2-14-63010/27 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 23.12.2014 esitas PlusPlus Baltic OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Tele2 Eesti Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse kogusummas 72 238,31 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 62 332,97 eurot, intressidest 34,68 eurot, kahjuhüvitisest 1344 eurot, kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise 8526,66 eurot ja alates 23.12.2014 sissenõutavaks muutuva viivise 0.05% päevas kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18.12.2013 nõude loovutamise lepingu, millega kostja loovutas hagejale nõuded võlgnike vastu kokku summas 1 015 755,16 eurot. Kostja loovutas hagejale kokku 2819 nõuet. Nõuete kogusummast moodustas 221 236, 96 eurot sissenõudmiskulud, mida nimetati poolte vahel allkirjastatud tabelites ka kahju hüvitiseks. Võlgnikud on kostjalt sideteenust ostnud isikud, kellest ülekaaluka enamiku moodustavad füüsilised isikud ehk tarbijad. Lepingu p 2.3 kohaselt kohustus hageja tasuma nõude eest kokku 309 806 eurot. Hageja on omapoolse tasu maksmise kohustuse täielikult ja korrektselt täitnud. Lepingu p 1.1. kohaselt kohustus kostja loovutama hagejale nõuded. Lepingu p-s 1.4 kinnitas kostja, et nõuded on seaduslikud ja kehtivad, nõuete summa vastab tegelikkusele ning nõude aluseks olevate dokumentide alusel on võimalik nõuda võlgnikelt muuhulgas sissenõudmiskulude tasumist. Hoolimata kostja kinnitusest ei olnud hagejale loovutatud nõuded sissenõudekulude osas tegelikult realiseeritavad ning kostja kinnitus oli ebatõene. Kostja loovutatud sissenõudekulud ei olnud vajalikud ega põhjendatud suuremas ulatuses kui 6 eurot kliendi kohta. Kuna kostja andis lepingus ebaõige kinnituse, on kostja lepingut rikkunud. Kuivõrd hageja on nõude eest täies ulatuses tasunud ning lepingu kohaselt nõuded omandanud, on hageja kostjalt mittekohase täitmise vastu võtnud. Sellisel juhul võimaldab VÕS § 112 lg 1 täitmise vastu võtnud poolel kokkulepitud hinda ühepoolselt alandada. Hinna alandamise täpsemad tingimused on pooled kokku leppinud lepingu punktis

Arvestades, et kostja enda kinnituskirja kohaselt on sissenõudmiskuluks 6 eurot võlgniku kohta, saab maksimaalselt põhjendatud sissenõudmiskulu kõikide võlgnike osas kokku olla 16 914 eurot. Seega on põhjendamatu sissenõudmiskulu, mida ei ole võimalik võlgnikelt sisse nõuda, 204 322,96 eurot (221 236, 96 eurot – 16 914 eurot). Antud summa moodustab kõigist loovutatud nõuetest u 20,12%. Kuivõrd umbes 20,12% ulatuses ei ole võimalik nõuet võlgnikelt sisse nõuda, siis on hageja VÕS § 112 lg 1 ja lepingu punkti 2.5. alusel oma avaldustega nõude hinda vähendanud 62 332,97 euro võrra (309 806 x 0,2012). 27.07.2015 menetlusdokumendis vähendas hageja oma nõuet, märkides, et kostja võlgnikud olid talle tasunud sissenõudmiskulusid summas 15 163,94 eurot. Samuti oli kostjale tagasi loovutatud sissenõudmise kulude nõudeid summas 3251,17 eurot. Tasumata jäid sissenõudekulud summas 202 821,85 eurot. Hageja leidis, et tegelikult olid sissenõudmise kulud põhjendatud maksimaalselt 6 euro ulatuses nõude kohta, millisel juhul oleks põhjendatud sissenõudmise kulu olnud 14 256 eurot (6 x 2376) ja põhjendamatu sissenõudmise kulu oli 188 565,85 eurot. Arvestades sellest maha kostjale tagasi loovutatud nõuete summa, oli hagejale loovutatud nõudeid summas 1 001 855,66 eurot, millest põhjendamatud sissenõudmise kulud moodustasid hageja hinnangul umbes 18,82%. Hageja leidis, et tal oli sama protsendi ulatuses õigus alandada lepingu hinda ning hagejal oli lepingu hinna alandamisest tulenevalt õigus nõuda kostjalt põhivõlgnevusena 58 310,63 euro väljamõistmist. Hageja vähendas seega oma põhinõuet 4022,34 euro võrra. Intressina palus hageja kostjalt välja mõista 32,44 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise, tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise ning kahju hüvitise. Arvestades vähendatud põhinõude summat 58 310,63 eurot ning lepingus toodud viivise määra 0,05% tasumata summalt päevas, oli viivis päevas 29,16 eurot ning hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis on 276 x 29,16 eurot = 8048,16 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise, mille summa oleks ühe aasta eest 365 x 29,16 eurot = 10 643,40 eurot. Kuna sissenõudekulude näol on tegemist kahju hüvitisega, pidi see nõue olema tõendatud. Samuti leidis hageja, et ta ei pea tõendama iga loovutatud nõude puhul sissenõudmisekuludega seotud asjaolusid, sest kostja kinnitus ei vastanud tõele ja see tuleneb sissenõudekulude nõude õigusliku aluse puudumisest. Hageja sissenõudekuludest tulenev nõue summas 202 821,85 eurot jäi rahuldamata ja negatiivset asjaolu ei pea hageja tõendama. Hageja teostas sissenõudetegevust, kuid võlgnikud nõudeid ei tasunud. Kostja sissenõudekulusid puudutavad tüüptingimused on tühised, sest need on vastuolulised. Hagejale loovutatud nõuded ei ole aegunud, sest 2011.a tekkinud nõuete aegumine algas 01.01.2012.a ning 13.01.2015.a sissenõudetegevuse ajal ei olnud nõuded aegunud. Kostja viited VÕS §-le 1131 ja §-le 1132 on asjakohatud, sest nendel sätetel ei ole tagasiulatuvat mõju. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidles hageja nõudele vastu ja viitas sellele, et lepingu punkti 2.6. järgi läks nõuete omand pärast nende eest tasumist üle hagejale. Nõuded olid kirjeldatud lepingu lisades ning hageja võttis kostjalt nõuded pretensioonideta vastu. VÕS § 76 lg 4 järgi peab hageja pärast nõuete vastuvõtmist tõendama, et need ei vastanud lepingu tingimustele. Analoogilistel tingimustel sõlmisid pooled lepinguid ka varem. Lepingu punkti 2.5. järgi oleks hagejal tekkinud kostja vastu nõudeõigus siis, kui hageja on teavitanud kostjat konkreetsest juhtumist. Kostja keeldumise korral pidi hagejal vastava nõude sissenõudmine ebaõnnestuma kõikides kohtuastmetes. Kostja poolt lepingu punktis 1.4. antud kinnitus ei muuda poolte tõendamise

koormust ning kostja ei ole andnud lepingu punktis 1.4. hagejale sissenõudmise kulude osas erilist garantiid. Kostja leidis, et hagejal puudus alus hinda alandada, sest hageja tutvus nõuete ja nendega seotud asjaoludega enne lepingu sõlmimist põhjalikult. Hageja tegeles nõuete sissenõudmisega oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja viidatud õiguslikud asjaolud pidid hagejale olema teada enne lepingu sõlmimist. Lepingu lisaks olevad sissnõudekulud on selgesti eristatavad ülejäänud nõuetest. Hageja ei ole tõendanud, et sissenõudekulude võlgnikelt sisse nõudmine võib olla raskendatud ning need kulud ei vasta lepingu tingimustele. Nõuete sissenõutavuse riskide hindamise kohustus oli hagejal endal. Hageja oli teadlik, et kostja sissenõudekulud tulenevad kostja tüüptingimustest ja hinnakirjast. Ühtlasi on osa võlgnikke hagejale sissenõudmise kulud tasunud. Kostja 14.03.2014.a kinnituskirjas on käsitletud tulevikku suunatud muudatusi. Sissenõudekulude dokumente ei ole hageja kostjalt nõudnud. Kostja oli seisukohal, et isegi kui hageja väited oleksid põhjendatud, on hageja jätnud tähelepanuta VÕS § 1131 ja § 1132. VÕS § 1131 lg 1 järgi oleks hageja saanud juriidilistelt isikutelt saanud igal juhul nõuda sissenõudekuluna 40 eurot. Sissenõudmise kulude nõue on oma olemuselt leppetrahvi nõue ning võlgniku taotlusel oleks kohus saanud leppetrahve vähendada. Hagejale loovutatud nõuetest 179 oli äriühingute vastu ja järelikult oleks 179 x 40 eurot = 7160 euro ulatuses nõuded sissenõutavad. Tarbijate puhul saab alates 01.10.2015 kohaldada VÕS § 1132 lõikes 2 toodud määrasid. Lisaks leidis kostja, et hageja tegevusetuse tõttu on nõuded aegunud. Hageja ei saanud hinda alandada 2011.a aegunud nõuete osas, milliste summa on 97 471,78 eurot. 2012. aasta nõuded on aegunud 31.12.2014. Maakohtu otsus 15.01.2016 otsusega võttis Harju Maakohus vastu hageja loobumise põhinõudest summas 4022,34 eurot, intressi nõudest summas 2,24 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise nõudest summas 478,5 eurot ning lõpetas selles osas tsiviilasjas menetluse. Kohus jättis rahuldamata hagi põhinõudes 58 310,63 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõudes 8048,16 eurot, alates hagiavalduse esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise nõudes, intressi nõudes 32,44 eurot ja kahju hüvitise nõudes 1344 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hagist loobumise osas hageja kanda ja hagi rahuldamata jätmisega seotud menetluskulud samuti hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja lepingulise esindaja kulud 4745,40 eurot. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja andis hagejale nõude loovutamise lepingus ebaõige kinnituse nõuete kehtivuse ja seaduslikkuse kohta seoses loovutatud sissenõudekuludega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt loovutatud sissenõudekulud olid klientidelt sissenõutavad. Pooltel vahel on vaidlus, kas hagejal oli kostja lepingu rikkumise tõttu õigus alandada lepingu hinda, nõuda viivise ja intressi ning õigusabikuludest tuleneva kahju hüvitamist. Kohus leidis, et hageja nõudest osaline loobumine tuleb vastu võtta ning menetlus nõude loobutud osades lõpetada. Kohtul on kohustus nõude loobumise osas võtta selge seisukoht vaatamata sellele, kas hageja ise on esitanud kohtule selge avalduse võtta nõudest loobumine vastu või mitte. Riigikohus on leidnud, et kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel määrusega lahendada ja loobumise vastuvõtmise korral menetlus lõpetada (RKTKo nr 3-2-1-73-10, p 19, RKTKo 3-21-96-13, p 12). Maakohus peab nõude vähendamisele menetluslikult reageerima (RKTKo 32-1-40-14, p 18). Ka siis, kui tegemist on nõude vähendamisega, peab maakohus tegema

määruse kas hagist osalise loobumise või selle osaliselt tagasivõtmise kohta (RK TKm 3-2-13-14, p 11). Seega tuleb vastu võtta hageja loobumine põhinõudest summas 4022,34 eurot, intressi nõudest summas 2,24 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise nõudest summas 478,5 eurot ning menetlus tuleb nende nõuete osas lõpetada. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Antud asjas ei ole hageja loobunud nõudest osaliselt põhjusel, et kostja on tema nõude rahuldanud. Seetõttu tuleb hagist loobumise ja menetluse osalise lõpetamisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja nõude lahendamisel pidas kohus vajalikuks esmalt analüüsida, milline oli kostja lepinguline kohustus ja kuidas tõlgendada pooltevahelist lepingut. Kohus selgitas 25.05.2015 eelistungil (kd II, lk 61-62) pooltele vajadust tõendada oma väiteid lepingu tõlgendamise kohta vastavalt VÕS §-le 29. Otsuses viitas kohus VÕS § 29 lg-tele 1, 4 ja 5, § 76 lg-tele 1, 2 ja 4, § 77 lg-le 1, § 164 lg-le 1 ja §-le 165 ja § 168 lg-le 1. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 18.12.2013 nõude loovutamise lepingu (kd I, lk 10-12). Lepingu kohaselt loovutas kostja hagejale lepingu lisas nr 1 toodud nõuded, mis tulenesid kostja ja võlgnike vahel mobiilsideteenuste kasutamise lepingutest. Lepingu punkti 1.2. järgi oli loovutatud nõuete summa kokku 1 015 758,16 eurot ning see koosnes omakorda 2011.a nõuetest summas 427 353,46 eurot ja 2012.a nõuetest summas 588 404,70 eurot. Lepingule oli lisatud loovutatud nõuete nimekiri 2011.a ja 2012.a aasta kaupa (kd I, lk 14-45 ning lk 46103). Loovutatud nõuete nimekirjas olid märgitud muuhulgas võlgnikega lepingute sõlmimise ja lõpetamise kuupäevad, arvete kuupäevad ja numbrid, põhivõlgnevuse ja viivisvõlgnevuse summad. Samuti oli eraldi tulbana välja toodud iga nõude osas sissenõudekulu, mida 2012 nõuete tabelis on nimetatud ka kahju hüvitiseks. Kohus leidis, et järelikult pidi lepingu sõlmimisel olema mõlema poole jaoks mõistetav, millistest summadest koosnesid loovutatud sissenõudekulud, mis sõltuvalt võlgnikust ja tema nõude suurusest varieerusid paarikümnest eurost kuni paarisaja euroni. Samuti nähtub nõuete nimekirjast, et kostja loovutas hagejale nõudeid nii tarbijate kui ka juriidiliste isikute vastu. Lepingu p-s 1.4. sätestatule viidates leidis kohus, et seega tulenes juba nõude loovutamise lepingust, et sissenõudekulud sisaldusid nõude aluseks olevates arvetes, sest lepingu punktis

ole seni kohtumenetlusest esitanud sissenõudmiskulu nõuet, mistõttu kostjal puudub selles osas kohtu kogemus. Kostja osundas, et nõuete loovutamise pakkumiste failis on sissenõudekulu eraldi välja toodud, et ostja saaks teha hinnaanalüüsi seda tegurit arvestades. Kostja esitas kohtule ühtlasi poolte vahelise e-kirjade vahetuse (kd II, lk 8-11) pärast lepingu sõlmimist. E-kirjade vahetusest nähtub, et hageja avaldas 2014 soovi loovutada kostjale tagasi ühte konkreetset nõuet, mille puhul jäeti hageja nõue võlgniku vastu kohtus rahuldamata. Kostja nõude tagasi loovutamisega ei nõustunud, sest nõue loovutati 2012 detsembris, kuid hageja pöördus kohtusse 2014 teises pooles, kui nõue oli juba aegunud. Järelikult sai hageja pärast lepingu sõlmimist lepingu punktist 2.5. aru selliselt, et kostja kinnituse ebaõigsus peab ilmnema iga konkreetse loovutatud nõude osas. Hageja omakorda viitas, et tema kinnituse ebaõigsust ei ole tuvastatud vastavat nõuet puudutavas kohtumenetluses. Kohtule esitatud tõenditest nähtub ühtlasi, et kostja edastas hagejale viimase palvel konkreetsete lepingute eritingimused ning arved, mis sisaldasid sissenõudekulusid (kd II, lk 38 pöördel – lk 47). Kohtule esitatud arvetest nähtub, et kostja arvutas sissenõudmise kulu suurust lähtuvalt võlgnevuse summast. Samuti nähtub kostja esitatud tõenditest (kd II, lk 47 pöördel – lk 58), et osa sissenõudekuludest tasuti võlgnike poolt. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et kui lähtuda lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast samadel asjaoludel (VÕS § 29 lg 4) ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3), andis kostja lepingu punktis 1.4. hagejale ainult kinnituse selle kohta, et tema poolt loovutatud nõuded on seaduslikud, kehtivad ega ole aegunud. Erinevalt hageja väidetust ei kinnitanud kostja lepingu punktis 1.4., et kõik nõuded on reaalselt sissenõutavad ehk et ühegi nõude suhtes ei saa ühelgi võlgnikul olla mistahes vastuväiteid ning et võlgnikel on olemas tegelikud rahalised võimalused nõuete täitmiseks. Samuti nähtub lepingu punktist 1.4. selgelt, et sissenõudekulude alusdokumendiks oli varasemalt kostja poolt viidatud arved. Lepingu punkti 2.5. tuleb kohtu hinnangul tõlgendada kooskõlas VÕS § 29 lõikega 4 ehk nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, arvestades seejuures lepingu sõlmimise asjaolusid (VÕS § 29 lg 5 p 1) ja lepingupoolte käitumist enne lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3), samuti lepingu olemust ja eesmärki (VÕS § 29 lg 5 p 4). Pooled sõlmisid lepingu paljude erinevate nõuete loovutamiseks ning lepingu punkt 2.5. viitas selgelt sellele, et kostja kinnituse osaline või täielik ebaõigsus pidi ilmnema „mõne võlgniku suhtes“. Seega tuleb kohtu hinnangul lepingu punkti 2.5. tõlgendada selliselt, et kostja kinnitus nõude kehtivuse ja seaduslikkuse osas pidi osaliselt või tervikuna ilmnema iga konkreetse nõude suhtes. Samuti tuleneb lepingu punktist 2.5. selgelt, et hagejal oli õigus alandada hinda ainult siis, kui ta ei saanud mõnda nõuet sisse nõuda tulenevalt kostja lepingu rikkumisest, mitte mõnest muust asjaolust. Järelikult ei saanud hageja hinda alandada, kui ta ei saanud nõuet osaliselt või täielikult sisse nõuda seetõttu, et võlgnik esitas nõudele vastuväiteid, võlgnikul puudusid piisavad rahalised vahendid või et nõuded olid aegunud. Hageja võis nõuda hinna alandamist vaid siis, kui nõude mitterealiseeritavus oli põhjuslikult seotud kostja lepingu rikkumisega. Järgnevalt tuleb lepingu punkti 2.5. tõlgendada selliselt, et kui kostja jäi pärast hageja teavitust oma kinnituse juurde, pidi konkreetse võlgniku suhtes antud kinnituse ebaõigsus ilmnema kohtumenetluses. Seega nõustus kohus kostja väitega, et iga nõude põhjendamatus pidi ilmnema kohtumenetluses. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kostja vastu nõude esitamiseks ei pidanud hageja põhjendama ega tõendama, kas või millisel põhjusel olid tema nõuded võlgnike vastu jäänud rahuldamata. Sellisel viisil hinna alandamise avalduse esitamist lepingu punkt 2.5. ei võimaldanud.

Kohus ei nõustunud hageja väitega, et lepingu punktis 1.4. antud kinnitusega läks sissenõudmiskulude sissenõutavuse risk üle kostjale. Seesugust poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel ei ole võimalik järeldada lepingu punktist 1.4. ega poolte kirjavahetusest, mis lepingu sõlmimisele eelnes. Kostja ei ole hagejale kinnitanud kohtu hinnangul muud, kui et loovutatud nõuded on kehtivad, seaduslikud, ei ole aegunud ega ole loovutatud ühelegi kolmandale isikule. Kohtu hinnangul võib kostja kinnitusest järeldada, et nõuded pidid vastama tavapäraselt nõuete loovutamise korral eeldatavatele tingimustele ehk olema seadusele ja lepingule põhinevad, veel mitte aegunud ja mitte kellelegi teisele loovutatud. Muid kinnitusi, sh sissenõudmise kulude osas, ei ole kostja hagejale andnud ning hageja pidi olema teadlik sellest, et võlgnikud võivad esitada nõuetele vastuväiteid (sh põhjendamatuid vastuväiteid) ja võlgnikel ei pruugi olemas olla piisavalt rahalisi vahendeid, et nõudeid koheselt ja reaalselt täita. Kohtu hinnangul pidid kostja poolt loovutatud nõuded vastama nõuete tavapärasele kvaliteedile VÕS § 77 lg 1 mõistes. Kohus nõustus samuti kostja vastuväitega, et kuivõrd hageja võttis kostjalt nõuded vastu, tuleb eeldada nõuetele seadusele vastavust ning kehtivust ja vastupidist peab tõendama hageja. Kohtule esitatud ühestki lepingu sättest ei tulene, et tõendamiskoormus sissenõudmise kulude põhjendatuse osas või muude nõuete põhjendatuse osas oleks endiselt jäänud kostjale. Vastupidi, lepingu punktist 2.5. tulenes selgelt, et iga loovutatud nõude seadusele mittevastavus või mittekehtivus pidi olema tõendatud kohtumenetluses. Kuivõrd nõuded olid üle läinud hagejale, lasus hagejal õigus ja kohustus tõendada nõuete kehtivust kohtumenetlustes. Kostjal kui isikul, kellelt olid nõuded üle läinud, puudus võimalus esitada iseseisvalt hagisid võlgnike vastu. Samuti osundas kohus, et hagejale pidi juba enne lepingu sõlmimist olema teada, kuidas on kujunenud kostja sissenõudmise kulud ning hageja sai oma hinnapakkumise tegemisel kõigi nõuete suhtes arvestada võimalusega, et sissenõudmise kulud võivad kohtumenetlustes osaliselt või tervikuna jääda rahuldamata. Hagejale olid lähtuvalt kohtule esitatud e-kirjade vahetusest kõik sissenõudmise kulusid puudutavad asjaolud teada ja ta sai nendega lepingu sõlmimisel arvestada. Selles mõttes ei olnud sissenõudmise kulude puhul tegemist asjaoluga, mis oleks ilmnenud alles pärast lepingu sõlmimist. Kohus leidis, et hagejal puudus alus hinda alandada, sest hageja tutvus nõuete ja nendega seotud asjaoludega enne lepingu sõlmimist põhjalikult. Hageja tegeles nõuete sissenõudmisega oma majandus- ja kutsetegevuses ning hageja viidatud õiguslikud asjaolud pidid hagejale olema teada enne lepingu sõlmimist. Lepingu lisaks olevad sissnõudekulud on selgesti eristatavad ülejäänud nõuetest. Hageja ei ole tõendanud, et sissenõudekulude võlgnikelt sisse nõudmine võib olla raskendatud ning need kulud ei vasta lepingu tingimustele. Nõuete sissenõutavuse riskide hindamise kohustus oli hagejal endal. Hageja oli teadlik, et kostja sissenõudekulud tulenevad kostja tüüptingimustest ja hinnakirjast. Ühtlasi on osa võlgnikke hagejale sissenõudmise kulud tasunud. Kostja 14.03.2014 kinnituskirjas on käsitletud tulevikku suunatud muudatusi. Sissenõudekulude dokumente ei ole hageja kostjalt nõudnud. Hagejal ei olnud õigust alandada lepingulist hinda. VÕS § 112 lg 1 sätestab, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus. VÕS § 112 lg 2 näeb ette, et hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingus osaleb ühel või teisel lepingupoolel mitu isikut, võib hinda alandada üksnes kõigi ühel lepingupoolel olevate isikute poolt ja kõigi suhtes ühiselt. Kui hinna alandamise õigus lõpeb ühe õigustatud isiku jaoks, lõpeb see ka ülejäänute jaoks. VÕS § 112 lõikest 3 tuleneb, et hinna alandamiseks

õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt VÕS § 189 lõikes 1 ja § 191 lõikes 1 sätestatule. Tuginedes Riigikohtu praktikale VÕS § 112 lg 1 kohaldamise materiaalsete eelduste kohta leidis kohus, et hageja ei ole tõendanud hinna alandamise avalduse esitamise materiaalseid eeldusi. Hageja ei ole tõendanud, et lepingu ese oli mittekohane ning kostja rikkus lepingulist kohustust, mille eest hind tasuti. Kohus selgitas hagejale kohtu 25.05.2015 eelistungil (kd II, lk 61-62), et hagejal tuleb tõendada, millises ulatuses on talle sissenõudekulusid võlgnike poolt tasutud ning millises mitte ja millisel põhjusel on nõuded jäänud täitmata. Sama selgitas kohus hagejale 19.10.2015 eelistungil (kd II, lk 156-157). Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja tõendanud kostja rikkumist kostja poolt. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 14.03.2014 saatis kostja hagejale kinnituskirja (kd I, lk 104-105). Kohtule esitatud kinnitusest ei nähtu, millise ajaperioodi kohta on see antud. Kinnituskirjas puuduvad viited kostja poolt hagejale 2011 ja 2012 loovutatud nõuetele, mistõttu ei nõustunud kohus hageja järeldustega, et tegemist 2011 ja 2012 sissenõudekulude suurust tõendava ainsa dokumendiga. Samuti ei saa asuda järeldusele, et kostja esitas 14.03.2014 kinnituskirja vastuseks hageja soovile saada nõuet tõendavaid tõendeid. Hageja ja kostja e-kirjade vahetusest perioodil 18.02.2014 kuni 05.03.2014 (kostja kinnituskirja saatmisele eelneval ajal) (kd II, lk 81-82) nähtub, et hageja saatis kostjale 10.02.2014 e-kirja, milles ta viitas, et hagejal on puudu nelja juriidilise isikuga sõlmitud lepingud. Samuti viitas hageja Riigikohtu lahendile 3-2-1-167-09 ja küsis, kas kostja on kujundanud seisukoha, sest hageja väitel on olemas Riigikohtu seisukoht sissenõudekulude osas. Kohus leidis, et kostja kinnituskirja saamisele eelnenud kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud kostjalt tõendeid sissenõudekulude tõendamiseks, kuid kostja ei oleks neid esitanud. Kostja väitis, et ta edastas hagejale viimase palvel lepingute eritingimused ning arved, mis sisaldasid sissenõudekulusid (kd II, lk 38 pöördel – lk 47). Kohtule esitatud arvetest nähtub, et kostja arvutas sissenõudmise kulu suurust lähtuvalt võlgnevuse summast. Samuti nähtub kostja esitatud tõenditest (kd II, lk 47 pöördel – lk 58), et osa sissenõudekuludest tasuti võlgnike poolt. Kostja esitas kohtule oma üldtingimused (kd II, lk 31-37). Kostja esitas kohtule ka oma hinnakirja (kd II, lk 37 pöördel – 38), mille kohaselt oli võlgnevuse sisse nõudmise tasu 22% + KM. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kostja üldtingimused, mis reguleerivad sissenõudekulusid, on igal juhul tühised tüüptingimused, sest tegemist on vastuoluliste tüüptingimustega. Üldtingimuste punktist 8.3. tulenes kliendi kohustus hüvitada kõik võlgnevuste sissenõudmisega seotud kulud, kuid antud sättega ei ole kohtu hinnangul vastuolus üldtingimuste punkt 4.1.2., mis näeb kliendile ette kohustuse teha makseid vastavalt hinnakirjale. Nimelt ei reguleeri tüüptingimuste punkt 8.3. täpsemalt seda, kuidas sissenõudmisega seotud kulusid arvestatakse. Kulude arvestamise kord tuleneb kostja hinnakirjast. Viidates VÕS § 39 lg-le 1 leidis kohus, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik oleks tüüptingimuste punkte 4.8., 8.3. ja 4.1.2 nende koostoimes tõlgendanud viisil, mille kohaselt oli sissenõudekulude täpne kujunemine ette nähtud hinnakirjas. Asjakohatu on kohtu hinnangul hageja väide, et tarbijale oleks olnud soodsam lähtuda tegelikest sissenõudekuludest, sest hageja ei ole ise välja toonud ega tõendanud, millised olid talle 2011 ja 2012 loovutatud nõuete puhul tegelikud sissenõudekulud. Hageja on üksnes tuginenud kostja 14.03.2014 kinnituskirjale, millest ei nähtu seost 2011 ja 2012 nõuetega. Kohtu hinnangul ei saa asjas kogutud tõendite pinnalt ka antud vaidluses tuvastada, et kostja tüüptingimused oleksid tühised mõnel VÕS §-s 42 toodud alusel. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja ei ole piisavalt põhistanud, miks peaksid kostja tüüptingimused olema kliente ebamõistlikult kahjustavad.

Kohtu hinnangul saaks mõne tüüptingimuse ebamõistlikkust hinnata konkreetse nõude ja lepingulise suhte pinnalt, mitte abstraktselt ja üldiselt. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et sissenõudekulude nõude näol on tegemist leppetrahviga. Kohus leidis, et õiged on hageja väited, milliste kohaselt on tegemist kahju hüvitisega. VÕS § 128 lg-le 3 tuginedes leidis kohus, et seega on sissenõude kulu näol tegemist kuludega, mida tehakse seoses lepingu rikkumisest tulenevate nõuete esitamisega. Seesuguste kulude puhul on aga kahtlemata tarbijal kui lepingu teisel poolel õigus esitada kulude suuruse, põhjendatuse ja tõendatusse osas vastuväiteid täpselt samal viisil nagu on tarbijal õigus esitada vastuväiteid lepingulise tasu nõude suurusele, põhjendatusele ja tõendatusele. Asjaolu, kas konkreetse nõude puhul oleks olnud kostja hinnakirjast lähtuv sissenõudmise kulu põhjendatud ning kas kostja hinnakirjale viitav tüüptingimus oleks olnud tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt, oleks kohus saanud hinnata konkreetses vaidluses, arvestades konkreetse tarbija vastu esitatud nõuet ja nõudega seotud asjaolusid. Kohus ei saa käesolevas vaidluses ainuüksi hageja poolt esile toodud abstraktsete asjaolude pinnalt tuvastada, kas iga tarbija suhtes ja iga nõude puhul oleks sissenõudekulu suurus 22% nõude summast olnud ebamõistlikult suur. Riigikohus on varasemalt leidnud, et tüüptingimuse kasutaja ise ei saa tugineda tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 alusel (RKTKo 3-2-1-32-06, p 22). Seega hageja, kes omandas kostjalt sissenõudekulude nõude, mis tulenes tüüptingimusest, oleks nõude esitamisel olnud ise tüüptingimuse kasutaja, kes ei oleks tüüptingimuse tühisusele saanud viidata võlgnikega peetavates kohtuvaidlustes. Ühtlasi nõustus kohus kostja seisukohtadega, et isegi juhul, kui hageja väited tüüptingimuste tühisuse osas oleksid olnud põhjendatud, oleks hagejal olnud õigus nõuda võlgnikelt sissenõudmise kulusid VÕS § 1131 ja § 1132 alusel. Hagejal oleks viidatud sätete alusel olnud õigus nõuda võlgnikelt suuremat sissenõudmise kulu kui 6 eurot võlgniku kohta, millest tulenevalt ei ole hageja hagiavalduses toodud arvestused õiged. Hageja abstraktsed väited sissenõudmise kulude ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse kohta ei ole õiged. Seda, et võlgnikud oleksid sissenõudekuludele vastu vaielnud tulenevalt kostja tüüptingimuste tühisusest, sissenõudekulude põhjendamatusest või liigsest suurusest, ei ole hageja samuti ühegi tõendiga tõendanud. Hageja esitas kohtule tabeli (kd II, lk 93-127), mille hageja oli koostanud nõuete kaupa. Tabeli kohaselt oli hageja saatnud kõigile võlgnikele 13.01.2014 teavitusmeili nõude kohta. Tabelis on hageja märkinud, et enamus võlgnikest esitasid nõudele vastuväite, kuid vaid vähestel juhtudel on tabelisse märgitud vastuväite sisu. Tabelis kajastatud vastuväidetest mitte ükski ei puuduta sissenõudekulude alusetust. Üksikud võlgnikud on nõude rahuldanud, millisel juhul tabelist ei nähtu, kas võlgnik esitas esmalt ka vastuväite või mitte. Kohtule esitatud tabelist võib seega järeldada, et enamik võlgnikke lihtsalt ei tasunud nõuet vabatahtlikult, millest tulenevalt on hageja eksitavalt märkinud tabelisse, et esitatud on vastuväide. Kohus ei pidanud usutavaks, et enamik võlgnikke küll esitasid vastuväited suuliselt telefoni teel või e-kirja teel, kuid hageja ei ole üldse kajastanud vastuväidete sisu. Tabelis kirjeldatud vastuväidetest nähtub, et enamik võlgnikke soovis saada selgitust nõude kohta või ei nõustunud sellega, et nad kostjale üldse midagi võlgnevad. Konkreetselt hagejale esitatud tegelikest vastuväidetest (kd III, lk 43-96, tõlked III kd lk 172-206) nähtub, et tegemist on samade vastuväidetega, milliste sisu on kajastatud hageja koondtabelis. Kuivõrd samade isikute vastuväited on kajastatud hageja poolt kohtule esitatud tabelis, pidas kohus usutavaks, et muid vastuväiteid võlgnikud hageja nõudekirjadele tegelikult ei esitanud. Hageja esitas kohtule ühtlasi kullerite saatelehed (kd III, lk 1-42), mis tõendavad võlgnikele erinevate kulleritega nõuete saatmist 13.01.2014, 14.01.2014, 15.01.2014, 16.01.2014, 17.01.2014, 18,01.2014, 19.01.2014, 20.01.2014 ja 21.01.2014.

Eeltoodud tõenditest nähtub kogumis, et hageja saatis küll võlgnikele nõudekirjad, kuid enamik võlgnikke võlgnevusi vabatahtlikult ei tasunud. Sissenõudmise kuludele ei esitanud ükski võlgnik neid vastuväiteid, milliseid hageja ise kostja nõudele käesolevas menetluses esitas. Ühegi nõude osas hageja võlgnike vastu kohtusse nõuet ei esitanud ning järelikult jäi täitmata nõuete loovutamise lepingu punktis 2.5. hinna alandamise oluline eeltingimus ehk nõude osas kohtumenetluse läbimine. Kohus, viidates hageja poolt kostjale saadetud 21.03.2014 kirjale (kd I, lk 106-107) ja hageja poolt 10.06.2014 kostjale saadetud nõudeavaldusele (kd I, lk 108-114), märkis, et seega esitas hageja kostjale küll mitu korda hinna alandamise avalduse, kuid vaatamata sellele ei olnud täidetud kohtu hinnangul hinna alandamise sisulised eeldused ehk kostja ei olnud rikkunud oma lepingulist kohustust, lepingu ese vastas lepingu tingimustele ning täidetud ei olnud lepingu punktis 2.5. toodud hinna alandamise eeltingimused. Kohus nõustus kostja väidetega, et hagejal oli enne lepingu sõlmimist võimalik nõuetega tutvuda. Kohtule esitatud e-kirjadest nähtub, et hagejale olid teada juba enne lepingu sõlmimist kõik need õiguslikud alused ja väited, milliste alusel ta hiljem hinna alandamise avaldused esitas. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud nõuete loovutamise leping on oma olemuselt sarnane ostu-müügi lepinguga ning analoogia korras on pooltevahelisele lepingulisele suhtele võimalik kohaldada müügilepinguid reguleerivaid õigusnorme. VÕS § 218 lõikest 4 tuleneb, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Hageja teadis juba enne lepingu sõlmimist, et kostja sissenõudmise kulude aluseks on kostja tüüptingimused ja hinnakiri ning sissenõudekulude ainus kuludokument on kostja esitatud teenuse arve. Hageja teadis samuti enne lepingu sõlmimist, et sissenõudmise kulusid tuleb tal võimalike kohtumenetluste käigus tõendada ning võlgnikud võivad esitada nõuete suhtes erinevaid vastuväiteid, sealhulgas väita, et kostja tüüptingimused on tühised. Vaatamata sellele sõlmis hageja kostjaga nõuete loovutamise lepingu ning omandas nõuded koos sissenõudmise kuludega. Kirjeldatud asjaolude pinnalt nõustus kohus kostja väitega, et hageja poolt hinna alandamise avalduse esitamine pärast lepingu sõlmimist sissenõudekulude osas on sisuliselt vastuolus hea usu põhimõttega, mida võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes VÕS § 6 lg 1 alusel järgima peavad. Hageja käitumise vastuolulisus tuleneb ka sellest, et hageja hinnangul ei saanud sissenõudekulusid tõendada ainult kostja vastavasisulised arved, kuid hageja on ise esitanud kostja vastu õigusabikulude hüvitamisest tuleneva nõude, mille tõendamiseks on hageja kohtule esitanud õigusabikulude arved (kd I, lk 115-118). Kohus nõustub ka kostja väidetega, et käesoleva lahendi koostamise ajaks on hagejale loovutatud nõuded aegunud. Viidates TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 3 märkis kohus, et vaidlus puudub selle üle, et hagejale loovutatud 2011 ja 2012 nõuded muutusid sissenõutavaks alates hageja poolt arvete esitamisest. Riigikohus on leidnud, et kui nõue muutub aasta jooksul arve esitamise tulemusena sissenõutavaks, algab selle aegumine järgmise kalendriaasta esimesel jaanuaril kell 0:00 ning aegumine lõpeb kolm aastat hiljem

hageja intressinõude summas 32,44 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 8048,16 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude, samuti kahju hüvitamise nõude summas 1344 eurot. Kuivõrd hageja põhinõue jäi rahuldamata, ei hinda kohus eraldiseisvalt seda, kas hageja kõrvalnõuded ja kahju hüvitamise nõue oleksid olnud tõendatud. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskuludena ilma käibemaksuta 9116,92 eurot ning kostja selgituse kohaselt osutas tema lepinguline esindaja kokku õigusabi 79,25 tunni ulatuses. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et ühe õigusabi tunni tasuks oli 115,04 eurot ilma käibemaksuta, millise tunnitasu suuruse luges kohus mõistlikuks, arvestades käesoleva menetluse sisu ja keerukust. Kohus leidis, et kostja lepingulise esindaja kulud on üle paisutatud ning kohtule esitatud menetluskulude nimekiri sisaldab tasu toimingute eest, milliseid ei saa lugeda käesolevas menetluses vajalikeks õigustoiminguteks. Kohus leidis, et hagiavalduse mahtu ja sisu arvestades võis hagiavaldusega tutvumine aega võtta maksimaalselt 4 tundi. 27.01.2015 esitas kostja kohtule taotluse menetluskulude tagatise määramiseks, kuid antud taotlus oli põhjendamatu ja jäi rahuldamata. Põhjendamatu taotluse esitamisega seotud kulusid ei saa kohtu hinnangul hagejalt välja mõista. Seetõttu luges kohus põhjendatud ajakuluks hagiavaldusega tutvumisel 5 tundi. Kostja esindaja aeg, mis kulus kliendiga nõupidamisteks 06.03.2015 ja 13.05.2015 ei saa pidada kostja antud menetluses põhjendatud menetluskuluks. Menetluskuludena kuuluvad hüvitamisele vaid need menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, mis olid vajalikud menetluses mõne toimingu tegemiseks ehk menetlusdokumentide koostamiseks ja kohtule esitamiseks, samuti istungitel osalemiseks. Kohtutoimiku materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kas kostja esindaja üldse väidetud kuupäevadel oma kliendiga nõu pidas, kaua nõupidamine kestis ja millises küsimuses nõu peeti. Seega ei saa tegemist olla kostja antud menetluses vajalike ja põhjendatud kuludega. 06.03.2015 esitas kostja kohtule sisulise vastuse hagiavaldusele, mille koostamiseks võis vastuse sisu ja mahtu arvestades mõistlikult kuluda 5 tundi. Seega leidis kohus, et hagiavaldusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks võis kostja esindajal kokku põhjendatult aega kuluda 9 tundi. Kohus leidis, et 25.05.2015 toimunud kohtu eelistungi, mis kestis protokollist nähtuvalt 1h 40min, ettevalmistamiseks võis esindajal mõistlikult aega kuluda vaid kuni 1 tund. Kostja kliendiga toimunud nõupidamistele kulunud aeg ei kuulu eeltoodud põhjenduste alusel menetluskuludena hüvitamisele. Kogumis võis kostja esindajal 25.05.2015 eelistungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks kuluda 2,75 tundi. Istungi protokolliga tutvumine võis kostja esindajal mõistlikult aega võtta 0,5 tundi. Kohus leidis, et arvestades hageja poolt 27.07.2015 esitatud seisukohtade mahtu ja sisu, võis kostja esindajal hageja täiendavate seisukohtadega tutvumiseks mõistlikult aega kuluda kuni 10 tundi. 28.09.2015 esitatud kostja menetlusdokumendi sisu ja mahtu arvestades luges kohus põhjendatud ja mõistlikuks ajaks menetlusdokumendi koostamisel 7 tundi. 29.09.2015 kulunud aega 1 tund kliendiga nõupidamiseks ei lugenud kohus vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. 06.10.2015 täiendavate seisukohtade koostamise ja kohtule esitamise mõistlikuks ajaks luges kohus 1 tundi, sest kostja poolt kohtule esitatud taotlused olid enamuses osas põhjendamatud. Kohtu 19.10.2015 eelistung kestis ühe tunni ning selle ettevalmistamiseks võis esindajal mõistlikult aega kuluda kuni 1 tund. Mõistlikuks ja põhjendatud ajaks täiendavate seisukohtade koostamiseks 27.11.2015 pidas kohus 5 tundi. Kohtu hinnangul võis kostja esindajal 28.12.2015.a seisukohtade koostamiseks mõistlikult aega kuluda 4 tundi. Kogumis on kostja lepingulise esindaja ajakulu käesolevas asjas põhjendatud 41,25 h. Arvestades kohtu poolt

mõistlikuks peetud tunnitasu suurust 115,04 eurot, on kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja mõistlikud kulud 115,04 x 41,25 h = 4745,4 eurot. Apellatsioonkaebus 12.02.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 15.01.2016 otsuse resolutsiooni punkt 4 ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja hinnangul on kohus otsuse tegemisel rikkunud nii materiaal- kui menetlusõigusnorme, samuti hinnanud ebaõigesti esimese astme menetluses esitatud asjaolusid ja tõendeid. Kohus on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 rajanud otsuse (p 99) väitele, mida hageja ei ole hagi alusena kunagi esitanud – hageja ei ole hinda alandanud väites, nagu peaks kostja kandma võlgnike maksejõuetuse riisikot. Kohus on rikkunud VÕS § 127 lg-t 1 ja TsMS § 436 lg-t 1 leides, et kahju hüvitamise nõue ei peagi olema sisustatud tegelike kulutustega ehk kahju kannatanud isiku varalises seisundis ei pea olema kahju tekitaja teo tulemusena tekkinud diferentsi võrreldes olukorraga, kus kahju ei oleks tekitatud. Hageja on seisukohal, et õiguslikult on sissenõudmiskulude puhul tegemist kahju hüvitamise nõudega ning kahju hüvitamise nõude esitamisel kostja klientide vastu peab hageja tõendama, et kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, sellel on õiguslik ja faktiline alus. Kostja aga ei ole hagejale loovutatud nõuete aluseks olevaid tõendeid esitanud (v.a kinnituskiri kosta 6 euro suuruste kulutuste osas sissenõude tegevuses). Hagejale ei ole teada ning hagejal ei ole võlgnike vastu nõuete esitamisel võimalik tõendada, milles seisneb kostjale hagejalt loovutatud ulatuses tekkinud kahju. Veelgi enam, kostja ei ole suutnud seda selgitada ei kohtuväliselt ega kohtumenetluses. Seetõttu ei ole ka kahjunõude esitamine võlgnike vastu võimalik ega seaduslik. Põhjendamatu nõudega kohtu poole pöördumist sideteenuse pakkuja kliendi vastu ei saa inkassolt (hagejalt) nõuda. Kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega eeldab VÕS § 127 lg 1 diferentsi kahju kannatanud isiku varalises olukorras. Seda on Riigikohus ka oma korduvas praktikas kinnitanud, näiteks lahendi 3-2-1-133-15 p-s 16 ja seal viidatud praktikas. Kostja enda arve väidetavale kahju tekitajale ei väljenda talle tekkinud varalist diferentsi ehk kahju. Kohus, leides, et kostja Lepingu punktis 1.4 antud kinnitus on õige seetõttu, et sissenõudekulude alusdokumendiks pidigi olema üksnes kostja enda arve võlgnikele, on eksinud VÕS § 127 lg 1 kohaldamisel. Kahju kannatanud isiku enda väljastatud arve kahju tekitajale ei tõenda ei kahju olemasolu ega suurust, vaid üksnes asjaolu, et kahju hüvitamise nõue on kohtuväliselt esitatud. Väär ja meelevaldne on ka otsuse p-s 134 hagejale tehtud etteheide väidetava vastuolulise käitumise kohta, mis tuleneb sellest, et hageja hinnangul ei saanud sissenõudekulusid tõendada ainult kostja vastavasisulised arved, kuid hageja on ise esitanud kostja vastu õigusabikulude hüvitamisest tuleneva nõude, mille tõendamiseks on hageja kohtule esitanud õigusabikulude arved (kd I, lk 115-118). Hageja ei ole kohtule kahju tõendamiseks esitanud iseenda väljastatud arvet kostjale, vaid hageja on kohtule esitanud kahju tõendamiseks temale esitatud arve, mille hageja on pidanud kostja kahju tekitava käitumise tõttu tasuma. Seega justnimelt hageja esitatud kahjunõude puhul ilmnebki varaline diferents VÕS § 127 lg 1 tähenduses: ilma kostja lepingurikkumiseta ei oleks hageja pidanud kulutusi kandma ning ta oleks võrreldes praeguse olukorraga kahju võrra paremas seisus.

Kohus on rikkunud VÕS §-i 29 lg-t 4, leides, et lepingu punkti 1.4 on võimalik tõlgendada selliselt, et sissenõudekulude osas ei peagi peale kostja enda arve võlgnikule eksisteerima mingit eraldiseisvat dokumenti. Sellist kokkulepet ei ole pooled sõlminud ja lepingu tõlgendamise tõttu vastuolus poolte tahte ning tsiviilõiguse fundamentaalsete normidega (VÕS § 127 lg 1) ei vasta otsus seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele TsMS § 436 lg 1 mõistes. Sellist järeldust tehes on kohus jätnud täielikult hindamata hageja väite selle kohta, et kostja on rikkunud lepingu punktis 1.4 antud kinnitust nõuete seaduslikkuse kohta, mis kujutab endast TsMS § 442 lg 8 rikkumist. Kui kohus on jõudnud ühelt poolt järeldusele, et tarbijal on kahtlemata õigus esitada suuruse, põhjendatuse ja tõendatuse osas vastuväiteid, siis on põhjendamatu kohtu järeldus, et nõude alusena on piisav üksnes kostja enda arve tarbijale ning üksnes arve olemasolu tagab nõude seaduslikkuse ja lepingu punktis 1.4 antud kinnituse õigsuse. VÕS § 29 lg 4 kohaldamiseks puudub alus, sest poolte ühine tegelik tahe on selgelt tuvastatav. Poolte tahe oli sissenõudekulude nõude seaduslikkuse riisikot reguleerida. Kuna seaduslikkust kinnitas kostja, on ilmselge, et nõude seaduslikkust pidi ka tema tagama. Nimetatud asjaolule ei ole otsuses hinnangut antud. Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid: varasemates võlasuhetes analoogset kinnitust sissenõudekulude osas ei olnud, see lisati hageja ettepanekul ja kostja kinnitas oma nõustumist kinnituse väljastamise osas, ei ole ka mõistliku isiku kriteeriumist lähtudes võimalik lepingu punkti 1.4 tõlgendada selliselt, et kahju hüvitamise nõude seaduslikkus tähendas lepingus üksnes kostja enda väljastatud arvet. Kohus on rikkunud VÕS § 29 lg-t 4 ka sellega, et on lepingu punktile 1.4 andnud tõlgenduse, mille kohaselt andis kostja üksnes kinnituse nõuete seaduslikkuse kohta, aga mitte nende realiseeritavuse kohta. Otsus ei vasta seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele TsMS § 436 lg 1 mõistes. Lisaks ei ole kohus ka selgitanud, milles seisneb tema hinnangul kostja antud kinnituse nõuded on seaduslikud sisu, kui selline kinnitus ei tähenda tegelikult nõude reaalset sisse nõudmise võimalikkust. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 4 ja vääralt tõlgendanud lepingu punkti 2.5, leides, et hageja hinna alandamise nõude eelduseks on kohtumenetluse läbimine kõigi 2376 võlgnikuga. Kohtu seisukoht ei ole kooskõlas lepingu punktiga 2.5, selle sõlmimise asjaoludega ega ka VÕS § 29 lg-ga 4 ehk lepingupooltega sarnase mõistliku isiku kriteeriumiga. Kohus on jätnud hindamata lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus muutus ka kõnealune säte. Ilmselgelt ei olnud sätte mõte miski muu kui sellest sõnaselgelt nähtuv – et kohtumenetlusest tulenevad menetluskulud hüvitab kaotuse korral hagejale kostja. Nimetatust aga ei saa järeldada, et kohtumenetlus on hinna alandamise obligatoorne eeldus. Hinna alandamist reguleeriva lepingu punkti 2.5 eesmärgiks ei olnud reguleerida üksnes käesolevalt tekkinud olukorda, vaid potentsiaalselt kõiki hinna alandamise avalduse esitamise aluseid ja olukordi. Seetõttu on säte arusaadavalt ka teatava abstraktsiooniastmega. Lisaks sellele, et kohtu antud tõlgendus lepingu punktile 2.5 ei ole kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega, ei ole see kooskõlas ka hea usu põhimõttega. Kohtusse pöördumine teadvalt alusetute nõuetega, täitmaks inkasso ning sideteenuse ettevõtja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud õiguskaitsevahendi eelduseid, koormaks pahauskselt nii sideteenuse tarbijaid kui ka kohtusüsteemi. Kohus on rikkunud oluliselt TsMS § 230 lg-t 1, kui on jõudnud ebaõigesti järeldusele, et hageja ei ole täitnud kostja lepingu rikkumise tõendamise koormist. Juba 23.12.2014 esitatud hagiavaldusega esitas hageja tõenditena poolte vahel 18.12.2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ning 14.03.2014 kostja poolt hagejale antud kinnituskirja. Hageja on lepinguga tõendanud, et kostjal oli kohustus loovutada seaduslikud sissenõudmiskulude nõuded ning kinnituskirjaga tõendanud, et kostja on andnud ebaõige kinnituse, mille eest on hagejal õigus alandada hinda: sissenõudekulud ei ole tõendatavad. Osas, milles võlgnikud olid nõuded

soodsam lähtuda tegelikest sissenõudekuludest, asjakohatu, sest hageja ei ole tõendanud ega esile toonud tegelikke sissenõudekulusid. Hageja on kohtule esitanud 14.03.2014 kinnituskirja selle kohta, et tegelikud sissenõudekulud on üksnes 6 eurot võlgniku kohta. Vastupidiselt kohtu seisukohale on kinnituskiri seotud vaidlusaluste nõuetega, mida hageja on menetluses tõendanud. Ka ei nõustu hageja kohtu järeldusega sellest, et tüüptingimuste tühisust saaks kohus hinnata üksnes konkreetse nõude ja lepingulise suhte pinnalt. Selleks, et anda hinnang küsimusele, kas kostja on rikkunud lepingu punktis 1.4 antud kinnitust, saab kohus anda hinnangu ka kostja tüüptingimustele. Hinnangu andmist sellele, et kostja tüüptingimused on tühised, ei takista ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-32-06 p-s 22 märgitu, mille järgi tüüptingimuste kasutaja ise ei saa tugineda tüüptingimuste tühisusele VÕS § 42 lepingu teist poolt kaitsva eesmärgi tõttu. Hageja ei tuginegi käesoleval juhul tüüptingimuse tühisusele suhetes lepingu teise poolega. Ebaõige ning õiguskindluse põhimõttega vastuolus on kohtu järeldus, et hageja oleks pidanud hinna alandamisel lähtuma VÕS § 1131 ja 1132 sätetest. Nõuetele, mis on tekkinud enne nimetatud sätte jõustumist, ei saa sissenõudekulu VÕS § 1131 ega 1132 alusel lisada. Nimetatud sätte kehtestamisel ei ole sellele antud tagasiulatuvat mõju. Asjaolule või toimingule selle tekkimise või tegemise ajal kehtiva seaduse kohaldamise vajadust on rõhutatud korduvalt ka Riigikohtu praktikas, näiteks Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-96-03 p-s 19, lahendi nr 3-2-1-126-06 p-s 16 ja lahendi nr 3-2-1-91-08 p-s 12. Hagejale jääb arusaamatuks, mis moel oleks saanud hageja 14.03.2014 ja 07.09.2014 hinna alandamise avalduste esitamisel arvestada 01.10.2015 jõustuva VÕS §-ga 1132. Kohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS §-i 6, leides, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta ja hindamata asjaolu, et just eelnevalt ilmnenud probleemi tõttu ongi hageja ettepanekul vaidlusalune võlasuhe sõlmitud teistsugustel tingimustel kui ükski varasem, s.o kostja on kinnitanud, et sissenõudekulude nõue on seekord seaduslik ja realiseeritav. Hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ei saa hageja nõude esitamist pidada olukorras, kus kostja kinnitab ebatõeseid andmeid.

Asjassepuutumatu on kohtu arutlus sellest, et otsuse tegemise aja seisuga on hagejale loovutatud nõuded aegunud. Nõuete aegumine või mitteaegumine käesolevaks ajaks ei oma tähendust 14.03.2014 ja 07.09.2014 esitatud hinna alandamise avalduse kehtivuse hindamisel. Hageja on kohaldanud hinna alandamise õiguskaitsevahendit, mille seisukohalt ei ole asjassepuutuvad pärast lepingu sõlmimist toimunud asjaolude uurimine ega hindamine. Hinna alandamise seisukohalt tuleb hinnata asja lepingutingimustele vastavust asja üleandmise (riisiko üleminemise), s.o käesoleval juhul lepingu sõlmimise aja seisuga. Asjaolu, et kohus on otsuses esitanud põhjendamatult arvamuse nõuete aegumistähtaja saabumise osas, ei muuda sissenõudekulude nõudeid kehtivaks olukorras, kus need on olnud tühised tüüptingimuste tühisuse tõttu. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt välja vastavalt esitatavale menetluskulude nimekirjale. Vastuapellatsioonkaebus 02.03.2016 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 15.01.2016 otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt menetluskulud hagejalt välja mõistmata ehk summas 4371,52 eurot ja mõista vastavad menetluskulud hagejalt täiendavalt välja. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista välja vastavalt esitatavale menetluskulude nimekirjale. Maakohus on rikkunud menetluskulude kindlaksmääramisel oluliselt hagimenetluse võistlevuse põhimõtet, hinnanud menetluskuludega seotud tõendeid ebaõigesti ning kohaldanud menetluskulude kindlaksmääramisel menetlusnorme ebaõigesti (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1, § 436 lg 1 ja 4 ja § 442 lg 8). Maakohus on jätnud menetluskulude kindlaksmääramisel arvestamata alates 01.01.2015 jõustunud TsMS § 175 lg 11, mis sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Seega on seadusandja eeldanud, et alates 01.01.2015 jõustunud TsMS muudatuse tõttu toimub lepingulise esindaja kulude sisuline kontroll üksnes juhul, kui pool esitab teise poole menetluskuludele vastuväited. Iseenesest oleks kostja hinnangul pärast 01.01.2015 jõustunud muudatust üldjuhul põhjendamatu käsitleda hagimenetluses otsusega menetluskulude kindlaksmääramisel eraldi hagita menetluse põhimõtteid. Seda veelgi enam olukorras, kus mõlemat menetlusosalist on esindanud advokaadid, kellel oli võimalus avaldada arvamust menetluskulude osas. Asjaolu, et hageja on pidanud kostja menetluskulude suurust mõistlikuks, kinnitab ainuüksi see, et kostja lepingulise esindaja kulude suuruseks on ilma käibemaksuta 9116,92 eurot (79,25h*115,04) ning hageja on omakorda pidanud käesolevas menetluses mõistlikuks lepingulisele esindajale kulutada ilma käibemaksuta 14 303,80 eurot. Järelikult ei oleks maakohus antud juhul pidanud vähendama kostja kasuks väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Riigikohus on järjepidevalt selgitanud hagimenetluses ja tõendite hindamisel kehtivaid põhimõtteid. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-15 p-s 19 on kohus selgitanud, et hagimenetluse näol on tegemist võistleva menetlusega, milles pooled valivad ise asjaolud ja tõendid, millele nad tuginevad ning kohtud ei ole kohustatud selgitama tõendite ja vastuväidete esitamise

kohustust. Lahendi nr 3-2-1-6-08 p-s 11 on kohus selgitanud, et TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ülalkirjeldatud menetluskulude kindlaksmääramise olulisi ja ühtlasi hagimenetluse põhimõtteid rikkunud, mis tõi endaga kaasa menetluskulude kindlaksmääramise osas ebaõige otsuse. Kostja jääb 28.12.2015 esitatud menetluskulude nimekirja juurde ja leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud menetluskulud on mõistlikud ja tuleks täies ulatuses hagejalt välja mõista. Juhul kui ringkonnakohus leiab siiski, et kostja menetluskulude suurust tuleb detailsemalt hinnata, siis avaldab kostja oma seisukohad menetluskulude sisulise hindamise osas järgnevalt. Kostja hinnangul ei ole maakohtu otsusest jälgitav ega arusaadav, mille alusel on kohus vähendanud kostja kasuks väljamõistetava lepingulise esindaja tasu suurust ega ole menetluskulude suuruse hindamisel võtnud arvesse hageja lepingulise esindaja sarnastele menetlustoimingutele kuluvat aega, mis aitaks välja selgitada mõistliku menetluskulude suuruse arvestades käesoleva tsiviilasja spetsiifikat. Maakohus on otsuse p-s 140 leidnud, et hagiga tutvumiseks kulunud ajakulust võib pidada mõistlikuks 4h ning paar lauset edasi leiab maakohus, et ikkagi 5h. Samuti ei pea maakohus mõistlikuks kuluks kliendiga 06.03.2015 ja 13.05.2015 toimunud nõupidamisi. Ühtlasi leiab maakohus, et hagile vastuse koostamisele kulunud ajast võib pidada mõistlikuks 5h ega kuulu rahuldamisele menetluskulude katteks tagatise taotlemisele kulunud aeg, sest taotlused jäid rahuldamata. Kokkuvõttes pidas maakohus mõistlikuks kuluks seoses eelnevate toimingutega 9h. Kostja leiab, et maakohtu arutluskäik ja arvutused on vastuolulised. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et kostja menetluskulude katteks tagatise nõudmise üheks põhiliseks argumendiks oli, et hageja 2013 majandusaasta aruanne oli esitamata, mida Riigikohtu praktikas (vt lahendi 3-2-1-10-10 p-i 11) on peetud piisavaks hagi tagamise meetmete rakendamiseks, sh. pärast kostja 27.01.2015 taotluse esitamist esitas hageja 18.02.2015 koos vastusega taotlusele hageja 2013 majandusaasta aruande ehk kostja menetluskulude katteks tagatise taotlemine ei olnud põhjendamatu. Arusaamatuks jääb, miks maakohus ei pea kliendiga kohtumisi põhjendatuks ja mida oleks pidanud kostja tegema selleks, et kohtumiste vajadust põhistada, sh on hageja enda menetluskulude taotluses kliendiga kohtumisi põhjendatud kuluks pidanud. Ühtlasi on hageja pidanud hagi esitamise ja esialgsete menetlustoimingutega seotud kuludest põhjendatuks kuni 20h, siis jääb arusaamatuks, miks maakohus ei saa lugeda põhjendatuks kostja samalaadseteks toiminguteks kulutatud 12,5h. Maakohus on otsuse p-s 141 leidnud, et perioodil 15.05.2015 kuni 26.05.2015 istungiks valmistumise, sellel osalemise (toimus 25.05.2015) ning protokolliga tutvumise mõistlikuks ajakuluks võib pidada kokku 3h 15 min kostja 16h 15 min asemel. Samas hageja ise on pidanud samalaadsete menetlustoimingute osas mõistlikuks kuluks kokku 14h. Kostja on seisukohal, et kui poolte menetlustoiminguteks kulutatud aeg suures osas kattub, siis ei ole mõistlik kohtul seada vastavate kulude põhjendatust kahtluse alla. Otsuse p-s 142 on kohus leidnud, et perioodil 27.07.2015 kuni 29.09.2015 tehtud menetlustoimingutele kulutatud ajast võib pidada mõistlikuks 17h kostja 26h asemel ega ole pidanud mõistlikuks kuluks kliendiga nõupidamist. Samas hageja ise on pidanud samalaadsete menetlustoimingute osas mõistlikuks kuluks kokku 42h. Arvestades, et hageja esitas tuhandeid lehekülgi asjakohatuid tõendeid, mille kostja pidi läbi töötama ning seisukohad kujundama, siis ei saa pidada kostja kulutatud aega ülepaisutatuks. Otsuse p-s 143 on kohus leidnud, et perioodil 06.10.2015 kuni 19.10.2015 istungiks valmistumise, sellel osalemise (toimus 19.10.2015) mõistlikuks ajakuluks võib pidada kokku 2h kostja 9h 30 min asemel. Maakohus on jätnud hindamata 05.10.2015 menetlustoimingu ajakulu. Samas hageja ise on pidanud samalaadsete

menetlustoimingute osas mõistlikuks kuluks kokku 20h 30min. Maakohus on otsuse p-s 144 leidnud, et perioodil 27.11.2015 kuni 28.12.2015 tehtud menetlustoimingutele kulutatud ajast võib pidada mõistlikuks 9h kostja 15h asemel. Samas hageja ise on pidanud samalaadsete menetlustoimingute osas mõistlikuks kuluks kokku 19,5h. Kostja on seisukohal, et kui poolte menetlustoiminguteks kulutatud aeg suures osas kattub, siis ei ole mõistlik kohtul seada vastavate kulude põhjendatust kahtluse alla. Vastus vastuapellatsioonkaebusele Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jätta rahuldamata vastuapellatsioonkaebus ja maakohtu otsus muutmata osas, millega maakohus jättis osaliselt kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata ehk summas 4371,52 eurot. Hageja menetluskulud palub hageja mõista välja kostjalt ja jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 15.01.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud materiaalõigust õigesti. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja andis hagejale nõude loovutamise lepingus ebaõige kinnituse nõuete kehtivuse ja seaduslikkuse kohta seoses loovutatud sissenõudekuludega. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt loovutatud sissenõudekulud olid klientidelt sissenõutavad. Pooltel vahel on vaidlus, kas hagejal oli kostja lepingu rikkumise tõttu õigus alandada lepingu hinda, nõuda viivise ja intressi ning õigusabikuludest tuleneva kahju hüvitamist. Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud vaidlusalusest nõude loovutamise lepingust tuleneva hageja nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue kostja vastu jätta rahuldamata. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendamatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus leidis põhjendatult, et kuivõrd hageja võttis kostjalt nõude loovutamise lepingus nimetatud nõuded vastu, tuleb eeldada nõuete seadusele vastavust ning kehtivust ja vastupidist peab tõendama hageja. Kohtule esitatud ühestki lepingu sättest ei tulene, et tõendamiskoormus sissenõudmise kulude põhjendatuse osas või muude nõuete põhjendatuse osas oleks endiselt jäänud kostjale. Maakohus leidis õigesti tulenevalt nõude loovutamise lepingu p-st 2.5., et iga loovutatud nõude seadusele mittevastavus või mittekehtivus pidi olema tõendatud kohtumenetluses. Kuivõrd nõuded olid üle läinud hagejale, lasus hagejal õigus ja kohustus tõendada nõuete kehtivust kohtumenetlustes. Kostjal kui isikul, kellelt olid nõuded üle läinud, puudus võimalus esitada iseseisvalt hagisid võlgnike vastu. Samuti osundas maakohus põhjendatult, et hagejale pidi juba enne lepingu sõlmimist olema teada, kuidas on kujunenud kostja sissenõudmise kulud ning hageja sai oma hinnapakkumise

tegemisel kõigi nõuete suhtes arvestada võimalusega, et sissenõudmise kulud võivad kohtumenetlustes osaliselt või tervikuna jääda rahuldamata. Hagejale olid lähtuvalt kohtule esitatud e-kirjade vahetusest kõik sissenõudmise kulusid puudutavad asjaolud teada ja ta sai nendega lepingu sõlmimisel arvestada. Selles mõttes ei olnud sissenõudmise kulude puhul tegemist asjaoluga, mis oleks ilmnenud alles pärast lepingu sõlmimist. Maakohus on nõude loovutamise lepingu p-de 1.4 ja 2.5 tõlgendamisel lähtunud VÕS § 29 lgst 4, s.t nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Maakohus on andnud hinnangu kõigile lepingu sõlmimisega seonduvatele asjaoludele ja tõenditele, arvestanud lepingupoolte käitumist enne lepingu sõlmimist, samuti lepingu olemust ja eesmärki ja poolte varasemat praktikat analoogiliste lepingute sõlmimisel. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt oleks maakohus ainuüksi eelkirjeldatud asjaoludele ning nõude loovutamise lepingu p-idele 1.4. ja 2.5. tuginedes võinud jätta hagi rahuldamata. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud otsuse p-des 104-136 hageja nõuet hinna alandamiseks. Kõike nimetatud otsuse punktides märgitut kokku võttes leidis maakohus põhjendatult, et hagejal ei olnud õigust lepingulist hinda alandada. Kostja ei rikkunud lepingut ja lepingu ese vastas kokkulepitule. Kuivõrd hagejal ei olnud õigust hinda alandada, jättis maakohus rahuldamata hageja põhinõude summas 58 310,63 eurot. Kuna maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude, jättis rahuldamata ka hageja intressinõude summas 32,44 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 8048,16 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise nõude, samuti kahju hüvitamise nõude summas 1344 eurot. Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles leiab, et maakohus vähendas põhjendamatult hagejalt väljamõistetavat menetluskulude suurust. Kostja palub välja mõista hagejalt täiendavalt menetluskuludena 4371,52 eurot. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Antud sätte järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seda seisukohta toetavad ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrused nr 3-2-1-43-10, 3-2-1-132-10 ning 3-2-1-171-12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kostja esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on oma järeldusi piisavalt põhjendanud. Seega ei anna vastuapellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsust menetlukulude kindlaksmääramise osas muuta ega tühistada. Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuna nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid