Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.05.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-7022
Tsiviilasi
Borgino Consulting Ltd hagi AS TKE Grupp (pankrotis) vastu 28.04.2015 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorrapunkti 2 all vastu võetud otsuste kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.09.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS TKE Grupp (pankrotis) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Borgino Consulting Ltd (registrikood 421715, asukoht Raod Town, Tortola, Briti Neitsisaared), lepinguline esindaja adv Sirle Kalma Kostja/apellant AS TKE Grupp (pankrotis) (registrikood 10540683, asukoht Lõuna 6b, Paldiski), seaduslik esindaja pankrotitoimkonna esimees Svetlana Hatšaturjan
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 01.09.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jaotas ning määras kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse (resolutsiooni punktid 2-4). Resolutsiooni punkti 1 osas on maakohtu otsus jõustunud.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Borgino Consulting Ltd hagi AS TKE Grupp (pankrotis) vastu 28.04.2015 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorrapunkti
2 all vastu võetud otsuste kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud jätta Borgino Consulting Ltd kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.08.05.2015 esitas hageja maakohtule hagi kostja 28.04.2015 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorrapunkti 2 all vastu võetud otsuste kehtetuks tunnistamiseks või tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud palus jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati 04.04.2007 välja kostja pankrot. 17.01.2012 võlanõuete kaitsmise koosolekul vaidlustati OÜ Lamaran Grupp nõue. 27.05.2013 esitas OÜ Lamaran Grupp kompromissettepaneku, millega palus pankrotihalduril tunnustada kostja pankrotimenetluses OÜ Lamaran Grupp nõuet summas 3 715 203.37 eurot esimese järgu nõudena. Nimetatud summat ületavas osas loobus OÜ Lamaran Grupp nõudest. 11.06.2013 võlausaldajate üldkoosolekul otsustati anda kostja pankrotihaldurile nõusolek OÜ-ga Lamaran Grupp kompromissi sõlmimiseks vastavalt OÜ Lamaran Grupp poolt tehtud kompromissettepanekule. Hageja vaidlustas 11.06.2013 võlausaldajate üldkoosoleku otsuse (tsiviilasi nr 2-13-30982).
3.28.04.2015 toimus kostja võlausaldajate üldkoosolek, kus päevakorrapunkti 2 all võeti vastu järgmised otsused: 1) pidada võlausaldajate ühistele huvidele vastavaks Tamara Vologžaninaga kui võlgniku lepingulise esindajaga sõlmitud õigusabilepingut, mille alusel T.Vologžaninal on õigus ja kohustus muu lepingulise esindaja kasutamata jätmise korral osutada võlgnikule õigusabiteenust tsiviilasjas nr 2-13-30982; 2) pidada võlausaldajate ühistele huvidele vastavaks tsiviilasjas nr 2-13-30982 käesolevaks ajaks kantud õigusabikulusid T.Vologžanina ja vandeadvokaat Enno Heringsoni õigusabi teenuste eest summas kuni 7000 eurot; 3) pidada põhjendatuks ja võlausaldajate ühistele huvidele vastavaks advokaadist lepingulise esindaja teenuse kasutamine võlgniku esindamiseks kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2-13-30892.
4.Hageja on seisukohal, et vaidlustatud otsused rikuvad võlausaldajate ühiseid huve, mis seisnevad selles, et pankrotipesas olevat raha ei kulutataks seadusliku aluseta ja selgelt põhjendamatult. Kostja pankrotivara müügist saadi 3 430 573 eurot ja juhul, kui
kinnitatakse OÜ Lamaran Grupp poolt pakutud kompromiss, on viimane ainukesena võitnud kostja pankrotimenetlusest. Kompromissi kinnitamisel summa, mille ulatuses palub OÜ Lamaran Grupp oma nõuet tunnustada (3 715 203.37 eurot), ületab pankrotivara väärtuse (3 430 573 eurot) ning teistel võlausaldajatel ei ole võimalik oma nõudeid maksma panna. Samuti on pankrotihalduril õigus saada tasu pankrotivara arvel. Seega puudub teistel võlausaldajatel huvi selle vastu, et OÜ Lamaran Grupp ja kostja vahel sõlmitud kompromiss jääks püsima ja teistel võlausaldajatel ei ole ka huvi sellist vaidlust pankrotipesa arvel finantseerida. Kohtumenetlusest osavõtt on pankrotitoimkonna esimehe kohustus ja üldjuhul ei ole alust selle eest talle tasu maksta.
5.Vaidlustatavad otsused rikuvad pankrotiseaduse (PankrS) § 76, mis reguleerib pankrotitoimkonna liikmele ja esimehele rahaliste väljamaksete tegemist. Märgitud säte eristab tasu ja kulutusi. Pankrotitoimkonna liikmele muude väljamaksete tegemine tema otseste ülesannete täitmise eest lepingu alusel PankrS ette ei näe. T.Vologžaninale tsiviilasjas nr 2-13-30982 esindamise tasu ei saa rüütada kulutusteks PankrS § 76 lõike 4 mõttes. T.Vologžanina ei ole teinud tsiviilasjas nr 2-13-30982 ka kulutusi, mida saaks talle hüvitada.
6.T.Vologžanina kulutused ei saa ka olla vajalikud ja põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2015 määrusest tsiviilasjas nr 2-13-30892 ja Leonid Jakersoni poolt vaidlusalusel üldkoosolekul antud selgitusest ei ole tuvastatav, et kulutused vastaksid pankrotipesas olevale rahale ja milline oli tegelik kulutuste suurus. T.Vologžanina ei vaja kulutusi õigusabile, kuna tal on piisavad õigusteadmised.
7.Vaidlusalused otsused on suunatud sellele, et luua uus alus nõudmaks menetluskulude tagatisi kohtuasjas nr 2-13-30892. Selline eesmärk rikub hea usu põhimõtet.
8.PankrS §-s 77 on välja toodud võlausaldajate üldkoosoleku pädevuse ammendav loetelu ning pankrotitoimkonnale õigusnõustaja esindamise korraldamine, selleks advokaadibürooga sõlmitud õigusabilepingu heakskiitmine ja toimkonna esimehega (liikmega) (õigusabi)lepingu sõlmimine üldkoosoleku pädevusse ei kuulu. Järelikult ei olnud üldkoosolekul pädevust võtta vastu vaidlustatud otsuseid.
9.Võlausaldajal on alati õigus nõuda üldkoosoleku otsuse tühisuse tuvastamist. Tuvastushagi esitamise eesmärgiks on õigusselguse tuvastamine, et pankrotihaldur ei hakkaks vaidlustatavate otsuste alusel raha välja kandma T.Vologžaninale ja vandeadvokaat E.Heringsonile, kuna võlausaldajate üldkoosolekul ei olnud pädevust antud otsuseid vastu võtta. Seega on vastu võetud otsused algusest peale tühised. Vaidlustatud üldkoosoleku otsuste tühisuse tuvastamise õiguslik alus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lõige 2. Kostja vastuväited
10.Kostja vaidles 31.05.2015 seisukohas (sh esialgses vastuses) hagile vastu. Hageja väited on paljasõnalised, samuti ei ole veenvad hagi õiguslikud põhjendused.
11.Pankrotihaldur esitas 27.05.2015 seisukoha, mille kohaselt saatis 22.04.2015 pankrotitoimkonna esimees T.Vologžanina haldurile kirja, milles palus toimkonna nimel kutsuda kokku võlausaldajate üldkoosolek mh vaidlustatud otsuste otsustamiseks. PankrS § 77 lõige 9 sätestab, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on muude seadusega võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste lahendamine.
Seadusandja on „muude küsimuste“ all mõelnud ka seda, et võlausaldajad võivad otsustada pankrotimenetluse kulude katmise jooksvalt pankrotivara arvel. Esimese astme kohtu otsus
12.01.09.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnistas AS TKE Grupp (pankrotis) 28.04.2015 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorrapunkti 2 all vastu võetud otsused kehtetuks. Kohus jättis rahuldamata kostja 24.08.2015 vastuväite kohtu tegevusele. Menetluskulud jäid kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulud 1843.40 eurot. Resolutsiooni punktis 1 lahendas maakohus kostja 24.08.2015 vastuväite maakohtu tegevusele.
13.Kostja esitas 31.05.2015 menetlusdokumendis taotluse jätta hagi läbi vaatamata, sest hageja ei ole põhistanud tuvastushuvi esitada tuvastushagi. Kohus jättis kostja taotluse rahuldamata. Kohus lahendas kostja korduva taotluse 07.08.2015 määrusega. Kuna kostja 31.05.2015 taotlus ei sisalda võrreldes 20.07.2015 taotlusega uusi väiteid, jäi kohus taotluse rahuldamata jätmise osas 07.08.2015 määruses esitatud põhjenduste juurde.
14.Kohus jättis tähelepanuta kostja 12.08.2015 avalduse kohtuistungist osavõtmise võimatuse kohta. Avalduses esitatud väited on alusetud. Kohus lahendas kostja 20.07.2015 menetlusdokumendis esitatud taotlused 07.08.2015 määrusega ja kohtute infosüsteemist nähtuvalt oli määrus kostja esindajale kätte toimetatud 11.08.2015.
15.Kohus jättis rahuldamata kostja 24.08.2015 vastuväite kohtu tegevusele. Kohus lahendas kostja 20.07.2015 menetlusdokumendis esitatud taotlused 07.08.2015 määrusega ja kohtute infosüsteemist nähtuvalt oli määrus kostja esindajale kätte toimetatud 11.08.2015. Seega oli kostja teadlik, et kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tagatise andmiseks menetluskulude katteks enne 12.08.2015 planeeritud istungit.
16.Esmalt käsitles kohus hageja põhinõuet tunnistada kehtetuks kostja 28.04.2015 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorrapunkti 2 all vastu võetud otsused (t I kd lk 61). Hageja nõude õiguslikuks aluseks on PankrS § 83 lõige 1. Kohus viitas PankrS § 3 lõikele 2, samuti TsÜS § 31 lõikele 3 ja § 38 lõikele 2, PankrS §-dele 54 ja 541.
17.PankrS § 77 järgi on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses tegevuse jätkamise või lõpetamise otsustamine (punkt 2), juriidilisest isikust võlgniku lõpetamise otsustamine (punkt 3), kompromissi tegemine (punkt 4), pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses (punkt 5), nõuete kaitsmine (punkt 6), halduri tegevuse peale esitatud kaebuste lahendamine (punkt 7), pankrotitoimkonna liikmete tasustamise otsustamine (punkt 8) ja muude seadusega võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse antud küsimuste lahendamine (punkt 9).
18.Kohus leidis, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevus on PankrS §-s 77 määratletud ammendavalt ja üldkoosolekul ei ole pädevust võtta vastu otsuseid küsimustes, mille otsustusõigus ei tulene seadusest. Pankr-st ei tulene, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse kuuluks õigusabilepingute sõlmimisega seonduv. Kohus viitas ka PankrS § 74 lõikele 7 ja § 73 lõikele 1. Võlausaldajate üldkoosolek, võttes vaidlustatud otsused vastu, ületas oma otsustuspädevust. Eeltoodu tõttu on võlausaldajal õigus nõuda PankrS § 83 lõike 1 järgi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist, kuna otsuse vastuvõtmisel on rikutud seadusest tulenevalt pankrotimenetluse organite pädevust.
19.Võlausaldajate üldkoosoleku kui pankrotimenetluse organi pädevus on PankrS-s selgelt määratletud ning selle laiendamine ei ole võimalik. Võlausaldajate üldkoosoleku pädevuse kindel piiritlemine on kooskõlas PankrS-i mõttega, mille kohaselt viib pankrotimenetluse läbi, valitseb pankrotivara ja teeb kõiki sellega seonduvaid toimingud pankrotihaldur, kellele see on kutsetegevuseks. Kohtu hinnangul ei sea võlausaldajate üldkoosolekule või pankrotitoimkonnale meelevaldselt seaduses ettenähtust laiema pädevuse andmine ohtu mitte ainult haldurite iseseisvuse oma kutsetegevuses, vaid ka PankrS § 55 lõikes 1 sätestatud põhimõtte, mille kohaselt on haldur kohustatud kaitsma kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagama seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. PankrS § 55 lõike 3 punkti 1 kohaselt valitseb pankrotihaldur pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. Seadusest järeldub, et pankrotivara moodustamine ja käsutamine on üldjuhul halduri ainupädevus, mille teostamisse saavad teised pankrotimenetluse organid sekkuda üksnes seaduses otseselt sätestatud juhtudel.
20.Võlausaldajate huvi võlgniku pankrotimenetluses on eelkõige oma nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses ja võimalikult väikeste kuludega, mis eeldab pankrotivara säästlikku kasutamist pankrotimenetlusega seotud kulude katmiseks. Õigusabiteenuselepingute sõlmimine on seotud täiendavate kulutuste tegemisega, mistõttu tuleb arvestada võlausaldajate huvidega. Kohtu hinnangul ei saa T.Vologžaninaga PankrS § 62 lõigete 1 ja 2 alusel õigusabilepingut sõlmida, kuna ta on sõltuv võlausaldajast, olles võlausaldaja esindaja.
21.Kohus, viidates PankrS § 64 lõikele 4 ja § 66 lõikele 2 leidis, et kuivõrd menetluses on moodustatud pädev organ ehk toimkond, on toimkonna, mitte võlausaldajate üldkoosoleku, pädevuseks hinnata õigusabiteenuselepingute sõlmimise vajadust ja otstarbekust, lähtudes võlgniku finantsolukorrast ning arvestades võlausaldajate huvidega.
22.Pankrs § 83 lõike 5 järgi osaleb võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Võlausaldajate huvi pankrotimenetluses on eelkõige oma nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses ja võimalikult väikeste kuludega, mis eeldab pankrotivara säästlikku kasutamist pankrotimenetlusega seotud kulude katmiseks. Õigusabiteenuselepingute sõlmimine on seotud täiendavate kulutuste tegemisega, mistõttu tuleb arvestada võlausaldajate huvidega. Kohtu hinnangul peab isik, kes väljendab valmisolekut olla valitud võlgniku pankrotitoimkonna esimeheks, arvestama sellega, et ta esindab võlgnikku kohtuvaidlustes ja seega peavad kandidaadil olema vastavad teadmised ja oskused. Kohtule teadaolevalt omab T.Vologžanina juriidilist kõrgharidust (t I kd lk 189), seega on kohtu hinnangul täiendavate kulude kandmine seoses lepingulise esindaja palkamisega vastuolus võlausaldajate huvidega. Tuleb eeldada, et pankrotitoimkonna esimees osaleb kohtumenetluses isiklikult. PankrS § 76 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on toimkonna esimehel kui toimkonna liikmel õigus toimkonna liikme tasule, mille maksmise otsustab võlausaldajate üldkoosolek ning mille kinnitab kohus. Seadus ei välista võimalust maksta toimkonna esimehele kõrgemat tasu, kui see on põhjendatud, vastavalt osutatud panusele.
23.Kostja on menetlusdokumentides väitnud, et hageja ei ole põhistanud, kuidas vaidlustatud otsused riivavad hageja huve. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga. Hageja on põhistanud, et vaidlustatud otsused annavad aluse kulutada pankrotipesas olev raha
seadusliku aluseta ja põhjendamatult. Kuigi antud juhul võeti vaidlustatud otsused vastu võlausaldajate häälteenamusega, millest saab järeldada, et otsused vastavad võlausaldajate enamuse huvidele, ei välista see, et vastuvõetud otsused võivad rikkuda vähemusse jäänud võlausaldaja huve. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-87-08 punktis 11 väljendatud seisukohast saab järeldada, et võib eeldada võlausaldajate ühiste huvide rikkumist ka juhul, kui otsus rikub kas või ühe võlausaldaja huve.
24.Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus hageja põhinõude ja tunnistas kostja 28.04.2015 võlausaldajate üldkoosoleku päevakorrapunkti 2 all vastu võetud otsused kehtetuks.
25.Kohtu hinnangul esineksid alused ka hageja alternatiivse nõude rahuldamiseks, kus hageja palub tuvastada vaidlustatud otsuste tühisus. Hageja esitatud materjalidest nähtub, et tsiviilasjas nr 2-13-30982 (t I kd lk 43-50) vaidlustas hageja võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis puudutab OÜ Lamaran Grupp nõuet (t I kd lk 27-42), millise viimane esitas kostja pankrotimenetluses. Käesolevas asjas vaidlustatud üldkoosoleku otsused loovad olukorra, kus hageja finantseerib temale pankrotivarast väljamaksmisele kuuluvate summade arvel iseendaga peetavat vaidlust. Vaidlustatud otsuste alusel makstakse kostja esindajale tasu õigusabi osutamise eest tsiviilasjas nr 2-13-30982 kostja pankrotivarast. Seega vähendatakse ka hagejale endale kostja pankrotimenetluse lõppemisel pankrotivarast väljamaksmisele kuuluda võivat summat. Kohtu hinnangul oleks selline olukord vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 86 lõike 1 järgi ja annaks aluse tunnistada vaidlustatud otsused tühiseks.
26.Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel järgmisi dokumente: Harju Maakohtu 02.12.2013 määrus (t I kd lk 51), Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2015 määrus (t I kd lk 56), notariaalakt nr 1276 (t I kd lk 66), kostja pankrotihalduri 27.05.2015 seisukohaga esitatud dokumendid (t I kd lk 96–97), hageja 08.06.2015 menetlusdokumendi lisa 2 (t I kd lk 190) ja lisa 3 (samas, 191), hageja 06.08.2015 esitatud dokumendid (t II kd lk 28– 66), kuna need ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Samuti hageja 29.05.2015 menetlusdokumendiga esitatud dokumente (t I kd lk 127a-127d), kuna hageja tugines nende saamisel kostja pankrotihalduri poolt kohtule ekslikult edastatud dokumendile, mille pankrotihaldur palus mitte vastu võtta tõendina ja tagastada dokument esitajale või teha dokument e-toimikus menetlusosalistele mittenähtavaks, ning kohus rahuldas pankrotihalduri taotluse.
27.12.08.2015 kohtuistungil esitas hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning kulude nimekirja. Kohus määras istungil osalemisega kantud menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja hiljemalt 17.08.2015 ning vastaspoole menetluskulude osas seisukoha esitamise tähtaja hiljemalt 24.08.2015. Hageja esitas 12.08.2015 täiendava taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning menetluskulu nimekirja seoses kohtuistungil osalemisega.
28.24.08.2015 seisukohas palus kostja jätta hageja avalduse rahuldamata. Hageja esitas avalduse hilinemisega, mistõttu ei kuulu hageja menetluskulud hüvitamisele olenemata hagi sisulisest lahendamisest, v.a kulud, mis seonduvad kohtuistungil osalemisega. Hageja lepingulise esindaja kulu ei kuulu igal juhul hüvitamisele mistahes ulatuses, kuna see oleks äärmiselt ebaõiglane hageja osanike ja kostja suhtes. Hageja ei ole kohtule põhistanud, miks ei ole hageja seaduslik esindaja võimeline esindama hagejat käesolevas kohtuvaidluses isiklikult. Alternatiivselt märkis kostja, et ei pea hüvitama hagejale mitme lepingulise esindaja osavõtust tingitud kulusid, kuivõrd mitme esindaja osavõtt ei ole antud juhul tingitud asja erilisest keerukusest ega esindaja vahetamisest. Seega ei saa
hageja lepingulise esindaja kulusid hüvitada suuremas kui pooles ulatuses, eeldusel, et esindajad on osalenud menetluses võrdselt. Kostja ei pea hüvitama hagejale tema esindajatele tasutud käibemaksu summat.
29.Hageja on käesolevas asjas tasunud riigilõivu 300 eurot (t I kd lk 74). Riigilõivu näol on tegemist põhjendatud kulutusega, mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele taotletud summas välja mõista.
30.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust kokku 13,65 tunni ulatuses. Kohus on hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirjas välja toodud toiminguid ja neile kulunud aega hinnates jõudnud seisukohale, et hageja esindaja toimingud ja neile kulunud aeg on käesoleva asja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalik. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite selle kohta, et hageja ei esitanud oma menetluskulude nimekirja kohtule õigeaegselt. 12.08.2015 kohtuistungi protokollist (t II kd lk 86) nähtuvalt esitas hageja esindaja seni kantud menetluskulude nimekirja kohtuistungil. 12.08.2015 kirjaga edastas hageja kohtule ja kostjale juba kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekirja, millele oli lisatud seoses kohtuistungil osalemisega kantud menetluskulude nimekiri.
31.Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust tunnihinnaga 125 USD ehk 113.07 eurot (arvutatud 11.08.2015 eurokursi seisuga; t II kd lk 82,99). Kohus leidis, et nimetatud tunnihind on käesoleva vaidluse mahtu ja keerukust arvestades lepingulise esindaja tunnitasuna mõistlik. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuivõrd menetlusdokumentides on märgitud hageja esindajaks kaks lepingulist esindajat, tuleb esindaja kulud hüvitada pooles ulatuses. Kohus nõustus, et asja materjalidest nähtuvalt on hageja esindajateks märgitud läbivalt v/adv Maksim Greinoman ja adv Sirle Kalma. Nähtuvalt esitatud menetlusdokumentidest on toiminguid teinud, mh osalenud kohtuistungitel ning menetlusdokumente allkirjastanud, eelduslikult ka koostanud, üks esindajatest. Seega leidis kohus, et antud juhul ei ole tegemist TsMS § 175 lõikes 3 sätestatud olukorraga.
32.Kohus nõustus kostja seisukohaga selles, et kostja ei pea hüvitama hageja menetluskulusid koos käibemaksuga. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on 12.08.2015 arvel nr 1249 (t II kd lk 81) ning arvel nr 1250 (samas, lk 103) arvestatud ka käibemaks. Kuivõrd hageja ei ole kohtule TsMS § 174 lõike 10 kohast kinnitust esitanud, ei pidanud kohus põhjendatuks menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Ülejäänud arved hagejale osutatud õigusabi eest on esitatud ilma käibemaksuta.
33.Kostja muud vastuväited ei ole asjakohased ega anna alust hageja menetluskulude suuruse vähendamiseks või välja mõistmata jätmiseks.
34.Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Kohus luges TsMS § 175 lõike 1 kohaselt põhjendatuks ja vajalikuks hageja esindaja ajakulu mahus 13,65 tundi, mis arvestades esindaja tunnihinda teeb kokku 1543.40 eurot (13,65 x 113.07). Kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt hagejale välja kokku 1843.40 eurot (riigilõiv 300 eurot + õigusabikulu 1543.40 eurot). Apellatsioonkaebus
35.Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja muuta menetluskulude jaotust, jättes kulud poolte endi
kanda, hageja kulude osaliselt kostja kanda jätmise korral muuta otsusega kindlaksmääratud ja kostjalt väljamõistetud hageja menetluskulude rahalist suurust, arvestades kaebuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda.
36.Maakohtu järeldus PankrS §-st 77 tuleneva võlausaldajate üldkoosoleku pädevuse ammendava iseloomu kohta on meelevaldne ja materiaalõiguslikult väär. Nimetatud sättest ega mingist muust sättest ei tulene seadusandja eesmärki piirata võlausaldajate üldkoosoleku pädevust üksnes PankrS §-s 77 selgesõnaliselt loetletud küsimuste lahendamisega. Vähemalt üldjuhul võivad võlausaldajad üldkoosolekul otsustada mistahes küsimusi pankrotivara käsutamise kohta niivõrd, kuivõrd mingi konkreetse küsimuse osas ei ole seaduses sätestatud teisiti. Seaduse vastupidine tõlgendus oleks vastuolus pankrotimenetluse üldmõttega, kuna pankrotimenetlus riivab just võlausaldajate õigusi.
37.Järeldus pankrotivõlgniku suhtes kehtivast keelust kasutada kohtumenetluses õigusabiteenust on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Vaidlust ei ole selles, et seadus ei sätesta pankrotitoimkonna liikmete ega esimehe puhul kvalifikatsiooninõudeid (erinevalt nt pankrotihaldurist). Ainuüksi asjaolu, et PankrS § 83 lõike 5 kohaselt on pankrotitoimkonna esimees pankrotivõlgniku seaduslikuks esindajaks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise vaidluses, ei anna veel alust järelduse tegemiseks, et pankrotitoimkonna esimehel peab tingimata olema õigusharidus, ja et pankrotitoimkonna esimees peab seadusliku esindajana esindama pankrotivõlgnikku sellises kohtumenetluses isiklikult. Võlausaldajate õiguste eelmärgitud piirangut pankrotitoimkonna esimehe valimise puhul ei saa tuletada PankrS mõttest ega kõnealuse regulatsiooni eesmärgist. Pankrotitoimkonna liikmete valimisel võivad võlausaldajad üldjuhul pidada õigusharidusest tähtsamateks kandidaadi muid omadusi. Kohtupraktikas on üheselt aktsepteeritud PankrS § 83 alusel peetavas kohtuvaidluses lepingulise esindaja õigusabiteenuste kasutamist pankrotivõlgniku poolt ja peetud vähemalt üldjuhul seesuguse lepingulise esindaja kulu vajalikuks ja põhjendatuks TsMS § 175 lõike 1 mõttes.
38.Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et pankrotitoimkonna liikmete ja võlgniku vahel on käsundisarnane võlasuhe, millele tuleb analoogia korras kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) 35. peatükis käsunduslepingu kohta käivat regulatsiooni. Kostja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-82-14 (punkt 32), milles on märgitud, et asjaolu, et juhtorgani liige ei saa oma pädevust ega vastutust üle anda, ei keela juhtorgani liikmel kolmanda isiku abi kasutamist käsundi täitmisel. Isegi kui möönda, et pankrotivõlgniku (so võlausaldajate) õigus lepingulise esindaja õigusabiteenuste kasutamiseks pankrotivõlgniku huvide kaitsmiseks PankrS § 83 alusel peetava kohtuvaidluses ei ole piiramatu, tuleks sellisel juhul seaduse analoogia alusel kohaldada PankrS § 62 lõigetes 2 ja 4 sätestatut, mis üheselt mõistetavalt lubab lepingulise esindaja kasutamist pankrotihalduri poolt. Ei ole võimalik ette kujutada ühtegi mõistlikku põhjendust, millal pankrotivõlgniku (so sisuliselt võlausaldajate) õigust lepingulise esindaja kasutamiseks PankrS § 83 alusel peetavates kohtuvaidlustes võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtivuse üle tuleks piirata suuremal määral, kui seda tehakse kõigi ülejäänud kohtuvaidluste puhul, kus osaleb pankrotihaldur.
39.Täiendavalt põhjendas maakohus oma seisukohta sellega, et pankrotitoimkonna esimees ei saa PankrS § 62 lõikes 2 sätestatu tõttu õigusabilepingut sõlmida, kuna ta on sõltuv võlausaldajast, olles võlausaldaja esindaja. Sellisel kujul on kohtu põhjendus arusaamatu
ja terve mõistusega vastuolus, mistõttu eeldab kostja, et tegemist on kirjaveaga vms tehnilist laadi segadusega.
40.Olenemata asja sisulisest lahendusest on menetluskulude jaotus väär. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude, aga ei rahuldanud alternatiivnõuet, on hagi rahuldatud osaliselt, mistõttu tulnuks menetluskulude jaotamisel juhinduda TsMS § 163 lõikest 1. Kulude jaotus on ka selgelt ebaõiglane kostja suhtes, kel puudub võimalus mõjutada nõuete valikut hageja poolt ja kes peab end menetluses kaitsma iga hageja esitatud nõude eest.
41.Otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kohus menetluskulude jaotamisel sisuliselt hinnanud hageja lepinguliste esindajate erinevate menetlustoimingutega seotud ajakulu põhjendatust ega vajalikkust. Selliselt otsustuse tegemisega hageja lepinguliste esindajate kulude väljamõistmise osas ületas maakohus selgelt diskretsioonipiire.
42.Kohus jättis peaaegu kõik hageja esitatud dokumentaalsed tõendid arvestamata, leides, et valdav enamus hageja esitatud dokumentidest ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Teisisõnu asus maakohus seisukohale, et hageja, olles esindatud kahe lepingulise esindaja poolt, esitas kohtule ilmselgelt asjakohatuid dokumente, mille uurimiseks pidi nii kohus kui kostja kulutama aega. Kahtlust ei saa olla, et hageja lepingulised esindajad kulutasid arvestatava osa hagejale esitatud arvetes kajastatud aega just seoses eelmärgitud tõendite kogumisega ja oma menetlusdokumentides põhistamise ja analüüsimisega. Kostja hinnangul on hageja esindajate seesugune käitumine vaadeldav menetlusõiguste kuritarvitamisega. Sellises olukorras pidi maakohus juhinduma TsMS § 169 lõikest 3.
43.Kostja jääb ka varasema seisukoha juurde, et hageja menetluskulude nimekiri on esitatud hilinemisega, st peale 12.08.2015 toimunud kohtuistungi lõppemist.
44.Samuti jääb kostja seisukohale, et hageja lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks puudub alus, kuna see on äärmiselt ebaõiglane nii kostja kui hageja enda osanike suhtes. Maakohus on kostja vastava seisukoha jätnud tähelepanuta. Lisaks leiab kostja, et hagejale väljamõistetud lepingulise esindaja kulude suurus on meelevaldne, otsusest ei selgu, kuidas maakohus on vastavale järeldusele jõudnud, rikkudes sellega TsMS § 175 lõiget 1.
45.Täiendavas taotluses jäi apellant ka maakohtus esitatud hagi läbivaatamata jätmise taotluse juurde. Vastustaja seisukoht
46.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
47.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Vaidlustamata osas (kohtu tegevusele esitatud vastuväite rahuldamata jätmine resolutsiooni punktis 1) on otsus TsMS § 456 lõike 1 alusel jõustunud.
48.Hageja heidab võlausaldajatele ette vaidlustatud otsustega võlausaldajate ühiste huvide, mis seisnevad selles, et pankrotipesas olevat raha ei kulutataks seadusliku aluseta ja põhjendamatult, rikkumist. Võlausaldajate ühiste huvide rikkumine annab PankrS § 83 lõike 1 teise lause alusel võlausaldajale õiguse nõuda võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti on hageja seisukohal, et vaidlustatud otsused on tühised vastuolu tõttu heade kommetega ja üldkoosolekul selliste otsuste vastuvõtmise pädevuse puudumise alusel.
49.Maakohus tunnistas vaidlustatud otsused kehtetuks võlausaldajate koosolekul pädevuse puudumise tõttu. Lisaks leidis, et alus oleks olnud ka otsuste tühisuse tuvastamiseks vastuolu tõttu hea usu põhimõttega ning viitas TsÜS § 86 lõikele 1. Ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega ei nõustu.
50.AS-i TKE Grupp (pankrotis) võlausaldajate 28.04.2015 üldkoosoleku protokollist (t I kd lk 61-65) nähtub, et vaidlustatud otsuste sisuks on õigusabilepingu(te) sõlmimine vandeadvokaadiga ja isikuga, kes samaaegselt oli pankrotitoimkonna esimees, pankrotivõlgniku esindamiseks konkreetses tsiviilasjas ja lepingu(te) alusel teenuse osutaja(te)le väljamakstava tasu suuruse heakskiitmine. Kolleegium nõustub maakohtuga, et PankrS pankrotimenetlust reguleeriva eriseadusena ei anna selliste küsimuste otsustamist võlausaldajate üldkoosoleku pädevusse. Käsunduslepingu sõlmimine pankrotivõlgniku esindamiseks on pankrotihalduri pädevuses, kes alates pankroti väljakuulutamisest valitseb ja käsutab pankrotivara (PankrS § 35 lõike 1 punkt 2, § 36 lõige 1, § 541 lõige 1). Pankrotihaldur ei ole seotud võlausaldajate otsustega selle kohta, kas ja kellega ta võib õigusabilepinguid sõlmida ja milline peaks olema tasukokkulepe. Tehingute sõlmimisel tuleb pankrotihalduril silmas pidada kõigi võlausaldajate, aga ka pankrotivõlgniku, õiguste ja huvide kaitse, samuti kohustust tagada seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse läbiviimine (PankrS § 55 lõige 1). Halduri tegevuse üle valvab pankrotitoimkond, kes kaitseb seejuures kõigi võlausaldajate huve ning kontrollib, et haldur tegutseks otstarbekalt ja kooskõlas seadusega (PankS § 73 lõige 1). Pankrotimenetluse ajal halduri poolt tehtud tehingutest tekkinud kohustused on massikohustused PankrS § 148 lõike 1 punkti 1 kohaselt, mille täitmine toimub PankrS § 146 sätestatud korras ja mille vajalikkust ning vastavust pankrotivõlgniku ja võlausaldajate huvidele kontrollib kohus nii jaotusettepaneku kui lõpparuande kinnitamise menetlustes (PankrS § 143 lõike 1 punkt 3, § 145 lõige 2, § 162 lõike 2 punkt 2, § 163 lõige 6). Võlausaldajal on õigus nimetatud menetlustes esitada konkreetsete kulude vaidlustamiseks vastuväide (PankrS § 143 lõige 5, § 163 lõige 2), mille põhjendatuse kontrolli kohustus lasub kohtul. Eeltoodust tulenevalt ei oma vaidlustatud võlausaldajate otsused õiguslikku mõju AS-i TKE Grupp (pankrotis) pankrotimenetluse edasisele käigule, mistõttu ei saa need kahjustada ka võlausaldajate ühiseid huve ega saa olla vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lõike 1 mõttes ning hagi rahuldamiseks puudub alus.
51.Vastuseks kaebaja eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. TsÜS § 86 lõige 1 ei anna alust tuvastada organi otsuse tühisust vastuolu alusel hea usu põhimõttega. Viidatud säte annab tühisuse alusteks vastuolu heade kommetega ja avaliku korraga. Vastuolu hea usuga annab võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõike 2 alusel jätta otsusest tulenev kohaldamata, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
52.Maakohtu seisukoht pankrotitoimkonna esimehe kvalifikatsiooni ja kohtumenetluses eelduslikult isiklikult osalemise kohta ei vasta PankrS-i ega TsMS-i regulatsioonile.
Pankrotitoimkonna esimees on PankrS § 83 lõike 1 alusel peetavas kohtuvaidluses pankrotivõlgniku seaduslikuks esindajaks, kellel on kõik TsMS-s sätestatud menetlusosalise õigused ja kohustused, sh õigus osaleda kohtumenetluses lepingulise esindaja kaudu (TsMS § 217 lõige 1). PankrS ei sätesta toimkonna esimehele muid nõudeid, kui toimkonna liikmele üldiselt, so ta peab olema teovõimeline füüsiline isik, kes on sõltumatu haldurist (PankrS § 74 lõige 1 esimene lause).
53.Ka ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-87-08. Viidatud kohtuasja esemeks oli tagasivõitmine pankrotimenetluses, milles tuli mh tuvastada võlausaldajate huvide rikkumine vaidlustatud tehinguga. Selliste vaidluste puhul on Riigikohus tõepoolest asunud seisukohale, et võlausaldajate huvide rikkumisega võib olla tegemist ka juhul, kui tehing rikub kasvõi ühe võlausaldaja huve, samuti, et võlausaldajate huvide rikkumine võib toimuda ka juhul, kui tehingu tegemise ajal konkreetseid võlausaldajaid teada ei olnud. Võlausaldajate huvide rikkumist pankrotivara tagasivõitmise eeldusena ei saa oma olemuselt võrdsustada PankrS § 83 lõike 1 kohase võlausaldajate ühiste huvide rikkumisega konkreetse pankrotimenetluse läbiviimisel. Vastupidisele seisukohale asumise korral võiks igal võlausaldajal, kelle tahtega lihthäälteenamusega vastuvõetud üldkoosoleku otsus vastuolus on, olla alus selle vaidlustamiseks PankrS § 83 lõike 1 viimasele lausele viidates. Ühe võlausaldaja huvidele mittevastav otsus ei ole alati vastuolus kõigi võlausaldajate ühiste huvidega.
54.Maakohtu arutluskäik halduri esindaja või abilise kohta PankrS § 62 mõttes väljub käesoleva tsiviilasja piiridest, mistõttu kolleegium sellel menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades pikemalt ei peatu.
55.Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks. TsMS § 423 lõige 2 annab kohtule õiguse, mitte ei pane kohustust jätta hagi läbi vaatamata. Kolleegium peab põhjendatuks käesolevas asjas otsuse tegemist.
56.Hagi rahuldamata jäämisel ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad mõlemas astmes kantud menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja/vastustaja kanda. Kuna maakohus kostja menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Apellandi/kostja menetluskulud määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lõike 4 alusel peale otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (Riigikohtu lahendi nr 32-1-142-15, punktid 20-22).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.