkinud käenduskohustuse täitmist. Võlgniku näol on tegemist võlausaldaja suhtes solidaarvõlgnikuga. VÕS § 65 lõike 1 alusel võib võlausaldaja nõuda solidaarkohustuse täitmist ka ainult ühelt solidaarvõlgnikult. Võlgnik ei ole väitnud, et keegi teine solidaarvõlgnikest oleks tegelikult 20 000 euro suuruse võla võlausaldajale tasunud.
27.Kuigi määruskaebuse resolutsioonis taotleb võlgnik kogu maakohtu 11.03.2016 määruse tühistamist, ei sisalda kaebus põhjendatud vastuväiteid maakohtu poolt samas määruses võlgniku võlgade ümberkujundamise avalduse menetlusse võtmisest keeldumisele. Seega selles osas puudub ringkonnakohtul võimalus maakohtu otsustust kontrollida ja kaebust rahuldada. TsMS § 659 ja § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse menetluses esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
28.Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. TsMS § 174 lõike 1 alusel kindlaksmääratavad menetluskulud asjas puuduvad. Pankrotihalduri ajakulu, mis tekkis maakohtu 30.03.2016 määruse (t lk 158) alusel kaebusele vastamisega (vastus t lk 169-171), saab arvestada haldurile tasu määramisel pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel pankrotiseaduses sätestatud alusel.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Jõustunud Riigikohtu 11.01.2017 määruses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2016. a määruse (tsiviilasi nr 2-15-18554) põhjendusi.
2.Muus osas jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
3.Riigikohtu menetlusega seotud menetluskulusid ei hüvitata.