4.Jätta menetluskulud OÜ Rahalaev (pankrotis) kanda.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates (PankrS § 32).
1(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092
Asjaolud
1.KREMMI HOLDING OÜ (pankrotis) esitas 03.12.2015 Harju Maakohtule võlgniku OÜ Rahalaev (likvideerimisel) pankrotiavalduse.
2.Pankrotiavalduse kohaselt on OÜ Rahalaev (likvideerimisel) jätnud tasumata võlausaldajale Riigikohtu 21.11.2012 määrusega kinnitatud kompromissi alusel avalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud 52 500 eurot (maksed 35 kuu eest) ning võlausaldajal on vastavalt kompromissi tingimustele õigus nõuda võlgnikult kogu kompromissisumma 368 209.36 euro kohest tasumist. Ametlikes Teadaannetes avaldati 09.02.2014 teade võlgniku sundlõpetamise kohta ÄS § 60 lg 2 alusel tulenevalt asjaolust, et võlgnik ei olnud esitanud 2012. aasta majandusaasta aruannet ega põhjendanud selle mitteesitamist.
3.Võlausaldaja avalduse alusel algatas Harju Maakohus 22.09.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-9240 võlgniku likvideerimismenetluse ja määras likvideerija. Asjaolu, et võlgnik on jätnud esitamata viimase kolme majandusaasta aruanded ning ei esitanud pärast sundlõpetamisteate avaldamist registripidajale ei eelnimetatud aruandeid ega ka likvideerimise taotlust (ÄS § 60 lg 4) viitab võlausaldaja hinnangul samuti võlgniku varatusele. Võlausaldaja esitas võlgnikule 30.10.2015 nõudekirja võlgade tasumiseks ja pankrotihoiatuse, mis on võlgnikule kätte toimetatud 30.10.2015. Võlgnik ei täitnud 10 päeva jooksul võlausaldaja nõuet.
4.03.12.2015 võttis Harju Maakohus pankrotiavalduse menetlusse. Kohus määras eelistungi aja 13.01.2016 kell 15.00.
5.29.12.2015 esitas võlgnik vastuväite pankrotiavaldusele. Võlgnik leiab, et kuigi tsiviilasjas 2-15-5942 on võlausaldaja nõude aluseks oleva kompromisslepingu tagasivõitmise hagi rahuldatud, siis tagasivõitmise hagi rahuldamise ja kompromisslepingu kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole mitte võlausaldaja veelgi suurema nõude tekkimine võlgniku vastu, vaid võlausaldaja nõude üle peetud kohtuvaidluse jätkumine. Tsiviilasjas 2-11-4001 vaidlesid pooled selle üle, kas võlausaldajal on võlgniku vastu laenulepingust ja I. Rahumaa vastu käenduslepingust tulenevad nõuded. Kuna enne Riigikohtu kassatsioonikaebuse lahendust sõlmisid pooled kõnealuse kompromisslepingu ning kompromisslepingu kehtetuks tunnistamisel jätkub vaidlus võlausaldaja nõude üles tsiviilasjas 2-11-4001 ja võlausaldaja nõudele on täies ulatuses vastu vaieldud, siis võidakse jätta nõuded võlgniku vastu täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole selge võlausaldaja nõude alus ja nõude olemasolu. Võlgnik leiab, et nimetatud asjaolud muudavad võlausaldaja nõude ebaselgeks ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljapool pankrotimenetlust. Seda eelkõige põhjusel, et nii kompromisslepingu tagasivõitmise vaidlus kui ka selle tagasivõitmisel nõude olemasolu üle peetav vaidlus väljub pankrotimenetlusest. Võlgnik OÜ Rahalaev palus jätta ajutine haldur nimetamata ja pankrotimenetlus lõpetada.
6.13.01.2016 istungil jäid pooled varasemalt esitatud seisukohtade juurde.
7.20.01.2016 nimetas kohus OÜ Rahalaev ajutiseks pankrotihalduriks Martin Krupp’i.
8.03.02.2016 esitas ajutine pankrotihaldur aruande. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnikul vara 986 075.01 euro väärtuses ja see koosneb arvelduskontodel olevast rahast summas 390.71 eurot ja nõue AS Alta Foods (pankrotis) vastu 985 684.30 eurot, mille proportsioon teiste teise järgu võlausaldajatega võrreldes on 4,606% (seega oleks käesoleval hetkel väljamakse suuruseks hinnanguliselt 1 364.50 eurot). Vastavalt AS Alta Foods (pankrotis) pankrotihalduri jaotusettepanekule võib OÜ-le Rahalaev väljamakstav summa olla kuni 20 000 eurot, kuid summa sõltub AS-le Alta
2(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092 Foods toimuvast laekumisest ning võib muutuda tulenevalt AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotimenetluse asjaoludest ja pankrotimenetluse kuludest. Kohustusi on võlgnikul vähemalt 368 209.36 eurot, kuid nõude suurus võib muutuda nõude üle peetavate tsiviilvaidluste tulemusena. Võlgnik on käesolevaks hetkeks tegevuse lõpetanud ja ajutisele pankrotihaldurile teadaolevalt ei ole võlgniku tegevuse jätkamine ja tervendamine võimalik. Võlgnik ei ole avaldanud soovi tegevuse jätkamise ja tervendamise vastu. Samas on võlgnik vaielnud vastu pankrotiavaldusele ja ei tunnista ainsa teadaoleva võlausaldaja nõuet.
9.Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik maksejõuetu ja tema majanduslikust seisundist tulenevalt ei ole tegemist ajutise seisundiga. Kuivõrd ajutine haldur ei ole aruande koostamisel saanud tugineda kõikidele võlgniku raamatupidamist kajastavatele dokumentidele ning ajutine haldur saab lähtuda vaid olemasolevale ja registritest nähtuvale teabele ja pankrotiavalduses esitatud selgitustele, ei ole ajutise halduri esialgsel hinnangul võimalik võlgniku majandustegevust taaskäivitada, kuivõrd võlgniku ei ole aktiivselt tegutsenud vähemalt viimased viis aastat ja võlgnikul puuduvad teadaolevalt vahendid kohustuste täitmiseks.
10.Pankrotiavaldusest ning olemasolevast informatsioonist ei ole ajutisel halduril võimalik teha lõplikke järeldusi võlgniku maksejõuetuse põhjuste ja tekkimise aja kohta. Ajutise halduri esialgsel hinnangul on võlgniku maksejõuetus kujunenud välja hiljemalt 2013. aasta I kvartalis, mil võlgnik ei asunud täitma 21.12.2012 Riigikohtu määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-779-12 kinnitatud kompromissi ega ole võlgnevust käesoleva hetkeni likvideerinud. Kuna ajutine pankrotihaldur ei ole saanud tutvuda ühegi võlgniku raamatupidamisdokumendiga, ei saa ajutine pankrotihaldur maksejõuetuse põhjuste hulgast käesoleval hetkel välistada ka rasket juhtimisviga ja pankrotikuritegu.
11.03.02.2016 toimunud istungil jäid pooled varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik maksejõuetu ja pankrot tuleks välja kuulutada. Võlgnik leiab, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja seega ei saa see olla aluseks pankroti väljakuulutamiseks, kuna maksejõuetus sõltub eelnimetatud nõudest. Ajutine haldur leiab, et pankrot tuleks välja kuulutada ning ajutine haldur on nõus jätkama pankrotihaldurina. Maakohtu määrus
12.Harju Maakohus kuulutas 17.02.2016 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Martin Kruppi, võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajaks määras kohus 08.03.2016.
13.Määruse põhjenduste kohaselt esitas KREMMI HOLDING OÜ (pankrotis) 01.12.2015 Harju Maakohtule võlgniku OÜ Rahalaev (likvideerimisel) pankrotiavalduse. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt on võlgniku makseraskused alalise iseloomuga.
14.Võlausaldaja nõue tuleneb Riigikohtu 21.12.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 3-71-2-779-12 kinnitatud kompromissist, mille on vaidlustanud võlausaldaja, käesolevaks ajaks ei ole vaidlus kompromissi vaidlustamise üle lahendatud. Kohus leiab, et kuna võlgnik on Riigikohtu 21.12.2012 määrusega kinnitatud kompromissis tunnistanud nõuet võlausaldaja ees ja võlausaldaja ei ole vaidlustanud kompromissi võlgnikuga sõlmitud kokkuleppe osas, siis on võlausaldaja nõue selge. Võlausaldaja on pankrotiavalduses põhistanud võlgniku maksejõuetuse.
15.Võlgnikul on vara 986 075.01 euro väärtuses ja see koosneb arvelduskontodel olevast rahast summas 390.71 eurot ja nõue AS Alta Foods (pankrotis) vastu 985 684.30 eurot, mille proportsioon teiste teisejärgu võlausaldajatega võrreldes on 4,606%, millest tulenevalt kuuluks käesoleval hetkel võlgnikule välja maksmisele
3(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092 hinnanguliselt 1 364.50 eurot. Vastavalt AS Alta Foods (pankrotis) pankrotihalduri jaotusettepanekule võib OÜ-le Rahalaev väljamakstav summa olla kuni 20 000 eurot, kuid summa sõltub AS-le Alta Foods raha laekumisest ning võib muutuda tulenevalt AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotimenetluse asjaoludest ja pankrotimenetluse kuludest. Kohustusi on võlgnikul vähemalt 368 209.36 eurot, kuid nõude suurus võib muutuda nõude üle peetavate tsiviilvaidluste tulemusena. Võlgniku likvideerija esitatud andmete kohaselt on seni ainsaks nõude esitanud võlausaldajaks KREMMI HOLDING OÜ (pankrotis), millisele nõudele on likvideerija vastu vaielnud ja mida likvideerija ei tunnista. Lisaks võib võlgnikul olla kohustus Eesti Väärtpaberikeskus AS-i ees, kuid võimaliku kohustuse suurust ei ole likvideerijal õnnestunud tuvastada.
16.Võlgnik on majandustegevuse lõpetanud ja ei oma piisavalt vahendeid oma kohustuste täitmiseks, mistõttu võlgniku tegevuse jätkamine ja tervendamine ei ole võimalik. Võlgniku viimane majandusaasta aruanne on registrile esitatud 2011. a majandusaasta kohta. Võlgniku 2011.a majandusaasta aruande kohaselt oli võlgnikul 31.12.2011 vara 919 950 eurot, kohustusi 504 204 eurot, omakapital 415 746 eurot ning kahjum 409 422 eurot. Müügitulu 2011. aastal ei laekunud. Ajutisele pankrotihaldurile kättesaadavatest andmetest nähtuvalt on võlgniku majandustegevus lõppenud vähemalt viis aastat tagasi. Võlgnikul puuduvad rahavood, mille arvel rahuldada olemasolevaid ja jooksvaid kohustusi. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku osanikud või kolmandad isikud oleksid valmis äriühingu edaspidist tegevust finantseerima ja investeerima osaühingu omakapitali täiendavaid vahendeid, et viia see äriseadustiku nõuetega kooskõlla. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku kohustused ületavad oluliselt võlgniku vara, siis on võlgnik maksejõuetu. Kuna võlgniku majandustegevus on lõppenud ja puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku majanduslik olukord võiks paraneda, siis ei ole võlgniku maksejõuetus ajutise iseloomuga. Seega on võlgnik tulenevalt PankrS § 1 lg 3 maksejõuetu ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kuna võlgnikule kuulub vara, mille arvelt on võimalik katta pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb võlgniku pankrot välja kuulutada.
17.PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks muu hulgas võlgniku maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine. PankrS § 28 lg 1 sätestab, et kui ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo, teatab haldur või kohus sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. PankrS § 28 lg 2 sätestab, et kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Võlgniku likvideerija hinnangul on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks pikaajaline kahjumiga tegutsemine ja sellest tekkinud käibevahendite puudus, debitoorsete nõuete mittelaekumine ja sellest tekkinud kahjum ning kahjum vara ümberhindamisest. Ajutine pankrotihaldur leiab, kuivõrd ta ei ole aruande koostamisel saanud tugineda kõikidele võlgniku raamatupidamist kajastavatele dokumentidele ning ajutine haldur saab lähtuda vaid olemasolevale ja registritest nähtuvale teabele ja pankrotiavalduses esitatud selgitustele, ei ole ajutise halduri esialgsel hinnangul võimalik võlgniku majandustegevust taaskäivitada, kuivõrd võlgniku ei ole aktiivselt tegutsenud vähemalt viimased viis aastat ja võlgnikul puuduvad teadaolevalt vahendid kohustuste täitmiseks. Kuna ajutine pankrotihaldur ei ole saanud tutvuda ühegi võlgniku raamatupidamisdokumendiga, ei saa ajutine pankrotihaldur maksejõuetuse põhjuste hulgast käesoleval hetkel välistada ka rasket juhtimisviga ja pankrotikuritegu. Kohus leiab, et edaspidise pankrotimenetluse käigus tuleb pankrotihalduril välja selgitada, kas võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga või kuriteo tunnustega teod.
4(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092
18.PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Ajutine haldur ei ole tuvastanud talle kättesaadavatest andmetest vara tagasivõitmise võimalusi. Kohus leiab, et pankrotihalduril tuleb edaspidise pankrotimenetluse käigus täiendavalt välja selgitada, kas pankrotimenetluses esinevad vara tagasivõitmise ja –nõudmise või muude nõuete esitamise võimalused ja vajadusel esitada vastavad nõuded. Määruskaebus
19.Võlgnik esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada pankrotimenetlus. Vajaduse korral saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule ning jätta menetluskulud võlausaldaja kanda, lahendada määruskaebus kohtuistungil.
20.Määruskaebuse esitaja leiab, et võlgnik ei ole maksejõuetu ning pankroti väljakuulutamiseks puudub alus.
21.Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kohus peab enne võlgniku pankroti väljakuulutamist hindama võlausaldaja nõude selgust. Juhul kui võlausaldaja nõue on ebaselge, peab kohus edasi hindama, kas võlgnik on maksejõuetu ka ilma selle ebaselge nõudeta. Kui võlausaldaja on maksejõuetu ka ilma võlausaldaja ebaselge nõudeta, tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot; kui aga võlgnik ei ole ilma ebaselge nõudeta maksejõuetu, tuleb jätta pankrot välja kuulutamata ja pankrotimenetlus lõpetada.
22.Riigikohtu praktika kohaselt on nõue mh ebaselge siis, kui see on vaidlustatud teises menetluses ning pankrotiavaldust lahendav kohus peab nõudele esitatud vastuväiteid põhjendatuks. Kuna pankrotiavaldust lahendav kohus ei saa hinnata teises menetluses nõude üle peetavat vaidlust täies ulatuses, peab kohus hindama nõude ebaselgeks juba siis, kui nõudele esitatud vastuväited on kohtu arvates piisavalt põhjendatud. Nagu ülal märgitud, siis antud juhul vaidlevad võlausaldaja ja võlgnik teises menetluses (tsiviilasjas nr 2-15-5942) selle üle, kas võlausaldaja nõude aluseks olev Riigikohtu 21.11.2012 määrus on kehtiv või mitte. Seejuures ei ole kõnealuse nõude kehtivust teises menetluses vaidlustanud mitte võlgnik, vaid hoopis võlausaldaja ise, kes taotleb enda nõude aluseks oleva määruse kehtetuks tunnistamist pankrotimenetluse tagasivõitmise sätete alusel. Arvestades et teises tsiviilasjas on maakohus võlausaldaja nõude aluseks oleva Riigikohtu 21.11.2012 määruse kehtetuks ka tunnistanud, on antud pankrotiasja lahendaval kohtul piisavalt alust arvata, et võlausaldaja nõudele esitatud vastuväited on põhjendatud. Sellisel juhul on aga võlausaldaja nõue ebaselge.
23.Riigikohtu juhise kohaselt tuleb nõude ebaselguse korral hinnata, kas võlgnik on maksejõuetu ka ilma selle ebaselge nõudeta. Pankrotimäärusega on tuvastatud, et võlgniku ainsaks võlausaldajaks on Kremmi Holding OÜ, kellel on võlgniku vastu 368 209,36 euro suurune nõue - juhul kui jätta võlgniku ainsa võlausaldaja nõue arvestamata, ei saa võlgnik olla ka maksejõetu. Kuigi pankrotimääruses on märgitud, et lisaks Kremmi Holding OÜ nõudele võib võlgniku vastu nõue olla ka AS-l Eesti Väärtpaberikeskus, ei ole tegelikult viimasel võlgniku vastu nõuet. Nimelt teatas AS Eesti Väärtpaberikeskus 01.03.2016 võlgnikule, et tegelikult on võlgnikul hoopis 5,05 euro suurune ettemakse. Seega, kuna võlgnik ei ole ilma Kremmi Holding OÜ ebaselget nõuet arvestamata maksejõuetu, puudub alus ka võlgniku pankroti väljakuulutamiseks PankrS § 31 lg 1 alusel.
5(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092
Menetluse edasine käik
24.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning edastas seisukoha saamiseks võlausaldajale ja võlgniku pankrotihaldurile.
25.Võlasaldaja vastuse kohaselt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Maakohus asus õigesti seisukohale, et jõustunud kohtulahendist tulenev võlausaldaja nõue on selge, samuti et võlgnik on alaliselt maksejõuetu, kuna tema majandustegevus on lõppenud ja tal ei ole piisavalt vahendeid oma kohustuste täitmiseks.
26.Võlgnik ei vaidlusta määruskaebuses järgmisi asjaolusid: 1) tsiviilasjas nr 2-11-4001 Riigikohtu poolt 21.11.2012 kinnitatud kompromissi; 2) võlgnik ei ole kompromissist tuleneva võla tasumiseks teinud võlausaldajale ühtegi makset; 3) võlgnik on kätte saanud võlausaldaja poolt 30.10.2015 esitatud pankrotihoiatuse.
27.Määruskaebuse põhiväide on, et võlausaldaja nõue on ebaselge, mistõttu ei saanud seda võlgniku maksejõulisuse hindamisel arvestada. Võlausaldaja nõude ebaselgus tuleneb võlgniku arvates asjaolust, et võlausaldaja OÜ Kremmi Holding pankrotihaldur on esitanud võlgniku ja käendaja vastu hagi Riigikohtu 21.11.2012 a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-4001 kinnitatud kompromissi kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ning Harju Maakohtu 21.12.2015.a otsusega tsiviilasjas nr 2-155942 on see hagi ka rahuldatud. Võlausaldaja sellise käsitlusega ei nõustu.
28.Nagu võlgnik ise määruskaebuses (p 1.2) kinnitab, ei ole Harju Maakohtu 21.12.2015.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-5942 jõustunud. Seega on Riigikohtu 21.11.2012.a määrus tsiviilasjas nr 2-11-4001 ning sellega kinnitatud kompromiss vaieldamatult praeguseni kehtivad ja võlgnikule kohustuslikud (TsMS § 457 lg 1). Jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet võlgniku vastu ei saa tema pankroti väljakuulutamise otsustamisel lugeda ebaselgeks. Tulenevalt tsiviilasjas nr 2-11-4001 jõustunud kohtulahendist ei saa kohus pankrotiavalduse lahendamisel asuda seisukohale, et vaidlus võlausaldaja nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, st hagimenetluses. Seda mh põhjusel, et jõustunud kohtulahendi olemasolu võlausaldaja nõude kohta, sh kohtumäärus poolte kompromissi kinnitamise kohta, välistab võlausaldaja poolt võlgniku vastu uue hagi esitamise ja selle menetlemise (TsMS §-d 371 lg 1 p 4, 428 lg 1 p 2 ja 432).
29.PankrS ei sätesta selgeid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse või ebaselguse üle. Seetõttu on kohtupraktikas leitud, et võlausaldaja nõude selguse või ebaselguse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2013 a määrus tsiviilasjas nr 2-12-36529). Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolus või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses. Praeguses asjas on maakohus võlausaldaja nõude selgust hinnanud ega ole seejuures ületanud diskretsiooni piire. See et võlgnik maakohtu hinnanguga ei nõustu ei ole pankrotimääruse tühistamise aluseks.
30.Võlausaldaja rõhutab, et ka hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumine tsiviilasjas nr 2-155942 (so tsiviilasjas nr 2-11-4001 sõlmitud kompromissi kehtetuks tunnistamine) ei tähendaks, et võlausaldajal puudub võlgniku vastu selge nõue. Võlausaldaja on nii pankrotihoiatuses kui ka pankrotiavalduses selgitanud, et tsiviilasjas nr 2-11-4001 sõlmitud kompromissi kehtetuks tunnistamisel taastub võlausaldaja nõue võlgniku vastu suuremas summas kui 368 209,36 eurot, mis võlgnik võlgneb talle kompromissi
6(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092 järgi. Puudub vaidlus, et maa- ja ringkonnakohtu otsustega tsiviilasjas nr 2-11-4001 mõisteti võlgnikult (osaliselt solidaarselt käendajaga) võlausaldaja kasuks välja põhivõlg 297 785,20 eurot, viivis 87 548,91 eurot ning viivis hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Võlgnik ja käendajad olid küll esitanud tsiviilasjas nr 2-11-4001 Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kuid selle menetlusse võtmise tõenäosus on vähene (kompromissi kehtetuks tunnistamisel jätkub nimetatud tsiviilasja menetlus TsMS § 430 lg 8 järgi sealt, kus see pooleli jäi). Seega ka tsiviilasjas nr 2-11-4001 sõlmitud kompromissi kehtetuks tunnistamisel oleks võlausaldajal võlgniku vastu selge nõue ning võlausaldaja ei käitu vastuoluliselt, taotledes samaaegselt tsiviilasjas nr 2-114001 sõlmitud kompromissi kehtetuks tunnistamist ja võlgniku pankroti välja kuulutamist.
31.Pankrotihaldur määruskaebusele vastust ei esitanud.
32.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
33.Tallinna Ringkonnakohus palus TsMS § 664 tuginedes võlgniku pankrotihalduril anda määruskaebusele kirjalik seisukoht ning määras menetlusosalistele tähtaja menetluskulude nimekirjade ning vastuväidete esitamiseks.
34.Pankrotihalduri vastuse kohaselt tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Pankrotihaldur jääb oma aruandes esitatud seisukoha juurde, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on sissenõutavaks muutunud kohustusi vähemalt 368 209,36 eurot, mis võivad suureneda tulenevalt Harju Maakohtu 21.12.2015 tehtud kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-15-5942, millega on kohus tühistanud võlgniku ja võlausaldaja vahel 02.11.2012 tsiviilasjas nr 2-11-4001 sõlmitud kompromissi, mis on kinnitatud Riigikohtu 21.12.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 3-7-1-2-779-12. Võlgnik on esitanud Harju Maakohtu 21.12.2015 kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, millest tulenevalt ei ole Harju Maakohtu 21.12.2015 kohtuotsus jõustunud.
35.Pankrotihaldurile teadaolevalt on võlgniku varaks raha arvelduskontodel kogusummas 390,71 eurot ja nõue AS Alta Foods (pankrotis) vastu 985 684,30 eurot. Vastavalt AS Alta Foods (pankrotis) pankrotihalduri jaotusettepanekule võib OÜ-le Rahalaev väljamakstav summa olla kuni 20 000,00 eurot, kuid summa lõplik suurus sõltub ASle Alta Foods toimuvast laekumisest ning võib muutuda tulenevalt AS-i Alta Foods (pankrotis) pankrotimenetluse asjaoludest ja pankrotimenetluse kulutustest. Tulenevalt eelnevast jääb pankrotihaldur seisukohale, et Rahalaev OÜ (pankrotis) kohustused ületavad osaühingu vara ning võlgnik on püsivalt maksejõuetu.
36.Riigikohus on oma 10.06.2014 lahendis nr 3-2-1-57-14 punktis 16 selgitanud PankrS § 31 lg 1 koostoimet lg-ga 2, leides, et: PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 31 lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Muu hulgas on PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi selliseks aluseks olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, ja sama sätte p 4 järgi ka olukord, kus võlausaldaja ei ole nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 31 lg-st 2 tuleneb selgelt, et eelnimetatud sätted ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku puhul. Muudatuse sätestanud kohtutäituri seaduse eelnõu (462 SE) seletuskirja järgi oli PankrS § 31 muutmise eesmärgiks lihtsustada pankroti väljakuulutamise eeldusi ja võimaldada alustada pankrotimenetlust iga juriidilisest isikust võlgniku vastu, kes on maksejõuetu. Selliselt sooviti tagada, et tsiviilkäibes ei osaleks maksejõuetud juriidilised isikud.
37.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
38.Pankroti väljakuulutamine toimub TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita menetluses, milles kohaldub mh uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 1. lause, § 477 lg-d 5 ja 7). PankrS § 3 lg 3 kohaselt peab kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsus. Lisaks on kohtul pankrotimenetluses kohustus tagada pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkus, otstarbekus ja vastavus pankrotimenetluse eesmärkidele ning sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus (RKTKm 3-2-1-27-16 p 11).
39.Käesoleval juhul leiab võlgnik määruskaebuses, et ta pole maksejõuetu, kuna võlausaldaja poolt esitatud nõue on ebaselge ning pankroti väljakuulutamiseks puudub sellest tulenevalt seaduslik alus.
40.Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ning on seisukohal, et maakohus on eelpoolviidatud põhimõtetest tulenevalt võlausaldaja esitatud pankrotiavaldust menetledes jõudnud seaduslikule ja põhjendatud järeldusele, et võlausaldaja nõue on selge ja võlgnik on püsivalt maksejõuetu, mistõttu tuleb välja kuulutada võlgniku pankrot.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt maakohus leidis, et kuna võlgnik on Riigikohtu 21.12.2012 määrusega kinnitatud kompromissist tulenevat nõuet võlausaldaja ees tunnistanud ja võlausaldaja ei ole vaidlustanud kompromissi võlgnikuga sõlmitud kokkuleppe osas, on võlausaldaja nõue selge. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on võlgniku esindaja 13.01.2016 eelistungil tunnistanud, et „kompromiss on olemas ja selle alusel peaks võlgnik makseid tegema“ (I kd, tlk 125 pöördel). Võlausaldaja on eelistungil selgitanud, et „vaidlustatud ei ole mitte nõuet võlgniku vastu, vaid kompromissi, millega sellest nõudest osaliselt loobuti“ (I kd, tlk 125 pöördel). 03.02.2016 istungil on võlgniku esindaja kinnitanud, et „kompromissi tingimused on selged, võlgnik tunnistab kompromissi“ (I kd, tlk 182).
42.Eeltoodu ning tsiviilasja materjalides sisalduvate ajutise halduri poolt kogutud andmete ja aruande alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt maakohus leidis, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Ka määruskaebuses ei ole võlgnik välja toonud uusi asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis lubaksid veenduda võlgniku maksevõimelisuses. Tsiviilasja materjalidest tuleneb vastupidiselt, et ka edasise menetluse jooksul ei ole pankrotihaldur endiselt saanud tutvuda ühegi võlgniku raamatupidamise dokumendiga (II kd, tlk 8, pöördel, halduri 17.05.2016 ettekanne kohtule).
43.Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei kohaldu võlgniku poolt viidatud Riigikohtu juhised mitte arvestada maksevõimelisuse hindamisel võlausaldaja nõuet, mille osas võlgnik on esitanud vastuväite.
44.Eespool viitas ringkonnakohus tsiviilasjas kogutud materjalidele, mis tõendavad, et võlgnik on ise kompromissist tulenevat võlausaldaja nõuet tunnistanud ning leidnud, et peab makseid tasuma. Kuna võlgnik on kompromissist tulenevat nõuet tunnistanud, ei saanud maakohus pankrotiavalduse menetlemisel eelnimetatud nõuet arvestamata jätta. Kohtute infosüsteemi andmetel, millega ringkonnakohus tutvus TsMS § 477 lg 7 alusel, ei ole tsiviilasjas nr 2-15-5942, milles menetletakse Riigikohtu 21.12.2012
8(9)
Tsiviilasi nr: 2-15-18092 määrusega kinnitatud kompromissi tagasivõitmist, käesolevaks ajaks tehtud jõustunud kohtulahendit. Seega on kompromissi kinnitanud Riigikohtu 21.12.2012 määrus endiselt kehtiv ning võlgnikul kohustus seda võlausaldajale täita.
45.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohus on võlausaldaja nõude selgust ning võlgniku maksevõimet hinnanud õigesti. Maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud ning on esitatud tõendeid hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele võlgniku pankroti väljakuulutamise õiguspärasuse osas. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus maakohtu diskretsioonotsusesse sekkumiseks ning maakohtu määruse muutmiseks. Esitatud määruskaebus jääb rahuldamata.
46.Võlgnik on määruskaebuse palunud läbi vaadata kohtuistungil. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 667 lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse lahendamine võimalik tsiviilasjas kogutud ja esitatud menetlusdokumentide alusel, mistõttu ei ole kohtuistungi korraldamine määruskaebuse lahendamiseks vajalik. Võlgniku vastav taotlus tuleb seega jätta rahuldamata. Maakohus vaatas pankrotiavalduse läbi 13.01.2016 ja 03.02.2016 toimunud kohtuistungitel, kus võlgnik läbi oma esindaja ka osales. Seega on võlgnikul olnud võimalus oma seisukohti suuliselt kohtule esitada tsiviilasja eelnevas menetlusetapis.
47.Menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuivõrd maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, ei saa TsMS § 177 lg 2 tulenevalt menetluskulusid kindlaks määrata ka ringkonnakohus.
48.Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt PankrS § 32.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom Ande Tänav
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.