Määruse tegemise aeg ja koht 04.03.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-2999
Kohtuasi
X avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise lapse Y suhtes ja ainuhooldusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.12.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vitali Denikin Puudutatud isik I Y (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Kadi Sitska Puudutatud isik II C (isikukood XXXXXXXXXXX) Eestkosteasutus Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27.12.2023 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebemenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-23-2999 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud ning puudutatud isikute seisukohad
1.X (avaldaja, ema) esitas 22.02.2023 Harju Maakohtule avalduse C (puudutatud isik II, isa) vastu alaealise lapse Y (puudutud isik I, laps) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks. Avalduse kohaselt ei ole emal võimalik lapse isaga kontakti saada, isaga ei ole võimalik lahendada last puudutavaid küsimusi, laps ei ole isaga koos elanud viimased viis aastat, isa ei osale lapse elus, isa ei kohtu lapsega. Avaldajale teadaolevalt on isa nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja ainuhooldusõiguse andmisega lapse emale.
2.Isa esitas 09.03.2023 seisukoha, milles ei nõustunud avalduses tooduga. Isa osaleb lapse elus sellega, et toetab last rahaliselt, samuti on isa nõus olnud kõigega, mida ema on temalt küsinud ning vajalikele avaldustele nõustuvalt vastanud. Ema ei luba isal lapsega kohtuda.
3.Eestkosteasutus ei toeta esitatud avaldust, kuna ei nähtu, et isa oleks täielikult lapse elust eemal olnud ning vanemate vahel ei ole olnud momente, kus ema ei oleks saanud last esindada, sest isa ei ole olnud kättesaadav. Eestkosteasutuse hinnangul ei ole avaldus kooskõlas lapse õiguste ja huvidega.
4.Isa esitas 12.09.2023 seisukoha, milles avaldas, et on saanud lapse emaga kokkuleppele ning leiab, et emale ainuhooldusõiguse andmine on lapse huvides. Isa nõustus emale ainuhooldusõiguse andmisega.
5.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja märkis 19.09.2023 arvamuses, et ema ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, mis tingiks ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise. Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid. Vanemate omavaheline kokkulepe, et teine vanem ei teosta hooldusõigust ja loobub sellest, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.
6.Ema esitas kohtule 21.09.2023 täiendava seisukoha, milles tõi välja, et soovib hooldusõigust, kuna normaalne suhtlus lapse isaga puudub. Ema märkis, et mõni aasta tagasi oli isa nõus andma oma lapse ema tolleaegsele elukaaslasele lapsendamiseks. Ema on väljendanud nõusolekut lapse ja isa kohtumise osas, kui isa suudab pakkuda lapsele turvalist keskkonda koosolemiseks. Isa on olnud vägivaldne ja teinud lapse ees enesetapukatse.
7.13.12.2023 toimunud kohtuistungil jäi ema esitatud seisukohtade juurde ning lisas, et kuigi isa pole lapse kasvatamisel emale vastuväiteid esitanud, on ta olnud passiivne. Isa avaldas, et on endiselt nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Eestkosteasutus jäi oma seisukoha juurde ning lisas, et isa ja lapse suhtlus ei taastu samal määral, kui ühine hooldusõigus on lõpetatud. Lapse esindaja ei näe põhjust, miks ei või lapse isa samuti hooldusõigust teostada. Maakohtu määrus
8.Maakohus rahuldas 27.12.2023 määrusega avalduse ja lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes täielikult ning andis lapse ainuhooldusõiguse emale. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.
2-23-2999
9.Maakohus lähtus asja lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg-st 1 ja § 137 lg-test 1-3 ning Riigikohtu praktikast. Maakohus selgitas, et kui vanemate suhted on lõppenud ning lapse isa lapse hooldusõiguse teostamine vastu huvi ei ilmuta või teostab seda üksnes passiivselt teise vanemaga nõustumise teel, ei saa jõuda järeldusele, et lapse huvides on ilmtingimata säilitada mõlema vanema hooldusõigus. Vanemate kinnitusel ei ole neil oluliselt erinevaid eesmärke lapse rahvusliku, keelelise või muu identiteedi kujundamisel, mille teostamiseks oleks oluline mõlema vanema pidev osalemine identiteeti kujundavatel hooldusõiguslike küsimuste vastuvõtmisel. Maakohtu hinnangul on põhjendatud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus, kuna tegelikkuses teostab lapse suhtes hooldusõigust ja lahendab lapse huve puudutavaid küsimusi ema üksinda ning lapse isa on nõustunud ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Maakohtu hinnangul võimaldab ühise hooldusõiguse lõpetamine praegusel juhul saavutada õiguslikus olukorras selgust ning võtta lapsele olulisi otsuseid vastu kiiremini. Samuti viib see muudatus õigusliku olukorra kooskõlla tegelikkusega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et puuduvad PKS § 137 lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad asjaolud. Maakohus selgitas, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei võta isalt tema õigust lapsega suhelda, tema elus osaleda ning teda toetada. Samuti on isal võimalik olukorra muutumisel taotleda ühise hooldusõiguse taastamist. Määruskaebus
10.Lapsele määratud esindaja esitas lapse nimel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata vanemad perelepitusse juhisega jõuda kokkuleppele suhtluskorras.
11.Lapse esindaja ei nõustu maakohtu põhjendustega avalduse rahuldamise vajalikkuse ja võimalikkuse kohta. Tegemist ei ole nõudega, mida esitada vaid sellepärast, et üks vanem on perekonnast eraldi elama kolinud ning lapsega seotud otsuste tegemine on jäänud ühe vanema kanda. Samuti ei põhjenda nõude esitamist see, et nõude rahuldamisel oleks lapsega kooselaval vanemal justkui lihtsam lapsega seotud otsuseid üksinda vastu võtta.
12.Ühise hooldusõiguse lõpetamine mis tahes küsimuses ja sellega ühe vanema kõrvalejätmine last puudutavate otsuste tegemisest saab kõne alla tulla siis, kui see on lapse huvides vältimatult vajalik, mh kui vanemate suutmatus jõuda last puudutavates küsimustes kokkuleppele ohustab lapse heaolu.
13.Maakohus ei arvestanud kohtupraktikaga, sh Riigikohtu seisukohaga 05.01.2022 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-233, milles leiti, et ainuüksi asjaolu, et ema on pärast vanemate lahkuminekut kasvatanud last üksi, ei anna alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. PKS § 137 alusel esitatud avalduse lahendamisel peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad ja kas erimeelsused üldse esinevad.
14.Lapse esindaja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu praktikale, milles on selgitatud, et vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid ainult siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist, ning asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Vanemate konfliktsed suhted ei saa olla aluseks vanemate hooldusõiguse muutmisel ning vanemate vahelisi vaidlusi aitab vähendada kindlapiiriline suhtluskord.
15.Lapse esindaja hinnangul vajavad mõlemad vanemad nõustamist ja tuge oma suhte normaliseerimiseks ning tegelik probleem asjas on isa ja lapse suhtluse korraldamine.
2-23-2999 Menetluse edasine käik
16.Vastuses määruskaebusele palusid vanemad maakohtul suunata neid hooldusõiguse küsimuses perelepitusse.
17.Eestkosteasutus, olles vestelnud mõlema vanemaga, leidis, et vanemad vajavad eraldi psühholoogilist nõustamist. Eestkosteasutuse hinnangul ei paranda avalduse rahuldamine lapse senist heaolu ega ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega.
18.Maakohus korraldas 08.02.2024 vanemate ärakuulamise. Vanemad selgitasid, et nad soovivad lepitusmenetluses üksnes hooldusõiguse lõpetamist ja esitasid oma soovi seepärast, et lootsid seeläbi jõuda kiiremini jõustunud lahendini.
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
21.Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades õigele seisukohale, et praegusel juhul on põhjendatud PKS § 137 lg 1 järgi teha muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses, lõpetada ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda lapse ainuhooldusõigus üle lapse emale. Maakohus ei ole avalduse lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, rikkunud menetlusõiguse norme ega ületanud kaalumispiire. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuses toodule, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole lapse huvides ega kooskõlas kohtupraktikaga, selgitab ringkonnakohus järgmist.
22.PKS § 137 lg 2 p 2 järgi ei rahuldata vanema avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse määramine on vastuolus lapse huvidega. Määruskaebuses viidatud kohtupraktika kohaselt on lapse huvides eelduslikult vanemate ühine hooldusõigus ja vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eeltoodud seisukoht, et oluliste erimeelsuste tuvastamata jätmisel ei ole põhjendatud kaaluda vanemate ühises hooldusõiguses muudatuste tegemist. Ringkonnakohtu hinnangul on ühise hooldusõiguse lõpetamisel oluline lähtuda vaidluse asjaoludest ja konkreetse lapse huvidest.
23.Vastupidiselt määruskaebuse seisukohale avalduse esitamise võimalikkuse kohta nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul oli avaldajal õigus PKS § 137 lg 1 järgi taotleda kohtult, et lapse hooldusõigus antaks talle üle. Viidatud sätte esimese lause järgi on see võimalik, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et puuduvad PKS § 137 lg-s 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad
2-23-2999 asjaolud. Lapse huvides ei ole ühise hooldusõiguse säilitamine olukorras, kus isa ei soovi hooldusõigust teostada ja on lapse emaga jõudnud kokkuleppele, et last puudutavaid otsuseid võtab vastu ja lapse elu korraldab ema. Määruskaebuses toodud seisukohad kohalduvad eelkõige olukorras, kus vanematel puudub üksmeel ja lahendamist vajavad vanemate erimeelsused. Asjas esile toodu alusel ei ole alust leida, et lapse ja isa suhe ainuhoolduse emale üleandmise tõttu kannataks. Kui vanemad vajavad tuge ja nõustamist lapse ja isa suhtlemise korraldamises, siis selles osas on maakohus õigesti selgitanud, et ema ainuhooldusõigus ei takista kohalikul omavalitsusel teha vanematele vajadusel individuaalse nõustamise, perenõustamise ja leinanõustamise pakkumist (dtl 106).
24.Kohus saab vanemaid suunata perelepitusse üksnes lapsega suhtlemise korraldamise asjas (TsMS § 5601) ja seejärel saavad vanemad lepitusmenetluse käigus lisaks suhtluskorrale kokku leppida ka selles, et ühine hooldusõigus lõpetatakse osaliselt või täielikult ning hooldusõigus antakse osaliselt või täielikult ühele vanemale üle (riikliku perelepitusteenuse seaduse § 4 lg 2, TsMS § 1371). Kuivõrd vanemad on jõudnud hooldusõiguse küsimuses kokkuleppele ja kohtumenetluses ei ole vanema avaldust suhtlemiskorra määramiseks, siis puudub kohtul alus vanemate lepitusmenetlusse suunamiseks.
25.Täiendavalt leiab kolleegium, et lapse huvides on ka vanemate vaheliste vaidluste kiire ja efektiivne lõpetamine. Seejuures on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud lisaks lapse huvide arvestamisele, võtta arvesse ka vanemate soovi vaidlus rahumeelselt kokkuleppel lahendada. TsMS §-le 561 kohaselt peab kohus last puudutavas menetluses igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks lapse hooldusõiguse asjades vanemate vahel kokkuleppe sõlmimine selliselt, et ühele vanemale jääb lapse ainuhooldusõigus (TlnRnKo 03.09.2021, 2-21-1228, p 9).
26.Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium maakohtuga, et maakohtu määruse tühistamiseks ja vanemate perelepitusse suunamiseks ei ole alust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
27.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vaidluse olemust ja asjaolusid arvestades TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 järgi jaotada samal viisil ka määruskaebuse menetlemise kulud. Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.