Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild
Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2024, Tallinn Tsiviilasja number
2-23-16917
Tsiviilasi
X avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas ja selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. märtsi 2024. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja (ema) X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus Puudutatud isik (laps) C (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Puudutatud isik (isa) Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) Maardu linn (Maardu Linnavalitsuse kaudu) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13. märtsi 2024. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-2316917 muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.X (avaldaja, ema) esitas 29. novembril 2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada Q (isa) ühine hooldusõigus C (laps) viibimiskoha määramise osas ning anda talle selles osas üle ainuhooldusõigus. Avalduse kohaselt elab laps emaga. Harju Maakohtu 6. juuli 2022. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2023. a määrustega tsiviilasjas nr 2-20-2697 on määratud lapse ja isa vaheline suhtluskord. Lapse ema leiab, et lapse isa on hooldusõigust kuritarvitanud ning sellega kahjustanud lapse huve. Lapse isa läks 2023. a suvel koos lapsega kaheks nädalaks oma sünniriiki Itaaliasse, milleks lapse ema luba ei andnud. Samuti on isa lapsele 2023. a oktoobris öelnud, et võib lapse igal ajal lasteaiast ära viia. Ka tuli lapse isa koos oma isaga (lapse vanaisa) lapse 2023. a sünnipäeval lapse elukohta ning soovis lapsega kohtuda. Suhtluskorra järgi isal selleks õigust ei olnud. Lapse isa ei ole arvestanud, et laps on ülitundlik, mistõttu lapsele ei sobi uudsusmomendid ega äkilised muudatused elukorralduses. Lapse emal ei ole muud võimalust lapse huvide kaitsmiseks, kui hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudmine. Itaalia Suursaatkond on väljastanud isale lapse reisidokumendi ning selle kasutusõigust on võimalik piirata lapse viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamisega.
2.Tallinna linn leidis, et lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmine lapse viibimiskoha osas tagab lapsele stabiilse, turvalise ja arendava keskkonna. Lapse ema juures on lapsel toetav ja sõbralik keskkond ning laps tunneb ennast kaitstuna. Vestlusest lapse isaga saab järeldada, et tal Eestis tugevaid sidemeid ei ole tekkinud. Lapse isa on ka avaldanud, et ta jäi Eestisse elama vaid lapse pärast. Lapse isal puudub Eestis lähivõrgustik, ta ei valda eesti keelt, vahetab töökohti ning elab üürikorteris, mistõttu võib järeldada, et lapse isa ei seo Eestiga midagi olulist. See omakorda võimaldab arvata, et ta võib Eestist lahkuda. Kuna isa käes on lapse isikut tõendav dokument, saab ta lahkuda koos lapsega.
3.Maardu linn toetas avaldust ja leidis, et lähtudes lapse heaolust ja huvidest on avalduse rahuldamine põhjendatud. Kujunenud olukorras, kus lapse isal puuduvad seosed Eestiga (v.a lapse viibimiskoht) ning talle on väljastatud lapse reisidokument, võib tekkida olukord, kus lapse isa lahkub Eestist koos lapsega lapse ema teavitamata.
4.Lapsele määratud esindaja avaldust ei toetanud ja leidis, et see on ennatlik. Esindaja avaldas, et vanemate suhted on pingelised. Samas ei ole vanemate vahel vaidlust selles, et laps elab emaga. Esindaja hinnangul oli reisimine Itaaliasse küll kehtiva suhtluskorra rikkumine, kuid reisimine on lapse huvides. Samas tuleks lapse isal siiski oma reisimise kavatsusest lapse emale aegsasti teada anda. Esindaja hinnangul ei õigusta ühekordne suhtluskorra rikkumine isalt hooldusõiguse äravõtmist lapse viibimiskoha osas. Alternatiivselt, kui kohus siiski leiab, et lapse viibimiskohta tuleks reguleerida, on esindaja seisukohal, et see peab kehtima üksnes Harjumaa piires. Kui ema elukohta muudab, võib see teha isa ja lapse suhtlemise keerulisemaks.
5.Lapse isa kirjalikku seisukohta kohtule ei esitanud, kuid vaidles 5. märtsil 2024 toimunud kohtuistungil avaldusele vastu.
6.Maardu linn muutis 5. märtsil 2024 toimunud kohtuistungil seisukohta, loobudes
9.veebruari 2024. a seisukohas avaldatust. Esindaja hinnangul on vanemate vahel probleemiks usalduse puudumine, mitte erimeelsus lapse viibimiskoha osas. Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus jättis 13. märtsi 2024. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata. 2 (7)
Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine lapse huvides. Seejuures ei ole vanemate vahel ületamatuid erimeelsusi viibimiskoha määramise osas. Maakohtu hinnangul ei anna ainuüksi asjaolu, et isa reisis lapsega üks aasta varem Itaaliasse, alust viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus nõustus emaga, et kehtiva suhtluskorra järgi isal sellist õigust ei olnud. Samas ei ole ema tõendanud, et selline reis rikkus lapse huve. Asjaolu, et isa on ähvardanud lapse lasteaiast ära viia, ei ole tõendamist leidnud. Kuigi tulenevalt kehtivast suhtluskorrast ei olnud isal õigust lapsega lapse sünnipäeval kohtuda, võinuks vanemad selles kokku leppida. Maakohus märkis ka, et vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemine ei too vaikimisi kaasa muudatust suhtluskorras. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Lapse ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja avaldus rahuldada.
8.1.Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud laste ema avaldust toetavaid eestkosteasutuste seisukohti. Samuti ei ole maakohus arvestanud kõikide ema avalduse aluseks olevate asjaoludega. Maakohus leidis vääralt, et tegemist on pelgalt ema hirmuga, et isa viib lapse Itaaliasse ega too teda tagasi. Väär on maakohtu osundatu, nagu oleks isa ja lapse reis toimunud aasta tagasi. Ema esitas avalduse kohtule neli kuud pärast reisi. Selle nelja kuu jooksul on isa last ähvardanud (võtab ta lasteaiast kaasa) ning ilmunud ette teatamata lapse sünnipäevale. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, miks on alust arvata, et isa ühist hooldusõigust enam ei riku ja rohkem lapsega Eestist ema teavitamata ei lahku. Ka jättis maakohus arvestamata, et lapse isa taotles Itaalia Suursaatkonnas lapsele reisidokumendi, mida on ka lapse ema teadmata kasutatud. Reisidokument annab lapse isale piiramatu võimaluse lapsega Eestist lahkuda.
8.2.Maakohus leidis vääralt, et lapse ema ei ole tõendanud, et lapse huvid on rikutud. Kuna lapse isal puudus õigus lapsega reisimiseks, rikkus isa ühist hooldusõigust. Seejuures tuleb eeldada, et ühise hooldusõiguse rikkumisega on lapse huve rikutud. Seega ei pidanud lapse ema täiendavalt tõendama, et lapse huvisid on rikutud. Vastupidi, lapse isa oleks pidanud tõendama, et ta ei rikkunud ühist hooldusõigust ega kahjustanud lapse huve. Samuti oleks lapse isa pidanud põhistama, et edaspidi ta ühist hooldusõigust ei riku. Lapse isa andis hoopis kohtuistungil mõista, et ta ei aktsepteeri kehtivat suhtluskorda.
8.3.Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5521, jättes lapse ära kuulamata. Sellise olulise menetlusnormi rikkumise korral ei ole põhjendatud maakohtu tuginemine asjaolule, et lapse ema ei ole tõendanud lapse isa poolt lapsele öeldud ähvardusi. Seejuures ei saa kohus lapsega kohtumata eeldada, et laps ei ole suuteline seisukohti avaldama.
8.4.Lapse ema on seisukohal, et lapse huvidest lähtuvalt on vältimatult vajalik võtta tarvitusele meetmed, et lapse isa käitumine ei korduks. Seejuures on kohtul TsMS § 477 lg-t 5 arvestades võimalik valida ise lapse huvidest lähtuv meede, et tagada, et lapse isa ei saaks enam ühist hooldusõigust rikkuda ja seeläbi ka lapse huve rikkuda.
9.Lastele määratud esindaja määruskaebust ei toeta. Esindaja kordas maakohtus avaldatud seisukohti. Esindaja on jätkuvalt seisukohal, et ühekordne suhtluskorra rikkumine ei saanud lapse huve oluliselt kahjustada.
10.Lapse isa nõustub maakohtu määrusega ja taotleb määruskaebusega seotud kulude avaldaja kanda jätmist.
3 (7)
11.Tallinna linn leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb tühistada. Isapoolset suhtluskorra rikkumist (lapse Itaaliasse reisile viimine) tuleb käsitada ühise hooldusõiguse rikkumisena ning lapse huvidega vastuolus tegutsemisena. Olukord, kus 4aastane laps pannakse ootamatult lennuki peale ja viiakse lapse jaoks kuskile võõrale ja tundmatule maale, ei ole lapsele turvaline, arvestades lapse ülitundlikkust ja ärevust. See mõjub lapse vaimsele tervisele halvasti. Ka jättis maakohus põhjendamatult arvestamata, et lapse isa taotles Itaalia Suursaatkonnast lapsele reisidokumendi. Lapse isa võib lapsega Eestist lahkuda ja vanemate erimeelsused suurendavad seda tõenäosust.
12.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb täiendada.
14.Määruskaebemenetluses vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas esinevad eeldused vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise osas.
15.Ringkonnakohus märgib, et kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad perekonnaseaduse (PKS) § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda (RKTKm 12.02.2018, 3-2-1-159-15, p 24). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 14). Kui kohtule esitatakse PKS § 119 või § 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (RKTKm 05.01.2022, 2-21-233/69, p 15). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Seejuures ei ole kohus sõltumata sellest, kas avaldust lahendatakse PKS § 119 või § 137 alusel TsMS § 477 lg 5 kohaselt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, vaid peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 19).
16.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinses asjas ei ole vanemate vahel ületamatuid erimeelsusi lapse viibimiskoha määramise osas, mis õigustaks selles osas vanemate ühise 4 (7)
hooldusõiguse lõpetamist ja lapse emale ainuhooldusõiguse üleandmist (PKS § 137) või lapse emale lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse andmist (PKS § 119). Ka ei tuvastanud ringkonnakohus, et lapse isa oleks seadnud ohtu lapse kehalise, vaimse või hingelise heaolu, mis annaks kohtule PKS § 134 lg 1 järgi aluse ohu ärahoidmiseks vajalike abinõude rakendamiseks. Küll aga nõustub kolleegium lapse emaga selles, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses eestkosteasutuste seisukohtade arvestamata jätmist põhjendanud. Sellega on maakohus rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8 koosmõjus § 463 lg-ga 2), kuid see ei toonud kolleegiumi hinnangul kaasa ebaõiget lõppjäreldust. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
17.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vanemate vahel erimeelsust selles, et laps elab emaga. Lapse ja isa vahel on Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2023. a määrusega tsiviilasjas nr 2-202697 kehtestatud suhtluskord (dtl-d 22–33, edaspidi suhtluskorra määrus). Õige on lapse ema osundatu, et lapse isa rikkus vanematevahelist kokkulepet reisile minemisest teavitamise osas, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline ühekordne rikkumine ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha osas.
17.1.Suhtluskorra määruse p-st 26 nähtuvalt ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks eraldi reguleerida lapsega reisimist, sest vanemate vahel puudus vaidlus selles, et lapse isal on õigus käia lapsega puhkusel väljaspool Eesti Vabariiki alates lapse viieaastaseks saamisest. Vanemad said suhtluskorraga reguleerimata küsimustes vastavalt määruse resolutsiooni p-le 5.7 kokku leppida e-kirja teel. Seega ei olnud vanematel erimeelsust selle üle, et lapse isa võis lapsega reisida, kuid vanemate vahel oli kokkulepe, et laps peab olema viieaastane ning sellest tuleb lapse ema teavitada.
17.2.Kuigi suhtluskorra määrus ei näinud lapse isale ette õigust 2023. a suvel lapsega pikemalt aega veeta, muutsid vanemad selles osas suhtluskorda, leppides kokku, et 2023. a on laps isaga alates 15. juulist kuni 30. juulini (dtl 34, tõlge avalduses dtl 4). Asja materjalidest nähtuvalt läks laps isa juurde 15. juulil 2023. Lapse ema avaldatu kohaselt sai ta 16. juulil 2023, mil ta lapsega telefonis rääkis, teada, et isa on lapsega sõitnud Itaaliasse. Lapse isa tõi lapse ema juurde tagasi
2.augustil 2023. Lapse ema heidab lapse isale ette, et lapse isa ei võinud ilma tema nõusolekuta ega teda teavitamata minna lapsega reisile. Seega, pärast vaidlusalust Itaalia reisi soovib lapse ema endale lapse viibimiskoha määramise õigust. Kolleegium märgib, et viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt RKTKo 07.06.2011, 3-2-145-11, p 19). Lapse ema avaldatut mõistab ringkonnakohus nii, et lapse ema kardab, et lapse isa lahkub lapsega Eestist ja ei too last tema juurde tagasi. Seetõttu soovib lapse ema, et kohus lõpetaks vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas. Kolleegium märgib, et kui avaldus rahuldatakse, tehakse vastava määruse alusel muudatused perekonnaseisuandmetes (TsMS § 5631).
17.3.Kuigi lapse isa väidab, et tal oli olemas lapse ema nõusolek lapsega Itaaliasse reisimiseks, ei ole see väide tõendatud. Seejuures on lapse isa Tallinna linna esindajale avaldanud, et ta oli kindel, et tal oli õigus lapse ema nõusolekuta lapsega Euroopa Liidu siseselt reisida ning ta pidi reisist üksnes teavitama (dtl 109). Praegusel juhul nägi aga vanematevaheline kokkulepe, millele on viidatud suhtluskorra määruse p-s 26, ette, et lapse isal oli õigus lapsega reisida, kui laps on viieaastane. Vaatamata sellele rikkumisele leiab ringkonnakohus, et sellest ei saa järeldada, et vanematel on vaidlus lapse viibimiskoha üle. 5 (7)
Kolleegiumi hinnangul tuleneb siinses asjas tekkinud erimeelsus eelkõige suhtluskorrast. Kolleegium märgib, et reisile minemisest teavitamise tingimusi saab kohtumäärusega kehtestada lapsega suhtlemise korra raames ning praeguses vaidluses ei saa lahendada suhtlemiskorra küsimusi (RKTKm 19.02.2020, 2-18-15686/183, p 19). Ka maakohus on vaidlustatud määruses viidanud, et hooldusõiguses muudatuste tegemine ei too vaikimisi kaasa muudatust suhtluskorras.
17.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vaidlusalune reis ei kahjustanud lapse huve. Lapse ema on esile toonud, et pärast 2023. a reisi keeldus laps järgmisel korral suhtluskorra alusel isa juurde minemast ning käitus hüsteeriliselt. Lapse ema tegi lapse käitumisest järelduse, et laps kartis, et isa võib ta uuesti ootamatult kuhugi viia (dtl 4). Suhtluskorra määruse p-st 22.1 nähtuvalt on laps ülitundlik, kellele ei sobi uudsusmomendid ega äkilised muudatused elukorralduses, kuid spetsialistid ei kinnitanud vajadust lapse ja isa suhtluskorra vähendamiseks. 23. aprillil 2024 ringkonnakohtus toimunud lapse ärakuulamisel veendus kohus, et lapse suhtumine isasse on positiivne. Laps ei väljendanud isast rääkides hirmu ega vastumeelsust. Laps avaldas, et talle meeldib reisida mõlema vanemaga. Seega, pidada isaga reisimist lapse jaoks äkiliseks elukorralduslikuks muudatuseks, mille tõttu tuleks viibimiskoha määramise ainuõigus määrata lapse emale, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Isegi kui laps ei olnud reisile minemisel vajalikul määral ette valmistatud, ei ole see lapse heaolule püsivalt mõju avaldanud. Lapse huvides saavad vanemad reisile minemisest teavitamise tingimusi kehtestada lapsega suhtlemise korra raames. Kolleegium leiab, et lapse huvides on see, et ta saaks koos isaga reisida, kui ta viibib suhtluskorra alusel isa juures. Siinjuures tuleb arvestada, et lapse isa sugulased elavad Itaalias ning lapsel on õigus neid tundma õppida, samuti teada isa päritolu, keelt ja kultuuri. Ainuüksi lapse ülitundlikus ei anna ühe juhtumi põhiselt alust arvata, et isaga koos reisimine last kahjustaks. Ka lapse esindaja on avaldanud, et lapse huvides on reisida (dtl 146).
17.5.Lapse ema on oma hirmu, et lapse isa võib lapsega Eestist lahkuda, põhjendanud sellega, et lapse isa on lapsele öelnud, et ta võib lapse lasteaiast igal ajal ära viia. Kuna maakohus leidis, et lapse ema väide ei ole tõendatud, heitis lapse ema maakohtule ette menetlusnormi rikkumist, täpsemalt TsMS § 5521 alusel lapse ärakuulamata jätmist. Tulenevalt sellest etteheitest kuulas ringkonnakohus lapse ära. Lapse käitumise ja avaldatu põhjal ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha ema soovitud järeldust. Laps oli ärakuulamise alguses koos emaga, kuid oli nõus ka ema ruumist lahkumisega. Vestluse käigus ei andnud laps kordagi mõista, et isa oleks teda äraviimisega ähvardanud või et ta tunneks hirmu, et isa võib teda emast eraldada. Seega, laps käitub erinevates olukordades erinevalt ning tema hüsteerilist käitumist ei saa seostada üksnes vaidlusaluse reisi ja isa käitumisega.
18.Lapse ema on esile toonud ka juhtumi, kus lapse isa ilmus lapse sünnipäevale ette teatamata. Tõsi, lapse isal ei olnud suhtluskorra järgi õigust lapsega sellel päeval kohtuda. Küll aga ei anna see juhtum lapse huvidest lähtuvalt alust ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks.
19.Ringkonnakohus nõustub lapse emaga, et maakohus jättis vaidlustatud määruses eestkosteasutuste arvamused hindamata, ka ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud. See rikkumine ei toonud aga endaga kaasa ebaõiget lõppjäreldust, sest nendes arvamustes toodud asjaolude põhjal ei saa teha järeldust, et vanemate vahel oleks erimeelsus lapse viibimiskoha üle. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kohelda lapse isa teisiti üksnes seetõttu, et ta on välismaalane, kes ei räägi eesti keelt ja üürib endale elamispinda. Vastasel juhul tähendaks see, et iga välismaalasest vanema puhul esineb viibimiskoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldus, sest risk, et vanem võib lapse välismaale teise vanema nõusolekuta ära viia 6 (7)
(rahvusvaheline lapserööv), on kõrge. Selline eeldus ei oleks kooskõlas vanemate võrdsuse põhimõttega. Praegusel juhul on lapse isal Eestis töökoht, kus ta on töötanud kolm aastat, samuti on tal olemas elukoht (dtl-d 169 ja 170; ajamärk 01:34:11 ja 01:42:20).
20.Riigikohus on selgitanud, et kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Seejuures tuleb asja lahendades arvestada hetkeolukorraga, mitte hinnata seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p-d 19 ja 21). Praegusel juhul on lapse ema esitanud avalduse eelkõige ajendatuna hirmust, et lapse isa ei too talle suhtluskorra järgselt last tagasi. See asjaolu ei anna aga kolleegiumi hinnangul alust teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida isa tähelepanu asjaolule, et PKS § 118 lg-st 1 tulenevalt peavad vanemad teostama ühist hooldusõigust üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgselt heaolu. Kui vanemad ei suuda ühist hooldusõigust teostada, annab see aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.
21.TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. Menetluskulude jaotus
22.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kuigi lapse ema on vaidlustanud maakohtu määruse terves ulatuses, ei ole määruskaebuses sisulisi vastuväiteid menetluskulude jaotuse osas esitatud. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg 1 järgi muuta.
23.Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 järgi määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks vastava taotluse esitamisel eraldi määrusega. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
24.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.