Perekonnaõigus › Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine

ebaõnnestunuks ning määrati 15.09.2020 kindlaksmääratud suhtluskord sundtäidetavaks. Määrus jõustus 03.04.2023. Seega määrati kohtulikult kindlaks suhtluskord, millega isa kohtub lapsega kaks korda nädalas tööpäeva õhtutel enne kella 20.00 lapse elukohas ning ühe korra nädalas puhkepäeva hommikul isa määratud kohas. Ema hinnangul oli eelnimetatud suhtluskord lapse jaoks liialt intensiivne ning kahjustas oluliselt lapse tervist. Sealjuures ei arvestanud isa lapse haigusest tingitud eripäradega, kahjustades oma tegevusega aktiivselt lapse heaolu. Kuivõrd suhtluskorra kindlaksmääramise aluseks olnud asjaolud muutusid vahepeal oluliselt, tuli ringkonnakohtu 03.01.2023 määrusega kindlaksmääratud suhtluskorda muuta. Alates 22.04.2023 kannatas laps agressiivsushoogude all, mis olid tingitud lapse isa käitumisest. Lisaks agressiivsushoogudele hakkas laps ennast vigastama. Kuivõrd nii emal kui ka vanavanematel ei õnnestunud last maha rahustada, pöördus ema lapsega 25.04.2023 Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralisele vastuvõtule. Pärast 22.04.2023 toimunut lapse terviseseisund ei paranenud, vaid halvenes drastiliselt. Laps ärritus jätkuvalt, tegeles enesevigastamisega ja lõi teisi. Samuti ei näidanud ta üles huvi eelkooli ega lasteaeda minemise vastu, mistõttu ei õnnestunud alates 22.04.2023 osaleda eelkoolis ega lasteaias. Ema pöördus lapsega 29.08.2023 psühhiaatri poole ning 04.09.2023 Tallinna Lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. Kuigi laps oleks pidanud alustama 2023. aastal kooliteed, ei olnud ta selleks võimeline. Alates kohtulahendi jõustumisest (03.04.2023) ei olnud isa huvitatud lapsega kohtumisest. Aprillikuus toimus kokkulepitud 12 kohtumisest vaid kolm. Kohtumiste kokkuleppimine oli keeruline, kuivõrd isa välja pakutud ajad ei sobinud lapse ajagraafikuga. Isa oli kohtumistel vägivaldne, takistades kohtumiste lõpetamist ning temaga ei olnud võimalik konstruktiivselt lapse tervisest rääkida. Ta oli võimetu aktsepteerima arstide meditsiinilisi otsuseid ja lapse terviseseisundit, mis tõi kaasa lapse seisundi halvenemise. Suhtluskorraga määrati kindlaks, et üks kord nädalas, puhkepäeval, on isal õigus lapsega kohtuda vähemalt kolm tundi isa määratud kohas. Sellest pikem suhtluskord ei olnud mõeldav ning ka kolm tundi kohtumist oli lapsele traumeeriv ja koormav. Sellises seisundis lapse kaasaviimine oli mõeldamatu ja kahjustaks last tõenäoliselt pöördumatult. Olukorras, kus laps ei suutnud isegi tavapärase kohtumise lõpuni isaga vastu pidada, oli tihedamate kohtumiste korraldamine mõeldamatu. Kuivõrd lapse tervislik olukord halvenes oluliselt pärast suhtluskorra kindlaksmääramist, tuli suhtluskorda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 480 lg 1 alusel muuta. Ema palus määrust muuta selliselt, et kohtumised isaga toimuksid üks kord nädalas nädalavahetusel (laupäeval) kestusega kaks tundi lapse kodus. Samuti tuli muuta poolte ühist hooldusõigust ning anda hooldusõigus lapse tervisega seonduvates küsimustes perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 alusel üle emale. Pooltel olid lapse tervisega seotud küsimustes ületamatud erimeelsused ning arvestades nende pikaajalisust, oli ilmne, et need ei lahene tulevikus. Maakohtu määrus

tagasivõtmise vastuvõtmise ja menetluse läbivaatamata jätmisega lõpetamise kohta jõustus 18.11.2023. Vaatamata avalduse tagasivõtmisele esitas lapse ema sisuliselt kohe (21.11.2023) kohtule uuesti sama avalduse, mille põhjendused kattusid esimese avalduse põhjendustega. Ema kasutas oma menetlusõigusi pahauskselt ja tegeles n-ö forum shoppinguga, püüdes leida asja teistsuguseks lahendamiseks endale sobivat kohtunikku. Tuvastatud asjaolude pinnalt nähtus, et juba eelnevas jõustunud kohtulahendiga lõppenud suhtluskorra vaidluses käsitleti lapse tervist ja asjaolu, et lapse isa ei arvesta väidetavalt lapse haigusest tuleneva eripäraga. Eelnevates menetlustes arutati põhjalikult lapse terviseküsimusi ja suhteid isaga ja kohtu hinnangul ei toodud uues avalduses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse vaidluse uuesti läbi vaadata. Ema esitles lapse raevu ja eneseagressiivsust justkui uut asjaolu, kuid ta esitas juba varasemates menetlustes tõendid, milles viidati lapse eneseagressiivsusele. Ema esitas pärast 15.09.2020 suhtluskorra kindlaksmääramist järgnevates menetlustes väite, et senisest oluliselt intensiivsema suhtluskorra rakendamine tõi kaasa lapse tervise olulise halvenemise. Tegemist oli sisuliselt sama väitega, mis esitati käesolevalt. Seega tugines ema sisult samadele mittemuutunud asjaoludele, ei olnud nähtavalt rahul sellega, kuidas kohtud eelnevalt olukorda hindasid ja soovis asja uuesti arutada. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus avalduse menetlusse võtmisest suhtluskorra muutmise nõude osas. Käesolevale avaldusele lisandus võrreldes eelneva suhtluskorra muutmise nõudega uus nõue, milles lapse ema palus lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse tervise ja tervishoiuteenustega seotud küsimustes. Tegelikult oli ka vastav nõue juba kohtu menetluses ja selles osas tehti ringkonnakohtu poolt jõustunud lahendid tsiviilasjas nr 2-19-6559. Esmalt leiti 15.09.2020 määruses, et tervise küsimuses puudusid vanematel erimeelsused määral, mis tingiksid selles osas hooldusõiguse lõpetamise. 03.03.2023 lepitusmenetluse lahendis leiti, et ema tugines endiselt sisult samadele asjaoludele, millele ringkonnakohus andis hinnangu juba 15.09.2020 määruses. Maakohus ei näinud uue avalduse pinnalt seda, kuidas asjaolud selles küsimus vahepeal muutunud oleksid. Käesolevas avalduses ei toonud ema välja ühtegi asjaolu, millest nähtuksid vanemate erimeelsused, mis takistaksid lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse teostamist ja hoolduskohustuse teostamist lapse terviseküsimustes. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus avalduse menetlusse võtmisest ka ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude osas. Määruskaebus

drastiliselt ning juulikuu teisest poolest toimus lapse tervises uus oluline tagasilangus. Laps hospitaliseeriti statsionaarselt korduvalt ning ta ei olnud võimeline eelkoolis ja lasteaias käima. Kuivõrd lapse tervislik seisund halvenes pärast suhtluskorra kindlaksmääramist oluliselt, tuli suhtluskorda TsMS § 480 lg 1 alusel muuta. Maakohtu vastupidine ekslik arusaam tõi kaasa olukorra, kus lapse tervise halvenemist peeti ebaoluliseks. Kohus pidi lähtuma eelkõige lapse huvidest ja seega tuli last kahjustavat suhtluskorda muuta. Kohus ei saanud võtta eelhoiakut, et selline kahjustamine ei olnud võimalik või õiguslikult relevantne. Sellised küsimused sai lahendada vaid menetluse käigus. Maakohtu põhjendustest ei olnud arusaadav, kas kohus jättis avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 alusel. Samuti ei käsitlenud maakohus TsMS § 480 lg 1 ja § 618 probleeme. Lapse ema tõi esile uued asjaolud, kirjeldades põhjalikult 2023. aastal esinenud probleeme lapse tervises. Samuti esitas ema enda väidete kinnitamiseks tõendeid, mis pärinesid 2023. aastast ja mis ei olnud kättesaadavad asja lahendanud eelnevatele kohtutele. Seega oli ainetu väita, et ema ei toonud esile uusi asjaolusid. Kohus ei saanud tõendeid hindamata oletada, et asjaolud ei olnud muutunud ning ilma avaldust menetlusse võtmata tõendeid hinnata. Ebatäpne oli maakohtu seisukoht, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõue lapse tervise ja tervishoiuteenustega seotud küsimuses oli eelnevalt kohtu menetluses. Kohus käsitles hooldusõiguse küsimusi viimati 15.09.2020. Lapse ema tõi kohtu ette, et vahepeal halvenes lapse tervis oluliselt ja mistahes koostöö lapse isaga ei olnud võimalik. Seega muutusid asjaolud vahepeal oluliselt ja avaldus oleks tulnud TsMS § 618 alusel menetlusse võtta. Tegemist oli asjaolude olulise muutumisega, millele kohus pidi andma sisulise hinnangu. Menetluse edasine käik

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.