X avaldus Y vastu ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise C suhtes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.11.2023 kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 16.11.2023 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Suir Puudutatud isik I C (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Kristi Haas Puudutatud isik II Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marko Jaani Eestkosteasutus Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 01.11.2023 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda, välja arvatud C riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (avaldaja, lapse ema) esitas Y (puudutatud isik II, lapse isa) vastu avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise C (puudutatud isik I, laps) suhtes. Avaldaja taotles kohtult lapse osas vanemate ühise hooldusõiguse täielikult lõpetamist ning ainuhooldusõiguse üle andmist avaldajale või alternatiivselt vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse elukoha-, haridus- ja tervishoiuküsimustes ning lõpetatud küsimustes hooldusõiguse endale üleandmist.
2.Avalduse kohaselt sündis laps Rootsis ning pärast vanemate lahkuminekut kolis avaldaja lapsega Eestisse. Lapse isa andis selleks notariaalse nõusoleku ning vanemad leppisid kokku, et isa ei pea lapsele elatist tasuma. Pärast Eestisse kolimist suhtles lapse isa lapsega perioodil 2018–2019 vähesel määral Skype ́i teel ning mõned korrad soovis ka lapsega kohtuda talle sobival ajal, arvestamata lapse elukorraldust. Isa ei avaldanud kordagi soovi veeta aega lapsega kahekesi. Alates 2019. a ei ole isa lapsega suhelnud. Avaldaja on kasvatanud last üksinda. Kõik last puudutavad otsused on lapse ema üksinda vastu võtnud. Lapsel on emaga tugev hingeline side ja laps on seisukohal, et ta soovib elada koos emaga. Laps teab, kes on tema bioloogiline isa, kuid isa on tema jaoks võõras. Lapse isa ei ole avaldanud soovi lapse kasvatamises osaleda ega ole alates 2018. a last materiaalselt toetanud ning lapse ülalpidamiskohustust täitnud. Lapse isa ei reageerinud ema palvele anda nõusolek lapse elukoha sissekirjutuse osas. Kuna lapse täisealiseks saamiseni on veel kaheksa aastat, siis on väga tõenäoline, et ka tulevikus esineb olukordi, kus ühise hooldusõiguse korral on vaja lapsega seotud küsimuste otsustamiseks mõlema lapsevanema nõusolekut. Kuna lapse isa ei ole olnud huvitatud lapsega seotud küsimustes kaasa rääkimisest, samuti ei ole ta näidanud üles koostöövalmidust juhtumitel, kus avaldaja on selleks tema poole pöördunud, siis on lapse parimates huvides, lapsega seotud küsimuste kiireks otsustamiseks ja lapsele normaalse elukulu tagamiseks põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine. Menetlusosaliste seisukohad
3.Lapse isa vaidles avaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Lapse isa nõustus, et ta ei ole pea kuus aastat saanud lapsega suhelda ning ei ole sellel ajal suhelnud ka lapse emaga, samas ei ole ta takistanud lapse ema last puudutavate otsuste vastuvõtmises. Nimetatud olukorrani on viinud asjaolu, et ema ja isa vahel kokku lepitud suhtlemiskord lapse osas ei ole toiminud. Isa sooviks lapse elukorralduslikke asjaolusid emaga koos arutada ja otsustada, kuid ema ei ole soovinud lapsega seonduvaid asjaolusid isaga jagada ega koos lapsesse puutuvaid küsimusi otsustada. Lapse ema on igakülgselt takistanud isal oma lapsega kontakti saavutada, rääkimata lapse elus osalemisest või teda puudutavate otsuste vastuvõtmisest. Ema põhistas erimeelsusi asjaoluga, et soovis Rahvastikuregistris lapse elukoha muutmist, kuid isa pöördumisele ei reageeringud ega andnud nõusolekut Rahvastikuregistris sissekirjutuse
muutmiseks. Isa selgitas, lapse ema ei küsinud e-kirja teel isa seisukohta lapse elukoha vahetamiseks, vaid pani isa fakti ette kinnitada lapse elukoht. Isale tuli andmebaasist teade, et lapse ema soovib lapse elukohta muuta, kuid isal ei olnud võimalik Rahvastikuregistris muutmiseks nõusolekut anda, sest tal puudus Eesti ID-kaart. Sõltumata eeltoodust isa rõhutas, et ta nõustub lapse elukoha vahetamisega. Sisulisi ja laiaulatuslikke erimeelsusi vanemate vahel ei esine. Samuti ei ole lapse isa vastu lapsega reisimisele. Ülalpidamise osas tehtavad etteheited on asjakohatud, kuivõrd vanematel on sõlmitud notariaalne kokkulepe, mille kohaselt ei pea isa edaspidi lapse ülalpidamises osalema.
4.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja märkis, et ei tuvastanud vanemate ärakuulamisel, et lapsevanematel oleks lapse hooldusõiguse teostamisel erimeelsusi. Mõlemad vanemad tõid välja, et viimase kuue aasta jooksul on ainus hooldusõiguslik küsimus, millisega ema isa poole pöördus, seotud lapse sissekirjutuse muutmisega 2022. a juulis. Lapse ärakuulamisel tuvastas esindaja, et lapse elukorraldus on käesoleval ajal lapse hinnangul talle sobiv ning lapse arvates ei esine tema elus olulisi küsimusi, milles tuleks vanematel vastu võtta olukorda muutvaid otsuseid. Arvestades, et lapse isa ei ole lapse emal lapse hooldusõiguse teostamist takistanud, käesoleval ajal puudub hooldusõiguslikes küsimustes vaidlus ning lapse huvid on tagatud, puudub alus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning täielikult või osaliselt emale üleandmiseks.
5.Eestkosteasutus Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu) toetas lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes vähemalt osaliselt ning anda lapse hooldusõigus viibimiskoha määramise, tervise- ja haridusküsimustes ning varahoolduses täielikult üle emale. Eestkosteasutuse hinnangul on isa aktsepteerinud, et lapse ema teeb lapsega seonduvaid olulisi otsuseid üksinda. Isa ei osanud valla lastekaitsespetsialistile öelda, millisel määral ja kuidas soovib ta edaspidi lapse suhtes hoolduskohustust täita, kuid lubas esitada kohtule selles osas oma seisukoha.
6.Maakohus kuulas lapse ära 30.08.2023 toimunud ärakuulamisel. Lapse kinnitusel ta isast väga midagi ei tea, ei mäletagi teda hästi. Laps ütles, et mäletab, et kunagi rääkisid isaga Skype ́s. Isa tahtis, et laps helistaks talle, kuid laps ei tahtnud.
7.Kohus kuulas muud asjaosalised, vanemad ja eestkosteasutuse esindaja ära 25.09.2023 toiminud ärakuulamisel. Menetlusosalised jäid varem esitatud seisukohtade juurde. Maakohtu määrus
8.Harju Maakohus jättis 01.11.2023 määrusega rahuldama nii ema nõude ühise hooldusõiguse lõpetamiseks kui ka alternatiivse nõude ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt, s.o lapse elukoha-, haridus- ja tervishoiuküsimustes ning emale selles osas ainuhooldusõiguse andmiseks. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste enda kanda.
9.Maakohus tuvastas, et laps elab koos emaga Eestis ning lapse isa Rootsis. Lapse isa ei ole ca 6 aastat lapsega suhelnud. Lapse ema soovib ühise hooldusõiguse lõpetamist ning ainuhooldusõiguse üleandmist talle või siis alternatiivselt ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist C elukoha-, haridus- ja tervishoiuküsimustes. Lapse isa vaidleb avaldusele vastu ning leiab, et vanematel puuduvad sellised erimeelsused, mis tooksid kaasa hooldusõiguse lõpetamise. Isa hinnangul ei ole ema võimaldanud isal lapsega suhelda, samuti ei ole ema teavitanud isa hooldusõigusega seotud küsimustes vaid on kõik otsused pigem üksinda vastu võtnud.
10.Seejärel käsitles maakohus kõiki hooldusõiguse valdkondi eraldi. Maakohus tuvastas, et lapse ema ja isa vahel puudub sisuline vaidlus lapse hooldusõigusliku viibimiskoha/elukoha määramise õiguse üle. Lapse isa ei ole vastu sellele, et laps elab emaga ja ei nõua, et laps elaks temaga. Lapse isa on kättesaadav ja kuigi lapse isa on jäänud lapse elus passiivseks, on lapse isa avaldanud, et ta soovib teostada lapse üle hooldusõigust, kui ema laseks. Kuigi vanematel oli kunagi erimeelsus lapse elukoha registreerimise osas, oli nimetatud erimeelsus tingitud vähesest vanemate vahelisest kommunikatsioonist, mitte sellest, et lapse isa takistaks lapse emal hooldusõiguse teostamist. Nüüdseks on olukord lahenenud. Lapse terviseküsimuste osas sisulist vaidlust maakohus ei tuvastanud. Lapse ema ei ole tõendanud, et laps oleks isa käitumise tõttu jäänud ilma vajalikust ravist või on isa tegevusetus seadnud ohtu lapse tervise. Lapse haridus- ja huviküsimuste osas sisulist vaidlust maakohus ei tuvastanud. Lapse ema ei ole tõendanud, et lapse isa takistaks lapse haridusega/arenguga seotud küsimuste lahendamist või et lapse haridus- ja huviküsimused oleksid kuidagi lapse isa käitumise tõttu sattunud ohtu. Lapse varahooldusõiguse osas maakohus vaidlust ei tuvastanud. Ema etteheide, et lapse isa ei toeta last majanduslikult on alusetu, kuivõrd vanemad on notariaalselt omavahel kokku leppinud, et lapse isal puudub kohustus last ülal pidada.
11.Seega ei tuvastanud maakohus selliseid vanemate vahelisi erimeelsuseid/vaidluskohti hooldusküsimustes, mis tooksid kaasa lapse huvide kahjustumise ja tingiksid vajaduse ühist hooldusõigust täielikult või mingis osas lõpetada. Maakohus ei pidanud põhjendatuks lõpetada ühist hooldusõigust ainuüksi seetõttu, et lapsega koos elav vanem tahab lapsega seotud otsuseid vastu võtta nii, et ei pea teiselt vanemalt nõusolekut küsima. Maakohus märkis, et ei tuvastanud ka lapse ärakuulamisel, et lapse vaatevinklist isal hooldusõiguse eksisteerimine segaks või kuidagi mõjutaks lapse elu. Kohus ei leia põhjendatud olevat ka lõpetada ühist hooldusõigust nö igaks-juhuks. Määruskaebus
12.Lapse ema esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse punkti 2 ning menetluskulude jaotuse osas ning teha uus lahend, millega rahuldada ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes ja anda ainuhooldusõigus nendes küsimustes emale ning jätta menetluskulud isa kanda või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks.
13.Ema hinnangul on maakohus põhjendamatult tuginenud Riigikohtu praktikale ning vääralt asunud seisukohale, et isa passiivsus hooldusõiguse teostamisel ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus on jätnud ebaõigesti arvestamata, et lapsel puudub isaga asjas mistahes lähedane ja usalduslik suhe. Isa on lapse jaoks täiesti võõras inimene, kes ei ole aastaid täitnud hooldusõigust. Ka laps toetas avalduse rahuldamist. Vaatamata kohtupraktikale tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast ning PKS §-st 123 tulenevalt lapse huvidest. Ületamatute ja/või tõsiste erimeelsuste esinemine ei ole PKS § 137 eelduseks. See on vaid üks võimalikest asjaoludest, mis võib viidata sellele, et ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. Seadusandja ei ole ette näinud, et PKS § 137 järgi ühise hooldusõiguse lõpetamine peab olema rangelt erandlik. Maakohtu lahend on üllatuslik, kuivõrd maakohus on tsiviilasjas nr 2-20-6497 teinud sarnases olukorras vastupidise lahendi.
14.Avaldaja hinnangul on ühise hooldusõiguse teostamine üksmeeles ja pingeteta käesolevas asjas võimatu. Kohtul tuleks tagada lapsele tõhus hooldusõiguse teostamine juba praegu, mitte suunata ema ja laps kohtusse tulevikus, kui tekib mõni kiireloomulisem probleem. Käesolevas asjas ei ole ühtegi alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.
Menetlusosaliste seisukohad
15.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Esindaja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et PKS § 137 lg 1 õige sisustamine eeldab Riigikohtu praktikast tulenevatest seisukohtadest lähtumist. Kaebaja ei too välja põhjuseid, miks ei ole Riigikohtu lahendis nr 2-22-233 leitud seisukohad käesoleval juhul kohaldatavad. Esindaja hinnangul selliseid aluseid ei esine, mistõttu ei ole kohtul võimalik hälbida lahendi tegemisel Riigikohtu selliste seisukohtade kohaldamisest, millised on välja kujunenud pikaajalise ja järjekindla praktika alusel. Ühise hooldusõiguse lõpetamine vaid ühe vanema soovi täitmiseks ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega lapse huvidega, seega on maakohus õigesti jätnud avaldaja taotluse rahuldamata. Laps on osa oma elust elanud koos mõlema vanemaga ning suhelnud isaga ka pärast vanemate lahku kolimist. Asjaolu, et lapsel puudub käesoleval ajal isaga lähedane suhe, ei põhjenda ühise hooldusõiguse lõpetamist olukorras, kus vanemate vahel puudub vaidlus hooldusõiguslikes küsimustes.
16.Eestkosteasutus jäi enda varasema seisukoha juurde, kuivõrd asjaolud ei ole muutunud, ning toetas lapse ema määruskaebuse rahuldamist.
17.Lapse isa vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud ema kanda. Lapse isa leidis, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Alusetu on ema seisukoht, et maakohtu lahend on vastuolus lapse arvamusega: lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja 03.10.2023 seisukohast nähtub, et laps on avaldanud talle, et talle teadaolevalt ei ole tema elus vaja mingeid muudatusi teha; lapsele meeldiks, kui olukord säiliks praegusel kujul. Maakohtu menetluses ei selgunud ühtegi asjaolu, mis tingiks lapse huvidest lähtuva vajaduse lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda see üle emale. PKS § 120 lgst 3 ja PKS § 145 lg-st 2 tulenevalt on avaldajal ka ilma ainuhooldusõiguseta üksi võimalik lahendada nii akuutne hooldusõiguslik küsimus, teavitades sellest pärast otsuse tegemist viivitamata lapse isa, kui otsustada lapse igapäevaeluga seotud vajalikud küsimused.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
19.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1 ja § 659). Praegusel juhul on laste ema vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata lapse elukohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes ja emale selles osas ainuhooldusõiguse üle andmata (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 2) ning menetluskulude jaotuse osas. Ema ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega jäeti rahuldamata tema esmane taotlus vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 1). Selles osas ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendatust ei kontrolli.
20.Määruskaebuse kohaselt heidab laste ema maakohtule eelkõige ette seda, et vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamata jätmine lapse suhtes ei ole põhjendatud ega ole lapse huvides, sest lapse isa ei ole pikki aastaid hooldusõigust teostanud.
21.Kolleegium selgitab, et PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse
igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 137 lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus PKS § 137 lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest peaks tulema kõne alla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu. Ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadust ja seda, kummale vanemale peaks jääma ainuhooldusõigus, tuleb hinnata eraldi iga valdkonna puhul ning hooldusõigust ei pea tervikuna lahendama tingimata ühtemoodi (RKTKm 22.11.2017, 2-165794, p 22.2). Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28). Diskretsiooni kontrollimiseks peavad maakohtu järeldused olema esitatud jälgitavalt.
22.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et praegusel juhul ei ole PKS § 137 lg 1 järgi alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Kolleegium nõustub maakohtuga vastavaid põhjendusi TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt koosmõjus TsMS §-ga 659 kordamata. Maakohtu seisukohad lähtuvad asjakohasest Riigikohtu praktikast, millest puudub käesoleval juhul alus hälbida. Asjaolu, et maakohus on mõnes teises tsiviilasjas asunud vastupidisele järeldusele, ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
23.Arvestades eelpool välja toodud kohtupraktikat tuvastas maakohus õigesti, et lapse vanemad ei ela koos ning seejärel käsitles kõiki hooldusõiguse valdkondi eraldi asudes seisukohale, et lastevanematel ei ole erimeelsusi ei lapse viibimiskoha/elukoha määramisel ega lapse tervise-, haridus- ega huviküsimuste osas. Lapse ema ei ole määruskaebuses nimetatud järeldusi vaidlustanud. Maakohus selgitas piisavalt, miks on konkreetse lapse huvides ka edaspidi vanemate ühise hooldusõiguse jätkamine ning et see ei kahjusta lapse huve – seega on alusetu väide, et maakohus ei juhindunud lahendi tegemisel PKS § 123 alusel lapse huvidest. Maakohus on õigesti asunud seisukohale tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale, et eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat ning mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15; RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 30). Kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises (RKTKm 11.04.2018, 2-17-507, p 16). Kuigi laps ei ole käesoleval ajal isaga lähedane, ei ole tsiviilasjas esile toodud seda, kuidas on praegune lapse elukorraldus vastuolus tema huvidega või et tema turvalisus ei ole vanemate ühise hooldusõiguse tõttu tagatud. Kuigi ületamatute erimeelsuste esinemine on vaid üks asjaoludest, mida kaaluda PKS § 137 kohaldamisel, nagu õigesti märgib määruskaebuse esitaja, ei ole lapse ema esile toonud, miks on isa hooldusõiguse piiramine lapse huvide tagamiseks vajalik. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda (RKTKm, 19.05.2021, 2-20-1708, p 21).
24.Erinevalt määruskaebuse esitaja seisukohast ei ilmne kolleegiumi hinnangul tsiviilasjas selliseid asjaolusid, mis annaksid järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine
üksmeeles ja pingeteta on käesoleval juhul võimatu. Kuigi isa on olnud lapse hooldusõiguse teostamisel passiivne, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et vanematel võiks olla erimeelsusi või oleks vajalik kiire otsustamine, mille tõttu oleks põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine elukohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes ja selles osas emale üle andmine. Lapse isa on nii eestkosteasutusele, lapse esindajale kui ka kohtule olnud kättesaadav. Lapse isa on kinnitanud, et tema kontaktandmed on olnud pikka aega samad. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul alust arvata ega eeldada, et lapse jaoks oluliste vajaduste rahuldamine ja heaolu tagamine oleks takistatud.
25.Lapse ema heidab määruskaebuses ette lahendi üllatuslikkust. Ringkonnakohus selgitab, et lahendi üllatuslikkus on seotud eelkõige kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmisega ning olukorraga, kus kohus on teinud materiaal- või menetlusõiguse alusel otsustusi, mida ei ole pooltega läbi arutatud. Käesoleval juhul on kohus selgitanud PKS § 137 sisu ja olemust 25.09.2023 toimunud ärakuulamisel. Maakohtu määrusega mitte nõustumine ei anna iseenesest alust selle tühistamiseks.
26.Lapse ema on vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse taotledes, et menetluskulud jääksid isa kanda. Samas ei ole ema määruskaebuses menetluskulude jaotuse vaidlustamist kuidagi põhjendanud. Kolleegium selgitab, et kõrgema astme kohus sekkub menetluskulude jaotusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire. Erinevalt määruskaebuse esitajast leiab ringkonnakohus, et maakohus lähtus menetluskulude jaotusel põhjendatult TsMS 172 lg-st 1 ja 2. TsmS § 172 lg 1 II lause kohaselt võib kohus mitme menetlusosalisega hagita menetluse puhul otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades, et käesolev lahend tehakse eelkõige lapse huvides, oli põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Praegusel juhul ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piire, mistõttu pole alust muuta maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse osas.
27.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Menetluskulude jaotus
28.Arvestades praeguse vaidluse olemust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta määruskaebemenetluse kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuna Harju Maakohus andis 21.03.2023 määrusega lapsele riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud, jäävad lapse esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.