TKE Grupp aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo hagi aktsiaseltsi Pristis (aktsiaseltsi Lilto üldõigusjärglane) ja Borgino Consulting Ltd vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.08.2015.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik TKE Grupp AS (pankrotis) ja Borgino Consulting Ltd määruskaebused Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (määruskaebuse esitaja I): TKE Grupp aktsiaselts (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, tehinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tälli Kostja I: aktsiaselts Pristis (aktsiaseltsi Lilto üldõigusjärglane; registrikood 10004826), tehinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava Kostja II (määruskaebuse esitaja II): Borgino Consulting Ltd (asukoht Briti Neitsisaared), tehinguline esindaja Maksim Greinoman
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Harju Maakohtu 31.08.2015.a määrus osaliselt osas, millega kohus rahuldas osaliselt hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja mõistis kostjalt II, Borgino Consulting Ltd-lt välja hageja kasuks lepingulise esindaja kulud summas 6672,83 eurot ning saata vastavas ulatuses asi samale maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.
2.
Jätta TKE Grupp aktsiaseltsi (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo määruskaebus rahuldamata.
4.Määruskaebuste menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 178 lg 4).
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Hageja esitas kostjate vastu hagi tehingute (06.10.2006.a võlatunnistus, millega hageja tunnistas oma võlgnevust kostja I ees summas kuni 2 000 000 krooni ja 20.12.2006.a võlatunnistus, millega hageja tunnistas oma võlgnevust kostja I ees) kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. 21.08.2007.a teavitas kostja I, et on võlatunnistustele tugineva nõude loovutanud kostjale II. Harju Maakohus lõpetas 30.08.2012.a otsusega käesolevas asjas menetluse, kohaldades aegumist, ning jättis 02.10.2012.a täiendava otsusega poolte menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24.01.2013.a otsusega maakohtu 30.08.2012.a otsuse ja 02.10.2012.a täiendava otsuse ning jättis apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt kostjate kanda. Riigikohus keeldus 27.03.2013.a määrusega kassatsioonkaebust menetlemast ning jättis kassatsiooniastme kulud kostja II kanda. Harju Maakohus rahuldas 20.06.2014.a otsusega hagi kostjate vastu ning jättis poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.11.2014.a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning jättis kostja I ja hageja apellatsioonimenetluses kantud kulud kostja I kanda, kostja II poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. Riigikohus keeldus 20.05.2015.a määrusega kassatsioonkaebust menetlemast ning jättis kassatsiooniastme kulud kostja I kanda. Kohtulahend jõustus 20.05.2015.a. Hageja esitas 17.06.2015.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks, millest nähtub, et hageja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 8801,59 eurot (käibemaksuta) ja riigilõivus 123,91 eurot. Hagejale on õigusabi osutatud 71 t ulatuses tunnihinnaga 115-130 eurot (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on kokku 8925,50 eurot.
2.Kostja I leidis, et hageja avalduses nimetatud kulud on üle paisutatud ja põhjendamatud, kuna tegemist oli keskmise keerukusega kohtuvaidlusega. Käesolevas asjas on kohtud ja menetlusosalised hinnanud nõude rahaliseks väärtuseks 0 krooni ja hiljem 0 eurot ning sellest summast lähtuvalt on tasutud ka kõik riigilõivud.
3.Kostja II esitas vastuväite hageja menetluskulude nimekirjale täies ulatuses. Kuna menetluskulude nimekirjas puudus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 176 lg 5 sätestatud kinnitus, siis ei saa seda menetleda ega rahuldada. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kostja II leidis, et Riigikohtu kohtumääruse nr 3-2-1-4-15 seisukoht on loogiline ja kooskõlas sissenõudekulu praktikaga: nõude maksmapanekuks ei ole mõistlik kulutada rohkem, kui on nõue ise. Kostja II leidis, et taoline praktika on asjakohane ka mitterahaliste nõuete korral, mille sisu on varaline nõue. Praegune vaidlus käis varalise nõude üle. Kui kohtute ja menetlusosaliste ühisel hinnangul on nõude väärtus 0 eurot ehk nõudel puudub väärtus, ei ole mõistlik selle nõude maksmapanekuks raha kulutada. Praeguses asjas on hageja nimetatud hagihinna 0 krooni. Kostjad seda ei vaidlustanud. Kohtumenetluse kestel on kõik menetlusosalised tasunud riigilõivu, lähtudes hagihinnast 0 krooni (hiljemalt 0 eurot). Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tsiviilasja hinda muuta ei saa (Riigikohtu määrused nr 3-2-1171-12, p 12; 3-2-1-4-15; p 13). Seega on nõude varaline väärtus 0 eurot. Kui pankrotihaldur pankrotivõlgniku kaudu pidas vajalikuks pöörduda kohtusse hagiga, millel puudub rahaline väärtus, on täiesti arusaamatu, miks ta menetluse käigus palkas endale advokaadist esindaja. Pankrotihalduril peavad endal olema teadmised, et esindada pankrotivõlgnikku otseselt pankrotimenetlusega seotud vaidlustes (pankrotiseaduse (PankrS) § 57). Need teadmised on
2(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787 pankrotihalduril ka olemas, sest ta ise esitas 05.04.2010.a hagiavalduse ja 03.05.2010.a hagiavalduse uue versiooni. Halduril on lubatud kasutada esindajat ja abilist pankrotimenetlusega seotud toimingute ja tehingute tegemisel pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul (PankrS § 62 lg 2). Käesoleval juhul puudub kohtutoimikus pankrotitoimkonna nõusolek, et haldur võib kasutada tasulist esindajat. Õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel peab hindama kohtumenetluse keerukust, pankrotihalduri kvalifikatsiooni, tööülesandeid ja -mahtu ning muid olulisi asjaolusid, mis oleksid või ei oleks õigustanud õigusabi osutaja kasutamist pankrotivõlgniku kohtuvaidlustes seoses pankrotinõude tunnustamises teise isiku pankrotimenetluses (RKTKo 3-2-1-130-02, p 12). Kohtuasjades nr 213-30982 ja 2-15-7022 on kohtud selgitanud, et erinevalt tavapärastest juriidilisest isikust on käesolevas asjas tegemist pankrotivõlgnikuga, kelle nimel kulutuste tegemisel, mh pankrotivõlgnikule lepingulise esindaja palkamisel, tuleb arvestada ka võlausaldajate huvidega. Pankrotivõlgniku võlausaldajate huvi on eelkõige saada oma nõue rahuldatud võimalikult suures ulatuses ning võimalikult väikeste kuludega ja pankrotivara säästlik kasutamine pankrotimenetlusega seotud kulude katmiseks. Toodud põhjustel ei olnud välise õigusabi võtmine vajalik ja lepingulise esindaja kulu on põhjendamatu täies ulatuses. Hagi esitati kohtule 05.04.2010.a, kui kehtis Vabariigi Valitsuse määrus nr 137 Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu kohtumääruse nr 3-21-153-13 resolutsiooni p 5 on see tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Samas, kui määrus nr 137 oleks jäänud kehtima, oleks esindajakulu väljamõistmise piirmäär 5000 krooni ehk 319,56 eurot. Seega ka hagi esitamise ajal rakendunud praktika kohaselt jääksid hageja menetluskulud sisuliselt välja mõistmata. Sellepärast, ka praegu eksisteeriv praktika, mille kohaselt on hagihind menetluskulude väljamõistmise piirmäär, ei saa olla hagejale üllatav. Kostja II märkis, et menetluskulude nimekiri sisaldab tasunõuet toimingute eest, mida ei ole teinud pankrotihalduri vandeadvokaadist esindaja ning ka vandeadvokaadist esindaja tehtud toimingute põhjal kulutatud aeg on selgelt liialdatud.
4.Harju Maakohus rahuldas 31.08.2015.a määrusega hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud summas 5632,83 eurot ning kostjalt II täiendavalt menetluskulud summas 1040 eurot. Avaldus jäeti rahuldamata 2252,67 euro ulatuses. Kohus leidis, et kostja II vastuväide on alusetu. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest võib selgelt välja lugeda hageja kinnituse, et kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Kõrvutades menetluskulude nimekirjas toodud toimingud kohtutoimikuga, puudub kahtlus, et nimetatud kulud on kantud seoses tsiviilasja nr 2-10-15787 menetlemisega. Kohus leidis, et kostjate viited menetluskulude suuruse ja tsiviilasja hinna seosele ei ole asjakohased. Käesoleva vaidluse hind oli 0 eurot. Hageja on õigesti märkinud, et TsMS-is sätestatud reeglid asja hinna määramiseks ei seondu alati vaidluse väärtusega, vaid kajastavad seadusandja õiguspoliitilisi otsustusi teatavat liiki kohtuvaidluste eest võetava riigilõivu suuruse osas. Ei ole kahtlust, et hageja toimis käesolevas vaidluses pankrotivõlgniku huvides, samuti ei ole kahtlust, et pankrotivõlgniku huvid said edukalt kaitstud. Arvestades vaidluse olemust ja keerukust, leidis kohus, et hageja lepingulise esindaja kulud on proportsionaalsed ja oma õiguste efektiivseks kaitseks vajalikud. Kohus leidis, et kostjate vastuväited seoses lepingulise esindaja kasutamisega on alusetud. Kohus osundas, et kostjad ei vaidlustanud terve kohtumenetluse käigus kordagi vastaspoole esindaja esindusõigust ja on aktsepteerinud tema (ca 3,5-aastast) aktiivset osalemist menetluses, seega ei olnud arusaadav, miks seavad kostjad menetluskulude kindlaksmääramisel hageja ja tema esindaja tegevuse seaduspärasuse kahtluse alla. Kohus ei eelda menetlusosaliste
3(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787 pahatahtlikkust. Eelduslikult on pankrotitoimkond käesoleva vaidluse toimumisest ja selle tulemusest teadlik, mis tähendab, et ollakse teadlik ka lepingulise esindaja olemasolust. Advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu (TsMS § 226 lg 1). Pankrotitoimkonnalt täiendava kinnituse küsimine ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul vajalik. Kostjate etteheited pankrotihaldurile lepingulise esindaja teenuste kasutamise osas on põhjendamatud. Isiklik osavõtt asjast ei võta menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat (TsMS § 217 lg 1 ja 2). Kohus nõustus hagejaga selles, et lepingulise esindaja kasutamine on olnud põhjendatud. Kohtuasi läbis kaks korda kaks kohtuastet, lisaks toimus määruskaebusmenetlus. Tsiviilasja toimik on neljaköiteline, vaidluse ajaline kestvus oli keskmisest mõnevõrra pikem. Käesolev vaidlus oli samas keskmise keerukusega. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Teadaolevalt on pankrotihaldur Ly Müürsoo pikaajaliselt pankrotihaldurina tegutsenud. Siiski tuleb arvestada ka sellega, et kohtumenetlus ei keskendunud ainult pankrotimenetluse alasele praktikale ega pankrotiõiguse küsimustele, vaid ka tsiviilõiguse teoreetilistele küsimustele, sh aegumine jms. Lisaks puudub pankrotihalduril Ly Müürsoo õigusharidus, mistõttu võib keerulisemate tsiviilõiguse teoreetilistele küsimuste lahendamine osutuda raskeks, mistõttu võivad kannatada pankrotimenetluse osaliste õigused. Toimikust nähtuvalt on esindaja kaasatud aktiivselt menetlusse 26.10.2011.a kohtuistungist alates. Enne seda on pankrotihaldur Ly Müürsoo esinenud menetluses iseseisvalt. Kostjad on ekslikult leidnud, et hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse määrusega nr 137 kehtestatud piirmäärast, kuna see on kehtetuks tunnistatud. Kulude ettenähtavusega seoses märkis kohus, et kostjate viidatud lahend ei ole käesoleval juhul asjakohane. Käesoleval juhul ei olnud tegemist rahalise vaidlusega, mistõttu ei ole põhjendatud lähtuda tsiviilasja hinnast. Kostjatele pidi olema ettenähtav, et juhul, kui nad peavad kandma hageja menetluskulud, kuuluvad hüvitatavate kulude hulka ka hageja lepingulise esindaja kulud, kuivõrd kostjad olid teadlikud hageja lepingulise esindaja olemasolust. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja lepinguline esindaja on perioodil 29.03.2010.a - 10.03.2011.a osutanud teenuseid 1581,59 euro (käibemaksuta) ulatuses. Hagejale on nimetatud perioodil õigusabi osutatud 13,75 t ulatuses tunnihinnaga 115-115,04 eurot (käibemaksuta). Kohus osundas, et kohtutoimikust ei nähtu, et hageja esindaja oleks aktiivselt menetluses osalenud. Seda fakti toetab asjaolu, et pankrotihaldur Ly Müürsoo on esitanud kohtule mitmeid menetlusdokumente isiklikult, mitte esindaja vahendusel, olles need ainuisikuliselt ka allkirjastanud. Samuti ei ole esindaja olemasolu märgitud ei hageja ega ka kostjate poolt esitatud menetlusdokumentide preambulas. Ka kohtuga on kirjavahetust pidanud üksnes pankrotihaldur isiklikult. TsMS § 217 lg 2 teises lauses on küll sätestatud, et esindaja osavõtt asjast ei piira tsiviilkohtumenetlusteovõimelise menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast, kuid kohus selgitas, et lepingulise esindaja kulude väljamõistmise eeldus on muuhulgas n-ö lepingulise esindaja nähtavus, s.t kohtutoimikust peab olema otseselt nähtav menetlusosalise esindaja aktiivne osalemine menetluses. TsMS § 175 lg 2 sätestab, et nõustaja kulusid ei hüvitata. Hageja lepingulise esindaja olemasolu nähtub esmakordselt alles 26.10.2011.a kohtuistungi protokollist. Seega ülalnimetatud kulud 13,75 t (1581,59 euro) ulatuses hüvitamisele ei kuulu ning kohus luges need põhjendamatuteks. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtus, et hageja lepingulisel esindajal on 25.10.2011.a 26.10.11.a kulunud kokku 6,5 t kohtuistungiks ettevalmistumiseks, teeside koostamiseks ja istungil osalemiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 1 t 19 min ning sellises ulatuses luges kohus ka istungil osalemise ajakulu põhjendatuks. Mõistlik istungiks
4(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787 valmistumise ajakulu on kohtu hinnangul 3 t, arvestades sealjuures istungi ja asja olemust, kulgu ning esindaja pädevust. Kuivõrd kohtule ei esitatud teese, luges kohus teeside koostamise kulu põhjendamatuks ning mittevajalikuks. Kokku luges kohus nimetatud kulusid põhjendatuks 4 t 19 min ulatuses ning põhjendamatuks 2 t 11 min (251,08 euro) ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtus, et hageja lepingulisel esindajal on 21.08.2012.a kulunud kokku 4 t kohtuistungiks ettevalmistumiseks. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 0,5 t ning sellises ulatuses luges kohus ka istungil osalemise ajakulu põhjendatuks. Istungipäeval on esindaja valmistunud istungiks 0,5 t vältel. Mõistlik istungiks valmistumise ajakulu oli kohtu hinnangul kokku 1 t, arvestades sealjuures istungi kulgu. Kokku luges kohus 21.08.2012.a tekkinud kulusid põhjendatuks 0,5 t ulatuses ning põhjendamatuks 3,5 t (420 euro) ulatuses. Kohus, kontrollinud ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leidis, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks ülejäänud toimingute osas kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasumäär ei ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud tunnihindadega. Kuni 05.04.2010.a – 22.07.2014.a algatatud apellatsioonimenetluseni kuulusid kõik hageja menetluskulud hüvitamisele kostjate poolt solidaarselt. Kokku luges kohus põhjendatuks nimetatud perioodil kantud lepingulise esindaja kulusid 5508,92 euro ulatuses (kõik kantud kulud 7761,59 eurot – rahuldamata summad 2252,67 eurot). 22.07.2014.a algatatud apellatsioonimenetluses tekkinud hageja kulud jäid kostja II kanda. Kokku luges kohus nimetatud perioodil kantud lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks 1040 euro ulatuses. Hageja menetluskulud on kokku eurot 6672,83 eurot. Tulenevalt eeltoodust rahuldas kohus hageja avalduse osaliselt ning määras kostjatele solidaarselt kohustuse hüvitada hagejale menetluskulud summas 5632,83 eurot (lepingulise esindaja kulu 5508,92 eurot + kohtukulud 123,91 eurot) ning kostjale II ainuisikuliselt kohustuse hüvitada 1040 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 2252,67 euro ulatuses (taotletud summa 8925,50 eurot – rahuldatud summa 6672,83 eurot).
5.Hageja esitas Harju Maakohtu 31.08.2015.a määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada määruse osas, milles maakohus jättis avalduse osaliselt rahuldamata 671,08 euro ulatuses. Maakohus on ületanud diskretsiooni piire. Maakohtu seisukoht hageja lepingulise esindaja kirjalike kohtukõne teeside osas on vaieldav. Samas ei ole maakohus ületanud diskretsiooni piiri ning seega ei pea hageja maakohtu vastava järelduse vaidlustamist lubatavaks. Samas aga rikkus maakohus diskretsiooni piire, leides, et 25.10.2011.a – 26.10.2011.a koostatud kohtukõne teesid jäid kohtule esitamata. Nimetatud teese ei esitatud küll 26.10.2011.a istungil, kuna sellel asja sisulise arutamiseni ei jõutud, kuid hageja esitas need siiski hiljem pärast asja sisulist arutamist 20.05.2014.a kohtuistungil. Kaevatava määruse põhjendustest nähtuvalt ei ole maakohus eelviidatud asjaolu arvestanud. Sel põhjusel leidis hageja, et maakohus jättis põhjendamatult hageja avalduse rahuldamata hageja lepingulisel esindajal kohtukõne teeside koostamise peale kulunud aja osas 2 t 11 min (251,08 euro) ulatuses. Hageja ei nõustunud ka maakohtu seisukohaga, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 22.08.2012.a istungiks ettevalmistumiseks 4,5 tundi oli osaliselt põhjendamatu. Maakohtu konstateering, et 21.08.2012.a istung kestis ainult 0,5 tundi, on iseenesest küll õige. Samas jättis maakohus lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuse hindamisel eelduslikult tähele panemata, et nähtuvalt pooltele 29.06.2012.a saadetud kohtukutsest pidi 22.08.2012.a kohtuistungil toimuma asja sisuline arutamine. 22.08.2012.a kohtuistungi protokollist nähtub selgelt, et alles 22.08.2012.a kohtuistungi alguses esitas kostja II taotluse vaheotsuse tegemiseks, mille kohus samal istungil ka rahuldas, määrates vaheotsuse teatavaks tegemise päeva ja jättes sel põhjusel asja sisulise arutamise läbi viimata. Sel põhjusel kestis kohtuistung ainult 0,5 tundi ja asja
5(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787 sisulist arutamist sellel ei toimunud, kuid hagejal puudus mistahes võimalus teada seda ette enne istungi algust. Seetõttu lähtus hageja 22.08.2012.a kohtuistungi ettevalmistamisel kohtu poolt menetlusosalistele 29.06.2012.a saadetud kohtukutses märgitust, et viidatud päeval pidi istungil toimuma asja sisuline arutamine, milleks hageja lepinguline esindaja pidi ette valmistama. Kaevatava määruse põhjendustest nähtub üheselt, et maakohus hindas hageja lepingulise esindaja kulu põhjendatust pelgalt istungi tegeliku kestvuse aja põhjal, leides, et „mõistlik istungiks valmistumise ajakulu on kohtu hinnangul kokku 1 t, arvestades istungi kulgu“, kuid jättis samas kaalumata ja arvestamata istungiga seotud eespoolviidatud erandlikud asjaolud. Maakohus ei ole kaalunud, kas hageja lepingulise esindaja kohtuistungiks ettevalmistumise ajakulu 4 tundi teadmisel, et istungil peab toimuma asja sisuline arutamine, tuleb pidada ebamõistlikuks. Määruskaebuse esitaja leidis, et kaevatava määruse tegemisel oluliste asjaolude maakohtu poolt arvestamata jätmise tõttu ületas maakohus diskretsiooni piiri ja määrus kuulub selles osas muutmisele. Lisaks eelmärgitule juhtis hageja tähelepanu, et kaetavas määruses esineb ilmselge arvutusviga. Nimelt asus maakohus järgmisele seisukohale: „Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 0,5h /.../ Mõistlik istungiks valmistumise ajakulu on kohtu hinnangul kokku 1 t /.../ Kokku loeb kohus 21.08.2012.a tekkinud kulusid põhjendatuks 0,5h ulatuses.“ Seega liites maakohtu enda poolt põhjendatuks peetuda istungiks ettevalmistumise aja ja istungi kestvuse aja sai maakohus tulemina 1,0 t + 0,5 t = 0,5 t, kuid aritmeetiliselt õige tulem oleks 1,0 t + 0,5 t = 1,5 t. See ilmselge arvutusviga tuleb parandada. Maakohtul puudus alus jätta välja mõistmata hageja lepingulise esindaja 22.08.2012.a kohtuistungiks ettevalmistumise vajaliku kulu 3,5 t (420 euro) ulatuses. Eeltoodust nähtuvalt vähendas maakohus alusetult hageja lepingulise esindaja kulu 251,08 euro + 420 euro = 671,08 euro võrra.
6.Kostja II esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada määruse resolutsiooni p-d 1-3. Kostja II leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 175 lg-t 1. Kuna nõude väärtus oli 0 eurot, ei olnud mõistlik nõude maksmapanekuks raha kulutada. Maakohus ei põhjendanud vastupidist seisukohta. Puudub mistahes alus kahe varalise hagi liigi – rahaline ja mitterahaline – vahetegemiseks. Hagejal ei ole õigust nõuda õigusabikulude hüvitamist. Hagi esitamise ajal kehtinud piirmäärade kohaselt oleks samuti jäänud hageja menetluskulud välja mõistmata. Hagiavalduse kättetoimetamisel ei saanud kostja eeldada, et piirmäärad tunnistatakse kehtetuks kolme aasta pärast ning kõik menetlusosalised võisid mõistlikult eeldada selle kehtimajäämist. Järelikult ka olukord, kui menetluskulud jäävad nende endi kanda, sõltumata kohtuasja tulemustest, oli nendele teada. Maakohus on kohaldanud PankrS § 62 lg-t 2 ebaõigesti. Kui pankrotihaldur pankrotivõlgniku kaudu pidas vajalikuks pöörduda kohtusse hagiga, millel puudub rahaline väärtus, on täiesti arusaamatu, miks ta menetluse käigus palkas endale advokaadist esindaja. Pankrotihalduril peavad endal olema teadmised, et esindada pankrotivõlgnikku otseselt pankrotimenetlusega seotud vaidlustes (PankrS § 57). Need teadmised on pankrotihalduril ka olemas, sest ta ise esitas 05.04.2010.a hagiavalduse ja 03.05.2010.a hagiavalduse uue versiooni. Ka maakohus möönis, et pankrotihaldur on kohtuga suhtlemiseks võimeline. Käesoleval juhul puudub kohtutoimikus pankrotitoimkonna nõusolek, et haldur võib kasutada tasulist esindajat (PankrS § 62 lg 2). Vaidlustatava määruse p 19 leidis maakohus, et pankrotitoimkond oli eeldatavalt vaidlusest teadlik. Selline eeldus ei põhine aga kohtutoimikus olevatel tõenditel (TsMS § 477 lg 7). Pealegi, kui hageja sai teada kostja II vastuväidetest menetluskulude nimekirjale, esitas ta 13.08.2015.a seisukoha, kuid ei ole lisanud pankrotitoimkonna otsust. Järelikult pankrotitoimkonna otsust ei ole olemas. Maakohus on rikkunud TsMS § 465 lg 2 p 8, kuivõrd leidis, et põhjendatud on kulud summas 5632,83 eurot ja veel lisaks 1040 eurot, kuid ei põhjendanud seda.
6(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787
7.Kostjad palusid jätta hageja määruskaebuse rahuldamata ning selles osas maakohtu määruse muutmata ning hageja palus jätta kostja II määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse vaidlustatud osas muutmata. Kostja I leidis, et kostja II määruskaebus tuleb rahuldada.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 31.08.2015.a määrus tuleb osaliselt tühistada menetlusõigusnormi rikkumise tõttu osas, millega kohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis kostjalt II välja hageja kasuks lepingulise esindaja kulud summas 6672,83 eurot ning saata vastavas ulatuses asi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks (TsMS § 677 lg 2 lause 2, TsMS § 659 koostoimes TsMS § 657 lg 1 p-ga 3).
10.Ringkonnakohus selgitab kõigepealt määruskaebemenetluse ulatust. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale ei ole kaevatud. Maakohus mõistis menetluskulud välja kostjatelt I ja II. Kostja II esitas määruskaebuse, kuid kostja I seda ei teinud. Seega kostja I osas ei saa ringkonnakohus väljamõistetud menetluskulusid vähendada. Kostja I osas on võimalik ringkonnakohtul menetluskulusid välja mõista ainult suuremas ulatuses, arvestades hageja määruskaebust. Kostja II osas on võimalik menetluskulusid nii suurendada kui ka vähendada, arvestades nii hageja kui ka kostja II kaebuste ulatust.
11.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kostja II määruskaebust, arvestades selle vaidlustamise ulatust. Seoses pankrotihalduri poolt lepingulise esindaja kasutamisega nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ning ei hakka neid kordama. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole kostja II kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et pankrotihalduri poolt lepingulise esindaja kasutamine oli põhjendamatu ja ebavajalik. PankrS §-st 57 ei tulene, et halduril peab olema õigusharidus ning kohtumenetluse kogemus, kuivõrd nimetatud sätte kohaselt võib haldur olla kvalifitseeritud ka rahanduse, juhtimise või raamatupidamise valdkonnas. Kohtuga suhtlemise oskuse argument on asjakohatu. Nähtuvalt menetluskulude nimekirjast on pankrotihaldur ka hagiavalduse koostamisel kasutanud õigusalast nõustamist ning seega on ka see vastuväide asjakohatu, et pankrotihaldur koostas need dokumendid iseseisvalt ilma nõustamist vajamata. Ringkonnakohus märgib, et kostja II vastuväide seoses võlausaldajate huvidega on asjakohatu, kuivõrd pankrotihaldur käesoleval juhul taotlebki kantud menetluskulude väljamõistmist kostjatelt, mis toob rahalisi vahendeid pankrotivarasse juurde. Samuti teenib ka tehingute tagasivõitmine võlausaldajate huve. Käesoleval juhul ei ole alust arvata ning kostja II ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, et hagide esitamine ja lepingulise esindaja kasutamine oli võlausaldajate huvidega iseenesest vastuolus. Ringkonnakohus märgib seoses pankrotitoimkonna nõusolekuga, et käesoleval juhul ei ole maakohus kohustanud hagejat seda esitama ning seetõttu ei saa hagejale seda ette heita. Muus osas nõustub ringkonnakohus pankrotitoimkonna nõusoleku osas maakohtuga ning ei hakka nimetatud seisukohti kordama. Ringkonnakohus nõustub, et on usutav, et pankrotitoimkonna nõusolek on olemas ning seda võib eeldada. Pankrotitoimkonna nõusolek lepingulise esindaja kasutamiseks on seotud pankrotimenetluse organite sisesuhtega ning ei mõjuta vastaspoolelt lepingulise esindaja kulude väljamõistmist.
7(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787
12.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga II selles osas, et kuivõrd hagi hind oli 0 eurot ning pankrotihaldur leidis, et hagi hinna määramisel peaks lähtuma sellest, et hagi hind on 0 eurot, kõik menetlusosalised lähtusid sellest ning seda ei vaidlustatud menetluses, ei ole hagejal TsMS § 175 lg-st 1 tulenevalt õigust nõuda õigusabikulude hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega hakka neid kordama. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et nõustub, et Riigikohtu seisukoht asja nr 3-21-4-15 lahendis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd tegemist ei olnud rahalise nõudega, vaid tehingute kehtetuks tunnistamise nõuetega tagasivõitmise korras, millel võib olla ka muid eesmärke peale rahalise väärtuse saamise. Pankrotihaldur täitis hagi esitamisel enda seadusest tulenevaid kohustusi. See et riigilõivu maksmise mõttes palus pankrotihaldur arvestada, et nõude väärtus ja hagi hind on 0 eurot, kuivõrd nõuded kuulusid II rahuldamisjärku ja seega rahuldamise tõenäoline ulatus oli 0 eurot, on pigem seotud riigilõivu tasumisega ning ei tähenda seda, et pankrotihaldur ei oleks pidanud hagi esitama ega kasutama lepingulist esindajat. Vastupidisele seisukohale jõudes võiks ka öelda, et kostjad oleksid pidanud hagi võtma õigeks koheselt, kuivõrd nõuete rahuldamise ulatus oli nende jaoks tõenäoliselt null.
13.Seoses õigusabikulude ettenähtavusega koosmõjus Riigikohtu poolt kulude teiselt poolelt väljamõistmise piirmäärade määruse kehtetuks tunnistamisega, märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt lähtutakse menetlusosalise lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel ei saa kehtiva õiguse kohaselt menetlusosaline arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Ringkonnakohus märgib, et lepingulise esindaja kulude nn ettenähtavuse põhimõte tulenes küll mitmetest Riigikohtu lahenditest, kuid need seondusid põhiseaduse vastaseks tunnistatud Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade rakendamisega. Nimetatud piirmäärad aga tunnistati kehtetuteks, kuna tuvastati nende vastuolu põhiseadusega ning seega ei saa pärast eelnimetatud määruse kehtetuks tunnistamist kohaldada sellega seonduvaid põhimõtteid. Seega, kuigi kostja II on märkinud määruskaebuses, et menetlusosalised võisid mõistlikult eeldada piirmäärade kehtimajäämist, ei saa need põhimõtted praeguses olukorras tingida enam menetluskulude teistsugust kindlaksmääramist. Juhul kui lähtuda käesolevas asjas menetluskulude väljamõistmisel kehtetuks tunnistatud piirmäärade määrusest, muudaks see Riigikohtu üldkogu 26.06.2014.a määruse sisutuks. Hageja põhiõigused oleksid riivatud olukorras, kus hageja on esitanud kostjate vastu põhjendatud hagi, mis läbis mitu kohtuastet mitmekordselt, ning hageja tegelike ja põhjendatud menetluskulude hüvitamine oleks piiratud põhiseadusevastaseks tunnistatud määrusest tulenevalt.
14.Nii kostja II kui ka hageja vaidlustasid mõlemad ka kulude põhjendatust ja vajalikkust. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Hageja leidis, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata menetluskulude hüvitise avalduse hageja lepingulisel esindajal kohtukõne teeside peale kulunud aja osas (25.10.2011.a-26.10.2011.a toimingud 2 t ja 11 min ulatuses). Ringkonnakohus leiab, et kuigi asja materjalidest nähtub, et hageja on esitanud kohtukõne teesid kohtule 20.05.2014.a istungil, siis kohtukõne teeside koostamise 25.10.2011.a kulu ei ole sellest hoolimata põhjendatud ega vajalik TsMS § 175 lg 1 mõttes, kuivõrd kirjalike teeside esitamise kohustust kohtuistungil ei ole ning kohus sellise menetlusdokumendi koostamist ei palunud. Pärast seda, kui kohus lõpetab asja sisulise arutamise, minnakse üle kohtuvaidlusele (TsMS § 402 lg 1), mille puhul on menetlusosalisel õigus esineda kohtukõnega,
8(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787 milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte (TsMS § 402 lg 2 lause 1). Kohtukõnes võib aga viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele (TsMS § 402 lg 2 lause 2) ning seega ei oleks teesides ka võimalik välja tuua enam uusi asjaolusid ega tõendeid. TsMS ei näe ette kohtukõne kirjalikult esitamise kohustust. Menetlusosalise kohtukõne olulisemad seisukohad on võimalik protokollida ning seega vältida täiendavate menetluskulude tekkimist teeside koostamise näol. Teeside koostamine kohtuistungiks ei ole küll keelatud, kuid ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole sellise kuluga, mille peaks välja mõistma vastaspoolelt, kuivõrd menetlusosalise seisukohad nii hagiavalduses kui ka järgmistes menetlusdokumentides, mida menetlusosaline on kohustatud kohtule esitama enne kohtuvaidlusi, peaksid olema niivõrd läbi mõeldud, kokkuvõtlikud ja ammendavad, et teeside esitamise vajadus kohtuistungil puudub. Hageja väitis enda määruskaebuses, et ta koostas nimetatud teesid juba 25.10.2011.a, kuid kuna ta neid 26.10.2011.a istungil esitada ei saanud, siis esitas ta need alles 20.05.2014.a istungil. Selles osas märgib ringkonnakohus samuti, et kohtule mitteesitatud dokumentide eest ei ole võimalik hüvitist saada, kuna kulu pole võimalik kontrollida. Samas aga on hageja menetluskulude nimekirja kohaselt ka 30.04.2014.a-20.05.2014.a (ehk enne 20.05.2014.a istungit) palunud välja mõista menetluskulu teeside koostamise eest, millal hageja ka teesid esitas. Samuti on hageja taotlenud ka 03.06.2013.a koondseisukohtade (teeside) koostamise eest 4 t ulatuses hüvitist, mis suuremas ulatuses kattuvad 20.05.2014.a esitatud teesidega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse 2 t ja 11 min ulatuses kohtukõne teeside koostamise eest ning maakohus ei ole selles osas ületanud diskretsiooni piire.
15.Seoses aga 22.08.2012.a istungiga leidis hageja, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata menetluskulude kindlaksmääramise avalduse istungiks ettevalmistamise kulu osas. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole teinud arvutusviga. Hageja on ekslikult arvutusvea kirjeldamisel lähtunud 21.08.2012.a ja 22.08.2012.a toimingutest eraldiseisvalt, kuid maakohtu põhjendustest nähtub, et maakohus leidis, et kohtuistungiks ettevalmistumine on põhjendatud 1 t ulatuses (0,5 t 21.08.2012.a ja 0,5 t 22.08.2012.a). 22.08.2012.a ülejäänud aeg (samuti 0,5 t) oli istungil osalemise aeg. Seega 22.08.2012.a toimingute ajakulu rahuldas maakohus täies ulatuses. 21.08.2012.a rahuldas maakohus istungiks ettevalmistamise aja vaid 0,5 t ulatuses, kuivõrd 22.08.2012.a toimingute kuludest maakohus rahuldas juba 0,5 t ettevalmistuseks. Seega on maakohus rahuldanud istungiks ettevalmistumiseks ja istungil osalemiseks kulude hüvitise kokku 1,5 t ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piiri, kui ta on vähendanud istungiks ettevalmistamise kulu 3,5 t võrra, kuna olenemata sellest, et menetlusosalise esindaja võis arvata, et istungil toimub asja sisuline arutamine, tuleb arvestada ka seda, et tegemist ei olnud esimese istungiga, kus asja sisuliselt arutati (II kd, tl 137), milleks hageja esindaja samuti valmistas ette menetluskulude nimekirja kohaselt 3 t (lisaks väidetavale teeside koostamisele) ning hageja oli 23.11.2011.a koostanud põhjaliku seisukoha seoses kostjate poolt esitatud menetlusdokumentidega, mis eeldas pärast esimest istungit asja materjalide hulka lisandunud dokumentide läbitöötamist. Arvestades aga et vahetult enne istungit on samuti vajalik materjalidega tutvumine ning asjaolude meeldetuletamine, leiab ringkonnakohus, et maakohus on mõistnud selle hüvitiseks välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses 1 t. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse 3 t ja 30 min ulatuses kohtuistungiks ettevalmistamise eest ning maakohus ei ole selles osas ületanud diskretsiooni piire.
9(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnitasumäär 115-130 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Samas aga ei nähtu maakohtu määrusest rahuldatud osas iga toimingu põhjendatuse ja vajalikkuse kontroll, vaid on üldiselt leitud, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on toimingud tehtud, vajalikud ja põhjendatud. Üldise järelduse tegemine kõigi menetluskulude osas ei vabasta maakohut põhjendamiskohustusest. Samuti ei vabasta maakohut põhjendamiskohustusest ka kostja vastuväidete puudumine. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Isegi kui üldise järelduse tegemisel maakohus kontrollis iga toimingu vastavust asja materjalile ning analüüsis selle toimingu ajakulu vajalikkust ja põhjendatust, peab see analüüs nähtuma ka määrusest. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud vaid toiminguid, mille osas maakohus leidis, et need osaliselt põhjendatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on maakohus rikkunud ulatuslikult põhjendamiskohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8). Ringkonnakohtu arvates on maakohus määrust tehes ületanud TsMS § 175 lg 1 alusel diskretsiooni piire. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, kuid antud juhul ei ole kohus vastavaid kulutusi suures osas üldse hinnanud. Kohtumääruse põhjendustest ei ole otsustuse kujunemine seetõttu ka jälgitav. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul võimalik menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust esmakordselt hindama hakata.
17.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas õigusabi osutamise konkreetsed kulud ja töömaht on mõistlikud ning põhjendatud. Arvestades, et kostja II esitas määruskaebuse kogu rahuldatud osa ulatuses, siis seoses menetluskulude hüvitamiseks õigustatud isikuga märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on mõistnud menetluskulude hüvitise välja pankrotihaldurile. PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega osaleb haldur menetluses võlgniku asemel seadusest tuleneva ametikohustusena ning mitte enda huvides. Seetõttu sätestab ka PankrS § 541 lg 1 lause 2, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja on võlgnik, mitte pankrotihaldur. Seega mõistis maakohus ebaõigesti menetluskulud välja pankrotihaldurile ning menetluskulude kindlaksmääramise uuel lahendamisel saab maakohus mõista menetluskulud välja pankrotivõlgnikule. Maakohtu määruse järgi on maakohus rahuldanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kostja II osas 6672,83 euro (5632,83 euro + 1040 euro) ulatuses. Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtuga kohtukulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas (riigilõiv 123,91 eurot) ning ka osas, milles maakohus leidis, et 26.10.2011.a istungil osalemiseks ja ettevalmistamiseks on põhjendatud ja vajalik ajakulu 4 t ja 19 min ning 22.08.2012.a istungil osalemiseks ja ettevalmistamiseks kokku 1,5 t, siis selguse mõttes (sh seoses hüvitise saamiseks õigustatud isikuga) tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täielikult osas, milles maakohus rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kostja II osas (6672,83 eurot) ning saadab asja selles ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruse tühistamine ja osaliselt uueks läbivaatamiseks saatmine ei mõjuta maakohtu määruse kehtivust kostja I osas, kuivõrd kostja I ei esitanud määruskaebust.
18.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui
10(11)
Tsiviilasi nr 2-10-15787 vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.