Ele Liiv (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Indrek Soots
Tsiviilasi
AS Eesti Post hagi OÜ Krull vastu võlgnevuse ja valduse väljaandmise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.05.2016, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29.12.2015 osalisel õigeksvõtul põhinev otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Eesti Post apellatsioonkaebus OÜ Krull apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AS Eesti Post apellatsioonkaebuse osas 6000 eurot OÜ Krull apellatsioonkaebuse osas 1052,76 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS Eesti Post (registrikood 10328799), esindaja Raido Reinsalu Kostja: OÜ Krull (registrikood 12380321), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 29.12.2015 otsus osaliselt osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja võlgnevuse 9090,95 eurot ületavas osas ja jättis rahuldamata hageja nõude valduse väljanõudmiseks. Saata tsiviilasi nimetatud osas Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
3.Menetluskulude jaotus otsustatakse asja lõplikul lahendamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.AS Eesti Post (hageja) esitas 30.03.2015 Pärnu Maakohtule hagi OÜ Krull (kostja) vastu võlgnevuse 7833,93 euro väljamõistmiseks ning kostja kohustamiseks andma hagejale üle Sindis Pärnu mnt 55a asuva kinnistu (registriosa nr 3389206) valdus ning hoiduma edasistest valduse rikkumistest ning valduse üleandmise kohustuse mittetäitmisel kostja kinnistult väljatõstmiseks. 01.06.2015 suurendas hageja võlgnevuse nõuet kostja vastu 12 807,78 euroni ning 29.09.2015 16 268,71 euroni. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.11.2012 äriruumide üürilepingu, mille alusel andis hageja kostjale tasu eest kasutamiseks aadressil Pärnu mnt 55a, Sindi asuva kinnistu koos seal asuva hoonega. Kostjal tekkisid üüri ja kõrvalkulude eest esitatavate arvete tasumisel makseviivitused juba 2013. aastal. 31.10.2014 sõlmisid pooled kokkuleppe tekkinud võlgnevuse ajatamiseks. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppe punktide 3 ja 5 kohaselt leppisid pooled kokku, et edasiste jooksvalt esitatavate üüri- ja kõrvalkulude arvete osas võlgnevuste tekkimisel või maksegraafiku tähtaegadest mittekinnipidamisel on hagejal õigus leping ilma etteteatamiseta ühepoolselt ülesöelduks lugeda, katkestada edasiste kahjude ärahoidmiseks kostja elektriga varustamine, nõuda kinnistu valduse kohest üleandmist ja teostada kinnistul asuva kostja vara suhtes pandiõigust. Veebruaris 2015 oli kostja võlgnevuses nii lepingu alusel esitatavate jooksvate arvete kui ka poolte vahel kokku lepitud maksegraafikujärgsete maksete tasumisega. 27.02.2015 esitas hageja kostjale lepingu ülesütlemise avalduse VÕS §-s 316 alusel, lugedes lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 03.03.2015. Kostja ei ole oma kohustusi täitnud hagi esitamise ajani. Samuti ei ole kostja loovutanud hagejale vabatahtlikult kinnistu valdust. Lepingu ülesütlemise avaldusega teavitati ühtlasi kostjat pandiõiguse rakendamisest kogu üüritud kinnistul asuva kostja vara suhtes. Harju Maakohtu 18.03.2015 hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr 2-15-4214 (kostja hagi hageja vastu üürilepingu kehtivuse tuvastamise nõudes) on kohustatud hagejat hoiduma vaidlusaluse kinnistu omaalgatuslikust ülevõtmisest. Tulenevalt asjaolust, et leping on üles öeldud, kasutab kostja võõrast asja ilma õigusliku aluseta, takistades valdajal asja üle tegeliku võimu teostamist AÕS § 40 lg 3 tähenduses. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Vastavalt VÕS § 334 lg 1 peab üürnik üüritud asja üürilepingu lõppedes tagastama. AÕS § 44 kohaselt on valduse rikkumise korral valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Hagi esitamise seisuga olid kostjal tasumata lepingu alusel esitatud arved nr A715191, A724490, A732693, A732704, A739004 ja A740442 kokku summas 7833,93 eurot. Alates hagi esitamisest kasvas kostja võlgnevus seisuga 01.06.2015 4973,85 euro võrra, s.o 12 807,78 euroni. Hageja sel ajavahemikul saamata jäänud üüritulu ja kostja poolt tasumata kommunaalmaksete jaotus kajastub arvetel A740936, A748488, A755049 ja A756318. 29.09.2015 seisuga moodustus kostja võlgnevus kokku 16 268,71 eurot, kuivõrd varasemale võlgnevusele lisandus arvete nr A764179, A770582, A771971, A778180, A779350 ja A786856 alusel võlgnetav 4460,93 eurot. Kostja vastuväites toodud summa 5654,13 eurot on kostja hagejale tasunud ning see summa on arvestatud varem esitatud, kuid kostja poolt tasumata arvete katteks. Kostja ei ole tasunud hagis ja nõude suurendamise avaldustes esitatud võlgnevuse aluseks olnud arveid. Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejal ei saa olla nõuet valduse üleandmiseks, kui samas küsimuses on pooleli teine 2(7)
menetlus. Valduse kaitse nõude menetlemise eelduseks ongi üürilepingu lõpetamise õiguspärasuse tuvastamine sarnaselt kostja enda taotlusele ülesütlemise õigusvastasuse tuvastamiseks. Seega on tegemist sisuliselt ühe ja sama vaidlusega tuvastamaks üürilepingu ülesütlemise õiguspärasus ning juhul, kui kohus leiab, et üürileping on üles öeldud nõuetekohaselt, siis kaob ka kostja õigus kinnistut kasutada ning hagejal tekib õigus kostja kinnistult väljatõstmist nõuda. Alates lepingu sõlmimisest on kostja läbivalt paistnud silma ebastabiilse maksekäitumisega, mis on viinud korduvalt olukordadeni, kus hagejal tekkis õigus õiguskaitsevahendina kasutada lepingu ühepoolse ülesütlemise õigust. Kostja on sellistele olukordadele reageerinud kas võlgnevuse osalise tasumisega või asunud aktiivselt hagejaga läbirääkimisi pidama kompromissi leidmiseks. See, et hageja ei ole kostja väitel ilmunud valdust üle võtma, ei oma tähtsust, sest kostja on varasemalt korduvalt teavitanud hagejat sellest, et valdust vabatahtlikult ei loovutata, esitades selle kinnituseks ka kahel korral kohtusse hagi tagamise avaldused. Hageja on teadlikult hoidunud valduse jõuga ülevõtmise katsetest. Kostja väide, et kuna hageja on esitanud kostjale ka varasemalt sarnase sisuga tahteavaldusi, siis seetõttu on 27.02.2015 lepingu ülesütlemiseavaldus esitatud tingimuslikult ja on tühine, jääb arusaamatuks. Poolte varasemad tahteavaldused ja kokkulepped lepingu jätkamiseks ja võlgnevuse ajatamiseks ei saa olla õiguskaitsevahendi kohaldamise välistamise aluseks. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hageja nõuded rahuldamata. Kostja vastuse ja selle täienduste kohaselt on kostja tasunud hagejale ajavahemikus 30.12.2014 – 17.03.2015 kokku 5654,13 eurot. Seega ei saa kostja võlgnevus olla 7833,93 eurot. Pärnu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-15-4212 kostja hagis hageja vastu 23.11.2012 sõlmitud üürilepingu kehtivuse tuvastamiseks. Seetõttu ei saa tsiviilasjas nr 2-15-4879 olla nõuet valduse üleandmiseks, kui samas küsimuses on pooleli teine tsiviilasi. 06.07.2015 esitatud vastuses märkis kostja, et nõustub hageja poolt esitatud võlgnevuse arvutustega, kuid leidis, et pooltevaheline üürileping on kehtiv. Hageja on lepingulistes suhetes käitunud kui üürileandja ning on igakuiselt esitanud ka üüriarved. Asjaolu, et kostja pole suutnud oma kohustusi täita nõuetekohaselt, on tingitud ebasoodsatest majandustingimustest. Samas on kostja järjekindlalt püüdnud oma võlgnevusi kustutada. Enne majandustegevuse alustamist tegi kostja üüritaval kinnistul parendusi summas 34 666,23 eurot. Seoses majandustegevuse alguse viibimisega tekkisid kostjal makseraskused, mille tulemusel hageja 29.05.2014 kirjaga nr 7.1-5/0739 üürilepingu ühepoolselt üles ütles ja soovis valduse vabastamist 03.06.2014. Nimetatud kuupäeval hageja kinnistut üle võtma ei tulnud ja kostja jäi arusaamisele, et hagejal puudus reaalne soov lepingust taganeda ja valdus üle võtta. Hageja on viiel korral üürilepingu üles öelnud, nõudes valduse vabastamist ja samas jätkanud lepingut. Kuna hageja, teades, et kostja rikub nende vahel sõlmitud äriruumide üürilepingut, jättis kostjale esitamata pretensioonid vastavalt üürilepingu punktile 4.1.10 (s.o kirjalikult 5 tööpäeva jooksul), ei suutnud enne kohtumenetluse alustamist esitada kostjale selget nõuet võla suuruse kohta ning väljastas korduvalt rendilepingu lõpetamise teatisi ilma reaalse tahteta rendileping lõpetada ja valdus üle võtta, vaid seadis nimetatud teatisi tingimuseks, et võlg tasuda, siis ei saa kostja eeldada, et hagejaga sõlmitud üürileping oleks üles öeldud hagis märgitud kuupäeval. Arvestades, et 10.07.2015 lõpetas hageja üüritava kinnistu elektrienergiaga varustamise, rikkudes tema poolt lepinguga võetud kohustusi, mille tagajärjel sai kostja esmast kahju summas 8540 eurot ja arvestades asjaolu, et hageja nõuab renditasu ka perioodi eest, millal kostja ei saanud hageja poolt üüritavat äriruumi kasutada, ei saa kostja nõustuda hageja nõudega summas 16 268,71 eurot. 3(7)
27.02.2015 lepingu erakorraline ülesütlemine ei vasta nõuetele. VÕS § 325 p 2 kohaselt peab äriruumi erakorraline ülesütlemine sisaldama ülesütlemise alust. Hageja poolt on lepingu ülesütlemise aluseks, et ülesütlemise esitamise päevaks (27.02.2015) oli ostjal tasumata kokkuleppe punkt 1 neljanda osamakse (maksetähtpäev 15.02.2015) ja jaanuari üüri- ja kommunaalteenuste arve (maksetähtpäev 22.02.2015). Nimetatud alus on vastuolus lepingu punktiga 8.6.1, mille kohaselt üürileandja võib lepingu erakorraliselt üles öelda, teatades sellest üürnikule kolm päeva ette juhul, kui üürnik ei ole täies ulatuses tasunud üüri ja muid lepingust tulenevaid kõrvalkulusid või viiviseid ning nimetatud summad on tasumata ühe kuu möödumisel maksetähtpäeva saabumisest. 27.02.2015 seisuga ei olnud kostjal ühtegi võlgnevust, mille maksetähtpäeva saabumisest oleks möödunud üks kuu. Samuti ei olnud 18.03.2015 ehk päeval, millal hageja soovis valdust üle võtta, kostjal mitte ühtegi võlgnevust, mille maksetähtpäeva saabumisest oleks möödunud üks kuu. Perioodil 28.02.2015-17.03.2015 oli kostja teinud tasumisi summas 1650 eurot. Vastavalt VÕS § 325 p 5 on VÕS § 325 punktidel 1-4 mittevastav ülesütlemine tühine. Hagejal puudus tahtlus 27.02.2015 esitatud ülesütlemist sooritada. Olukorras kus kostja teadis, et hageja tuleb 03.03.2015 valdust üle võtma, aga tegelikult 03.03.2015 ta valdust üle võtma ei tulnud, saab kostja üürilepingu ülesütlemist tõlgendada kui hageja tegeliku tahtluse puudumist 23.11.2012 sõlmitud leping lõpetada. Seega 23.11.2012 sõlmitud leping kehtib ja hagejal ei ole õiguslikku alust nõuda valduse vabastamist 27.02.2015 esitatud üürilepingu ülesütlemise teavituse alusel. 18.03.2015 soovisid hageja esindajad kinnistu üle võtta lähtudes teatisest 7.1-5/0027-3. Kostja ei nõustunud ja pöördus oma õiguste kaitseks Pärnu Maakohtusse. 10.07.2015 katkestas hageja kinnistu elektrienergiaga varustamise. Hageja teatas, et on nõus taastama elektrienergiaga varustamise tingimusel, et kostja täidab kohustusi summas 10 000 eurot. Sellega andis hageja mõista, et üürileping kehtib. 20.07.2015 esitas kostja hagejale pretensiooni, nõudes üürilepingust tulenevate kohustuste rikkumise lõpetamist. Ühtlasi andis kostja teada, et rikkumise jätkamisega võib kostja üürilepingu üles öelda VÕS § 314 kohaselt ja sisse nõuda hageja poolt tekitatud kahjud. Samasisulise pretensiooni esitas kostja ka 04.11.2015. 09.11.2015 peatas hageja kinnistu veega varustamise. Kostja esitab hagejale kahjunõude suuruses 22 562,61 eurot, kuna hageja on kohtumenetluse ajal muutnud kostja poolt vallatava vaidlusaluse valduse kasutamise võimatuks. Hoolimata sellest, et kostja ei saanud üüritud asja kasutada, jätkas hageja üüritud asja eest tasu nõudmist, väljastades arved A786856 ja A794662. Vastavalt VÕS § 296 p 1 ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada. Sellele tuginevalt ei nõustu kostja hageja poolt esitatud arvetega nr A786859 ja A794662. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas osalisel õigeksvõtul põhineva otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja põhivõlgnevuse 16 268,71 eurot ning jättes rahuldamata hageja valduse kaitse nõude. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja rahaline nõue 16 268,71 eurot seaduslik ja põhjendatud ning põhistatud. Kostja ei osunda asjaoludele ega esita tõendeid, mis antud nõude tema vastu välistaks. Vastuväitena märgib kostja, et ta on saanud kahju, kuid nimetatud vastuväidet ei saa kohus arvestada, kuna see pole esitatud hagile kehtestatud vormis ega ole tasutud riigilõivu. Ajalooliselt on Sindi linnas asunud kaks toitlustusasutust - ETKVL kohvik linna südames ja Viira baar. Käesoleval ajal on püütud korduvalt asutada linnas toitlustusasutusi nagu Karja baar ja kohvik raudteepoes, kuid ilmselt käibe puudumise tõttu on nende tegevus vaikselt lõppenud. Seetõttu on tervitatav kostja soov arendada linnas toitlustust. Ka asukoht on sobiv – ühe linna suurema toidupoe kõrval. Kuna kostja esitatud tõenditest tuleneb, et hageja on korduvalt kõrvale hoidnud valduse 4(7)
vastuvõtmisest, siis sellest järeldub, et hageja antud nõue on näiline ja ta pole huvitatud valdusest, seega pole tuvastatav, et hageja valdus vajaks kaitset. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
4.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada valduse kaitse nõude rahuldamata jätmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega nõue rahuldada. Ühes apellatsioonkaebusega esitas apellant hagi tagamise avalduse, mille ringkonnakohus jättis 22.01.2016 määrusega rahuldamata. Maakohus on leidnud, et kuna hageja on korduvalt kõrvale hoidnud valduse vastuvõtmisest, siis seetõttu on hageja valduse kaitse nõue näiline ja ta pole huvitatud valdusest. Kohus ei ole vaevunud seejuures täpsustama, milliste konkreetsete tõendite põhjal ja millistele õigusnormidele tuginedes on sellisele järeldusele jõutud. Menetluse käigus ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et apellant oleks kõrvale hoidnud valduse vastuvõtmisest või et vastustaja oleks olnud valmis vabatahtlikult valdust loovutama. Eelnevast tulenevalt on valduse kaitse nõude rahuldamata jätmise otsus täielikult arusaamatu, loogiliselt järgimatu ja põhjendamata ning samuti on ebaselge, millistele tõenditele või õigusnormidele tuginedes on sellise lahendini jõutud. Menetluse käigus ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaks kohtul asuda seisukohale, et apellant on hoidunud kõrvale valduse vastuvõtmisest ja seetõttu esitanud näilise nõude. Kohus on jätnud kohaldamata apellandi poolt esitatud asjas tähtsust omavad tõendid ja jätnud põhjendamatult arvestamata menetluse käigus tuvastatud asjaolud, lähtudes otsuse tegemisel üldsõnaliselt väidetavatest tõenditest, mida menetluse käigus tegelikult esitatud ei ole. Samuti ei ole kohus tuvastanud valduse kaitse nõude aluseks olevat lepingu ülesütlemise õiguspärasust, millest tulenevalt ei ole kohtu otsus TsMS § 436 lg 1 kohaselt põhjendatud ja seaduslik. Hageja ütles lepingu üles 27.03.2015. Lepingu ülesütlemise avaldusele ei ole apellandi poolt järgnenud ega ole ka maakohtus toimunud menetluse käigus tuvastatud ühtegi pooltevahelist kokkulepet lepingu jätkamiseks ega võlgnevuse ajatamiseks, ühtegi apellandi poolset tahteavaldust mitte olla seotud ülesütlemise avalduses toodud tahtega ega ühtegi muud tegu või tahte väljendust, mis oleks võinud vastustajale luua ettekujutuse lepingu kehtivusest. Vastustaja on korduvalt oma otsese tegevusega ja sõnadega väljendanud tahet kinnistu valdust vabatahtlikult mitte loovutada, luues sellega olukorra, kus apellandi jaoks ainukeseks õiguspäraseks viisiks valduse taastamisel saab olla vastava nõudega kohtusse pöördumine. Poolte varasemad tahteavaldused ja kokkulepped lepingu jätkamiseks ja võlgnevuse ajatamiseks ei saa olla õiguskaitsevahendi kohaldamise välistamise aluseks. Kostja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
5.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha tühistatud osas uus otsus, millega vähendada kostjalt välja mõistetud põhivõlgnevust summale 9090,95 eurot. Hoolimata asjaolust, et maakohus tuvastas oma otsuses, et kostjal on kehtiv äriruumide üürileping hagejaga, jättis kohus rahuldamata kostja poolt 27.11.2015 edastatud seisukohas väljendatud soovi mitte arvestada rahaliste nõuete hulka arvetel nr A78656 ja A794662 kajastatut kogusummas 1052,76 eurot. Hageja lõpetas 13.07.2015 üürilepingu objekti elektriga varustamise, rikkudes lepingut ja muutes kostjal üüritud asja kasutamise võimatuks. Vastavalt VÕS § 296 lg 1 ei pea üürnik maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada VÕS §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu. Vaidlustatud otsuse kohaselt jäeti menetluskulud poolte kanda. Arvesse võttes, et hageja menetluskulud olid 750 eurot ja kostja menetluskulud olid 13 000 eurot ja hagi rahuldati osaliselt, siis tuleb menetluskulud jaotada proportsionaalselt ehk kumbki pool peaks katma menetluskulusid 6875 euro ulatuses. 5(7)
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks poolte apellatsioonkaebustes taotletud osades. Kostja on apellatsioonkaebuses palunud vähendada maakohtu otsusega väljamõistetud põhivõlgnevust summale 9090,50 eurot. Seega ei vaidlusta kostja maakohtu otsust kostjalt 9090,50 euro väljamõistmiseks ja selles osas on otsus jõustunud. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt üürivõla 9090,50 eurot ületavas osas väljamõistmises kui ka valduse kaitse nõude osas apellatsioonkaebuste põhjendustest ja neis esitatud asjaoludest olenemata.
7.Esitatud hagiavalduses taotles hageja kostjalt üürilepingust tuleneva üüri- ja kommunaalteenuste võla väljamõistmist. Maakohus tegi selles osas õigeksvõtul põhineva kirjeldava ja põhjendava osata otsuse ja mõistis kostjalt nimetatud võlasumma täies ulatuses välja. Kostja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osalist tühistamist ning kostjalt väljamõistetava põhivõlgnevuse vähendamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi, sest maakohus ei saanud esitatud asjaoludel teha hageja üürivõla nõudes õigeksvõtul põhinevat otsust.
8.06.07.2015 kohtule esitatud vastuses on kostja tõesti nõustunud hagejapoolse üürivõlgnevuse arvestusega, kuid 29.09.2015 taotles hageja üürivõla nõude suurendamist kuni 16 268,71 euroni, millise summa osas on kostja oma 20.10.2015 seisukohas avaldanud, et ta vaidleb võlgnevuse suurusele vastu (I kd, lk 138). Lisaks esitas kostja 27.11.2015 vastuses vastuväite hageja üürivõla nõudele, leides, et tal on õigus hageja nõuet osaliselt tasaarvestada oma nõudega ning vaidlustas arvete A786856 ja A794662 alusel üüri nõudmise (I kd lk 179-180). Ringkonnakohus leiab, et kostja vastustest ei saa järeldada hagi õigeksvõttu üürivõla nõude osas ja seetõttu ei olnud maakohtul alust teha kostja õigeksvõtul põhinevat kirjeldava ja põhjendava osata otsust (TsMS § 444 lg 3). Seetõttu on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg 7 ja 8 tulenevat asjaolude kirjeldamise ja otsuse põhjendamise kohustust. TsMS § 656 lg 2 lause 2 alusel tuleb asi üürivõla nõude osas tagasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa kõrvaldada maakohtu rikkumist apellatsioonimenetluses.
9.Hageja taotles hagiavalduses ka kostja kohustamist kinnistu valduse üleandmiseks, hoiduma edasistest valduse rikkumistest ning valduse üleandmise mittetäitmisel kostja väljatõstmist kinnistult. Maakohus jättis selles osas hagi rahuldamata põhjendusega, et hageja on korduvalt kõrvale hoidunud valduse vastuvõtmisest, kusjuures maakohus on otsuses umbmääraselt viidanud kostja esitatud tõenditele. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osalist tühistamist põhjendusega, et maakohus on jätnud ebaõigesti hagi selles osas rahuldamata ja ei ole oma otsust ka põhjendanud. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus on põhjendatud.
10.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg 1 järgi hindab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 1 järgi koosneb otsus sissejuhatusest, resolutsioonist, kirjeldavast ja põhjendavast osast, kusjuures sama paragrahvi lõige 7 sätestab kirjeldava osa sisunõuded ja lõige 8 põhjendava osa sisunõuded.
11.Maakohtu otsus kinnistu valduse väljanõudmise nõude osas kohtuotsuse eelnimetatud nõuetele ei vasta. Maakohtu otsuses puudub ka selle nõude osas kirjeldav osa. Maakohus on küll märkinud, et otsus põhineb osalisel õigeksvõtul, mis võimaldab TsMS § 444 lg 3 järgi otsuse kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmist, kuid maakohtul ei olnud alust ära jätta otsuse kirjeldav ja põhjendav osa 6(7)
kinnistu valduse väljanõudmise nõudes, kuna seda nõuet ei ole kostja õigeks võtnud. Kostja on oma vastuses ja selle täiendustes selgelt vastu vaielnud kinnistu valduse üleandmisele. Nimetatud nõude osas ei ole maakohus ka hagi rahuldanud. Seega on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, jättes otsuses kinnistu valduse üleandmiseks kohustava nõude osas välja kirjeldava osa. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendav osa on kinnistu valduse üleandmiseks kohustava nõude osas suures osas asjakohtu ja niivõrd puudulik, et tuvastatav on maakohtu poolt TsMS § 656 lg 1 p 5 selge rikkumine, mis iseenesest tingib TsMS § 656 lg 1 järgi maakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise uueks arutamiseks esimes astme kohtule. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtub, et maakohus ei ole selgelt tuvastanud, mis nõudega tegemist on, järeldades näiteks asjakohatult, et hageja valdus ei vaja kaitset. Hagis esitatud asjaolude järgi ei ole tegemist kinnisasja valduse kaitse hagiga, vaid kinnisasja valduse väljanõudmise hagiga. Kuigi vaieldava õigussuhte kvalifitseerimise osas on ka hageja ise ekslikult viidanud muu hulgas valduse kaitse sätetele (AÕS § 40 lg 3 ja § 44 lg 1), ei võta see kohtult õigust ega kohustust ise kvalifitseerida poolte vaieldavat õigussuhet, sest TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hageja on siiski toetunud ka AÕS § 80 lg 1 ja VÕS § 334 lg 1, mis hagis esitatud asjaoludel ja nende tõendatuse korral on võimalikud õiguslikud alused kinnistu valduse üleandmiseks kohustamiseks ja väljanõudmiseks. Kuivõrd maakohus jättis hageja valduse väljaandmise nõude osas poolte väited analüüsimata, esitatud tõendid hindamata ning otsuse sisuliselt põhjendamata, leiab ringkonnakohus, et maakohtupoolsed rikkumised on sedavõrd ulatuslikud, et ringkonnakohus ei saa ka hageja valduse väljaandmise nõude osas ise lõpplahendit teha ning asi tuleb saata hagiavalduse mõlema nõude osas uueks arutamiseks maakohtule. Käesoleval juhul on ringkonnakohus sellises menetluslikus olukorras, kus ringkonnakohtul tuleks sisuliselt esimesena teha nõude osas sisuline lahend, mis ei ole kooskõlas TsMS §-ga 12, mille järgi ringkonnakohus vaatab läbi maakohtute lahendeid nende lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebuste alusel. Kaebeõiguse realiseerimiseks peab menetlusosalisel olema võimalus tugineda konkreetsetele alama astme kohtu lahendis sisalduvatele rikkumistele, mida tuleks kõrvaldada. Kui alama astme kohtu otsus ei sisalda põhjendusi, ei ole kaebuse esitajal võimalik ka osundada, milles alama astme kohus eksis ja millest tulenevalt maakohus valele järeldusele jõudis. Lähtuvalt eeltoodust tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.