Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-12039
Kohtuasi
X avaldus Y vastu lapse C suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks Y vastuavaldus X vastu lapse C suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.02.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Y määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht esindajad ringkonnakohtus XXX), lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner Puudutatud isik I C (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Puudutatud isik II Y (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Irina Vassiljeva Eestkosteasutused Viimsi vald ja Tallinna linn Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02. veebruari 2023 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Võtta vastu Y poolt määruskaebemenetluses esitatud täiendav tõend.
4.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Asjaolud ja menetluse käik
1.X (avaldaja, lapse ema) esitas 17.08.2022 Harju Maakohtule avalduse Y (puudutatud isik II, lapse isa) vastu lapse C (puudutatud isik I, laps) suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks, andes lapse emale üle lapse hooldusõiguse, sh isikuhoolduse, otsustusõiguse lapse elukoha registreerimisega, viibimiskohaga (sh elukohaga), haridusasutuse valikuga, reisimisega ja tervisega seonduvates küsimustes. Avalduse kohaselt sündis vanemate kooselust XX.XX.XXXX laps, kes jäi pärast kooselu lõppu elama ema juurde. Vanemate suhted on probleemsed. Laps suhtleb isaga iga nädal, kuid isa ei soovi lapsega seotud küsimusi reguleerida. Isa ei anna nõusolekut lapse registreerimiseks lasteaeda ega lapsega reisimiseks. Isa süüdistab ema alkoholi ja narkootikumide tarvitamises. Ema elukohas on lapsele loodud kõik vajalikud tingimused. Isa ei taga lapse heaolu.
2.Viimsi vald oli seisukohal, et lapse huvides on lõpetada vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ning anda esindus- ja otsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse, tervise ja reisimise küsimuste osas lapse emale. Viimsi vallale ei ole teada ema võimalikke probleeme alkoholi ja sõltuvusainete tarvitamisel. Ema on näidanud, et suudab tagada lapsele stabiilse arengu ja elukeskkonna ning täita vanema kohustusi. Kui laps on isa juures viibinud, pole isa suutnud tagada lapsele kodus rutiinset päevakava. Alates 2022. a esimesest poolest on isa korduvalt vaimselt vägivallatsenud nii ema kui vanaema osas, süüdistades neid alusetult sõltuvusainete tarvitamises. Isa ei ole andnud nõusolekut reisimiseks.
3.Lapsele määratud esindaja toetas avalduse rahuldamist. Vaidlust ei ole selles, et lapse põhihooldaja on ema. Isa suhtub lapse emasse sügava halvakspanuga, esitab ema kohta tõendamata faktiväiteid. Vanemate ühise hooldusõiguse teostamine ei ole võimalik selliste suhete kõrval.
4.Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) toetas avalduse rahuldamist. Vanemate kooselu lõppes 2021. a detsembris, kui lapse ema koos lapsega lahkus Viimsi aadressilt, kus elab lapse isa, ja tuli elama Lasnamäele oma ema juurde. Peale lahkuminekut on lapse isa hakanud lapse ema süüdistama narko- ja alkoholisõltuvuses, mis ei ole leidnud kinnitust. Lapse suhtlus isaga on tagatud. Küll aga puudub vanemate vahel dialoog teistes küsimustes, nagu reisimine, elukoht ja lasteaia valik.
5.Lapse isa vaidles avaldusele vastu ja esitas kohtule 19.09.2022 vastuavalduse ema vastu lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise õiguse osas ning selles osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse isale. Ema avaldus on põhjendamata ja paljasõnaline. Lapse ema väidab, et isa ei soovi lapsega seotud küsimusi lahendada, mis ei vasta tõele. Isa on valmis igapäevaselt osalema lapse elus ja lahendama lapsega seotud küsimusi. Ema ei soovi aga mitte ühtegi küsimust arutada, vaid isa pannakse fakti ette. Vanematel puudub vaidlus lapse hariduse küsimuses. Laps käib alates 29.08.2022 lasteaias, mis asub isa elukoha lähedal. Vastab tõele, et isa ei andnud nõusolekut lapsega reisimiseks. Algselt andis ema isale info selle kohta, et ema, lapse vanaisa ja laps sõidavad Türki. Isa sai teada, et tegelikult sõidab ema lapsega Türki koos oma sõbrannaga, kellega lapse ema kanepit suitsetas ja alkoholi jõi. Isa keeldus reisimiseks nõusoleku andmisest, kuna Türgi poliitiline seis on rahutu. Samuti olid Türgis tulekahjud. Ema sõitis sellegipoolest lapsega Türki. Lapse ema on kirjutanud lapse isa väidetava vägivalla kohta avalduse politseisse, kuid asi lõpetati. Ema on mitmeid kordi esitanud politseisse alusetuid avaldusi. Lapse ema poolt narkootikumide tarvitamine oli probleemiks ka kooselu ajal. Vanemate vahel puuduvad vaidlused lapse tervise küsimustes. Isa on seisukohal, et hoopis temal on aega ja soov lapse viibimiskoha osas iseseisvat õigust teostada. Lapse ja isa vahel on tugev hingeline side. Isa jälgib lapse seisundit, hügieeni, tervist ja arengut. Isa juures on lapsel oma tuba, kus on lapse arenguks ja eluks kõik vajalik olemas. Lapse isal on stabiilne sissetulek. Praegu elab laps vanaema korteris. Vanaema on oma laste suhtes olnud füüsiliselt vägivaldne. Samuti on vanaema olnud pidevalt alkoholijoobes, mistõttu piirati tema hooldusõigust oma laste suhtes. Lapse ema aga jätab last vanaemaga. Lapse isa ei pea õigeks, et laps elab inimesega, kes on kogu aeg alkoholijoobes. Ema on kasutanud isaga rääkides lapse juuresolekul korduvalt ebatsensuurset sõnavara. Ema on kasutanud lapse suhtes füüsilist vägivalda. Ema on viinud haige lapse lasteaeda.
6.Lapse ema vaidles isa vastuavaldusele vastu.
7.Lapsele määratud esindaja vaidles isa vastuavaldusele vastu. Isa ei ole ümber lükanud fakti, et lapse põhihooldaja on ema. Isa süüdistused on väljamõeldised. Eestkosteasutused ei ole isa väiteid kinnitanud. Vastuavalduse väited on tõendamata ja alusetud.
8.Viimsi vald ja Tallinna linn ei toetanud isa vastuavaldust. Maakohtu määrus
9.Harju Maakohtu 02.02.2023 määrusega rahuldas kohus ema avalduse osaliselt ja lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas. Lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ainuhooldusõigus anti lapse emale. Kohus märkis, et antud küsimuses on lapse emal lapse esindusõigus. Kohus jättis isa vastuavalduse rahuldamata. Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda.
10.Kohus selgitas, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus.
Vanem saab lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust perekonnaseaduse (PKS) § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle, kuid vanemad ei soovi ühist hooldusõigus konkreetses küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt RKTKm nr 2-1815686, p 18, 2-20-1708/82, p 16 ja 2-21-233, p 15).
11.Vanemad vaidlevad selle üle, kumma vanema juures laps peaks elama ning kellega, kus ja millal laps viibib. Poolte vahel ei ole ühekordset vaidlust elukoha registreerimise küsimuses PKS § 119 tähenduses. Seega ei kaota üksnes elukoha registreerimise küsimuses otsustusõiguse üleandmine ühele vanemale ära vanemate vaidlust lapse elukoha küsimuses. Kohus asus seisukohale, et vaidlus tuleb lahendada PKS § 137 lg 1 alusel. Kohus selgitas, et viibimiskoha määramise õiguse üleandmisega on hõlmatud ka otsustusõiguse andmine viibimiskoha määramise ja reisimise, sh elukoha registreerimise küsimuses.
12.Asja materjalidest nähtub, et laps on alates vanemate kooselu lõppemisest elanud koos oma emaga ja isaga veedab ta aega iga nädala esmaspäevast vähemalt teisipäevani (dtl 3). 09.11.2022 istungil on isa selgitanud, et laps on temaga iga nädala esmaspäevast kolmapäevani (dtl 123 00:22:25). Isa on kinnitanud kohtule, et ema ei ole keeldunud talle last andmast. Seega selline elukorraldus on kehtinud alates 2021. a detsembrist.
13.Tõendatud ei ole, et lapse emal võiks olla probleeme narkootikumide ja/või alkoholi tarvitamisega. Ka Viimsi Vallavalitsus on kinnitanud, et temale ei ole teada ema võimalik probleem alkoholi ja sõltuvusainete tarvitamisest. Lapse esindaja ja eestkosteasutused on toonud välja, et lapse ema on oma tegudega näidanud, et suudab hooldusõigusest tulenevat vastutust kanda, tagada lapsele stabiilne areng ja elukeskkond. Pigem on isa suunas toodud välja asjaolud, mis viitavad sellele, et isa tööalased huvid on olulisemad kui lapse huvid. Viimsi Vallavalitsus andis teada, et 23.01.2023 saabus XXX lastekaitsele info, et isa viis lapse 15.11.2022 lasteaeda külmetushaiguse tunnustega, mida teadis ja teavitas, et toob lapse lasteaeda ainult paariks tunniks (dtl 161-162). Seega pigem eelkirjeldatud juhtum annab alust kahelda, kas isa suudab siiski kanda vanemakohustusi.
14.Lapse vanaema suunal esitatud väited ei ole leidnud tõendamist, sh et lapse vanaema avaldaks lapsele halba mõju ning vanaemaga koos elamine oleks vastuolus lapse huvidega. Isa on 09.11.2022 ärakuulamisel selgitanud, et esitas vastuavalduse seetõttu, et kui ema on tööl, siis laps on vanaemaga (dtl 123 00:22:25). Sellega on isa andnud mõista, et tegelikult suudab lapse ema hooldusõigusest tulenevat vastutust kanda, tagada lapsele stabiilne areng ja elukeskkond ning kanda vanemakohutusi, st isal ei ole lapse emale etteheiteid, kuid isale ei meeldi, et laps veedab aega vanaemaga kui ema on tööl.
15.Isa poolt esitatud videod, kõnesalvestised ning väljavõtted vestlusest tõendavad üksnes seda, et vanemate omavaheline läbisaamine on väga konfliktne ja võib ühise hooldusõiguse teostamist raskendada või lausa võimatuks teha.
16.Kohus lähtus hooldusõiguse lõpetamise küsimuse lahendamisel PKS § 137 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Isa poolt esile toodud asjaolud selle kohta, et ta on ärimees ja vaba aega rohkem, ta elab eramajas, kus lapsel on oma tuba ja kõik lapse arenguks vajalik, ei ole ühise hooldusõiguse lõpetamise küsimuse lahendamisel primaarsed. Vanemate majanduslikud eeldused ei saa olla määravaks, kuna kohus ei saa esitatud teabe pinnalt jõuda järeldusele, et lapse ülalpidamine ühe vanema juures oleks ohustatud.
17.Kohus võttis arvesse, et lapse põhihooldajast vanem on ema ning laps on kogu teadliku elu elanud ema hoolitsusel, ema on ennast tubli vanemana tõestanud (isal ka vastavalt ärakuulamisel esitatud selgitusele etteheiteid ei ole) ja juhindub oma otsustes lapse huvidest, ema ei taha isa lapse elust eemal hoida, kuid vanemate vahel on halb läbisaamine. Kohus leidis, et käesoleval juhul on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine viibimiskoha määramise osas kooskõlas lapse huvidega.
18.Kohus ei ole menetluses tuvastanud vastuolusid lapse tervise, lasteaia ja kooli määramise osas hooldusõiguse teostamisel, mis tingiksid vajaduse muudatuste tegemiseks hooldusõiguses või otsustusõiguse emale üleandmiseks. Lasteaia registreerimiseks isa küll nõusolekut õigeaegselt ei andnud, kuid käesolevalt on laps registreeritud lasteaia nimekirja ja käib lasteaias. Lasteaed on isa elukoha lähedal, st Viimsi vallas. Hetkel elab ema Lasnamäe linnaosas. See tähendab, et ema viib last Lasnamäelt Viimsisse. Isegi kui ema peaks kolima Viimsi valda nagu ta on Lasnamäe Linnaosa Valitsuse esindajale väitnud (dtl 65), siis tõenäoliselt puudub vajadus lasteaia vahetuseks. Kuna kooli valiku tegemiseni on veel vähemalt 3 aastat aega, siis ei pidanud kohus põhjendatuks anda otsustusõigust koolivalikuks emale (ei ole teada, kuhu kooli ema on üldse mõelnud last panna). Põhjendatud ei ole hariduse küsimuses ühise hooldusõiguse lõpetamine. Samuti puudub vanemate vahel vaidlus lapse tervise küsimustes. Varahooldusõiguse osas ei ole ema välja toonud ega põhistanud, miks varahooldusõigus peaks kuuluma üksnes emale. Määruskaebus
19.Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse lapse isa, kes palub määruse tühistada osas, milles kohus andis lapse emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ning jättis isa vastuavalduse rahuldamata. Lapse isa palub jätta lapse ema avalduse rahuldamata ja rahuldada lapse isa vastuavaldus. Alternatiivselt palus isa jätta mõlema vanema avaldused rahuldamata ning säilitada vanemate ühine hooldusõigus.
20.Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus lähtunud lapse huvidest. Kohus on eelistanud lapse ema, kes jätab lapse alkoholisõltlasega. Lapse elamine vanaema juures sõltub ja mõjutab otseselt lapse psühholoogilist seisundit ja tema turvalisust üldiselt. Kui kaalul on lapse elamine koos alkoholisõltlasest inimesega, kus on oht lapsele, või isa elukohas, kus lapse rahulikuks, täisväärtuslikuks arenguks on olemas kõik vajalik, on ilmne, et kohtumäärus on vastuolus lapse huvidega. Lapse jätmine alkoholisõltlasest inimesega on lapse õiguste rikkumine, kuna sellega kaasneb oht tema turvalisusele. Igal vanemal on õigus otsustada, kellega tema laps suhelda saab. Kohus on ebaõigesti märkinud, et isal ei ole pretensioone ema vastu. Lapse isa kirjeldas vastuavalduses üsna selgelt kõiki oma vastuväiteid lapse kasvatamisel.
21.Maakohus jättis tähelepanuta, et kohtumääruse tegemise hetkel kadusid kõik põhjused, mille alusel ema kohtusse pöördus. Asja materjalidest ei nähtu, et ema plaanib kuskile sõita või vahetada lapse elukohta. Kohus märkis, et vaidlus viibimiskoha määramise küsimuses lahendatakse PKS § 137 lg 1 lausel, kuid kohus ei andnud pooltele võimalust avaldada selle kohta arvamust. Maakohtu lahend ei sisalda tõendite analüüsi. Menetluse käik
22.Lapse ema, lapsele määratud esindaja, Tallinna linn ja Viimsi vald vaidlesid määruskaebusele vastu.
23.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
24.Lapse ema esitas 02.08.2023 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus reguleerida menetluse ajaks vanemate õiguseid lapse suhtes selliselt, et anda emale üle otsustusõigus lapse viibimiskoha, sh elukoha ja haridusasutuse üle otsustamiseks.
25.Tallinna Ringkonnakohus jättis 08.08.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
27.TsMS § 651 lg 1 ja § 659 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul ei ole maakohtu määrust vaidlustatud osas, milles ema avaldus jäeti rahuldamata. Lapse isa vaidlustab määrust osas, milles ema avaldus rahuldati ja isa vastuavaldus jäeti rahuldamata. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust osas, milles lapse emale anti lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ainuhooldusõigus ja isa vastuavaldus jäeti rahuldamata.
28.Lapse isa on määruskaebemenetluses esitanud 18.07.2023 täiendava tõendi. TsMS § 662 lg 3 sätestab, et määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab esitatud tõendi vastu.
29.Maakohus tuvastas, et esineb alus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas, kuna vanematel on vaidlus hooldusõigust puudutavates küsimustes. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puudub kõrgema astme kohtul alus sekkuda maakohtu kaalutlusotsustusse osas, milles kohus andis lapse hooldusõiguse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas üle lapse emale. PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsustus, mille kohtunik teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse otsustusse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalutluse piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praeguses asjas kaalutluse piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel eelkõige lapse huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei
võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse.
30.Lapse isa on ka määruskaebuses taotlenud oma vastuavalduse rahuldamist, kuid alternatiivselt palunud jätta mõlema vanema avaldused rahuldamata ning säilitada vanemate ühine hooldusõigus. Samuti on isa tuginenud sellele, et lahendi tegemise ajaks olid vanematevahelised erimeelsused lahendatud. Ringkonnakohus ei nõustu selle seisukohaga. Ka määruskaebemenetluses esitatud seisukohtadest nähtub, et vanemate vahelised suhted on konfliktsed. Lapse isa on määruskaebuses vaidlustanud viibimiskoha määramise osas hooldusõiguse lapse emale üleandmise ja palunud esimese alternatiivina hooldusõiguse endale üleandmist. Lapse ema on lapse isa määruskaebusele vastu vaielnud ega ole enda avaldusest loobunud. Seega on vanemate vahel lapse hooldusõiguse osas jätkuvalt vaidlus.
31.Asja materjalide kohaselt jäi laps pärast vanemate kooselu lõppemist elama emaga. Seega on lapse ema olnud lapse põhihooldajast vanem. Tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et lapse ema ei suuda lapse heaolu tagada. Lapse isa on 27.12.2023 menetlusdokumendis avaldanud, et tal ei olnud novembri lõpus-detsembri alguses võimalik lapsega kohtuda, kuid asja materjalidest järeldub, et tegemist on erandliku juhtumiga. Üldjuhul ei ole lapse isal olnud takistusi lapsega regulaarseks suhtluseks. Ka isa väited võimalikust ema poolsest alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamisest ei ole kinnitust leidnud, mistõttu ei ole alust arvata, et lapse heaolu võib seetõttu ohustatud olla. Mis puudutab lapse isa etteheiteid lapse emapoolse vanaema suunal, siis need ei saa omada asja lahendamisel olulist tähendust ainuüksi seetõttu, et asja materjalidest järeldub, et ema ja laps ei ela enam igapäevaselt vanaema juures. Nimelt on mõlemad vanemad määruskaebemenetluses toonud esile, et lapse ema on kolinud Lasnamäelt Tallinna kesklinna.
32.Lapse isa on määruskaebuses tuginenud sellele, et maakohus ei andnud pooltele võimalust avaldada arvamust asja lahendamise kohta PKS § 137 lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Nii lapse ema kui lapse isa taotlesid hooldusõiguse osaliselt lõpetamist, mistõttu oli lapse isal võimalus selles osas ka oma seisukohad esitada. Määruskaebuses ei ole esitatud põhjendusi selle kohta, miks oleks kohus pidanud asja lahendama PKS § 137 lg 1 asemel PKS § 119 alusel. Maakohus tuvastas, et vanemate vahel ei ole vaidlust ühekordses küsimuses, vaid selles, kummal vanemal on püsivalt õigus lapse viibimiskohta määrata. Seetõttu on maakohus põhjendatult kohaldanud PKS § 137 lõiget 1.
33.Lapse isa on palunud ema hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise õiguse osas piirata Eesti Vabariigi territooriumiga. Ringkonnakohus leiab, et lapse viibimiskoha määramise õiguse territoriaalne piiritlemine elukohariigiga võib olla vajalik eelkõige olukorras, kus esineb oht, et hooldusõigust omav vanem võib asuda lapsega välisriiki elama ja seeläbi kahjustada lapse suhtlust teise vanemaga. Isa on käesoleval juhul maakohtus väitnud, et ta on kuulnud ühiste tuttavate kaudu lapse ema plaanist kolida välismaale. Määruskaebuses ei ole lapse isa tuginenud asjaolule, et lapse ema plaanib minna püsivalt elama välisriiki. Ringkonnakohtule 27.12.2013 esitatud dokumendis on lapse isa avaldanud, et lapse ema on teatanud lapse isale plaanist seoses tööga sõita pooleks aastaks Ameerikasse. Samas on isa toonud välja, et ta ei tea, kas plaan pooleks aastaks Ameerikasse minna on aktuaalne, ning et ema on pakkunud sealjuures välja võimaluse, et laps jääb selleks ajaks lapse isa juurde. Kolleegiumi hinnangul ei ole lapse isa esitanud tõendeid, et lapse emal on plaan kolida välismaale püsivalt elama, mille tagajärjel võiks lapse isa ja lapse suhe saada kahjustatud.
Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu arvates vajalik lapse emale lapse viibimiskoha määramise küsimuses antud hooldusõigust territoriaalselt piirata.
34.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
35.Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Arvestades, et tegemist on lapse hooldusõigusega seotud vaidlusega, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 172 lg 1 ja § 172 lg 3 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.