Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Asja sisu kirjeldus, esitatud nõuded, väited ja tõendid Hageja nõuded ja väited Hagiavalduse (terviktekst II kd 68-70) ja teiste hageja esitatud menetlusdokumentide (II kd tl 120-121) kohaselt on AS Eesti Post ja OÜ Krull vahel 23. novembril 2012 sõlmitud äriruumide üürileping (II kd tl 72-76), mille alusel andis hageja kostjale tasu eest kasutamiseks aadressil Pärnu mnt 55A, Sindi asuva ja hageja omandis oleva kinnistu (II kd tl 77) koos seal asuva hoonega. Vastavalt sõlmitud lepingu punktile 3.1 kohustub kostja igakuiselt tasuma ruumide kasutamise eest üüri ja lepingu punkti 3.3 kohaselt tasuma igakuiselt kõrvalkulude eest. Kostjal tekkisid lepingu alusel esitatavate üüri ja kõrvalkulude eest esitatavate arvete tasumisel makseviivitused juba 2013 aastal. Oktoobriks 2014 oli kostja võlgnevus hageja eest jooksvate üüri- ja kõrvalkulude arvete osas kasvanud juba 10 388.63 euroni ning pooled sõlmisid 31. oktoobril 2014 viimase abinõuna tekkinud olukorra lahendamiseks kokkuleppe (II kd tl 79-80) tekkinud võlgnevuse ajatamiseks. Kokkuleppes fikseeriti lisaks maksegraafikule ka punktides 3 ja 5 kostja kohustus, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Selleks kohustuseks oli maksegraafikus fikseeritud maksete ja jooksvalt esitatavate üüri- ja kommunaalarvete tähtaegne tasumine. Nimetatud kohustuste rikkumisele vastandub hageja õigus ilma etteteatamiseta leping ühepoolselt üles öelda. Vaatamata kokkuleppega võetud kohustusest hoiduda edasiste võlgnevuste tekkimisest jäi kostja uuesti võlgu vahetult peale kokkuleppe sõlmimist arve nr A715191 tasumisega (maksetähtaeg 20.12.2014) ning lepingu ülesütlemisavalduse esitamise ajaks 27.02.2015 oli kostja jooksvas võlgnevuses vastavalt hagiavalduse punktis 2.3 toodud võlaarvestuse tabelile 4 üüri- ja kommunaalteenuse arve ning

Tsiviilasi nr 2-15-4879 kokkuleppes selgesõnaliselt välistanud täiendavate võlgnevuste tekkimise korral enne lepingu ülesütlemisõiguse kasutamist täiendava tähtaja andmise kohustuse ning vastavalt VÕS § 196 lg 2 koosmõjus VÕS § 116 lg 2 punktidega 2 ja 4 ei ole see samuti vajalik, on hageja seda kostjale siiski võimaldanud. Lepingu ülesütlemisavaldus on kostjale esitatud 27.02.2015 ning lepingu lõppemise kuupäevaks on märgitud 03.03.2015. Ajavahemik ülesütlemisavalduse esitamisest kuni tahteavalduse jõustumiseni on käsitletav täiendava tähtaja andmisena, mille jooksul oleks kostjal tegeliku lepingu täitmise huvi korral olnud võimalik adekvaatselt reageerida. Kostja ei ole oma kohustusi enne ülesütlemise tähtaja saabumist täitnud ega ole seda teinud ka hagi esitamise ajaks. Samuti ei ole kostja vaatamata lepingu lõppemisest tulenevalt kaotatud õigusele kinnistu valduse teostamiseks loovutanud hagejale vabatahtlikult kinnistu valdust. Lepingu ülesütlemise avaldusega teavitati ühtlasi kostjat pandiõiguse rakendamisest kogu üüritud kinnistul asuva kostja vara suhtes. Kinnistu valduse vabatahtliku loovutamise asemel on kostja pöördunud üürilepingu kehtivuse tuvastamise nõude ja hagi tagamise nõudega Harju Maakohtusse. Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-4214 18. märtsil 2015 tehtud määrusega (määrus tsiviilasjas nr 2-15-4214, II kd tl 87-88) keeldunud üürilepingu kehtivuse tuvastamise hagi menetlusse võtmast edastades hagi kohtualluvuse korras Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajja. Hagi tagamise nõudes on Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-4214 18. märtsil 2015 tehtud määrusega (määrus tsiviilasjas nr 2-15-4214, II kd tl 83-85) rahuldanud hagi tagamise taotluse kohustades AS-i Eesti Post hoiduma vaidlusaluse kinnistu omaalgatuslikust ülevõtmisest. Eeltoodust tulenevalt on hageja sisuliselt sunnitud kuni käesoleva hagi menetluse lõpuni taluma hageja omandis oleva kinnistu ilma õigusliku aluseta võõras valduses olemist kandes seeläbi progresseeruvalt kahju üüritulu kaotamise ja jooksvate kõrvalkulude eest tasumisele kuuluvate summade näol. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu ajakriitiline. Kostjal on jätkuvalt tasumata sõlmitud lepingu alusel esitatud arved nr A715191, A724490, A732693, A732704, A739004, A740442, A740936, A748488, A755049, A756318, A764179, A770582, A771971, A778180, A779350, A786856 (arved II kd tl 89-104), kokku summas 17 268.71 eurot. Tulenevalt asjaolust, et kostja on lepingu sõlmimisel tasunud hagejale lepingu punkti 3.2 alusel tagatisraha 1000 eurot, lahutatakse see kostja võlgnevusest hageja ees. Eelnevast tulenevalt võlgneb kostja hagejale lepingu alusel tekkinud rahalise nõudena kokku 16 268.71 eurot. Tulenevalt asjaolust, et leping on üles öeldud, kasutab kostja võõrast asja ilma õigusliku aluseta, takistades valdajal asja üle tegeliku võimu teostamist asjaõigusseaduse (AÕS) § 40 lg 3 tähenduses. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 334 lg 1 peab üürnik üüritud asja üürilepingu lõppedes tagastama. AÕS § 44 kohaselt on valduse rikkumise korral valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist. Lepingu alusel kostja kasutusse antud äriruumid on hageja omand. Kinnisasi on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriossa nr 3389206 (II kd tl 105). Kostja seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostja väidete osas Kostja märgib oma seisukohas (II kd tl 113-114) ja teistes menetlusdokumentides (II kd tl 124-127), et hoolimata asjaolust, et Pärnu Maakohus tuvastas 29.12.2015 kohtuotsuses, et kostja kasutab vaidlusalust kinnistud seaduslikult, jäeti rahuldamata tema poolt 27.11.2015 edastatud seisukohas väljendatud soov, mitte arvestada rahaliste nõuete hulka arvetel nr A786856 ja A794662 kajastatu, kogusummas 1052.76 eurot. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas 13.07.2015 üürilepingu objekti elektriga varustamise, rikkudes nende vahel sõlmitud lepingut ja muutes kostjal üüritud asja kasutamise võimatuks. Lähtudes, et Pärnu Maakohtu 29.12.2015 kohtuotsuses mõisteti kostjalt välja võlgnetav summa kogu hagi ulatuses, summas 16 268.71 eurot ja asjaolust, et hagi sisaldas ka arveid A786856, A794662 kogusummas 3 (8)

Tsiviilasi nr 2-15-4879 1052.76 eurot ning asjaolust, et kostja soovis kohtupidamise esimeses astmes tehtud menetluskulusid jagada proportsionaalselt (kumbki osapool 6875 eurot), siis sellise arvutuskäigu alusel saigi kostja tunnustatud nõudeks 9090.95 eurot. Kostja märgib, et on saanud hageja pahatahtlikust tegevusest väga suure kahju (seisuga november 2015 22 562.61 eurot) Kostja ei ole saanud alates 13.07.2015 üüritavat asja sihtotstarbeliselt kasutada. Sellel põhinedes ei nõustu kostja hagiavalduses soovitud rahalise nõudega summas 16 268.71 eurot. Kostja 27.02.2015 lepingu erakorralist ülesütlemist ei tunnista ja loeb lepingut kehtivaks kuna ülesütlemine ei vasta kehtivale vormile. AS Eesti Post poolt on lepingu ülesütlemise aluseks see, et ülesütlemise esitamise päevaks oli ostjal tasumata kokkulepe punkt 1 neljanda osamakse (maksetähtpäev 15.02.2015) ja 2015.a jaanuari üüri- ja kommunaalteenuste arve (maksetähtpäev 22.02.2015). Nimetatud alus on vastuolus üürilepingu punktiga 8.6.1. Nimetatud sätte kohaselt võib lepingu erakorraliselt üles öelda, teatades sellest üürnikule 3 päeva ette juhul, kui üürnik ei ole täies ulatuses tasunud üüri ja muid lepingust tulenevaid kõrvalkulusid või viiviseid ning nimetatud summad on tasumata 1 kuu möödumisel maksetähtpäeva saabumisest. 27.02.2015 seisuga ei olnud kostjal ühtegi võlgnevust mille maksetähtpäeva saabumisest oleks möödunud üks kuu. Samuti ei olnud 18.03.2015 ehk päeval millal hageja esindajad soovisid valdust üle võtta, kostjal hageja ees mitte ühtegi võlgnevust mille maksetähtpäeva saabumisest oleks möödunud üks kuu. Perioodil 28.02.2015 - 17.03.2015 oli kostja teinud hagejale tasumisi summas 1650 eurot, näidates ühtlasi soovi lepingust tulenevaid kohustusi täita. Lepingu kehtivuse ajal ei ole hageja esitanud kostjale mitte ühtegi pretensiooni, millest oleksid nähtavad kostja võlgnevused, nende suurused, ning sanktsioonid, mis võivad järgneda lepingu täitmata jätmisel. Mitte ühelgi hageja poolt esitatud arvel ei ole näha, et kostjal on eelnevad võlgnevuses hageja ees. Hagiavalduse punktis 1.3 märgitut, et hageja andis kostjale mõistliku tähtaja (ajavahemik 27.02.2015 - 03.03.2015) kuid see lõppes tulemusteta, ei saa õigeks lugeda. Nimetatud ajavahemikul tasus kostja hagejale 400 eurot. Seega on vale hageja väide, et kostjal puudus huvi lepingust tulevate kohustuste täitmise vastu. Hageja poolt 27.02.2015 esitatud teavituses puudus võlgnetav summa. Olukorras, kus kostja teadis hageja soovist leping 03.03.2015 lõpetada ja valdus üle võtta, ning asjaolul, et hageja esindaja 03.03.2015 lepingut lõpetama ja valdust üle võtma ei saabunud, saab tõlgendada, et hagejal puudus soov 27.02.2015 väljastatud teatises nimetatud õiguslik tagajärg saavutada. Kostja ei nõustu hagiavaldusega kinnistu ja valduse üleandmise kohustuse suhtes ja loeb lepingu kehtivaks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja märgib, et tema nõuded kostja vastu on põhjendatud paludes kohtul kostjalt välja mõista võlgnevus summas 16 268.71 eurot ning kohustada kostjat vabastama hageja omandis oleva kinnistu valduse ning hoiduma edasistest valduse rikkumistest ning jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja on kandnud kohtumenetluses kulusid riigilõivule ehk hagiavalduse esitamisel summas 750 eurot ning apellatsioonkaebuse esitamisel summas 300 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulu kohtukuluna kokku 1050 eurot. Hageja palub ka kostjalt välja mõista viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

4 (8)

Tsiviilasi nr 2-15-4879 Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Käesoleval juhul puudub vaidlus järgmistes olulistes faktilistes asjaoludes:

§ 313. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine (1) Mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. (2) Erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. (3) Üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. 5 (8)

Tsiviilasi nr 2-15-4879 Tasumisega viivitamise tõttu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS § 316 lg 1, mille kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui: 1) üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega; 2) võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa; 3) võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa. VÕS § 325 lg 1 sätestab nii elu- kui äriruumi üürilepingu ülesütlemisavaldusele vorminõude – see peab olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui üürilepingu ütleb üles üürileandja, peavad äriruumi puhul sisalduma ülesütlemisavalduses kohustuslikult vähemalt järgmised andmed (VÕS § 325 lg 2 p 1-3): üüritud asi, lepingu lõppemise päev ja ülesütlemise alus. Kui ülesütlemisavaldus nimetatud nõuetele ei vasta, on see tühine tulenevalt VÕS § 325 lg 5 sätetest. Kohus on seisukohal, et Ülesütlemisavaldus vastab kõigile nimetatud seaduse kriteeriumidele ja on kehtiv. Hageja 27.02.2015 avalduses on esimeses lõigus märgitud üüritud ese, neljandas lõigus üürilepingu ülesöelduks lugemise ehk lepingu lõppemise päev ning teises lõigus on selgelt väljendatud, millisel alusel leping üles öeldakse – kostjal on võlgnevus nii 2015.a jaanuari üüri- ja kommunaalteenuste arve eest kui 31.10.2014 Kokkuleppe neljanda osamakse eest. Ülesütlemise alusena ei pea seaduse kohaselt märkima konkreetset õigusnormi (antud juhul VÕS § 316 lg 1 alapunkte), piisab, kui ülesütlemise alus on selgelt arusaadav. Kohus ei nõustu kostja arusaamaga Lepingu p 8.6.1. kohaldatavusest Ülesütlemisavalduse suhtes. Nimelt on Lepingu pooled sisuliselt Kokkuleppe punktis 3 ja 5 leppinud kokku uutes tingimustes puutuvalt hageja õigust Leping üles öelda. Kokkuleppe punktis 3 on hagejale antud õigus Leping etteteatamistähtajata üles öelda edasiste võlgnevuste tekkimisel või Kokkuleppe punktis 1 nimetatud maksegraafiku tähtaegadest mittekinnipidamisel. Arvestades asjaolu, et Kokkuleppe sõlmimise ajaks oli kostja võlgnevus üle 10 000 euro (ehk oluliselt enam kui saanuks olla kolmekordne üüri ja kõrvalkulude summa 500-eurose üüri ja ca 1000euroste kõrvalkulude puhul – nt arved II kd tl 91 ja 94) ja kokkuleppe preambulast nähtuvalt oli hageja juba korra (29.05.2014) Lepingu üles öelnud, oli sellise Kokkuleppe punkti sätestamine igati mõistlik. Lisaks sätestati Kokkuleppe punktis 5 hageja õigus nii Kokkuleppe alusel maksegraafiku kui jooksvate maksete tasumata/täitmata jätmisel nõuda sisse koguvõlgnevus, kaitsta oma valdust ja rakendada kohtusse pöördumisega pandiõigust. Kohus on seisukohal, et nendel asjaoludel ja sellises ulatuses võlgnevuse olemasolul (milleks hageja kostjale vastu tulles andis võimaluse sisuliselt üüritavat eset Kokkuleppega edasi kasutada ja võlgnevus maksegraafiku alusel (lisaks jooksvatele arvetele) maksta) oli hagejal olemas piisavalt mõjuv põhjus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 313 lg 1 mõttes ja seda isegi etteteatamisaega VÕS § 313 lg 3 alusel andmata (kuigi hageja seda tegi, lugedes lepingu lõppenuks 03.03.2015). Oluline on sedastada, et VÕS § 316 lõikes 1 nimetatu on äriruumi üürilepingute puhul dispositiivne – s.t lepingu pooltel on õigus ülesütlemise kriteeriume nii üürniku kui üürileandja kahjuks laiendada (nt lepitakse kokku, et lepingu võib üles öelda ühe kuu võlgnevuse korral või hoopis viie kuu võlgnevuse korral). Kohustuslikud on VÕS § 316 ja kogu VÕS 15. peatüki ehk üürilepingu peatüki sätted üksnes eluruumi üürilepingute puhul (VÕS § 275). Eelneva põhjal leiab kohus, et hageja 27.02.2015 Ülesütlemisavaldus on kehtiv ning Leping on selle ülesütlemise tõttu lõppenud 03.03.2015 ülalmärgitud sätete ning VÕS § 186 p 6 alusel. Kostja väited seoses hagejal tahte puudumisega tegelikult lepingut üles öelda või valdust üle võtta (väidetavalt ei tuldud valdust kokkulepitud päeval üle võtma) ei muuda Ülesütlemisavalduse kehtivust või Lepingu lõppemist, pealegi kasutas kostja üüritud eset edasi.

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-15-4879 Mis puutub hageja rahalisse nõudesse, siis on see kohtu hinnangul põhjendatud ning tõendatud esitatud arvete ja arvutustega. Kostja vastuväide arvete osas (varasemate arvete osas ei ole vastuväiteid esitatud) on seotud üksnes arvetega nr A786856 (arve augusti 2015 eest, II kd tl 104) ja A794662 (arve septembri 2015 eest, I kd tl 241) kogusummas 1052.76 EUR, mille osas märgib kohus järgmist: 1) vastavalt VÕS § 334 lg 1 sätetele peab üürnik üüritud asja koos üürileandjale pärast lepingu lõppemist tagastama. Kui üürnik seda ei tee, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda mh üürilepingus kokkulepitud üüri (VÕS § 335). Käesoleval juhul on hageja üürileandjana nõudnudki õigustatult üüri tasumist ka pärast lepingu lõppemist 03.03.2015 üürilepingus sätestatud määras. Asjaolu, et kostja arvas ekslikult, et Leping kehtib (vt kostja kahjunõue I kd 204 – kostja kinnitab, et on 10.07.2015 hagejale teatanud, et ei nõustu valdust üle andma) ja 13.07.2015 peatas hageja Lepingus nimetatud kinnistu elektriga varustamise, ei vabasta kostjat vastutusest valduse üleandmisest keeldumisel üüri tasumiseks. Hageja ei saanud rikkuda Lepingut, mis selleks ajaks ei kehtinud. Seega on põhjendatud ka augusti 2015.a eest esitatud arve; 2) kostja on ekslikult märkinud, et haginõue summas 16 268.71 eurot sisaldab arvet nr A794662 – selle osas ei ole hageja vastavalt hagiavalduse terviktekstile (II kd tl 69) nõuet esitanud, viimane tasumiseks esitatud arve on A786856 ehk arve augusti 2015.a eest. Mis puutub kostja tasaarvestusse menetluskulude nõudega (kostja 27.09.2016 selgituse p 5), siis ei ole see käesoleval juhul võimalik, sest menetluskulud jaotab ja määrab kohus kindlaks kohtulahendis ja neid summasid ei saa tasaarvestada haginõudes nõutava võlaga. Kostja kahjunõue (esitatud I kd tl 204-206) põhineb aga väidetaval Lepingu rikkumisel, paraku ei kehtinud Leping kahju tekkimise ajal - kostja väitel on kahju tekkinud hageja poolt kinnistu elektriga varustamise katkestamise tõttu 13.07.2015. Kuivõrd selleks ajaks pidi kostja kinnistu valduse hagejale tagastama (hageja vastav avaldus 09.07.2015, I kd tl 220), kuid kostja sellest (õigustamatult) keeldus, ei saaks kahju nõuda ka selle tõendatuse korral, sest kostja ise oli oma kinnistu tagastamisest keeldumisega tinginud hageja poolt elektrienergia varustamise katkestamise ja seega tuleb nõutavat kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 kohaselt nullini. Hageja käitumine elektrienergiaga varustamise katkestamise näol on mõistetav, arvestades kostja poolt kinnistu jätkuvat kasutamist lepingu lõppemisel juba enam kui neli kuud varem ja kostja keeldumisel valdust üle andmast. Seega on põhjendatud hageja rahaline nõue vastavalt hagis esitatud arvutusele summas 16 268.71 EUR (summast 17 268.71 EUR on lahutatud tagatisraha Lepingu p 3.2. ja VÕS § 308 lg 1 alusel), millest käesoleva otsusega tuleb välja mõista 7177.76 EUR, sest Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2016 otsusega on jäetud muutmata Pärnu Maakohtu 29.12.2015 otsus võlgnevuse väljamõistmiseks 9090.95 EUR osas. Hageja nõue kinnistu valduse väljanõudmiseks. Antud asjas puudub vaidlus, et hageja omab Pärnu mnt 55a Sindi linnas Pärnumaal asuvat kinnistut (kinnistusraamatu väljatrükk II kd tl 105), mis oli pooltevahelise Lepingu esemeks. Kostja on teadlik, et kinnisasja omand kuulub hagejale. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on asja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse (õiguskirjanduses vindikatsiooninõue). Et hageja kui omaniku nõuet vaidlustada/välistada, peab asja valdaja (käesoleval juhul kostja) tõendama, et tal on omaniku suhtes õigus asja vallata (AÕS § 83 lg 1). Ainsaks sellekohaseks kostja väiteks on pooltevahelise üürilepingu kehtivus, mille osas on kohus juba ülalpool vastupidist tuvastanud. Seega on hageja nõue põhjendatud ning kostjat tuleb kohustada valdus kinnistu osas hagejale üle andma, hoiduma edasistest valduse rikkumistest ning valduse üleandmisest keeldumisel kostja kinnistult välja 7 (8)

Tsiviilasi nr 2-15-4879 tõsta vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 sätetele. Hageja nõue on õiguslikult kvalifitseeritav omandi kaitse hagina, mitte valduse kaitse hagina, nagu hageja ekslikult AÕS §-le 44 viidates märgib. Menetluskulud Kuna kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 aluel alusel tuleb menetluskulud jätta kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Käesoleval juhul on hageja esitanud menetluskulude kindlaksmääramise (II kd tl 120-121) avalduse, milles palub välja mõista menetluskuluna hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud kokku summas 1050 EUR. Kostja nimetatud avaldusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et avaldus on põhjendatud, riigilõivu tasumiseta ei saanuks menetleda hagi ega apellatsioonkaebust, mis on mõlemad rahuldatud. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.