X avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse Xle üleandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. märtsi 2024. a määrus (avalduse menetlusse võtmisest keeldumine)
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isik Y (isikukood 48207052231) Avaldaja ja puudutatud isiku ühine lepinguline esindaja Irina Popova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 28. märtsi 2024. a määrus ning saata 22. jaanuaril 2024 esitatud ja 25. märtsil 2024 täpsustatud avaldus samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.
MENETLUSE KÄIK
1.X (avaldaja, ka laste isa) ja Y (puudutatud isik, ka laste ema) esitasid 22. jaanuaril 2024 Harju Maakohtule avalduse, milles palusid kohtul kinnitada vanemate vahel sõlmitud kompromissileping, lõpetada nende ühine hooldusõigus nelja alaealise lapse suhtes ja määrata laste isale laste suhtes ainuhooldusõigus.
1.1.Avalduse kohaselt sõlmisid vanemad 19. aprillil 2007 abielu. Vanemate kooselust sündis neli ühist last, kes elavad isa juures.
2-24-1147
1.2.Laste ema suhtumine peresse ja laste kasvatamisse muutus drastiliselt ligi kaks aastat tagasi. Laste ema otsustas lahkuda Venemaale, kus ta võiks saada sekti liikmeks. Vanemate suhted muutusid halvemaks ja laste kasvatamisega hakkas tegelema isa.
1.3.Laste ema elas eelmisel aastal kaks kuud ilma lasteta Mustvees, kuhu ta läks vaid isiklikel põhjustel ja veendumustel. Kodus viibimise ajal olukord peres ei paranenud. Lapsed on juba kaua aega olnud vaid isa kasvatada, kes on viinud lapsi kooli, lasteaeda ja huviringidesse ning on nende eest hoolitsenud.
1.4.Ülaltoodud asjaolud viisid selleni, et laste isa nõudis laste emalt abielu lahutamist. Abielu lahutati 2. jaanuaril 2024. Ema läks 2023. a detsembri alguses Venemaale ususekti, et jätkata seal aktiivset osalemist. Isa käis perekonnaseisuametis abielulahutust vormistamas üksinda, emalt saadud volituse alusel.
1.5.Isa pakkus emale, et laste parimates huvides on sõlmida vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise kokkuleppe, millega ema nõustus. Vanemad leppisid kokku, et laste ainuhooldusõigus jääb isale. Kokkulepe hooldusõiguse üleandmiseks sõlmiti õigusbüroos kahe inimese, sh esindaja juuresolekul 1. detsembril 2023 ning on allkirjastatud mõlema vanema poolt. Kokkuleppe p 1 kohaselt lõpetavad vanemad täielikult ühise hooldusõiguse laste suhtes ning annavad ainuhooldusõiguse isale. Punkti 2 kohaselt vanemad kinnitavad, et nad on teadlikud ühise hooldusõiguse lõpetamise õiguslikest tagajärgedest, mis on sätestatud perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg-s 1. Ema kinnitas, et annab kokkuleppega enda nõusoleku rahuldada isa poolt kohtule esitatav avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks selliselt, et laste ainuhooldusõigus jääb täielikult isale.
1.6.Vanemad peavad ühise hooldusõiguse lõpetamist ja isale üleandmist laste huvides kõige mõistlikumaks sammuks. Vanemad ei vaidle, et kuna ema lahkus Eestist ja hakkas tegelema eneseotsimisega ning kaotas täielikult huvi laste kasvatamise vastu, peab isa otsustama lastega seotud olulisi asju üksi, nagu ta on teinud seda viimasel kahel aastal. Lapsed ei ole kunagi vaielnud vastu isa juures elamisele. Isa on alati olnud hoolitsev ja armastav isa lastele. Vanemad elavad nüüdseks alaliselt lahus ning ei soovi emast tulenevatel põhjustel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ema on pärast isaga kokkuleppe sõlmimist olnud kättesaamatu. Ta viibib Venemaal ja pühendab end ususekti veendumustele, kuid tema viibimiskoht on teadmata.
2.Maakohus jättis avalduse 21. märtsi 2024. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 3401 lg 1 alusel käiguta ja selgitas, et kohus saab kompromissiga lõpetada üksnes kohtumenetluses oleva tsiviilasja. Kui avaldajad soovivad ühise hooldusõiguse lõpetamist, tuleks esitada kohtule avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse laste isale üleandmiseks. Menetluse käigus hindab kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise põhjendatust laste huvidest lähtuvalt, mh on võimalik kohtumenetlus lõpetada kompromissi sõlmimisega. Maakohus määras tähtaja nõuetekohase avalduse esitamiseks ja lisas, et samuti tuleb täpsustada laste ema kontaktandmeid või nende puudumise korral välja tuua, milliseid toiminguid on andmete saamiseks tehtud. Kohus hoiatas, et puuduste tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral võib kohus keelduda avalduse menetlusse võtmisest.
3.Avaldaja ja puudutatud isik esitasid 25. märtsil 2024 maakohtule avalduse täienduse, mille kohaselt vanemad paluvad lõpetada ühise hooldusõiguse oma ühiste laste suhtes ning anda hooldusõigus üle laste isale. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Maakohus keeldus 28. märtsi 2024. a määrusega 22. jaanuari 2024. a avalduse, mida täpsustati 25. märtsil 2024, menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt. Kohus jättis 2 (6)
2-24-1147 menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja ja puudutatud isiku kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.
4.1.Kohus selgitas, et kompromissiga saab lõpetada üksnes kohtumenetluses oleva tsiviilasja.
4.2.Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Avalduse kohaselt puuduvad vanematel mistahes erimeelsused. Emal puuduvad vastuväited selle osas, et lapsed elavad isa juures ning isa viib lapsi kooli ja lasteaeda, huviringidesse ja hoolitseb laste eest. Ainuüksi see, et üks vanem viibib välismaal, ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada. On oluline, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust PKS § 118 lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et vanemad peaksid ühise hooldusõiguse korral otsuseid langetama ühiselt isiklikult kohal olles.
4.3.Avaldaja ja puudutatud isiku lepinguline esindaja jättis avalduse puudused kõrvaldamata ja ei täpsustanud ema kontaktandmeid ega seda, mida nende saamiseks on tehtud. Kohtul puudub võimalus küsida ema seisukohta ja seda, kas ta saab aru kompromissilepingus avaldatud nõusoleku tähendusest.
4.4.Kohus leidis, et sellisel kujul avaldus ei ole esitatud avaldaja ja puudutatud isiku seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset (TsMS § 371 lg 2 p 2). Eelnevat arvestades keeldus kohus avalduse menetlusse võtmisest.
4.5.Kohus selgitas, et avaldajal ja puudutatud isikul on õigus taotleda riigilõivu 10 eurot tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 2). Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Avaldaja ja puudutatud isik esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määrus tühistada, võtta menetlusse 22. jaanuari 2024. a avaldus kompromissilepingu kinnitamiseks või alternatiivselt 25. märtsi 2024. a avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse isale üleandmiseks.
5.1.TsMS § 5 lg 3 esimese lause kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hagita menetluses on kohtul suurem aktiivsus ja asjaolude selgitamise kohustus. Kohus ei tegutsenud 22. jaanuari 2024. a ja
25.märtsi 2024. a avalduste lahendamisel aktiivselt ega järginud laste huve. Laste huvides tuli kohtul avaldus menetlusse võtta ja välja selgitada, mis on võimalikud viisid avaldaja ja puudutatud isiku soovitava tulemuse saavutamiseks.
5.2.Laste isale teadaolevalt viibib laste ema Vene Föderatsioonis. On ilmselge, et pöördumine Venemaa organite poole (nt politsei) oleks edutu ja aega raiskav.
5.3.Laste isa kasvatab täna nelja last üksinda. Isa peab igapäevaselt langetama lastega seotud otsuseid. Lastega seotud otsustamist vajavad küsimused võivad olla olulised, nt hariduse, tervise ja reisimisega seonduv, mis nõuavad mõlema vanema nõusolekut. Olukorras, kus laste ema viibib pidevalt ususektis Venemaal, on ühise hooldusõiguse teostamine võimatu. Just sel põhjusel sõlmisid vanemad kokkuleppe, mille kohaselt ainuhooldusõigus läheb üle isale.
5.4.Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse üleandmine isale on mõistlik ka selleks, et vältida edasisi kohtumenetlusi olukorras, kus laste isal ei ole õigust langetada laste suhtes otsuseid üksi. Vanematel puuduvad erimeelsused üksnes selles, et ainuhooldusõigus 3 (6)
2-24-1147 peab olema üle antud laste isale. Laste huvides on, et neid kasvatab vanem, kellel on õigus langetada otsuseid, mis lahendavad lastega seonduvaid küsimusi tõhusalt ja kiiresti, ilma vajaduseta igal üksikjuhtumil kohtusse pöörduda.
5.5.Kohtul ei olnud takistusi võtta menetlusse ka esialgset avaldust kompromissi kinnitamiseks.
6.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja § 659 alusel tühistada ning asi tuleb saata samale maakohtule 22. jaanuaril 2024 esitatud ja 25. märtsil 2024 täpsustatud avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, kuna ringkonnakohus ei saa otsustada avalduse maakohtu menetlusse võtmist.
8.Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis võimaldab kohtul jätta hagi menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. See säte kohaldub TsMS § 477 lg 1 kaudu ka hagita menetluses esitatud avalduse menetlusse võtmise otsustamisel. Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus (vt nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p 10; 11.12.2013, 3-2-1-139-13, p 14; 03.03.2014, 3-2-1-193-13, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus avalduse õiguslikku perspektiivikust ammendavalt kaalunud ja menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel nõuetekohaselt põhjendanud. Vaidlustatud määruses esitatud põhjendused ei võimalda järeldada, et avaldus on õiguslikult perspektiivitu.
9.Avaldaja ja puudutatud isik esitasid 22. jaanuaril 2024 esmalt avalduse kohtuväliselt sõlmitud kompromissilepingu kinnitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellist avaldus ei saaks kohus menetlusse võtta. Kohus saab kompromissiga lõpetada üksnes kohtumenetluses oleva tsiviilasja. Kohus peab olema hagi või avalduse menetlusse võtnud, enne kui selle kohta saab teha menetlust lõpetava lahendi (vt ka RKTKm 10.10.2007, 3-2-189-07, p 15). Oma 25. märtsi 2024. a menetlusdokumendis, mis esitati vastusena maakohtu puuduste kõrvaldamise nõudele, aga korrigeerisid avaldaja ja puudutatud isik avaldust, paludes lõpetada vanemate ühine hooldusõigus nende ühiste laste suhtes ja anda ainuhooldusõigus üle laste isale. Selline nõue on PKS § 137 lg 1 alusel võimalik.
10.Maakohus põhjendas muudetud avalduse menetlusse võtmisest keeldumist sisuliselt sellega, et laste isal puudub õiguskaitsevajadus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusega kohtusse pöördumiseks, kuna vanematel puuduvad avalduse kohaselt mistahes erimeelsused ning ainuüksi see, et üks vanem viibib välismaal, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga avalduse perspektiivituse kohta ei nõustu.
10.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine kohtus tuleb lahus elavate vanemate puhul kõne alla vaid juhul, kui vanemate vahel on erimeelsused. Perekonnaseadus ei välista hooldusõiguse üleandmist ka muudel juhtudel, kui see on lapse huvides.
4 (6)
2-24-1147
10.1.1.Üldjuhul teostavad vanemad ühise hooldusõiguse korral lapse hooldusõigust ühiselt ka siis, kui nad elavad lahus (PKS § 116 lg 1, § 118 lg 1). Vanem, kelle juures laps parasjagu viibib, saab PKS § 145 lg 2 järgi üksi otsustada vaid lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju. Lapsi puudutavaid olulisi asju, mis väljuvad tavahooldamise küsimustest, saab üks vanem üksinda otsustada vaid juhul, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus (PKS § 137) või talle on antud konkreetse küsimuse otsustamiseks otsustusõigus (PKS § 119). Ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse saab vanemale tema avalduse alusel anda kohus või sellekohase kokkuleppe võivad sõlmida vanemad riikliku perelepitusteenuse seaduses sätestatud lepitusmenetluse käigus, kuhu vanemad peavad olema suunatud kohtu poolt (PKS § 1371). Seega on laste isa olukorras, kus ta soovib saavutada vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ühiste laste suhtes ja endale ainuhooldusõiguse andmise, õigustatult kohtusse pöördunud.
10.1.2.PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 123 lg 1 järgi tuleb kohtul lähtuda sellekohast avaldust läbi vaadates esmajoones lapse huvidest (vt ka § 137 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole piiratud vaid olukordadega, kus vanemate vahel on sisulised erimeelsused lapsi puudutavate küsimuste otsustamisel. Ühise hooldusõiguse lõpetamine võib olla põhjendatud ka siis, kui üks hooldusõiguslik vanem ei osale ega soovi osaleda hooldusõiguse teostamisel, mistõttu on otstarbekas viia õiguslik olukord kooskõlla tegeliku olukorraga. Samuti võib ühise hooldusõiguse lõpetamiseks anda alust see, kui üks vanem ei ole kättesaadav, et temaga oleks võimalik last puudutavaid küsimusi arutada ja otsuseid ühiselt vastu võtta. Kui ühe vanema eemalviibimise ja kättesaamatuse tõttu ei saa last kasvatav vanem lapsega seotud olulisi küsimusi otsustada, võivad lapse huvid saada kahjustatud. Hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd see vanem on tegelikult valmis lapse kasvatamises osalema.
10.2.Laste isa on kohtu ette toonud, et tema ja laste ema elavad lahus. Laste ema viibib teadmata kohas Vene Föderatsioonis ning vanemate ühiste laste kasvatamises ei osale ja nende kasvatamise vastu huvi ei tunne. Laste ema on olnud kättesaamatu. Laste kasvatamisega tegeleb isa, kes peab otsustama lastega seotud olulisi asju (sh hariduse, tervise ja reisimisega seoses) üksi. Neid väiteid arvestades ei ole välistatud, et laste huvides võib olla vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine, mistõttu avaldus isale ainuhooldusõiguse andmiseks ei ole õiguslikult perspektiivitu.
11.Maakohus on põhjendanud avalduse menetlusse võtmisest keeldumist ka sellega, et avaldaja ja puudutatud isiku lepinguline esindaja jättis kohtu nõudel laste ema kontaktandmed täpsustamata ning ei toonud esile, mida nende saamiseks on tehtud. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist ei olnud puudusega, mis välistaks avalduse menetlusse võtmise.
11.1.Põhimõtteliselt on õige, et TsMS § 338 lg 1 p 1 kohaselt tuleb menetlusosalise poolt kohtule esitatavas menetlusdokumendis märkida menetlusosaliste ning nende võimalike esindajate nimed ja aadressid ning sidevahendite andmed. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui menetlusosaline ei tea teise menetlusosalise aadressi või muid andmeid, tuleb menetlusdokumendis märkida, mida ta on andmete teadasaamiseks teinud. Samas ei õigusta igasuguse avalduses esineva puuduse kõrvaldamata jätmine avalduse menetlusse võtmisest keeldumist. Hagi ja hagita menetluses esitatava avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste ammendava loetelu sätestab TsMS § 371 (vt koos § 477 lg-ga 1). TsMS § 371 lg 1 p 11 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiavalduses esitatud andmed hageja või kostja kohta ei võimalda isiku tuvastamist. 5 (6)
2-24-1147
11.2.Siinsel juhul on laste ema kui menetlusosalise identifitseerimist võimaldavad andmed avalduses esile toodud, s.o laste ema nimi ja isikukood. Lisaks on laste isa avalduses märkinud, et tema teada viibib laste ema Vene Föderatsioonis. See, et laste isal puudub teave laste ema praeguse asukoha ja kontaktandmete kohta, ei õigusta avalduse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 371 ja § 477 lg 1 järgi. Laste ema kontaktandmete puudumine avalduses ei takista avalduse menetlemist. Seejuures on ka kohtul endal kohustus teha vajadusel järelepärimisi menetlusosalise kontaktandmete väljaselgitamiseks, et talle nt menetlusdokumente kätte toimetada.
12.Ringkonnakohus juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et praeguses asjas on tegemist alaealiste laste hooldusõiguse muutmise avaldusega, mis on TsMS § 475 lg 1 p 8 järgi hagita asi ning tuleb seega lahendada hagita menetluses. TsMS § 5 lg 3 esimene lause näeb ette, et hagita asjas selgitab kohus ise üldjuhul välja asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid. Seega on kohtul hagita menetluses aktiivsem roll asja õigeks lahendamiseks kui hagimenetluses. Arvestades hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet, on 22. jaanuari 2024. a avalduses ja selle 25. märtsil 2024. a täpsustuses toodu ringkonnakohtu hinnangul piisav selleks, et avaldus oleks võimalik menetlusse võtta.
13.Kolleegium märgib, et laste isa ja ema on esitanud avalduse ühiselt, märkides mõlemad avaldajaks. Ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse puhul PKS § 137 lg 1 järgi on aga avaldajaks üksnes see vanem, kes taotleb ühise hooldusõiguse osaliselt või täielikult talle üleandmist. Teine vanem osaleb menetluses puudutatud isikuna (TsMS § 198 lg 1 p 2). Eelnev ei õigusta avalduse menetlusse võtmisest keeldumist, vaid hagita menetluses on kohtul kohustus kaasata menetluse osalised omal algatusel (TsMS § 198 lg 2). Vajadusel tuleb kohtul vanematega nende rolli menetluses arutada ja neile õiguslikku olukorda selgitada. Eelnevat arvestades käsitab ringkonnakohus määruskaebuse esitajana üksnes laste isa.
14.Eelnevast tulenevalt ei olnud avalduse menetlusse võtmisest keeldumine vaidlustatud määruses esitatud põhjendustel põhjendatud. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
15.Kuna avaldus saadetakse maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.
16.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg-st 5 ei tulene edasikaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus määruskaebuse rahuldab ja maakohtu määruse tühistab (vt ka Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2017. § 372, p 3.5.d). (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.