3.Tühistada Tartu Maakohtu 3. juuli 2015.a otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Einar Petersonilt välja AS SEB Liising
kasuks 2 080 eurot oksjonitasu katteks, 2 292,08 eurot müügikahju katteks ning 4372,08 eurot viivistena.
4.Jätta maakohtu otsus muutmata osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6 562,78 eurot tasumata arvete katteks, 89 eurot müügiplatsi vastuvõtutasu katteks, 131,15 eurot parkimitasu katteks, 319,56 eurot leppetrahvina ja 3268,16 eurot viivistena.
5.Lugeda Tartu Maakohtu 3. juuli 2015.a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada AS SEB Liising hagi Einar Petersoni vastu osaliselt.
2.Mõista Einar Petersonilt AS SEB Liising kasuks välja kokku 19 114,81 eurot (üheksateist tuhat ükssada neliteist eurot ja 81 senti), sh tasumata arved 6 562,78 eurot (kuus tuhat viissada kuuskümmend kaks eurot ja 78 senti), müügikahju 2 292,08 eurot (kaks tuhat kakssada üheksakümmend kaks eurot ja 8 senti), müügiplatsi vastuvõtu tasu 89 eurot (kaheksakümmend üheksa eurot), parkimistasu 131,15 eurot (ükssada kolmkümmend üks eurot ja 15 senti), leppetrahv 319,56 eurot (kolmsada üheksateist eurot ja 56 senti) ning viivis 7 640,24 eurot (seitse tuhat kuussada nelikümmend eurot ja 24 senti).
3.Jätta maakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda.“
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Liising esitas 23.03.2012.a Tartu Maakohtule hagi Einar Petersoni vastu käenduslepingutest tuleneva võlgnevuse 36 320,67 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 08.02.2007.a hageja ja OÜ Vespal (pankrotis) liisingulepingud nr L07101108 ja nr L07101527, millega anti OÜ Vespal (pankrotis) kasutusse Mercedes-Benz Actros 1841L, registrimärgiga 370 AYH (liisinguleping 1) ja RIMO PL 1, registrimärgiga 070 GJ (liisinguleping 2). Liisingulepingud sõlmiti tähtajaga 15.02.2012.a. Hageja ja kostja sõlmisid 08.02.2007.a käenduslepingu, millega kostja käendas liisingulepingust 1 tulenevate OÜ Vespal (pankrotis) kohustuste täitmist solidaarselt OÜ-ga
Vespal (pankrotis) vastutuse maksimumsummaga 127 823,30 eurot (2 000 000 Eesti krooni) ja liisingulepingust 2 tulenevate OÜ Vespal (pankrotis) kohustuste täitmist solidaarselt OÜ-ga Vespal (pankrotis) vastutuse maksimumsummaga 127 823,30 eurot (2 000 000 Eesti krooni).
2.OÜ Vespal (pankrotis) ei tasunud ajavahemikus 01.04.2009.a kuni 28.10.2009.a liisingulepingust 1 tulenevaid arveid nr A09112415, A09112416, A09148707, A09184610, A09204894, A09211674, A09281943 ja A09354879 ja liisingulepingust 2 tulenevaid arveid nr A09112449, A09112450, A09148740, A09184645, A09204895, A09211676 ja A09354881. Hageja saatis 15.05.2009.a OÜ-le Vespal (pankrotis) teatise, et loeb liisingulepingud ühepoolselt ülesöelduks 21.05.2009.a. kui võlgnevust ei tasuta. OÜ Vespal (pankrotis) ega kostja võlgnevust hagejale ei tasunud. Hageja esindaja OÜ Balti Realiseerimiskeskus sai liisinguesemed 11.06.2009.a enda valdusesse. OÜ Balti Realiseerimiskeskus poolt hagejale esitatud arve alusel tasus hageja 29.06.2009.a liisingueseme 1 vastuvõtutasu eest 1 051,30 eurot (16 449,20 Eesti krooni) ja liisingueseme 2 vastuvõtutasu eest 1 051,30 eurot (16 449,20 Eesti krooni). OÜ Balti Realiseerimiskeskus arve alusel tasus hageja 18.08.2009.a liisingueseme 1 parkimistasu eest 131,15 eurot (2 052 Eesti krooni).
3.Hageja müüs liisinguesemeid samaaegselt nii OÜ Balti Realiseerimiskeskus müügiplatsil kui ka kuulutusteportaalis www.auto24.ee. Ostuhuvi liisinguesemete suhtes puudus. Hageja müüs 25.09.2009.a liisinguesemed Hollandi Kuningriigis Moerdijkis hinnaga kokku 52 000 eurot, millest hagejale laekus pärast oksjonitasude mahaarvamist 46 642,32 eurot. Hageja saatis OÜ-le Vespal (pankrotis) 09.02.2010.a nõudekirja kohustusega tasuda hagejale liisingulepingutest tulenev võlgnevus hiljemalt 19.02.2010.a. OÜ Vespal (pankrotis) ega kostja ei ole võlgnevust tasunud. Liisingulepingu 1 ülesütlemisega seotud kulud on 18 170,99 eurot, s.o: 1) rendimaksete võlgnevus 3 505,50 eurot; 2) leppetrahv liisingulepingu 1 ennetähtaegsel lõpetamisel (p 5.11) 319,56 eurot; 3) müügiplatsi vastuvõtutasu 44,50 eurot; 4) parkimistasu 131,15 eurot; 5) müügikahjum 12 529,53 eurot; 6) viivis seisuga 27.10.2009.a 1 640,75 eurot Liisingulepingu 2 ülesütlemisega seotud kulud on 18 149,68 eurot, s.o: 1) rendimaksete võlgnevus 3 467,81 eurot; 2) leppetrahv liisingulepingu 1 ennetähtaegsel lõpetamisel (p 5.11) 319,56 eurot; 3) müügiplatsi vastuvõtutasu 44,50 eurot; 4) müügikahjum 12 690,43 eurot; 5) viivis seisuga 27.10.2009.a 1 627,38 eurot.
4.Menetluse käigus muutis hageja oma nõuet. Liisingueseme 1 nõue ilma müügikahju ja viivise nõudeta on 3 586,21 eurot, s.o: 1 166,84 eurot (arve nr A09112416) + 1 169,44 eurot (arve nr A09148707) + 754,34 eurot (arve nr A09184610) + 319,56 eurot (leppetrahv) + 44,50 eurot (müügiplatsi vastuvõtutasu) + 131,53 eurot (parkimistasu). Liisingueseme 2 nõue ilma müügikahju ja viivise nõudeta on 3 421,34 eurot, s.o: 1 153,59 eurot (arve nr A09112450) + 1 157,27 eurot (arve nr A09148740) + 746,42 eurot (arve nr A09184645) + 319,56 eurot (leppetrahv) + 44,50 eurot (müügiplatsi vastuvõtutasu). Hageja müügikahju kokku on 14 680,23 (77 952,76 – 63 272,53) eurot, s.o liisingueseme 1 maksete põhiosa jääkmaksumus 35 850,67 eurot + liisingueseme 2 maksete põhiosa jääkmaksumus 36 011,57 eurot + 365,61 eurot (müügikahju osa arvest nr A09184610) + 367,23 eurot (müügikahju osa arvest nr A09184645) + Hollandi Kuningriigis Moerdijkis toimunud oksjoni kulud summas 5 357,68 eurot – turuhind 63 272,53 eurot.
Hageja nõue ilma viivisteta on 21 687,78 eurot (3 586,21+3 421,34+14 680,23). Hageja põhinõue ilma kõrvalnõueteta on 20 984,58 eurot [21 687,78- (146,57+138,13+89,58+128,81 +121,39+78,72)]. Samas summas, s.o 20 984,58 nõuab hageja kostjalt viivist. Hageja ei nõustunud kostjaga, et kostjal oli sõlmitud OÜ-ga Mario Transport eelleping liisinguesemete müügiks kokku summas 89 476, 31 eurot. Tegemist on näiliku tehinguga.
5.Kostja vaidles hagile vastu, hagi on alusetu, tõendamata ja tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kostja palub: 1) mitte menetleda (alternatiivselt jätta rahuldamata) hageja viivise nõuet müügikahjult ja lisakuludelt; 2) mitte menetleda (alternatiivselt jätta rahuldamata) hageja oksjoni kulude hüvitamise nõue; 3) jätta rahuldamata hageja lisakulude hüvitamise ja leppetrahvi nõue; 4) mitte rahuldada hageja nõuet võlgnevuses olevate liisinguarvete osas suuremas ulatuses kui 4 647,14 eurot; 5) mitte rahuldada hageja viivise nõuet (võlgnevuses olevad liisinguarved) suuremas ulatuses kui 200 eurot; 6) mitte rahuldada kostja müügikahju hüvitamise nõuet suuremas ulatuses kui 1 559,24 eurot (s.o liisinguesemete väärtus – lepinguline jääkväärtus); 7) jätta kõik menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt määrata menetluskulude jaotus kindlaks vastavalt hagi rahuldamise proportsioonidele. Hageja kahjunõue on ebaselge ja tõendamata (kahju suurust tõendavad dokumendid on võõrkeelsed). Hagejal puudub üldtingimustele tuginedes õigus nõuda kostjalt liisinguesemete turuhinnast oluliselt väiksema müügihinna ja lepingu järgse jääkväärtuse vahe hüvitamist (Riigikohtu 05. märtsi 2012. a lahend nr 3-2-1-11-12). Liisingesemete väärtus oli 2009.a kevadel vähemalt 89 476,31 eurot. Kuna liisingesemete väärtus oli suurem, kui lepingust tulenev jääkväärtus, puudub hagejal VÕS § 367 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Kostjal puudub kohustus maksta hagejale lepingutest tulenev rendimaksete võlgnevust, viivist ning leppetrahvi, tegemist on nõuetega, mida hageja oleks saanud maha arvata liisinguesemete müügihinnast, kui ta oleks vara võõrandanud turuhinnaga. Hageja on liisingesemeid müües tegutsenud pahatahtlikult müües liisinguesemed oluliselt alla tegeliku keskmise turuhinna. Riigikohtu 05.03.2012.a lahendi nr 3-2-1-11-12 kohaselt tuleb hagejal VÕS § 367 lg 3 alusel tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel, hageja seda teinud ei ole, mistõttu on hageja poolt esitatud nõue täiesti paljasõnaline ja tõendamata. Hageja on esitanud oma müügikahjunõude 5 327,68 euro võrra suuremana kui VÕS § 367 lg 3 alusel võimalik. Hageja viivise nõue on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada kuni 200 euroni. Hageja ei ole täitnud VÕS §-s 146 sätestatud käendaja teavitamiskohustust.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 03.07.2015.a otsusega AS SEB Liisingu hagi Einar Petersoni vastu osaliselt ja mõistis Einar Petersonilt AS SEB Liising kasuks välja 19 692,97 eurot, s.o tasumata arved 6 562,78 eurot, müügikahju 9 322,32 eurot, müügiplatsi vastuvõtutasu 89 eurot, parkimistasu 131,15 eurot, leppetrahv 319,56 eurot, viivis 3 268,16 eurot. Tartu Maakohtu 29.07.2015.a täiendava otsusega jäeti menetluskulud võrdsetes osades poolte endi kanda.
7.Maakohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) 08.02.2007.a sõlmiti hageja ja OÜ Vespal (pankrotis) vahel liisinguleping nr L07101108 (liisinguleping 1) tähtajaga 15.02.2012.a, millega anti OÜ Vespal (pankrotis) kasutusse Mercedes-Benz Actros 1841L, registrimärgiga 370 AYH (liisinguese 1);
2) 08.02.2007.a käenduslepinguga käendas kostja liisingulepingust 1 tulenevate OÜ Vespal (pankrotis) kohustuste täitmist solidaarselt OÜ-ga Vespal (pankrotis), käenduse vastutuse maksimumsummaga 127 823,30 eurot; 3) 08.02.2007.a sõlmiti hageja ja Baltauto UAB vahel liisingueseme 1 müügileping nr L07101108, millega hageja omandas liisingueseme 1 ja tasus liisingueseme 1 ja liisingueseme 2 eest müüjale kokku 140 200 eurot; 4) 19.02.2007.a sai OÜ Vespal (pankrotis) liisingueseme 1 üleandmise-vastuvõtmise akti alusel enda valdusesse; 5) hageja poolt OÜ-le Vespal (pankrotis) ajavahemikus 01.04.2009.a kuni 28.10.2009.a esitatud arved nr A09112415, A09112416, A09148707, A09184610, A09204894, A09211674, A09281943 ja A09354879 on tasumata. Poolte vahel on vaidlus kapitalirendilepingute nr L07101108 ja L07101527 esemete turuväärtuste kindlaksmääramise üle 11.06.2009.a seisuga. Ekspert on hinnanud mõlema kapitalirendilepingu objekti, s.o autorongi turuväärtuseks (vedukauto ja haagise kohalik turuhind) kokku 70 303 eurot. Hageja nõude lõplik suurus on 21 687,78 eurot (sh põhinõue 20 984,58 eurot ja intressid 703,29 eurot), millele lisandub viivis 20 984,58 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudega samas summas, mis maakohtu hinnangul ei ole vastuolus ei seaduse ega kohtupraktikaga.
8.Maakohus leidis, et olenemata kapitalirendi ja kasutusrendi erinevusest, on liisingulepingust tulenevate kohustuste graafikujärgne täitmine kohustuslik mõlema lepingutüübi puhul. Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt arvete nr A09112416, nr A09148707 ning nr A09184610 tasumist kokku summas 3 505,50 eurot. Viimase arve tasumata osa 11 päeva eest summas 365,61 eurot tuleb arvestada müügikahju hulka. Maakohus leidis, et hagejal on õigus kostjalt nõuda kokku kõikide liisingulepingust nr L07101527 tulenevate tasumata arvete tasumist kokku summas 3 057,28 eurot. Viimase arve tasumata osa, 11 päeva eest, summas 367,23 eurot tuleb arvestada müügikahju hulka.
9.Maakohus asus hageja nõude arvestuse osas järgmistele seisukohtadele: liisinguesemete jääkmaksumused on kokku 71 862,24 eurot (35 850, + 36 011,57), millele lisanduvad väljaostumaksed arvetel A09184610 ja A09184645 summas 732,84 eurot (367,23 + 365,61) ja oksjonikulu Hollandi Kuningriigis 5 357,68 eurot, s.o kokku 77 952,76 eurot; kogusummast 77 952,76 eurost tuleb maha arvestada tegelik turuhind, millest on omakorda maha arvestatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-11-08 alusel 10 %, s.o 63 272,53 eurot (77 952,76 63 272,53). Maakohus leidis, et hageja liisingulepingutest tulenevaks müügikahjuks on 14 680,23 (77 952,76 63 272,53) eurot. Maakohus nõustus kostja vastuväitega oksjoni kulutuste tasumise nõude põhjendatuse ja aegumise osas. Hageja on hagiavalduses müügihinnast maha arvestanud oksjonitasu ega ole oksjonitasu nõuet kohtule esitanud. Maakohus vähendas hageja müügikahju (14 680,23 eurot) oksjoni tasu 5 357,68 euro võrra 9 322,32 euroni. Oksjonil müüdi liisinguesemed 25.09.2009.a ning nõue oksjonitasu eest esitati kohtule 05.01.2015.a, seega on oksjonitasu nõue aegunud (TsÜS § 146 lg 1).
10.Maakohus mõistis kostjalt välja müügiplatsi tasud liisingulepingu 1 järgi summas 44,50 eurot ja liisingulepingu 2 järgi summas 44,50 eurot, kokku 89 eurot ning parkimistasu 131,15 eurot. Maakohus nõustus hagejaga, et Balti Realiseerimiskeskus OÜ poolt hagejale esitatud arvetest nr 010726 ja nr 011053 nähtub müügiplatsi vastuvõtu- ja parkimistasu tasumise
kohustus. Hageja ja Balti Realiseerimiskeskus OÜ vahel on 25.02.2009.a sõlmitud koostööleping, mille lisa 1 sätestas erinevad teenustasud, s.h vastuvõtutasud erinevatele sõidukitele. Koostöölepingu punktist 4.5 kui ka lisast 1 nähtub parkimistasu tasumise kohustus juhul kui sõidukit Balti Realiseerimiskeskus OÜ vahendusel ei müüda.
11.Maakohus nõustus hagejaga, et leppetrahvi tasumine on kokku lepitud liisingulepingu 1 punktis 12.1. Leppetrahvi summa 319,56 eurot on mõistlik ning seda ei ole alust vähendada või välja nõudmata jätta.
12.Maakohus tuvastas, et hageja nõuab viivist liisingulepingu 1 ja liisingulepingu 2 punkti 6.7 järgi, mille kohaselt on OÜ Vespal (pankrotis) kohustatud maksma hagejale viivist 0,3 % tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest ja liisingulepingust 1 tulenev viivise nõue summas 1 640,77 eurot ning liisingulepingust 2 tulenev viivise nõue summas 1 627,39 eurot, s.o kokku 3 268,16 eurot, on põhjendatud. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingujärgne viivise määr 0,3 % on ebamõistlikult kõrge. Viivisenõude müügikahju eest esitas hageja 01.06.2012.a ja lisakulude hüvitamise nõude 05.01.2015.a. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei ole kohtule esitanud taotlust menetleda nimetatud viivisenõudeid koos põhinõudega, mistõttu ei pidanud maakohus võimalikuks lahendada hageja täiendavaid viivise nõudeid põhinõudega ühes menetluses.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
13.AS SEB Liising esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 03.07.2015.a otsuse tühistamiseks osas, millega jäeti AS SEB Liising nõuded osaliselt rahuldamata ja taotleb uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagiavaldus täielikult. Menetluskulud jätta Einar Petersoni kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei nõustu hageja maakohtuga, et müügikahju tuleb vähendada oksjonitasu summa 5 357,68 euro võrra seoses nõude aegumisega. Nimetatud nõue oli liisinguesemete müügist laekunud summast oksjoni pidaja poolt maha arvestatud, s.t tasutud. Hageja müügikahju nõue oli oksjonitasu võrra suurem. Hagiavalduse lisas 10 esitas hageja Hollandi Kuningriigis Moerdijkis toimunud oksjoni raporti, millest m.h nähtub ka oksjoni tasu suurus. Kostja ei ole oksjoni raporti õigsust vaidlustanud. Oksjoni tasu oli põhjendatud kulu ning tingitud liisingulepingute ülesütlemisest; 2) vaidles kostja oma 20.07.2012.a menetlusdokumendi punktis 6 viivise suurendamise nõudele vastu sisuliselt, mitte menetluslikult. Vastavalt Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-21-33-09 p-s 10 toodud seisukohale muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist; 3) ei nõustu hageja maakohtu käsitlusega viivisenõude osas. Viiviste osas on maakohtu otsus üllatuslik. Maakohus on hageja 01.06.2012.a viivise suurendamise nõuet aktsepteerinud ja ei ole juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et hageja viivise suurendamise nõude osas esineks puudusi ja ei ole andnud hagejale täiendavat tähtaega võimalike puuduste kõrvaldamiseks (TsMS § 392 lg 1 p-d 1, 3). Maakohus võttis konkludentselt hageja viiviste suurendamise taotluse menetlusse selle ühiseks lahendamiseks põhinõudega. Hageja täiendava viivise nõude menetlusse võtmisest annab tunnistust ka asjaolu, et 27.11.2014.a kohtuistungil andis maakohus hagejale tähtaja kuni 05.01.2015.a oma lõpliku nõude ja selle kujunemise täpsustamiseks, mille tulemusena esitas hageja menetlusdokumendi, milles mh vähendas viivise summat;
4) on kostja kunstlikult konstrueerinud viivise nõudele vastuväite, millega on suudetud maakohus eksitusse viia (TsMS § 200 lg 2).
14.Einar Peterson palub jätta AS SEB Liising apellatsioonkaebus rahuldamata ja jätta menetluskulud AS SEB Liising kanda. Vastuse seisukohtade kohaselt: 1) on maakohus oma seisukohti piisavalt ja põhjalikult põhistanud ning andnud hinnangu kõikidele nõude põhjendatuse hindamise seisukohalt tähtsust omavatele poolte poolt esitatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele. Üksnes asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu otsusega, ei tähenda, et otsus oleks iseenesest väär; 2) ei ole hageja esitanud oksjonitasu hüvitamise nõuet ning maakohus on põhjendatult jätnud selle nõude müügikahju väljamõistmisel arvestamata. Oksjonitasu hüvitamise nõue ei sisaldunud hageja lisakulude hüvitamise nõude hulgas. Asjaolu, et hageja on esialgses hagis arvutanud müügihinnast oksjonitasu maha, ei tähenda, et hageja oleks sellise nõude kohtule esitanud; 3) on hageja poolt hagis esitatud müügikahju arvutamise meetod vastuolus nii seaduse kui kohtupraktikaga (VÕS § 367 lg-d 1, 3). Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et n.ö müügikahju leidmisel tuleb liisingueseme lepingujärgsest jääkmaksumusest arvestada maha liisingueseme turuväärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega puudus kohtul õiguslik alus arvestada oksjonitasu hageja müügikahjuna; 4) on hageja puhul tegemist professionaalse krediidiandjaga. Kuna hageja esitas antud juhul kostja vastu müügikahju nõude, eirates seadust ja kohtupraktikat, on ta ise tekitanud olukorra, kus tema oksjonitasu hüvitamise nõue on jäänud kohtule esitama; 5) on müügikulu hüvitamise nõue ebamõistlikult suur. Hageja ei ole tõendanud, et vara müük muul viisil kui oksjonil Hollandis ei oleks õnnestunud. Hagejal on sõlmitud OÜ-ga Balti Realiseerimiskeskus koostöökokkulepe, mille kohaselt on ette nähtud komisjontasu 4 %. Antud juhul maksis hageja oksjoni kulude näol komisjonitasu 10,3 % liisinguesemete hinnast. Hageja ei ole menetluses selgitanud, millisel põhjusel otsustas ta oluliselt kallima vahendustasu eest liisinguesemed võõrandada. Riigikohus on rõhutanud, et müügikulud peavad olema mõistlikult põhjendatud (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-112-06, p 9; 3-2-156-08, p 16); 6) puudub vaidlus, et 23.03.2012.a esitatud hagiavalduses on hageja esitanud viivise nõude üksnes liisingulepingute alusel esitatud arvete osas. Hageja viivise nõude on maakohus otsuses täies ulatuses rahuldanud; 7) kui hageja oleks esitanud viivise nõude müügikahju ja lisakulude hüvitamise nõudelt, oli vastav nõue selle esitamise hetkeks aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Liisingulepingud öeldi hageja poolt üles 21.05.2009.a. Põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivise nõude aegumine (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-30-10 p 12, nr 3-2-1-52-10 p 18); 8) taotleb kostja alternatiivselt viivise vähendamist. Tegemist on seaduse alusel esitatud nõuetega ning neile nõuetele ei kohaldu liisingulepingutes kokku lepitud viivise määr (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05).
15.Einar Peterson esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 03.07.2015.a otsuse osaliseks tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, millega mõista Einar Petersonilt AS SEB Liising kasuks välja müügikahju summas 2 292,08 eurot ja jätta apellatsioonkaebuse menetlusega seotud menetluskulud AS SEB Liising kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
1) ei selgu otsusest, miks pidas maakohus põhjendatuks vähendada müügikahju arvestamisel liisingueseme turuväärtust 10 % ehk 7 030 euro võrra ning millisele õigusnormile maakohus seejuures tugineb; 2) on ekspert Rein Münt ekspertiisiaktis nr 12-137 hinnanud liisinguesemete harilikuks turuväärtuseks nende tagastamise hetke seisuga 70 303 eurot (ilma käibemaksuta); 3) nähtub ekspertiisiaktist, et peale liisinguesemete valduse saamist on hageja pakkunud liisinguesemeid müügiks hinnaga 86 280 eurot + km. Kuulutus avaldati portaalis www.auto24.ee 18.06.2009.a ja lõpetati 11.08.2009.a. Müügiperioodil ei alandanud hageja kordagi liisinguesemete hinda. Hageja on tekkinud kahjus ise süüdi (VÕS § 139 lg 1); 4) tuleb hageja müügikahju leidmisel VÕS § 367 lg 3 alusel lähtuda ekspertiisiaktiga määratud liisinguesemete väärtusest nende tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-77-08, nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08). Liisinguesemete jääkväärtus on kokku 72 595,08 eurot (35 850,67 + 36 011,57 + väljaostumakse jääk arvel nr A09184610 summas 365,61 eurot ja arvel nr A09184645 summas 367,23 eurot). Ekspertiis on tuvastanud, et liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel oli 70 303 eurot + km. Seega on hagejal õigus nõuda nn müügikahju kokku mitte rohkem kui 72 595,08 – 70 303 = 2 292,08 eurot. Maakohtu poolt kostjalt müügikahju väljamõistmine 2 292,08 eurot ületavas osas on vastuolus seaduse ja kohtupraktikaga.
16.AS SEB Liising palus jätta Einar Petersoni apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Einar Petersoni kanda. Hageja leiab, et Tartu Maakohtu poolt 03.07.2015.a tsiviilasjas nr 2-12-12152 tehtud otsus on kostja poolt vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, maakohus ei ole selles osas rikkunud õigusnorme ning eelnimetatud osas tuleb vaidlustatud otsus jätta jõusse. Hageja jääb kõikide oma varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde nõustub maakohtu järeldustega kostja poolt vaidlustatud osas.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja müügikahjuna 2 292,08 eurot ja 2 080 eurot liisinguesemete realiseerimisega seotud kulude katteks. Samuti kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele täiendav viivis põhivõlalt (2 292,08 + 2 080), s.o 4372,08 eurot. Ringkonnakohus rahuldab Einar Petersoni apellatsioonkaebuse ja vähendab Tartu Maakohtu 03.07.2015.a otsusega välja mõistetud müügikahju summani 2 292,08 eurot. AS SEB Liising apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt oksjonitasu väljamõistmist puudutavas osas summas 2 080 eurot, samuti viivise väljamõistmise osas müügikahju nõudelt.
18.Arvestades maakohtu otsusega vaidlustamata osas väljamõistetut, kuulub hagi tervikuna rahuldamisele järgmiselt: - tasumata arvete summad 6 562,78 eurot; - müügikahju 2 292,08 eurot; - müügiplatsi vastuvõtu tasu 89 eurot - parkimistasu 131,15 eurot - leppetrahv 319,56 eurot
19.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasumata arvete katteks 6 562,78 eurot, müügiplatsi vastuvõtutasu katteks (kahe liisingueseme kohta kokku) 89 eurot, parkimistasu katteks 131,15 eurot, leppetrahvina 319,56 eurot ja viivistena 3 268,16 eurot. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus liisingulepingutega ja nende ülesütlemisega seotud asjaolude üle. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis müügikahjuna arvestamata oksjonitasu summas 5 357,68 eurot ja milles kohus jättis rahuldamata viivisenõude müügikahjult ja lisakuludelt. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse müügikahju suurust puudutavas osas, leides, et müügikahjuks on põhjendatud lugeda 2 292,08 eurot. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida: 1) nn müügikahju suurust; 2) oksjonitasu hageja kahjuna arvestamise põhjendatust ja 3) viiviste nõude põhjendatust müügikahjult ja lisakuludelt.
20.Hageja on hagiavalduses taotlenud kapitalirendilepingust nr L07101108 tuleneva müügikahju hüvitamist summas 12 529,53 eurot ja kapitalirendilepingust nr L07101527 tuleneva müügikahju hüvitamist summas 12 690,43 eurot (I kd, tl 7). Menetluse käigus muutis hageja nõuet kostja vastu mh vähendades kahest lepingust tulenevat müügikahju nõuet kokku summani 14 680,23 eurot (II kd, tl 32). Müügikahju tuvastamiseks on vajalik kindlaks teha liisingesemete väärtus nende tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg-d 1 ja 3). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-77-08 p-des 15 ja 16 selgitanud liisingeseme väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel, s.o eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piiridest väljaspool. Kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega. Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.
21.Käesoleva juhul pakkus hageja liisinguesemeid Eestis hinnaga 86 280 eurot (käibemaksuta) ajavahemikul 18.06.2009.a kuni 11.08.2009.a. Nimetatud perioodil ei õnnestunud hagejal liisinguesemeid müüa ning hageja otsustas esemed müüa oksjonil Hollandis hinnaga 52 000 eurot. Hageja väitel puudus Eestis müües liisinguesemete vastu ostuhuvi. Eksperthinnangu kohaselt oli liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel kokku 70 303 eurot. Pooled ei ole eksperthinnangut vaidlustanud. Maakohus ei ole tuvastanud üheselt mõistetavalt liisinguesemete turuväärtust nende tagastamise hetke seisuga, kuid on oma arvutustes võtnud aluseks eksperthinnangus määratud esemete väärtuse. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et lähtudes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p-st 18 oli hagejal õigus liisinguesemete väärtusest 70 303 eurost turuväärtuse leidmiseks maha arvestada 10 %. Viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei
erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohus leidis, et lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10 %.
22.Kohtu poolt määratud ekspert leidis, et liisinguesemete väärtus nende tagastamise hetkel oli 70 303 eurot. Vara müüdi tegelikkuses hinnaga 52 000 eurot. Hinnaerinevus on seega 26 %. Vara võrdlemisi kiire müük pärast tagastamist võib viidata ka selle müümisele alla turuhinna (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-184-12 p 29). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et liisinguesemete väärtuseks tuleks lugeda 63 272,53 eurot, vähendades eksperdi poolt kindlaks tehtud turuväärtust 10% võrra. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-49-13 p-s 13 leidnud, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-33-08 p-d 16 ja 17; nr 3-2-1-56-08 p 14; nr 3-2-1-77-08 p 13). Käesoleval juhul ei ole ka tuginetud kokkuleppele, et liisinguesemete turuväärtuseks tuleks lugeda nende tegelik müügihind. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud lähtuda eksperdiarvamusest, mille kohaselt sõidukite väärtus nende tagastamisel 11.06.2009.a oli 70 303 eurot (lisandub käibemaks). Hageja on avaldanud, et liisinguesemete jääkväärtus oli nende tagastamise hetkel oli 71 862,24 (35 850,67 + 36 011,57) eurot.
23.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on tõlgendanud vääralt Riigikohtu lahendi 3-2-1-33-08 p-i 18 ja vääralt maha arvestanud eksperthinnanguga tuvastatud väärtusest 10 %. Tartu Ringkonnakohtule ei ole siduv Tallinna Ringkonnakohtu praktika (tsiviilasjas nr 2-1114992 tehtud lahend), mille kohaselt peeti põhjendatuks maakohtu poolt sõiduki väärtusest 10 % mahaarvestamist. Liisinguesemete müügikahju tuvastamisel tuleb lähtuda esemete tuvastatud väärtusest (70 303 eurot). Liisinguesemete jääkväärtuse ja tagastamise hetke väärtuse vahe on 1 559,24 eurot (71 862,24 – 70 303). Sisuline vaidlus puudub hageja nõude arvestamisel selle üle, et arvest nr A09184610 tuleb arvestada 365,61 eurot ja arvest nr A09184645 tuleb arvestada 367,23 eurot müügikahju hulka. Niisugust arvestust on toetanud oma apellatsioonkaebuses ka kostja E. Peterson (apellatsioonkaebuse p 2.2.7). Põhjendatud müügikahju kokku on seega 2292,08 (1559,24+365,61+367,23) eurot ning maakohtu otsusega väljamõistetud müügikahju summat tuleb vähendada.
24.Ringkonnakohus on seisukohal, et oksjonitasu nõude arvestamine hagejal tekkinud kahjuna (lisakuluna) on põhjendatud osaliselt. Oksjonitasu näol on tegemist liisingueseme realiseerimisega seotud kuluga. Ehkki hageja ei ole hagiavalduses (23.03.2012.a.) esitanud konkreetset nõuet oksjonitasu 5 357,68 euro hüvitamiseks, on hageja hagiavalduses märkinud, et pärast oksjonitasude mahaarvamist laekus hagejale liisinguesemete müügist 46 642,32 eurot. Hageja 01.06.2012.a menetlusdokumendis sisalduva selgituse kohaselt (p 3) lähtus hageja oma müügikahju arvestamisel sellest, et liisinguesemete realiseerimisest laekus kokku 46 642,32 eurot, seega sisaldus oksjonitasu kaudselt hageja kahjuarvestuses. Ka oma 05.01.2015.a nõude muutmise avalduses on hageja lahti kirjutanud müügikahju kujunemise, tuues mh välja müügikahjuna oksjonitasu. Seega on hageja menetluse algusest peale tuginenud asjaolule, et oksjoni läbiviimisega seotud kulude võrra on tal tekkinud lisakulu, s.o selles osas jäi tal liisinguesemete võõrandamisest tulenev hüvitis saamata. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt oleks oksjonitasu eest hüvitise väljamõistmisel tegemist hagi piiride ületamisega. Hageja on esile toonud faktilised asjaolud, millest lähtudes soovis ta liisinguesemete võõrandamisega seotud kulude kostja kanda jätmist.
TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Hageja nõude vastavas osas käsitlemata jätmise aluseks ei ole asjaolu, et liisinguandja näitas oma esialgsetes menetlusdokumentides liisinguesemete realiseerimisega kaasnenud kulu (oksjonitasu) esemete müügihinna koosseisus, esitamata selle kulu osas eraldi kahjunõuet.
25.VÕS § 367 lg 4 kohaselt tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lisakuludena saab hüvitada mh liisinguandjal liisingueseme võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid. Samuti tuleb arvestada põhimõtet, et tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei ole põhjendatud asetada ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-33-08 ja nr 3-2-1-11-12 p 12). Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostjat teavitanud müügiprotsessi ebaõnnestumisest Eestis ning vajadusest müüa liisinguesemed Hollandis oksjonil. Hageja ja OÜ Balti Realiseerimiskeskus vahel oli sõlmitud koostööleping, mille kohaselt oli hagejal kohustus tasuda nimetatud ettevõttele komisjonitasu 4 % liisinguesemete müügihinnalt (II kd, tl 41). Hageja ei realiseerinud liisinguesemeid Eestis ning müüs esemed oksjonil Hollandis, millega kaasnes lisakulu oksjonitasu näol summas 5 357,68, mis on 10,30 % esemete müügihinnast (s.o 52 000 eurost).
26.Tsiviilasja materjalide kohaselt ei ole kostjal olnud võimalust mõjutada liisinguesemete müügiprotsessi. Hageja on sõidukeid müünud Eestis lühikese perioodi jooksul (umbes 2 kuud) hinnaga 86 280 eurot (lisandub käibemaks) ja seejärel alandanud oluliselt hinda müües liisinguesemed oksjonil Hollandis hinnaga 52 000 eurot. Ekspert Rein Münt on oma ekspertiisiaktis muuhulgas märkinud, et normaalseks võib lugeda 3-4 kuulist müügiprotsessi igakuise hinna langetamisega, kuni hind on langenud tasemele, mis vastab kaubale ja millega vabaturul toimub müügitehing. Eksperdi arvates ei saanud välistada, et pikema müügiperioodi ja igakuise hinnaalandamise korral oleks ka Eestis hinnavahemikus 813 623 kuni 1 350 000 krooni leidunud 2009.a suvel kohalikul turul sõidukile ostja. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodust lähtuvalt ei ole põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja oksjonitasu näol kantud lisakulu 5 357,68 eurot. Küll aga leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on liisingueseme võõrandamisega seotud kulu väljamõistmine summas 2 080 eurot (4 % × 52 000), lähtudes hageja ja OÜ Balti Realiseerimiskeskus vahelises koostöölepingus toodud komisjonitasu määrast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-112-06 p-s 9 selgitanud, et kulutused, mille hüvitamist nõutakse, peavad olema mõistlikult põhjendatud ja seetõttu saab kulutuste hüvitamist nõuda mitte kantud kulutuste tegelikus suuruses vaid üksnes ulatuses, milles tehtud kulutused ei ületa vastava teenuse turuhinda. Kostja pidi arvestama asjaoluga, et liisinguesemete müümisel hageja vahendusel kaasnevad sellega täiendavad lisakulud, sh võimalik komisjonitasu. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei pidanud aga arvestama võimalusega, et hageja müüb liisinguesemed väljaspool Eesti Vabariiki toimuval oksjonil, millega võib kaasneda oksjonitasu 10,3 %.
27.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt jättis kohus rahuldamata hageja nõude viiviste väljamõistmiseks müügikahju ja lisakulude nõudelt. Hageja on oma 23.03.2012.a hagiavalduses esitanud taotluse mõista kostjalt välja 36 320,67 eurot, mh viivis kahe liisingueseme kohta kokku summas 3 268,13 eurot tasumata liisingumaksetelt 27.10.2009.a seisuga. Viivise arvestus põhines esialgu üksnes tasumata arvetel (I kd tl 59 ja 60). Hageja suurendas viivise nõuet vastusena kostja vastuväidetele 01.06.2012.a (I kd, tl 100) summani 30 000 eurot, märkides, et viivise arvestamise aluseks on lisaks tasumata
liisingumaksetele (millest on maha arvestatud intress) ka müügikahjum. Hageja lisas uue viivisearvestuse (I kd tl 134), millest nähtub, et hageja on käsitlenud liisinglepingu 1 järgse võlgnevusena summat 15 611,48 eurot (sh müügikahjum 12 529,53 eurot) ja liisingulepingu 2 järgse võlgnevusena summat 15 786,02 eurot (sh müügikahjum 12 690,43 eurot). Viivist on arvestatud alates 20.02.2010.a kuni 01.06.2012.a (kokku 833 päeva), viivise määraga 0,30 eurot päevas. Käendaja vastutust käendatava kohustuse rikkumise eest ei mõjuta asjaolu, et 28.05.2010.a kuulutati välja põhivõlgniku OÜ Vespal pankrot. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-121-10 p 13).
28.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11 (p 55-56) selgitanud, et põhinõue ja viivisenõue on põhimõtteliselt käsitatavad iseseisvat menetlemist võimaldavate haginõuetena, mida on võimalik käsitleda ühes menetluses TsMS §-s 374 sätestatud põhimõtete kohaselt (üheliigiliste hagide liitmine ühte menetlusse). Riigikohtu poolt käsitletud juhtumil esitas hageja põhinõude 2008. aastal, viivisenõude aga tervikuna alles 2010. aastal. Käesolevas asjas esitas hageja ka esialgses hagiavalduses viivisenõude, kuid seostas selle üksnes ühe osaga liisinguandjal liisinguvõtja (ja käendaja) suhtes tekkinud nõudest, s.o tasumata liisingumaksete võlgnevusega. Täiendava viivisenõude nn müügikahjumilt arvestatuna esitas hageja pärast kostjalt vastuse laekumist, pisut enam kui 2 kuud pärast esialgse hagiavalduse esitamist, seega veel eelmenetluse staadiumis.
29.Hagiavalduse esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 3515,14 eurot vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisale 1, mis vastas nõude summale kuni 38 346,98 eurot. TsMS § 133 lg 1 kuni 30. juunini 2012.a kehtinud redaktsiooni kohaselt arvutati hagihind üksnes põhinõude järgi. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei arvestatud hagihinda arvutades kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohtul tuli arvestada kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestati hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Hageja esitas oma täpsustatud hagiavalduse ning viivise suurendamise avalduse 01.06.2012.a, seega ajal, mil viivise nõue ei mõjutanud seaduse kohaselt hagihinda ega sellega seoses ka tasumisele kuuluva riigilõivu määra. Hageja ei esitanud viivise suurendamise nõuet ka eraldi hagina.
30.Ringkonnakohus nõustub hageja-apellandiga, et maakohtu otsus on viiviste väljamõistmata jätmise osas kohtuotsuses toodud põhjendustel üllatuslik ja vastuoluline. Maakohus märkis, et kuna hageja ei esitanud kohtule taotlust menetleda viivisenõudeid koos põhinõudega, ei ole kohtul võimalik lahendada hageja täiendavaid viivise nõudeid põhinõudega ühes menetluses. Samas esitas hageja viiviste suurendamise avalduse veel eelmenetluse staadiumis. Maakohus pidas asjas eelistungi alles 27.11.2014.a, s.o ligikaudu 2 1⁄2 aastat pärast hageja poolt viivise suurendamise avalduse esitamist. Maakohus ei võtnud hageja esitatud viivise suurendamise avalduse osas mingit seisukohta, mh ei keeldunud täiendava (suurendatud) viivise nõude menetlusse võtmisest ega jätnud viivise nõuet menetlemiseks eraldi menetlusse. Ringkonnakohtu hinnangul saab käesoleval juhul asuda seisukohale, et hageja soov menetleda viivisenõuet koos põhihagiga oli piisavalt selgelt väljendatud hageja 01.06.2012.a menetlusdokumendis. Hageja käsitluse kohaselt ei esitanud ta mitte uut viivisenõuet, vaid suurendas esialgses hagis esitatud viivisenõuet. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta hagi
muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Kui maakohus leidis, et suurendatud viivisenõude menetlemine hageja 01.06.2012.a menetlusdokumendis esitatud kujul ei olnud käesoleva tsiviilasja raames võimalik ning tegemist ei olnud viivisenõude suurendamise, vaid uue viivisenõude esitamisega, tulnuks kohtul seda hagejale selgitada juba varasemas menetlusstaadiumis, mitte aga asuda vastavale seisukohale alles kohtuotsuses.
31.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et maakohus võttis hageja poolt 01.06.2012.a menetlusdokumendis esitatud suurendatud viivisenõude vaikimisi menetlusse. Asjaolu, et kohus ei ole menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ega kohaldamisele kuuluvate õigusnormide sisu kohtuistungil arutanud (asjas 27.11.2014.a peetud eelistungil arutati üksnes kompromissi sõlmimise väljavaateid), ei võimalda asuda seisukohale, et hageja nõue ei olnudki vastavas osas kohtu menetluses. Kostja on esitanud ka suurendatud kujul viivisenõudele omapoolseid vastuväiteid. Seega on maakohus kõnealuses osas rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust ja see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Hageja esitas 05.01.2015.a täpsustatud nõude, millega hageja on vähendanud põhinõuet (mh arvestades liisinguesemete väärtuse määramiseks teostatud ekspertiisi tulemusi), samuti vähendanud viivisenõuet 20 984,58 euroni – s.o põhinõudeni, samas arvestades viivist nii tasumata liisingumaksetelt, müügikahjumilt kui ka lisakuludelt määraga 0,3 % päevas (arvestus on esitatud II kd tl 34). Hageja on viivist arvestanud alates 20.02.2010.a. Seejuures on liisingulepingud loetud üles öelduks 21.05.2009.a; seejärel toimus liisinguvara realiseerimine ning hageja andis tähtaja kuni 19.02.2010.a kõigi liisingulepingutest tulenevate võlgnevuste kustutamiseks.
32.Kostja esitas hageja müügikahju ja lisakulude hüvitamise nõudelt arvestatud viivise nõude osas aegumise vastuväite. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aegumise vastuväide põhjendatud. Kostja on lähtunud sellest, et nii müügikahju kui lisakulude hüvitamise nõuded said sissenõutavaks muutuda pärast liisingulepingute ülesütlemist, s.o 21.05.2009.a ning sellisel juhul oleks täiendava viivisenõude esitamine 01.06.2012.a seisuga aegunud. Ringkonnakohus on seisukohal, et liisinguandja nõuded ei muutu tervikuna sissenõutavaks koheselt liisingulepingu ülesütlemise hetkest alates.
33.Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et
liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-33-09 p 10 ja 3-2-1-116-15 p 12).
34.Liisinguandja nõude suurus sõltub muuhulgas sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas ja missuguse rahasumma eest on liisinguandjal võimalik liisinguese võõrandada. Käesoleva asja materjalide kohaselt on liisinguesemed tagastatud hageja esindajale 11.06.2009.a ning sellest hetkest alates pidi liisinguandjale jääma veel täiendav mõistlik aeg liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemiseks. Ringkonnakohus leiab, et liisinguandja hüvitise nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks enne liisinguesemete tagastamist. Seega ei olnud 01.06.2012.a seisuga nn müügikahju hüvitamise osas hageja viivise nõue aegunud. Eeltoodut arvestades kujuneb ringkonnakohtu arvates (apellatsioonimenetluses vaidluse all olevas osas) järgmiseks:
hageja
põhinõude
suurus
Müügikahju nõue on põhjendatud summas 2292,08 eurot. Liisinguesemete võõrandamisega kaasnenud lisakuluna kuulub hüvitamisele 2 080 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks (lisaks maakohtu otsusega vaidlustamata osas väljamõistetule) seega välja mõista 4372,08 eurot.
35.Vastavalt hageja taotlusele tuleb väljamõistetavalt summalt arvestada viivist lepingust tulenevas määras 0,3 % päevas alates 20.02.2010.a. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt on viivise määr 0,3 % päevas ebamõistlikult kõrge. Kostja ei ole oma sellekohast väidet põhistanud ega näidanud, et niisuguses suuruses viivisemäär oleks majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud liisingulepingute puhul ebatavaliselt kõrge ja kokkuleppevabadust kuritarvitav.
36.Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et liisingulepingutes kokku lepitud määras (0,3 % päevas) oleks hagejal õigus nõuda viivist üksnes liisingulepingu alusel esitatud arvete osas, kuid VÕS § 367 lg 1 ja lg 4 alusel esitatud nõuete (s.o müügikahju ja müügikulude hüvitamise nõude) puhul on tegemist seaduse alusel esitatud nõuetega, millele ei kohaldu liisingulepingutes kokku lepitud viivise määr. Liisingulepingute punktis 6.7 sätestati, et kui rentnik (liisinguvõtja) hilineb mistahes makse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega, maksab ta iga viivitatud päeva eest liisinguandjale viivist 0,3 % päevas tähtaegselt maksmata summast. Liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise tagajärjel tekkinud kahju ja lisakulud kujutavad endast samuti liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Seega kohaldub ringkonnakohtu arvates lepingust tulenev viivise määr ka lepingu ülesütlemisega kaasnenud nõuetele.
37.Kuna ringkonnakohtu järelduse kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista 4372,08 eurot, siis kuulub viivise määra 0,3 % päevas puhul tasumisele 13,12 eurot iga viivitatud päeva eest. Hageja taotles oma 05.01.2015.a menetlusdokumendis viivise väljamõistmist põhivõlgnevusega võrdses summas. Ehkki hageja arvestuste kohaselt oli põhinõue oluliselt suurem (20 984,58 eurot), puuduvad käesoleval juhul põhjendused, miks tuleks kostjalt välja mõista viivis suuremas summas kui ringkonnakohtu poolt õigustatuks peetav põhinõue. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 4372,08 eurot, mis vastab 333-le viivitatud päevale.
Kuna sissenõutavaks muutunud viivisesumma on piiratud põhinõude suurusega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta küsimuses, kas hageja oli 05.01.2015.a seisuga õigustatud laiendama viivisenõuet ka ülejäänud lisakulude nõudele.
38.Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja väite suhtes, et hageja ei ole täitnud VÕS § 146 sätestatud käendaja teavitamiskohustust. Hageja on maakohut teavitanud, et esitas põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude tulenevalt liisingulepingutest. Kostja ei ole menetluses esile toonud, et kostjal oleks tekkinud VÕS § 146 lg 3 tulenevalt selline kahju, mille hüvitamist ta saaks hagejalt nõuda. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi maakohus ei ole andnud hinnangut, kas hageja on rikkunud kostja suhtes teavitamiskohustust, ei ole see kaasa toonud kostja õiguste kahjustamist. Menetluskulud
39.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ligikaudu 50 % ulatuses (hageja nõue 05.01.2015.a menetlusdokumendi järgi oli 20 984,58 eurot, millega võrdses summas nõudis hageja ka viivise väljamõistmist; maakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kokku 19 692,97 eurot, mis sisaldas ka osaliselt viivise väljamõistmist). Ringkonnakohtu käesoleva otsusega rahuldatakse hageja põhinõue 55 % ulatuses ning suurendatakse väljamõistetava viivise summat, kuid lõpptulemusena rahuldatakse hagi kokku sarnases ulatuses maakohtuga (põhinõue 11 474,57 eurot + viivis 7 640,24 eurot), s.o kokku summas 19 114,81 eurot. Maakohtu 29.07.2015.a täiendava otsuse kohaselt jäeti menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda. Menetlusosalised ei ole maakohtu sellekohase otsustuse kohta apellatsioonkaebustes eraldi vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jaotada asjas kantud menetluskulud tervikuna samal viisil, s.o jätta kogu asjas kantud menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda (TsMS § 163 lg 1). Ringkonnakohus arvestab nii hagi rahuldamise ulatust kui ka asjaolu, et apellatsioonimenetluses rahuldati osaliselt kummagi poole apellatsioonkaebused, mille tulemusena ei muutunud aga märkimisväärselt hagi rahuldamise kogu ulatus. Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.