Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
13.06.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-16293
Tsiviilasi
PP-P hagi KK vabastamiseks
jt
vastu
kinnisasja
valduse
KK vastuhagi võlgnevuse väljamõistmiseks ja kuni võlgnevuse tasumiseni kinnisasja valduse vabastamisest keeldumise õiguse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.06.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
86 183 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KK, TV, KV ja LV apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): PP-P (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant I): (isikukood XXXXXXXXXXX); Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant II): (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III (apellatsioonimenetluses apellant III): (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja IV (apellatsioonimenetluses apellant IV): (isikukood XXXXXXXXXXX)
KK TV KV LV
1(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293
Kostjate tehinguline esindaja advokaat Martin Kirsipuu Istungi toimumise aeg
02.05.2016
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Andres Vinkel, kostja KK ja kostjate esindaja Martin Kirsipuu
1.Tühistada Harju Maakohtu 11.06.2015 otsus osas, millega kostja KK esitatud vastuhagi jäeti rahuldamata ja mõisteti kostjalt KK riigituludesse välja riigilõiv 1200 eurot, ning teha selles osas uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi vaatamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Lugeda Harju Maakohtu 11.06.2015 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Hagi rahuldada täielikult. 2) Nõuda välja KK, TV, KV ja LV valdusest PP-P valdusesse kinnisasi, koos sellel asuva eluruumiga asukohaga XXX (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa number XXXXXXXX). 3) Otsuse vabatahtlikust täitmisest keeldumisel hiljemalt 1 kuu jooksul otsuse jõustumisest, määrata otsuse täitmise korraks KK, TV, KV ja LV väljatõstmine eluruumist. 4) Jätta kostja KK poolt esitatud vastuhagi läbi vaatamata. 5) Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 6) Välja mõista KK-lt, TV-lt, KV-lt ja LV-lt riigilõiv 250 eurot PP-P kasuks.
4.Jätta menetlusosaliste ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud kostjate kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.
5.Vabastada kostjad KK, TV, KV ja LV apellatsioonkaebustelt tasumisele kuulunud tasumata riigilõivu osa riigituludesse tasumise kohustusest.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.15.04.2014 esitas PP-P (hageja) maakohtule hagi, milles palus välja mõista KK, TV, KV ja LV (kostjate) valdusest hageja valdusesse kinnisasi asukohaga XXX (Harju Maakohtu kinnistusosakonna registriosa number XXXXXXXX) ja määrata otsuse täitmise kord kindlaks selliselt, et vabatahtlikust väljakolimisest keeldumisel on otsuse täitmise viisiks väljatõstmine.
2.Hagi põhjenduste kohaselt kuulub hagejale kinnisasi aadressil XXX, XXX (edaspidi XXX kinnistu). KK (edaspidi kostja või kostja I) on hageja täisealine poeg, kes kasutab hagejale kuuluvat kinnisasja alates 2006. aastast suulise kokkuleppe alusel ja tasuta. Hageja kinnisasjal lasub hüpoteek R AS kasuks. Hüpoteegipidaja avalduse alusel alustati augustis 2011 täitemenetlust sissenõutavaks muutunud nõude alusel hüpoteegi realiseerimiseks. Enampakkumised on nurjunud, kuna kostja keeldub valdust üle andmast. Hageja teatas kostjale kinnistu kasutusõiguse lõpetamisest 01.09.2012 ning palus kinnistu vabastada 10. septembriks 2012. Kostja keeldus kinnistut üle andmast. 02.11.2013 kordas hageja nõuet vabastada kinnistu, määrates tähtajaks 30.11.2013. Nõude sai kostja kätte 12.11.2013. Samas kirjas määras hageja alternatiivselt üürihinnaks 600 eurot kuus juhuks, kui kostja kinnistut ei vabasta ning eeldusel, et hageja teadmisest ja tahtest sõltumatult eksisteerib poolte vahel üürileping. Hageja ütles üürilepingu 3-kuulise etteteatamistähtajaga üles alates 04.04.2014. Kostja sai ülesütlemise teate kätte 28.12.2013 ning vaidlustanud seda ei ole. Kostjate vastuväited ja vastuhagi
3.Kostjad hagi ei tunnistanud. 2006. aasta alguses sõlmisid hageja ja kostja suulise üürilepingu, mille alusel andis hageja kostjale üürile kinnisasja aadressil XXX (lepingu sõlmimise hetkel valmimisjärgus elamu koos maaga). Kostja kohustus tasuma üüri hagejale kuuluva kinnisasja valmisehitamisega seonduvate kulude või vastavalt hageja juhistele muude hagejale kuuluvate kinnisasjade ehitamiseks ja parendamiseks vajalike kulude kandmise näol. Kostja kohustus üüriruumi valmis ehitama. Hageja ja kostja leppisid kokku, et üürileping on tähtajaline ja kehtib kuni hagejale kuuluva teise kinnistu asukohaga YYY (edaspidi YYY kinnistu) valmisehitamiseni, selle müümise ja üüriruumi omandi kostjale üleandmiseni. Hageja müüs YYY kinnistu 2012. aastal hinnaga 85 000 eurot, kuid ei täitnud kokkulepet vormistada XXX kinnistu kostja nimele.
4.08.12.2014 esitasid kostjad maakohtule vastuhagi, milles palusid mõista hagejalt kostjate kasuks välja 82 683 eurot ning tunnistada kostjate õigust keelduda hageja nõude täitmisest. Vastuhagi kohaselt võttis hageja 2007. aastal AS-ilt Parex Banka laenu, mille algseks eesmärgiks oli YYY elamu ehitamine. Laenu tagamiseks seati XXX kinnistule 13.04.2007 hüpoteek summas 1 950 000 Eesti krooni AS Parex Banka kasuks. Laenulepingu alusel saadud rahast toetas hageja YYY ehitust ca 300 000 3(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 krooniga. Kostja täitis kokkulepet nõuetekohaselt. Kostja tolleaegse elukaaslase EL äriühingu K OÜ kaudu toimus ehitusmaterjalide ostmine nii XXX kui ka YYY elamute ehitamiseks. Kostja organiseeris ehitustöid. Hageja oli teadlik kostja poolt tehtud töödest ja nõustus nendega. Hageja võõrandas YYY kinnistu, kuid ei kasutatud raha pangalaenu tagastamiseks. Peale seda keeldus hageja XXX kinnistut kostjale võõrandamast. XXX kinnistu turuväärtus 01.01.2006 oli 31 317 eurot ja 10.04.2013 seisuga 114 000 eurot. Kostja kulutas oma vahendeid kinnistu väärtuse tõstmiseks summas 82 683 eurot. Kostja keeldub XXX kinnistu valduse vabastamisest kuni hageja hüvitab kostjale tehtud kulutused. Hageja vastuväited vastuhagile
5.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja ei eitanud, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe YYY ehitamisega seoses, kus kostjal pidi olema korraldav roll. Eelkõige seisnes korraldamine selles, et hageja andis kostjale osade kaupa sularahas pangast saadud laenuraha ning kostja pidi sellega tööde eest tasuma. Probleem tekkis siis, kui selgus, et osa laenurahast hakkas kostja käes kaduma. Siis lõppes ka koostöö. Samas ei loo kokkulepped teise elamu ehitamiseks kostjale mingeid õigusi XXX kasutamiseks.
6.Vastuhagi rahaline nõue põhineb mitte kostja kulutustel, vaid elamu väidetaval väärtuse tõusul. YYY ehitamine toimus hageja võetud pangalaenuga ning sellega seoses ei ole välistatud, et kostja võis kasutada mingit osa hageja laenurahast ka vaidlusaluse elamuga seoses. XXX elamu valmis 2004. aastal ning väited selle ehitamisest hilisemal ajal 82 683 euro eest ei vasta tõele. Isegi kui kostja oleks kulutanud XXX elamuga seoses oma raha, siis on kostja võõra asja tasuta kasutamisega perioodil 2006–2015 säästnud 70 200 eurot üüriraha. XXX maja oli 90% ulatuses valmis 2007. aasta algul (lõpetamata oli fassaadi viimistlus ja vihmaveesüsteem). Fassaadi viimistlus oli lõpetamata ka 2015 aastal. Maakohtu otsus
7.Maakohus tegi 11.06.2015 otsuse, millega rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.
8.Kehtiv ei saa olla hageja ja kostja vaheline suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja osutab hagejale teenuseid ja vastutasuks saab kostja üürida kinnistut ning hiljem kinnistu omandiõiguse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 kohaselt vajab kinnisasja omandi suhtes sõlmitav kokkulepe notariaalset vormi ja selle puudumisel on tehing tühine. Kostja väidetud tingimustel sõlmitud üürileping hõlmab omandi üleandmise kokkulepet ja vajab seega notariaalset vormi. See on terviklik tehing, mida pole võimalik osadeks jaotada tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 85 mõttes, mistõttu osutub tühiseks ka kasutamise kokkulepe.
9.Maakohus järeldas, et poolte vahel oli tasuta kasutamise leping VÕS § 389 mõttes. VÕS § 393 lg 3 kohaselt võis hageja tasuta kasutamiseks antud kinnistu kostjalt igal 4(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 ajal tagasi nõuda. Hageja ongi vastava nõude kostjale esitanud esimest korda 01.09.2012. Seega on kostjal ja tema perekonnaliikmetel kohustus kinnistu hagejale tagastada. Põhjendamatu on kostja seisukoht, mille kohaselt on tal VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda kinnistu tagastamisest niikaua, kuni hageja on rahuldanud kostja kulutuste tegemisest tuleneva rahalise nõude.
10.Maakohus asus seisukohale, et kostja pole tõendanud, et tema tegevuse tulemusena on kinnistu väärtus suurenenud. Domus Kinnisvara eksperthinnangust (II kd, tl 46) nähtub, et kinnistu XXX väärtus 10.04.2013 seisuga oli 114 000 eurot ja 01.01.2006 seisuga 31 317 eurot. Domus Kinnisvara eksperthinnang ei tõendanud maakohtu hinnangul usaldusväärselt kinnistu väärtust 2006. aasta jaanuaris. Esiteks põhines hinnang andmetel, mida esitas hindajale kostja ise 2013. aasta aprillis. Sel ajal oli kostja juba kätte saanud hageja 01.09.2012 nõude kinnistu vabastamiseks ja tal oli seetõttu motiiv hindajale ebaõigeid andmeid esitada. Teiseks oli Domus Kinnisvara hinnang maakohtu arvates vastuolus Prisma Kinnisvarade AS 27.02.2007 hindamisaktiga. Prisma Kinnisvarade AS hindamisaktist (II kd, tl 164) nähtub, et 18.02.2007 kuupäevaga hinnati elamu XXX väärtuseks 2 520 000 miljonit krooni (161 057 eurot). Selle akti tarbeks esitas andmed samuti kostja (aktis märgitud Kaido Pärdi). Akti kohaselt on tegemist „uue 2004. aastal valminud hoonega. Põhikonstruktsioonide osas on hoone valminud, kuid lõpetamata on fassaadi viimistlus ja paigaldamata vihmaveesüsteem.“ Hindaja on arvestanud ehitusjärguks 90%. Sisetööde osas on hindaja märkinud vaid, et osaliselt puuduvad siseuksed, paigaldamata on liistud ja radiaatorite restid. Prisma Kinnisvarade AS hindamisakti tellimise ajal ei olnud kostjal motiivi hindajale ebaõigeid andmeid esitada. Maakohus järeldas, et seetõttu on see hinnang usaldusväärsem ning leidis, et ühestki tõendist ei nähtu, et XXX kinnistu väärtus oleks alates 2006. aastast muutunud.
11.Maakohus asus seisukohale, et kostja pole tõendanud kulutuste tegemist hageja kinnistule, mistõttu ei saa kostjal olla nõuet hageja vastu VÕS § 1042 alusel. Kohaldamisele ei kuulu käsundita asjaajamise sätted, sest kostja uskus, et ajab oma asja, st täidab oma lepingulist kohustust. Apellatsioonkaebus
12.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada ja jätta põhihagi rahuldamata. Kostjate arvates on maakohus rikkunud menetlusnorme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme.
13.Kostja on selgitanud, et ta on teinud kulutusi XXX kinnistule. Selle tulemusena ehitati kinnistule elamu. Ka maakohus on otsuses nentinud, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja korraldas XXX ja YYY kinnistute parendamist ja ehitamist. On eluliselt usutav, et isa ja poeg lepivad kokku tehingutes, mida ei peetud vajalikuks kirjalikult vormistada. Kostja soovis tõendada ehitustegevuse läbiviimist ja kulutuste tegemist erinevate tunnistajate ütlustega. Maakohus jättis kostja taotlused tunnistajate
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et tunnistaja ülekuulamise taotluses peab menetlusosaline juba ette teadma, mida tunnistaja täpselt räägib ja milliseid väiteid esitab. Selline olukord pole kostja hinnangul võimalik. Kohtumenetluse eetika näeb ette, et menetlusosalised ei tohi enne tunnistaja ülekuulamist tunnistajat mõjutada või temaga tsiviilasja teemadel vestelda, kuivõrd see võib mõjutada tunnistaja poolt antavate ütluste sisu ning objektiivsust. Olukorra muudab keerulisemaks see, kui tunnistaja elab mujal riigis või keeldub menetlusosalisega suhtlemisest. Pool peab saama tõendada asjaolusid sellisel viisil nagu tal see võimalik on. Kostja on selgelt toonud välja asjaolud, mille kohta tunnistajad peaks saama ütlusi anda, kuid sellest hoolimata jättis kohus kostja taotluse rahuldamata, võttes kostjalt sellega võimaluse tõendada oma väidete õigsust. Ka hageja pole kohtumenetluses suutnud selgitada, kes elamu kinnistule ehitas ning kes selle eest tasus.
14.Kostjad on seisukohal, et kohus on vääralt hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid. Kohus on jätnud tähelepanuta Prisma Kinnisvarade AS hindamisaktis esinevad vastuolud. Esiteks ei eksisteeri isikut nimega KP, kes väidetavalt hindamisakti jaoks andmed esitas. Teiseks on hindamisaktis ehituslikke andmeid, mis ei vasta tegelikkusele. Näiteks on akti punktis 5.7 toodud välja, et küttesüsteemina on teisel korrusel radiaatorid. Vaidlusalusel elamul pole teist korrust. Samuti ei ole elamul esikut, millele akti punktis 5.3 viidatakse. Selle punkti kohaselt koosnevad siseseinad metallist ja puitkarkassist. Tegelikult on need ehitatud hoopis Aeroc-plokist. Välisviimistlusena on kasutatud tuuletõkkeplaate, mitte laudist. Maakohus on aktist ebaõigesti järeldanud, et elamu on ehtitatud 2004. aastal. Kuna Prisma Kinnisvarade AS hindamisakt on tehtud 2007. aastal, millal oli Eestis kinnisvara buum, siis on teada, et sellel ajal tehtud hindamised ei ole alati usutavad ning olid tihti ülepaisutatud faktidega.
15.Kohus on asunud seisukohale, et poolte vahel eksisteeris tasuta kasutamise leping, mitte üürileping. See, kuidas kohus sellise järelduseni jõudis, pole otsusest jälgitav. VÕS § 389 viitab kulutuste hüvitamise korral käsundita asjaajamise sätetele, mitte alusetu rikastumise regulatsioonile. Kohus ei ole selgitanud, miks ta lähtus vastuhagi nõude kvalifitseerimisel üksnes alusetu rikastumise sätetest. Kohus on seega vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi.
16.Kostja on arvamusel, et VÕS § 110 lg 1 alusel on kostjatel õigus keelduda omapoolsete kohustuste täitmisest nii kaua, kuni vastaspool ei ole oma kohustusi täitnud. Vastustaja seisukoht
17.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293
18.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 2 teise lause ja § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata osas, millega kostja I esitatud vastuhagi jäeti rahuldamata ning mõisteti kostjalt I riigituludesse välja riigilõiv 1200 eurot. Ringkonnakohtul on võimalik teha selles osas asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata uus otsus, millega jätta vastuhagi läbi vaatamata. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
19.TsMS § 656 lg 2 alusel on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi esimeses lõikes nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning ka nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 43 lg-st 2 tuleneb, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata.
20.Poolte poolt ringkonnakohtule avaldatu kohaselt on hageja (PP-P) suhtes välja kuulutatud pankrot. Kohtute infosüsteemist nähtuvate andmete põhjal on pankrot välja kuulutatud Harju Maakohtu 21.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60166. Nimetatud määrus on jõustunud ning käesoleva tsiviilasja materjalidest ilmnevalt on advokaat Andres Vinkel 29.04.2015 toimunud maakohtu istungil kinnitanud, et tal on õigus esindada ka PP-P pankrotihaldurit (III kd, tl 6). Seega oli hageja pankrot välja kuulutatud enne otsuse tegemist ja asja sisulise arutamise lõppu maakohtu menetluses. Taolises olukorras tulnuks maakohtul jätta kostja I vastuhagi, mille esemeks oli varaline nõue hageja (kui pankrotivõlgniku) vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Vastuhagi sisuline läbivaatamine ja otsuse tegemine on kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 656 lg 2 teise lause tähenduses, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise.
21.Kuivõrd hageja pankrotimenetlus ei ole käesolevaks hetkeks lõppenud, on võimalik kõnealune rikkumine apellatsioonimenetluses ringkonnakohtul endal kõrvaldada. Ringkonnakohus jätab vastuhagis esitatud nõude hagejalt 82 683 euro väljamõistmiseks PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kostjal I tuleb esitada oma võimalikud nõuded hageja vastu pankrotiseaduses sätestatud korras.
22.Eelmärgitu ei muuda samas ebaõigeks maakohtu otsuse põhjendusi, mis puudutavad kostja I nõude aluseks olevate asjaolude tõendatuse kontrolli, sest need on muu hulgas ka kostjate vastuväidete aluseks.
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293
23.Vastuhagis on esitatud ka nõue tunnistada kostjate õigust keelduda hageja nõude (st põhihagis esitatud nõude) täitmisest. Kolleegium leiab, et see vastuhagi nõue on suunatud sama õigussuhte tuvastamisele, mis tuleb kindlaks teha põhihagi alusel, st kas kostjatel (sh kostjal I) on VÕS § 110 lg 1 alusel või muul õiguslikul alusel õigus keelduda XXX kinnistu valduse hagejale väljaandmisest. Kohtupraktikas on selliste vastuhagide esitamist peetud üldjuhul tarbetuks ja teatud juhtudel ka TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatuks, kui kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hageja vastassuunalise hagi alusel. Kui selline hagi on menetluses, tuleks see jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu 08.10.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17, p 17; 29.10.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 14; 17.12.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Kolleegium leiab, et ka praegusel juhul kattub vastuhagi ese kõnealuse nõude osas täielikult hagi esemega. Kostjal I puudub hageja nõude tunnistamisest keeldumise nõude osas TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi vastuhagi esitada. Ringkonnakohus jätab selle vastuhagi nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
24.Ülalmärgitut arvestades jätab ringkonnakohus kostja I vastuhagi täies ulatuses läbi vaatamata. Vastuhagi läbivaatamata jätmisega seoses tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, millega kostjalt I mõisteti riigituludesse välja riigilõiv 1200 eurot. Asja materjalidest nähtuval oli kostja I maakohtu 16.01.2015 määruse alusel täielikult vabastatud riigilõivu 1200 euro tasumisest vastuhagi esitamisel (II kd, tl-d 152-153). TsMS § 190 lg 4 võimaldas riigilõivu, mille tasumisest kostja I oli vastuhagi esitamisel vabastatud, hagi rahuldamata jätmise korral kostjalt I riigituludesse täies ulatuses välja mõista. Seoses vastuhagi läbivaatamata jätmisega tekiks kostjal I aga TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel õigus taotleda riigilt tasutud riigilõivu tagastamist. Seega oleks riigilõivu (summas 1200 eurot) riigituludesse väljamõistmine põhjendamatu.
25.Maakohus on kolleegiumi arvates iseenesest õigesti järeldanud, et hageja ja kostja I vahel oli XXX kinnistu suhtes sõlmitud tasuta kasutamise leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 mõttes. Vastuolus selle järeldusega on aga maakohus asunud järgnevalt analüüsima, kas kostjal I on kulutuste tegemisest tulenev nõue hageja vastu VÕS § 1042 alusel. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel oli tasuta kasutamise leping, ei saanud nende vahel tekkida samadel asjaoludel alusetu rikastumise võlasuhet. VÕS § 391 lg 1 järgi peab kasutaja kandma tasuta kasutamise lepingu alusel kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Ka muid kulusid peab kasutaja kandma VÕS § 391 lg 2 esimese lause kohaselt ise, v.a juhul, kui nende hüvitamise nõue tuleneb käsundita asjaajamise sätetest. Kohaldamisele kuuluksid VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 1023.
26.Viited VÕS §-le 1042 tuleb maakohtu otsusest eeltoodut arvestades välja jätta, samuti tuleb välja jätta otsuse põhjenduste p-s 20 sisalduv seisukoht, et kohaldamisele ei kuulu käsundita asjaajamise sätted (VÕS § 1018). Nagu eelnevalt märgitud, võiksid VÕS § 1018 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 1023 (koosmõjus VÕS § 391 lg-ga 2) kohaldamisele kuuluda, kuid selle esmase eeldusena tuleks tuvastada, et kostja I on
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 teinud tasuta kasutamiseks antud esemele kulutusi, mille hüvitamist saab VÕS § 391 lg 2 esimese lause põhjal hagejalt nõuda.
27.Maakohus on praegusel juhul leidnud, et kulutuste tegemine kostja I poolt XXX kinnistule ei ole tõendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus selle asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava järeldusega. Seetõttu ei saanud maakohtu eksimus materiaalõiguse kohaldamisel (s.o VÕS § 391 normidega arvestamata jätmine) iseenesest kaasa tuua ebaõiget lahendit ega anna alust tühistada maakohtu otsust osas, milles maakohus põhihagi rahuldas.
28.Kolleegium lisab, et hageja faktiväidete õigsust eeldades võiksid YYY kinnistule elamu ehitamiseks tehtud kulutused kuuluda hüvitamisele alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1042). Neid kulutusi oleks kostja I teinud väidetava kokkuleppe alusel, mis on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine. Samas on ka nende kulutuste tegemine asjas tõendamata.
29.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhihagi rahuldamist puudutavaid põhjendusi, mistõttu ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele.
30.Kostja I väitel jääb talle arusaamatuks, miks maakohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping, aga mitte üürileping, millele kostja I viitas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik anda tuvastatud asjaoludele maakohtust erinevat õiguslikku hinnangut. Maakohus on tuvastanud, et kostja I kasutab hagejale kuuluvat XXX kinnistut alates 2006. aastast. Selle asjaolu üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Üürilepingut iseloomustab tasu (üüri) maksmise kohustus üürnikule kasutamiseks antud asja eest (VÕS § 271). Käesolevas asjas esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kostjatelt asja kasutamise eest tasu nõudnud või et tasu oleks hagejale makstud. Ka ringkonnakohtu 02.05.2016 istungil ei osanud kostjate esindaja nimetada tõendeid, mis üürisuhte olemasolu kinnitaksid (III kd, tl 140/pöördel). Asjakohane on ka maakohtu poolt otsuse põhjenduste p-s 9 märgitu, et kehtiv ei saaks olla kostja I poolt väidetud suuline kokkulepe, mille kohaselt kostja I osutab hagejale teenuseid ja vastutasuks saab kostja I üürida kinnistut ning hiljem kinnistu omandiõiguse. AÕS § 119 kohaselt vajaks selline kinnisasja omandi suhtes sõlmitav kokkulepe notariaalset tõestamist. Selle vorminõude järgimata jätmisel oleks tehing tühine.
31.Maakohtu otsuse põhjenduste p-s 7 märgitu kohaselt ei ole pooltel mh vaidlust selles, et kostja I korraldas XXX ja YYY kinnistute parendamist ja ehitamist. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu selline järeldus pole osaliselt kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Hageja on menetluses omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2) ainult selle, et tal oli kostjaga I kokkulepe seoses YYY kinnistule ehitamisega, kus kostjal I pidi olema korraldav roll. Asjaolu, et kostja I oleks korraldanud XXX kinnistu parendamist ja ehitamist ei ole hageja menetluses omaks võtnud ning omaksvõttu ei saa
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 kolleegiumi hinnangul TsMS § 231 lg 4 alusel ka eeldada. See maakohtu eksimus ei ole hagi lahendamise seisukohalt kokkuvõttes siiski määrava tähtsusega. Igal juhul ei saa maakohtu otsuse põhjenduste p-s 7 märgitust järeldada, et kostja I oleks teinud ise kulutusi seoses elamute ehitamisega vaidlusalustele kinnistutele. Hageja väitel seisnes kostja I korraldav roll eelkõige selles, et hageja andis kostjale osade kaupa sularahas pangast saadud laenuraha ning kostja I pidi sellega tööde eest tasuma. Kostja I ei ole tõendanud kulutuste tegemist oma vahenditest.
32.Kostjad leiavad, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata nende taotlused tunnistajate ülekuulamiseks, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium kõnealuste taotluste lahendamisega seoses maakohtu tegevuses minetusi ei näe ning kostjad ei ole apellatsioonkaebuses viidanud ka ühelegi konkreetsele normile, mida maakohus oleks väidetavalt rikkunud.
33.TsMS § 236 lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. TsMS § 238 lg 1 alusel võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Menetlusosalise poolt pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud taotlust, tõendit või vastuväidet menetleb kohus TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Enne kõnealuste tunnistajate ülekuulamise taotluste esitamist ei olnud kostjad välja toonud, milliseid konkreetseid ehitustöid ja parendusi on kostja I XXX ja/või YYY kinnistute osas teinud ning milliseid kulusid on nad sellega seoses kandnud. Asjakohaseid selgitusi ei sisalda ka taotlused ise. Maakohus on andnud toimikust nähtuvalt korduvalt võimalusi kostjate vastuväidete aluseks olevate asjaolude ja tunnistajate ülekuulamise taotluste täpsustamiseks.
34.Näiteks on kostjad palunud kuulata tunnistajana üle EL, kes saavat tõendada ehitustööde mahtu, kostja I osalemist ehitustööde korraldamisel ja kulutuste suurust. Samas ei ole kostjad välja toonud, milline oli erinevate ehitustööde maht ja nendega seotud kostja I kulutused erinevate kinnistute ja ehitustööde lõikes. Seega ei saa nõustuda kostjatega, et nad on (väga) selgelt toonud välja asjaolud, mille kohta tunnistaja peaks saama ütlusi anda. Kostja I osalemine YYY kinnistu ehitustööde korraldamisel (kui asjaolu) ei ole olnud vaidluse all. Kolleegium nõustub hagejaga, et asjaolu on aeg-ruumis aset leidnud faktiline sündmus, millel on tunnused, mis võimaldavad seda mõistliku detailsusega kirjeldada. Samuti ei saa menetlusosalise väidete aluseks olevaid asjaolusid samastada asjaoludega, mis võimaldavad üksnes hinnata tõendi asjakohasust (nt kas keegi võis olla kusagil, kus tal oli äkki võimalus midagi näha, kuulda vms). Menetlusosaline ei pea iga tunnistaja puhul täpselt teadma, mida viimane rääkima hakkab. Samas peab menetlusosaline selgelt välja tooma, millist konkreetset asjaolu (või asjaolusid) ta iga tunnistaja ütlusega tõendada soovib. Tunnistajate ülekuulamise taotluste rahuldamine olukorras, kus kostjate vastuväidete
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293 aluseks olevad asjaolud olid vajaliku detailsusega esitamata olnuks kolleegiumi arvates vastuolus hagimenetluse võistlevuse (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2) ja poolte võrdõiguslikkuse (TsMS § 7) põhimõtetega. Tunnistajat saab üle kuulata asjaolude kohta, mida pool on eelnevalt esitanud.
35.Asjaolu, et hageja EL ülekuulamisega nõustus, ei kohustanud maakohut TsMS § 238 lg-st 1 lähtuvalt tunnistaja ülekuulamise taotlust rahuldama. Kostjate esitatud asjaoludel ei olnud võimalik maakohtul pidada EL ütlusi kui tõendit asjakohaseks.
36.Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 15 leidnud, et Domus Kinnisvara eksperthinnang (I kd, tl-d 93-114) ei tõenda usaldusväärselt XXX kinnistu väärtust jaanuaris 2006. Maakohtu arvates on hinnang nii suurte ja ilmselgete vigadega, et see tuleb tervikuna kõrvale jätta. Maakohus on pidanud usaldusväärsemaks Prisma Kinnisvarade AS-i hindamisaktis sisalduvat hinnangut ning rajanud oma järeldused sellele tõendile. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning oma järeldusi piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud. TsMS § 238 lg 5 teine lause võimaldab kohtul jätta tõendi selle hindamise järel arvestamata, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kolleegium ei näe alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt, sh Domus Kinnisvara eksperthinnangu kui tõendi usaldusväärsuse osas.
37.Kostjate poolt osundatud vead ja vastuolud Prisma Kinnisvarade AS-i hindamisaktis (I kd, tl-d 142-156) ei ole sellised, mis seaksid mõistlikult kahtluse alla selle usaldusväärsuse tervikuna. Hinnangu 3. leheküljel esinev ilmne ebatäpsus andmete esitaja isiku tähistamisel ei saa mõjutada hinnangu sisu. Ka väidetavad muud vead ja vastuolud ei anna alust kahelda järelduses, et elamu XXX kinnistule oli ehitatud enne seda, kui kostjad selle oma kasutusse said. Prisma Kinnisvarade AS-i hindamisaktile on lisatud fotod hinnatavast objektist ning neilt on näha, et elamu oli 2007. aasta alguses samasuguses seisundis nagu see oli 2013. aastal. Domus Kinnisvara eksperthinnangu lisana on kasutatud osaliselt sama fotomaterjali.
38.Kostjad on leidnud, et hageja käitumine XXX kinnistu valduse väljanõudmisel on vastuolus heade kommetega. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda menetluses tuvastatud asjaolud järeldada, et hageja oleks kostjate suhtes heade kommete vastaselt käitunud.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta menetluskulude jaotust ega hagejale hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust maakohtus.
40.Kolleegium leiab, et kuivõrd maakohtu otsuse osalise tühistamise aluseks ei ole apellatsioonkaebuse põhjendused ja selles esitatud väited, tuleb ringkonnakohtu menetluses kantud kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel täies ulatuses kostjate kanda.
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-14-16293
41.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja ei ole taotlust ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ega menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Menetluskulude kandmine hageja poolt ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest.
42.Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
43.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
44.Kostjad on saanud menetluse käigus menetlusabi. Ringkonnakohtu 19.08.2015 määrusega (III kd, tl-d 83-87) vabastati kostjad 50% ulatuses apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et kui kostja on saanud menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd hagi rahuldatakse, tuleks kostjatelt seega mh välja mõista riigilõiv, mille tasumisest nad olid apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud. Samas ei ole kostjate majanduslik seisund ringkonnakohtule teadaolevalt praeguseks hetkeks paranenud, mistõttu peab kolleegium põhjendatuks kohaldada TsMS § 190 lg-s 7 sätestatut ning vabastada kostjad nende majanduslikust seisundist lähtuvalt kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.